KALBARRI, AUSTRAALIA, mai 2012

HOIATUS!!!

Järgneb eriti ilusate kohtade pildiseeria (mis ei tähenda, et pildid ise eriti ilusad on... aga kohad on küll). Reisipisikut põdevatele lugejatele keelatud :))

04.05.2012

Reedene päev, mis mul oli enda jaoks väga kinni planeeritud, algas muidugi kohe erroriga, sest selgus, et pean hommikul minema vanima preili kooliaktust vaatama-filmima, kuna ta esines laulukooriga seal. See röövis mult oma aega ca 2h ja hümni laulmise ajal ma olin ainuke, kes ei teadnud sõnu :) See-eest oli kogemus päris vahva, vaadata, kuidas siinsed koolid toimivad.

Mis aga vahva ei olnud, oli see, et päev otsa sadas vihma. See nullis ära mu plaani veidi ajalehti jalutada, sest vihmaga ma küll seda teha ei soovi, thankyouverymuch.

Võtsin enda peale tripi toitlustusküsimuse ehk ajaliste jt piirangute tõttu muutus keeruliseks poodi minemine koos kaasvandersellidega. Puuviljad on osutunud meil autotrippimise lahutamatuks osaks ja seega, kui avastasin kodu lähistelt Subiaco turu, siis sinna ma neid otsima suundusingi. Ainult et mingit turgu ei olnud, kuigi nii internet kui ka kohapealne info deklareeris, et reedeti turg töötab. Nulliring ja seega siis puuviljad ka supermarketist palju kallima hinnaga.

Kõige suuremaks erroriks oli minu tööpäeva lõppemise aeg ehk et millal saan lapsed vanematele üle anda. Mõlemad olid erinevates Austraalia nurkades ära ja pidid naasema reede õhtul. Esimesena jõudis pereisa poole üheteistkümne ajal (ma olin arvestanud ca kl 19-20ga...), andsin üle magavad lapsed, ühe preili sünnipäevakingituse ja nimekirja, mis ma tahtsin, et nad poest ostaks järgmise nädala kokkamisringiks :))

Ja võiski me reis alata.

Et optimeerida päevavalguse aega ning läbitavaid kilomeetreid, oleme leidnud, et töötav praktika on reede õhtul pimedas juba Perthist välja sõita nii kaugele, kui võimalik, s.o ca 150-200 kilomeetrit. Et hommikul päikesega tõusta ja päeva seeläbi rohkem nautida. Muidu stardiks me laupäeval alles lõunast ja pikkade vahemaade tõttu ei jõuaks sihtkohta välja.

Seega sõitsime Perthi külje alla, ca 130 km kaugusele unisesse kalurilinna Lancelini. Naljakas on mõelda, et Perthi külje alla - Eestis me ju ei ütle, et Rakvere või Pärnu on Tallinna külje all .... Siin on vahemaadel ikka hoopis teine tähendus.

Hilise stardi tõttu jõudsime kohale ca 1 ajal öösel. Linna sissesõidul aga sain oma esimese kogemuse politseiga siin. Taga sõitev auto peale mitmeid kilomeetreid ühtäkki viskas peale värvimuusika. Seega tee serva ja olidki kohal kaks politsehärrat. Mul süda puperdas sees, aga olin lubatust hoopis tunduvalt aeglasemalt sõitnud. Ca 75ga 90 alas. Kästi puhuda, küsiti juhilube ja kogu muusika :) Hea, et nad ei küsinud, et miks nii aeglane kahtlane sõidumaneer. Ma oleks pidanud ju ausalt vastama, et otsime öömaja kohta ja siis oleks saanud veel rohkem nalja :)

Hotell Ford asus teenust pakkuma seekord ookeanikaldal parklas, veepiirist mõnekümne meetri kaugusel, ja uni saabus koheselt ookenikohina taustal.

05.05.2012

Ärkamine oli raske, ainult ca 5,5h uneaega, aga kilomeetrid tahtsid sõitmist ja nimetisõrm fotoaparaadi päästikut. Taevas oli jätkuvalt kahetsusväärselt pilvine. Terve tripi aja saime tumedate pilvedega taevast imetleda, mõningast vihmasadu ja siis nende ähvardavate pilvede vahel oli alati paar auku helesinise taeva ja päikesekiirtega. Ilm ise aga oli võrratult soe.

Vaatasime kiirelt üle Lancelini ehk et kuhu kuurortisse olime pimedas sõitnud ning seejärel sõitsime aga muudkui edasi põhja poole.

Järgmine peatus Nambung National Parkis enne Cervantese linnakest ning jalutasime Lake Thetis järve äärde vaatama stromatoliite. Pole vähimatki huvi guugeldada, kas see vägivaldne eestindamine on korrektne mõiste, aga igatahes pilti tegime juba selle pärast, et esimest korda oli Lake nime taga päriselt ka veega täidetud järv, mitte soolaväli :)

Cervantese linna sissesõidul jalutas tee ääres emu.
Nii muuseas.
Me olime tõelised turistid, muudkui pildistasime :)
Kahjuks ei saanud pildile seda,
kuidas känguru tee ääres kollase känguru sildi all seisis.
See oli überäge.
Ptüi-ptüi-ptüi meil vedas,
et ükski kohatud kängurudest meile auto ette ei hüpanud...

Cervantes ise oli järjekordne väljasurnud linnake, kuhu sissepõige küünlaid ei vääri.

Pilvise ja vihmase ilma tõttu ei pakkunud ka Jurien Bay, Green Head ning Leeman linnakesed oma võlusid meile imetlemiseks ehk helesinise veega rannad olid asendunud läänemereliku halliga.Oh well...

Dongaras tegime hommikusöögipausi, kus meie lauast 100 meetri kaugusel korraldas politseiauto haarangut ja pani juhte puhuma muudkui. Meie keerasime ise nende platsile ja seega nad ei olnud meist üldse huvitatud. Kaks päeva järjest puhuda oleks olnud üsna Murphy.

Peale hommikusööki vaatasime üle juba lõpusirgel oleva laupäevase turuplatsi, ainult paar lauda oli veel üleval. Ja nii ma sain omale uue kleidi eriti soodsa hinnaga. Sest esiteks mul polnud rohkem sularaha ja teiseks müüjal oli soov kaubast lahti saada.

Teel edasi Kalbarri poole peatusime Greenough 90-kraadise nurga all kasvavaid puid pildistama (sest seal on nii tugev tuul, et painutab puid. Autost oli tõesti väga keeruline välja astuda) ja Geraldtoni läbisõidul tõdesime lilleõite värvimängus. Kuigi praegu pole veel hooaeg, oli seal õisi nagu muda, ja linnake ongi tuntud sellepoolest, et kevadeti on seal tohutupalju lilli ja õisi ja värve.

Northamptonis oli ühtkomateist armsaid ehitisi, palju linde ja tugev vihmane tuul, seega pikka pidu ei olnud.

Port Gregory linnake on ERITI mõttetu, aga mida ei saa kuidagi ka vältida, sest sissesõidul linna on peatumiskoht Pink Lake! Ja see järv ongi ROOSA!!! Mitte alati, ainult siis, kui seal elutsev bakter vaatab ilma ja otsustab, et nüüd on õige aeg roosat tegema hakata. Meil vedas, praegu oli õige aeg :) Kahjuks aga oli ilm eriti kohutav, tumedad pilved ja praktiliselt mitte üldse päikest, seega ei saanud täit vaueffekti sealt. Ma ei lasknud end niivõrd häirida, sest ikkagi,, ROOOOOOOOSA järv noh :) Isegi kaldal olev sool oli roosa.

Piki järvekallast viib tee edasi Kalbarri poole. Viimased kilomeetrid sinna tundusid kohe eriti pikkadena, sest kütus oli täiesti otsakorral ja juba andur piiksus ka, mis kulutas päris mitu kalorit ja närvirakku mul. Kütusevarude hoidmiseks vältisin liigseid manöövreid ning pööramisel nt keerasin vastassuunavööndisse... vastutulev auto muigas, et blondiin roolis, aga andsin andeks. Ta ju ei teadnud mu kütusekriisi :)

Peale tankimist jagus veel 2 tunni jagu päevavalgust, mis tähendas üht - ookeanivaated ja kaljud, nii palju kui jõuame.

Jõudsime vaadelda päris mitmeid Kalbarri rahvuspargi aardeid ehk rannikupankasid - 

Red Bluff Point

Island Rock, Natural Bridge ja Grandstand. Üks ahedam koht kui teine ja tagantjärgi enam ei mäletagi, milline rannikupank mis nimega oli :)

Päikeseloojangu võtsime vastu linnakese südames puhkealal grillides, õhtusööki valmistades ja veini juues. Algse plaani kuskile pangale parklasse end sättida öömajale heitsime veinipudeli lahti korkides kõrvale ja jäime samasse puhkealasse...

06.05.2012

...et siis kell 5 südarit saada, kui mingi park ranger stiilis mees akna taga kolistas, taskulambiga sisse vahtis ja ära ei läinud enne, kui sai meilt trahvi sisse nõutud, sest et on keelatud kämpida. Ma üritasin oma loogikat ajada, et me ju ei telgi, aga ta ei võtnud kuulda. 10 dollarit nõudis ja päikesetõusu ajal käskis teha nägu, nagu me oleks just saabunud. Hmmmm...

Igatahes vägev äratus oli, peale mida mul enam und ei tulnudki... Kl 7 ajal siis asusime tegema nägu nagu me oleks just saabunud :)

Nagu silt lubab, vikerkaar!!!

Vaatasime Eagle Gorge panga üle, mis oli taaskord niivõrd võimas koht, et suu kukub lahti.

Kl 8.45 on välja reklaamitud, et toimub linna südames mere ääres pelikanide toitmine iga päev. Kuna meil on kaks nalja juba musta huumoriga olnud nii politsei kui kämpimise trahvi näol, siis on keelatud igasugune edasine must huumor. Sellest hoolimata irvitasime, et mingi trikk selle toitmisega ikkagi on, sest mitte ühtegi pelikani ei olnud sela, kus kogunemine toimus. Selguski muidugi, et vihmaste ilmade tõttu on pelikanid kuskil mujal jängimas ja ainsa kohusetundliku sulelisena oli punkti pealt kohal üks kajakas. Niiet me ei näinudki neid 30-40 pelikani, kes seal tegelikult iga päev süüa noolivad.

Väga ei kurvastanud ka, sest meid ootasid ees uued vaated Kalbarri rahvuspargis ja nii me läbisime peale 11 dollari maksmist (s.o auto hind, vahet pole mitu inimest sees ning see hind tundub olevat siinmaal strandardtasu looduskaunite kohtade vaatamiseks) täiesti kohutavat kruusateed 30 km ühes suunas ja pärast tagasi muidugi ka. Aga... need vaated on seda kolgata teed väärt!!!

Esimene peatus:

The Loop ja Nature's Window.

Seal pidasime ka piknikku aka pühapäeva hommikusöök aka mu senise elu uskumatuima vaatega hommik. Vaade ülalt massiivsetele ürgoru kaljunukkidele, soe briis ja meeldiv seltskond. Sellist üdini nauditavat hommikusööki polegi olnud varem. Istud seal, nosid oma võileiba, kuulad vaikust ja lased üksikutel pilvede vahelt piiluvatel päikesekiirtel end paitada. Sel hetkel ei olnud kuhugi kiiret.

Teine peatus:

Z-Bend

Kolmas peatus:

Hawks Head

Siin juhtus kaks asja. Esiteks ma pillasin pildistamise tuhinas oma prillid vaateplatvormilt alla, õnneks mitte väga õnnetult kaugele ja ka terveks jäid. Janek džentelmanina hüples kividel ja käis tõi ära. Teine asi, mis juhtus, on allolevatel piltidel. Väkk, minu jaoks on ta ikka vastik tegelene, eriti kui keel muudkui sise-välja siugleb.

Neljas peatus:

Ross Graham

Ja siis tuli hakata kodu poole liikuma, sest kilomeetreid sinna palju ja kell juba lõunas samuti.

Kiire peatus Geraldtonis, autojuhi vahetus ja minek.

Laura läbis roolis vapralt 460 kilmomeetrit sõitu koduni, kirusime koos vastutulevaud autosid muudkui (pimedas on nad ikka nõmedad :D), imetlesime suurt kuud taevas (mida ma sõidu pealt läbi autoakna pildistasin) ja raadiolevi puudumisel kuulasime telefonist muusikat. Tätte ja keegi tundmatu laulsid tuulevaiksest ööst ja Laural muudkui gaas vajus allapoole :) Väga müstiline :))