KUNUNURRA ümbrus, AUSTRAALIA, juuli 2012

23.07.2012

Kuigi magama sai alles kl 3 ajal öösel seekord, sest kui juba elektrit saab, siis tuleb ikka netis istuda eksole, siis sellele vaatamata (või pigem olen juba ette tohutult ära maganud?) ärkan 7.30 ja valmistun veel elektri võimalust ära kasutama. Sest ega ma teile ei suuda ikka selgeks teha, kui väärt kraam see on kodutuna. Ja nagu üks mul siin küsis: „Et mis värk selle elektriga on? Et nagu ei jagu kõigile või?“

Muig, täpselt nii ongi :)

Ja istun siis mina õues, juhe elektrikapis ja vaatan üle öösel saabunud kirju ja muid kommentaare, kui ühtäkki jalutab me telkide-autode platsilt must mööda suuuuuur eesel WTF? Kust see tuli? Jumala rahuga kõmpis…

Ei tea, kas sai ikka piisavalt magatud? Rooli ikka julgen istuda?

Asjad klaariks, kokku jne saame alles peale kella 10. Wyndhamis on Austraalia „Big“-sarja skulptuuridest The Big Crocodile. Sest siin, põhjas, on kängurud hakanud asenduma krokodillidega. Selle teema jätkuks sõidamegi veel Wyndhami külje alla krokodilli farmi, kus elavad soolase vee krokodillid ja need nii nupsikud küll ei ole, kui võrrelda looduses vabalt 3m kaugusel kohatud mageveekroksidega. Need on mõrtsukad ja hiigelsuured.

Tuur maksab 18 dollarit inimese kohta ja algab kell 11. Meil on veel veidi aega parajaks teha ja longime niisama territooriumil ringi. Vaatan oma jalgu ja need on ikka jubemustad-tolmused. Naiste wc-s pistan jalad kraanikaussi ja pesen nad ilusamaks : D Kui nad töötajatepoolel seda teaksid! Ei kirjutaks nad siis ukse peale „Ladies“, sest I was no lady in there :D

Meile loeti saabudes kenasti sõnad peale, et võite aega parajaks teha küll, kui kell 11 algab tuur ja olge kohal kogunemispunktis ja ärge hiljaks jääge! Olime kohal, ootasime, rahvastki kogunes veel, aga ei olnud meie giidi! Koht ise oli ka selline kulunud ja räämas ja ütleme siis välja, et nagu filmis. Mulle hakkas vaikselt juba see asi pinda käima, seda enam, et 18 dollarit maksis ka veel. Kell 11.20 saabus siis suure kõhuga onu, suhtumisega: „Te olete puhkusel? Aga kuhu siis kiiret on?“ Ooopekki. Aga kui ta selle suhtumise juurest edasi krokodillide juurde läks, siis ma jäin kuulama. Poolteist tundi kuulasin, suu ammuli. Tal oli muidugi tore aussie laisk aktsent ka, LJ-l oli päris raskusi aru saamisega ja nagu nad ütlesid, siis poolest või rohkemgi ei saanudki aru. Minul igatahes muret polnud ja infot ladus onu ikka palju. Ja erinevate krokodillide stoorisid ka. Et kui tugevad on nende lõuad, pääsu eluga välja tulla ei ole lihtsalt! Et kõik asukad selles farmis on mõrvarid! Et see on nagu vangla eluaegsetele, nad on püütus erinevatest punktidest ümberkaudsetest vetes ja on korraldanud palju palju halbu asju. Rääkis näiteks loo ühest eriti jõhkardist ja farmi suurimast isendist. Et olla üks mees oma koeraga läinud päikeseloojangut vaatama kalda peale, istunud seal täiesti peegelsileda vee ääres, koer jalge vahel. Kui üks hetk tema ees hakkas vesi mullitama, suured lõuad haarasid koera jalge vahelt ja kadus. Loo moraal oligi see, et sa ei tea mitte kunagi lihtsalt vaatamisega, on või ei ole krokodilli vees, sest sa neid ei näe lihtsalt! Me veendusime selles ka farmis, kus vett oli vähe ja ikka ei näinud neid krokodille seal sees. Ja kui viskas lihatüki, siis nägi et lombis oli 10-meetrine elajas. Õudne. Ja et krokodillide delikatess on koerad!!! Selle tõttu saingi aru, et miks paljudes kohtades siin on koerad keelatud. Onu rääkis, et kui sul on kämping vee ääres ja su koer lippab seal ringi, siis ööseks on sul kämpingus krokodill. Sada protsenti. Sest nad fikseerivad selle ära ja nende silmanägemine on meeletult hea, nad näevad kõike vee alt. Ja nende mälu on veel parem kui silmanägemine.

Kõik need jutud, mis onu rääkis, tekitasid üha rohkem kõhedust ja taipamist, et wtf ma seisin 3m kaugusel mitmest elukast. Eriti nagu ei päästa see, et need olid küll mageveekrokodillid, ka nemad liiguvad tohutu kiirusega. Ja krokodillid hüppavad!!! Sitaks kõrgele!!! Ühesõnaga, oopekki J

Kell 13 lõppes tuur ja liikusime taas Kununurra suunda. Seal sain infopunktist teada, et mind huvitav (loe: Perthi härra soovitatud) teemandikaevanduse (maailma suurim, mis toodab kolmandiku maailma aasta toodangust) tuur on lennukiga ainult ja maksab 650 dollarit per feiss. No vabalt, muidugi eks.

Laura soov oli minna rummi degusteerima. See tehas-degusteerimine oli ühes armsas Texase stiili saloonis 15 km kaugusel Kununurrast. Et see miljöö haaras hetkega endasse, siis autojuhina ma rummi poole ei vaadanud ja võtsin hoopis Spiced Mango Cakee koogi koos teega. Sain jälle ühe keelelise õppetunni jagu rikkamaks. Teed ostes küsis teenindaja: „Is white tea okay?“ ja mina arvasin, et pakub tee sorti, why not. Sain tee piimaga :) aga ka see oli taevalik ja sellest koogist ma ei räägigi. MA ei ole nii head kooki saanudki, LJ nõustusid minuga.

JL asusid rummi ka degusteerima, aitasin neid veidike ja siis olime kõik svipsis, et edasi sõita :P Tuule suund (koos meiega) on NORD!

Kl 17 ajal autole hääled sisse, et veel ca tunnikese päevavalguse jagu sõita Lake Argyle. Päris linna välja ei sõitnudki, jäime veidi eemale tee äärde platsile öömajale.

Northern Territory jääb meist vaid loetud kilomeetrite kaugusele, meie viimane peatuspunkt Western Australias.

Öösel saame meeletu sääskede rünnaku osaliseks, aga haah! Mil on moskiitovõrk autole täitsa standardvarustuses olemas :D

24.07.2012

Ärkame vara, kell 5.50 on silmad lahti. Sest kuidagi imelik, väljas on juba ammu valge! Veel eelmine päev tõusis päike ja hakkas valgenema kl 6.15 ajal.

Ja on soe, meeletult soe. Ei kurda üldse, kui on teada, et Eestis lubab nädalavahetuseks 30 kraadi – 15 laupäevaks ja 15 pühapäevaks :D

Sel hommikul üle ootuste saame kiirelt asjadega ühele poole, asjad kokku ja ka omleti tehtud ja söödud. Kui ma räägin asjad kokku, siis peaks vist viimaks ka protseduuri kirjeldama. Nimelt on meil hotellis kolm inimeste ja 6 inimese jagu tavaari :D Tahavaatepeegel kukkus ükskord laest alla, see polegi oluline, sest sinna vaadata poleks üldse mõtet, tagumine osa on asju nii täis lihtsalt. Ja siis veel tagumine ise ka, kus Janek on kuidagi omale pesa kaevanud muude nende oluliste asjade keskele. Ja kui me hotellis ööbime, siis on vaja ju need asjad tagaosast välja laduda ja kuskil ka ladustada öö otsa. Nii me siis veamegi oma kotte-kohvreid jm asju nagu kassipoegi iga hommik ja õhtu. Nii palju kui võimalik, topime esiistmetele ja muud asjad nagu bensiinikanistrid ja toidukastid (meil on kaks suurt 55 liitrist plastikkasti, mõlemas toiduasjad ja –nõud) jäävad õue kas auto alla või külje äärde. Veepudeleid peame ju ka vedama, millest toitu teha, ennast pesta, autole võib kuluda jne. Need siis ladustame vastavalt olukorrale kas auto alla või jäävad sisse jalgade juurde.

Ühesõnaga, saime oma moona kiirelt korraldatud ja kell 7.30 liigume Lake Argyle suunas. Kell 8 oleme kohal, lunastan piletid paradiisi. Nimelt on seal karavanpargi-motelli juures kauninimeline Infinity Edge Pool, vaatega järvele ja mägedele. Maailmailus on olla ja sinna me jääme. Kell 8 hommikul päike kütab hoolega ja meil on fantastilise vaatega vedelemise koht täiesti meie päralt. No ja on ju vaja poseerida ja pilte teha ja basseini minna. No see vesi oli jääkülm!!! Ma ei naljata. Seda kindlasti ekstra veel jahutati ka. Aga kannatame ära, pildi nimel!!! Ma veel ronin sisse kaks korda, et ikka paremad pildid teha :D

Ja siis vedeleme lamamistoolidel ja naerame teisi, kes üritavad vette minna.  Veedame seal maailmaparimad 5 tundi päikese käes. Vahepeal jään magama, nagu ma ikka mittemidagitehes teen päikese käes ja vaikselt kuumenen üle. Ihsand kui hea on, kui sul on Laura :D Tema luksteenus oli mind sisse kreemitada igalt poolt, ilma et ma üldse ise oleks pidanud vaeva nägema. Teenus läks mulle maksma 3 müslibatooni, nagu eriti hea diil.

Kl 13 ajal teeme kiire dušši ja uudistame veel ümbrust. Lake Argyle Dam ja jõevaated ning siis oleme valmis viimaks ometi Western Australiast lahkuma. Valmistusime karantiinikontrolliks ehk pistsime pintslisse viimased õunad-muud juurikad ja viljad, et neid meilt ära ei võetaks. Selline kogemus oli mul ju South Australiast WAsse tulekul olemas. Täiega saime tünga jälle, meid ei kontrollitud üldsegi. Ainult WAsse tulijaid.

No ja siis sõidame ja sõidame. Esimesed mitusada kilomeetrit on rahulikult ja tihedalt silte tasuta öömaja-telkimise platside kohta. Ja siis ainult tasulised. Ja loodetud külake Timber Creek – täielik pettumus, sest seal ei olnud loodetud telefonilevi, ei võta hoogugi maha ja sõidame edasi, et öömaja kohta otsida. Ühtäkki on kell muutunud ja liikunud poolteist tundi rohkem õhtusse. Teine osariik , teine ajaarvamine. Ajavahe Eestiga on mul nüüd 5h asemel 6,5 tundi. Ja oi kui palju ühtäkki on tee ääres känguruid. Nagu karistus mulle, kes ma pool tundi tagasi just sõnasin, et noh, känguruid polegi enam ja känguru laipasid tee ääres pole näinud Exmouthist saati, kus neid oli iga 100m tagant mõlemal pool teel. Vot too pilt oli kohutav.

Ja siis siin nad jälle on, silkavad muudkui üle tee oma põrkepalli meetodil või siis istuvad tee ääres valvepostil. „Rahvaloendajad“ irvitan. JA loeme saja kilomeetri peale tee ääres istumas või teed ületamas kokku 33 känguru. Ja no ei ole enam soovi hämarduva valgusega sõita.

Erksana hoiavad ka kõik need linnuparved tee ääres. Hängivad mitmekümnest mitmesaja isendiga parvedes tee ääres rohumaal, isegi mitte sõiduteel, aga auto lähendes on vaja ju õhku tõusta ja põgeneda. Aga jobud on nad, need papagoid ja kakaduud, kõige lollimad linnud üldse. Nad ei eemaldu teest, vaid lendavad üle tee. Iga kord. Ja kui sa kütad sõita 130ga, siis katsu hoogu maha saada. Viimane elamus ongi, et mina kõigest väest pidurdan, linnuparv muudkui läheneb autoklaasile, viimane kakaduu on veel jäänud ja huh, napilt sai üle katuse minema…. Süda jättis jälle lööke vahele, kui linnud muudkui lähenevad ja lähenevad esiklaasile. „Väga 3D,“ hindab Laura ja saame jälle irvitada. „Sa, herz, ei käi Eestis ka nii palju kinos kui siin!“

Nii on :D

Järgmiseks on need varesed-kullilised, kes tee peal hangivad. Ja auto lähenedes üldse kuskile ei kavatse minna. Jõuan just autos kiruda, et hakka liikuma nüüd, kui üksik kukkur-vares, nagu me ta sekund hiljem ristime, laisalt ühel jalal hüppama hakkas :D

Ja et järjest tuli muudkui tasulised kämpinguplatsid, siis jääme öömajale suure tee äärde taskusse. Suured 3-4 haagisega rekkad liiguvad mööda täie hooga, raputades me hotelli iga kord põhjalikult. Ja kui nad tuledes-viledes eemalt lähenevad suure hooga jätab mu süda taas lööke vahele. Nii terve öö.

Aga enne, kui end magama sätime, teeme veel kiirõhtusöögi ja JL soovil istume ööpimeduses prožektor-kuu valgel sööma seda keset sõiduteed. Nagu me aborigeene igal pool näeme istumas. Oleme vist viietunnisest päikese käes vedelemisest natuke veel napakamateks läinud. Ja peale sööki teeme veel natuke showd ka. Kui läheneb järjekordne auto pikal sirgel, sedakorda mitte rekka vaid neljaveoline, võtame kolmekesi ringi ja kukume ringiratast tantsima. Et autol oleks huvitav vaatepilt. Auto lisas kiirust :D