Teekond BROOMEst KUNUNURRAsse, AUSTRAALIA, juuli 2012

18.07.2012

Kui Broomes on wifitatud ja ühes roadhouses vett tangitud varudesse, siis järgmine peatus on Derby. Üsna mõttetu linn, mille suurimaks vaatamisväärsuseks hindame Boab Prison Tree, kuhu kunagi aborigeene ritta aheldati.

Otsustame mitte siia aega veetma jääda ja võtame suuna edasi. Tee äärest leiame ka tasku mõnekümne kilomeetri kaugusel Derbyst, kuhu ööseks pidama jääda. Et aega päikeseloojanguni veel jagub, toiduvarusid küllaga, algab senise reisi põhjalikuma keretäie prepareerimine. Kanapasta sinepis ja kõrvale värske salat, maitseb taevalikult. Janek hindab, et sai esimest korda ka reisi jooksul kõhu täis. Unele jääme juba enne kella 20 :)

Mingi hetk pilkases pimeduses, kella teadmata, saavad karistatud kõik need Janeki õudusjutud ja –naljad. Mu kõrval peatub tuledes-viledes roadtrain, see on siis kolme-nelja järelhaagisega meeletu pikk rekka, ja selle juht hüppab kabiinist välja, et raudkangiga rehve kolistada ja peksta rekkal. Mine muhvi noh….

19.07.2012

Hommikul tuvastan, et me tühjas taskus on ühtäkki veel kaks autot me taha tekkinud ja telgid-värgid-pesud pesunööril. Kummaline…

Stardime enne kella 7.

Ise täiesti leviaugus-karup---es olles saabub ühtäkki telefonisse sõnum. Ma arvan, et see oli universumilt endalt, sest seda sõnumit kodustelt ma väga ootasin ja tahtsin.

Teekond kulgeb muidugi kruusateel, ent ei ole õnneks nii kohutav ega tuju ruineeriv, kui varasem kogemus Cape Levequel. Rahvuspargi sissepääsu summa ei üllata enam, ikka 11 dollarit auto kohta. Ja oleme kohal – Windjana Gorge.

Algab hommikusöök, tõeline taevaõnnistus on süüa hommikuputru ja kõrvale rüübata külma piima…

Ja siis, avastusretk. Imeline jõeorg punaste, kohati kuni 100m kõrguste mäeahelikega ei koti üldse, sest siin on KROKODILLID. Eks neid mäekurusid on nähtud juba omajagu ja rohkem kui mõni mees oma elu jooksul näeb, millegagi võluda on juba mind äärmiselt keeruline. Aga et siis krokodillid, need päris vabalt vabas looduses chillivad-grillivad magevee krokodillid. Neid oli seal kalda peal üle 20. Paljud neist olid vastaskaldal nägemisulatuses ja siis ühtäkki, terve posu meie pool kaldas ka. „Täitsa-pekkis“ emotsioonina läheb kirja seista kolme meetri kaugusel kolmest-neljast krokodillist ja naerul näoga poseerida. Päris vähe jalg tegelikult all värises ju.

Adrelaks, ja terve seeria pilte muidugi, käes, liikusime mööda orgu edasi. Miskit vaud rohkem ei olnud, seega ümberpöörd ja hakkasime aga mööda kruusateed Tunnel Creeki poole veerema. Meid ootasid ees eriti võimsad koopad, ligi 750 meetrit kulgemist täies pimeduses, kohatiste ülalt tulevate valguskiirtega mõnes avausest, mööda vett ja kive komberdades. Aga enne veel, kui kõik see sai juhtuda… oli selline lugu, et seisin mina poole meetri kaugusel päris püütonist. Teda märkas Laura, kui ma olin juba ussist möödas ja ta ise seal poseerima asus. Oi mine pekki! Mina kui foobik, olin ju siiralt õnnelik eksole. Eriti kui Janek teda pildistas ja siis kaameraga tuli näitama, et õu vaata seda pead… mine muhvi. Lidusime koopast välja ja ma ikka ühiskonnale teavitustööd tehes kohusetundliku inimesena informeerisin vastutulijad. Saate aru, nagu kassipoega oleks näidanud! Mitte keegi ei reageerinud või kohkunud. „Really“ oli maksimum! Mis inimesed need on? :D Oi ma olin pettunud.

Ronisime koopast välja ja valmis lahkuma, kui trehvasime juba eelmisest punktis kohatud abielupaari, ristisin nad „meie uued aussie sõbrad“. Vähemalt see naine kartis ka ussi. „Shit, mate!“ on ka nüüd uus lemmikväljend :D

Igatahes, nad ja Janek veensid mind koopasse naasma ja Laura jäi autovalvesse. Hea, et me uutele aussie sõpradele külge kleepusime, sest meie taskulamp ikka sakkis sajaga ja nende valgustuse toel siis ukerdasime need koopad ära näha. No vot, see avaldas muljet küll! Oli kogu seda ussi-kaost ja kruusateed väärt mitmekordselt. Ma muidugi ukerdasin kleidi-plätudega, vesi oli kohati mudane ja hea, et plätusid ära ei lõhkunud ja kinni jäin ka päris paljudel kordadel, plätud said ikkagi päästetud.

Koopa teises otsas oli seintel paar aborigeeni koopamaali. Kuuldavasti maksis aborigeeniga tuur seda vaatama minna 50 dollarit per feiss, me hoidsime ikka rämedalt raha kokku. Tagasi sama teed pidi ja uss oli ikka samas kohas!!! Ja ta oli liikunud vahepeal, oi kui kriiiiiipi.

Uued aussie sõbrad sheerisid veel oma heast ja targast kämpingute raamatust tasuta öömajade kohti ning nii me jälle sõitu alustasime. Sõidame aga rõõmsalt, kui tee kulgeb läbi jõe… Saime ikka eluga läbi ja nii VIIS korda. Huh, see auto on ikka tõeline kangelane, nina ringi keerata ja tuldud teed tagasi poleks küll viitsinud sõita.

Maastik pakub võimsad elamusi ka taimede-puude osas. Siinkandis kohtame põnevaid „boab tree“ puid, no nagu tegelaskujud mõnest Tim Burtoni ulmelisest õudsast multikast. Lisa veel Johnny Depp ja on täislaks olemas :D

Kuigi plaanisime jõuda mu uute aussie sõprade ettenäidatud kämpinguplatsile nr 2, siis ajaliselt see kruusatee ikka nullib me püüdlused ja jõuame enne pimedat esimesse. See-eest premeerib see plats meid vaid paari naabriga ning võrratult kauni looduse taustaga. Ütleme, et senisest kõige ilusam.

Õhtusöök tuleb taas uhke, grillvorstid keedukartuli ja värske salatiga. Et maastik võimaldab LJ-l telkida, saan autos laiutada. Keela rõõmu noh!

20.07.2012

Ärkan 6.30 ajal, telgirahvas alles nohistab magada ja kasutan siis võimalust tegeleda iluprotseduuridega. Parandan veidi hargnenud õmblust. Valmistan hommikusöögi. Teised pole veel oma asjadega kuhugi jõudnud, oohjah.

Peale poolt kümmet saame auto liikuma. Järgmine peatus 55 km kaugusel Fitzroy Crossing linnakeses, mis premeerib meid kahe hea asjaga – lõpuks ometi tankla, sest vahepeal pidime varukanistrist abi leidma, nagu meil üsna tihti siin asustamata alasid ja rahvusparke tuuseldades teha tuleb, ning telefonilevi!!! Viimane on hädavajalik, kui on telefonilevi, on ka internett :) Vaatan järgi pakilised sõnumid, vastan, ja saame suunduda lähistele Geikie rahvusparki. Laura on roolis ja ma veel viimaseid meetreid nohistan Facebooki, kui Laura ehmatab: „Einotore lugu, istud rahulikult netis, kui saad kiviga!“ Täitsa erkskas muutis mu kohe :D Nimelt Fitzroy Crossingus näeme valdavalt aborigeene, istuvad igal pool tee peal, muru peal, poe ees, sõidutee ääres, maas. Ja üht tegelast siis Laura silmabki, kes kummardus kivi järele. Õnneks nimetet tegevust autoakna suunal ei kohaldatud. Hoolimata nõia-Janeki pidevatest huumori-manamistest ja tema arvates aborigeenid panevad turistide autosid põlema, just neid kaheveolisi. Sest me oleme oi kui palju selliseid põlenud vrakke tee ääres näinud, mitte ühtegi neljaveolist muidugi.

Geikie rahvuspargi külastus on üürike, sest nagu öeldud, üha raskem on mägedega meid üllatada juba ja teiseks on siinse pargi relvaks paadituur, mida me 30 dollari eest per feiss küll üldse osta ei taha. Veidi mind siiski võluda suudab see park, nimelt on see esimene koht, kus näen, et on tasuta suur päikesekreemi potsik. Ja veega WC, ilmaime!!!

Vahepeal vaatlen oma jalakesi autosõidu ajal ja löön vaat et risti otsa ette, nii parkunud ja punasest tolmust kaetud on vaesekesed. Ei saagi aru ka peale jalapesu, et kas olen päevitunud või ikkagi must???

Ja siis me veel sõidame ja sõidame ikka põhja suunas. Vahelduseks on Laura roolis ja ma saan kõrvalistmel ilus olla. 300 kilomeetrit kerib täis, kui teeme peatuse Halls Creek linnakeses, mis on suurim asula Great Sandy Deserti juures. Põhjalik analüüs ja peamurdmine on jälle käinud nime andmisel. Mina saan taas netti tshekata, Laura ostab kleidi ja mina uurin veel infokeskusest järgmiste tasuta öömaja alade kohta. Milkshake karastava pausi teeme ka. Kui muidu maksab see 2tk 4.50, siis kõrbes on hea, kui saab 4 dollariga ühe kätte. Fitzroy Crossingus maksis ta nt üle 6 dollari, oh sa vana…teate küll.

Tuusikuvõitja meie öömajaks asub 107 km kaugusel Halls Creekist ja meile sobib see imeliselt, sest öömaja aknast paistab Purnululu rahvuspargi teeots.

Jõuame veel päris heal ajal, kl 17 ajal, ja saame oma platsikese. WC on siin igati intrigeeriv, nagu rannas riietuskabiin, lahtine. Noh, nii mõnigi jalutas mõnele hädalisele puristamise ajal sisse. Aga selline see elu on, kui jõuad omadega põhja :)

Meie elu siin kulgebki muudkui ühte rada pidi – mis kell ärkasin+ mis hommikul sõin+ mis kell öömajale sättisime+ mis õhtusöögiks+ mis kell magama? Sekka ka mõned vaatamisväärsused, kui neid päeva jooksul oli :D

Ja päeva lõpuks valdavad mind kaks emotsiooni – pesta tahaks ja voodisse tahaks!!!

21.07.2012

Ärkame kl 6.15. „Ainult Austraalias“ rubriiki kuulub me igaöine kella vaatamine ja ahastus: „Persse küll, kell on alles 2!“ Eestis ma küll ei mäleta, et selline asi masendaks, magada tahaks, oi kuidas magada tahaks ju veel. Aga siin, kui magama minna enne kl 20, saab uni otsa juba kl 2 ajal nagu Laaril saab otsa internett. Ja siis venita seda ööd hommikusse eksole.

Purnululu rahvuspargi teeots on meist paarisaja meetri kaugusel ja no kohe hakkab ka nalja saama. Teeotsa blokeerib aed, mis on lehmaketiga kinni, tabalukud möllud. Janek ei suuda asja uurides tuvastada, et tabalukk ripub niisama, vaid kett on kokku tõmmatud. Saame seda teada teiste liiklejate toimetusi vaadates.

Algab 53 kilomeetrit uut õuduste rada mööda kruusateed. Lisaks et see tee on treppis, on siin ka suured augud ja kivilahmakad ja oo, me veel ei tea, kui jubedad jõest läbisõitmised. LP küll ütleb, et tee on ainult neljaveolistele ja seal on 5 sügavat jõeületust. See LP eksis. Hvaking 9(!!!) sellist õudust on. Aga me olemegi natuke napakad ja muidugi ainsad, kes oma kaheveolise sinna viivad. Tullakse parklas hiljem küsimagi, et kuidas te veest läbi saite? Vastus on, et hästi kiiresti. Kohati voolas jõevesi üle autokapoti ja autonina, oo pekki. MA ei ole nii palju nii karme sõnu ja saatmisi nii lühikese aja jooksul veel kunagi välja ladunud ja nii 18 korda, sest seda teed tuli ju pärast tagasi ka tulla.

Maksame sissepääsu 11 dollarit auto kohta ja sõidame edasi infokeskusest. 18 km pärast on Echidna chasm mäekuru. Õnneks premeerib see meid kohutava tee eest võrratute vaadetega. Teekond läbi kituskese raja kõrgete kaljuseinade vahel, see on Purnululu ja Bungle Bungle. Ooo võrratu. Natuke muidugi tuleb peale 127hours tunne. Ja siis tee lõppebki ootamatul sinna seinte vahele, hops ümberpöörd ja tagasi.

Peale võrratut emotsiooni võtame ette järgmise peatuskoha: Mini Palms Gorge, see kilomeetrine teelõik sinna on taas horrorkuubis, sest on suurte vagudega lahtise suure killustikuga tee. Mu truu kaaslane hotell Ford ei vea mind siitki alt. Matkarada on 5-kilomeetri pikkune ja ca 3-tunnine, otsustame vaid veidi vaadata ja mitte täismahus, sest meid ootab ees veel teekond tagasi peateele rahvuspargist välja (a.k.a 53 kilomeetrit higiseid käsi, vandumist ja palvetamist). Kuradi kahju, et ma ikka ei ostnud autole kleepsu „I drove the road to Bungle Bungle and I survived“ Nii tõsi ei ole veel miski muu siin ilmas, raisk!

Närvirahustuseks viskab Janek vahepeal mulle hambusse küll müslibatooni, küll õuna. See aitab, korraks :D

Öömaja taas 24-tunni stopalal. Seekord mitte sama, mis eelmine öö, vaid sõidame paarkümmend kilomeetrit edasi. Seal kohtame perekond Troppe, kes meie manööverdamise ajal meile ette sõidavad ja ise pargivad nahaalselt. Siinkohal ma ropendasin veel veidi. Aga haah! Kättemaks tuli universumilt ka kohe! Nende kõrval oli rämedalt haisev känguru korjus, me parkisime mõnuga kaugemale haisuvaba tsooni. In your faces, teate… :D

22.07.2012

Tänase päeva sihtpunkt on Kununurra – jõuda kohale, leida pesemisvõimalus ja vaadata ringi. Tee peal tangime kütust, taaskord uus ja huvitav skeem – näita tankimiseks juhiluba. No miks ka mitte, tõesti.


Aga vähemalt saab veidi kauneid kunste nautida :D

250 km saame linnulennult tehtud (jah, alles Laura nurises, et Austraalia pikad igavad sirged teed – nüüd on käes, tee on käänulisem ja kitsam kui Tallinn-Pärnu, kus palveta muudkui, et mööda sõita saaks). Pestud saame, hommikust söödud saame, internetti saame. Või noh, mina saan :)

Siis sõidame läbi linna, no umbes sama suur kui Peetri alevik või midagi :D ja siis 2 km kaugusel on Mirima Rahvuspark. Et kui juba, siis põikaks sisse eksole. Seekord saame üllatuse, auto eest tahetakse 10 dollarit :) Ja sedagi Honesty boxi ilma tavapärase registreerimise leheta. Allright, raha nad saavad.

Park ise on nupsikult väike, aga see-eest vaated - vauh. On vaeva väärt, et sinna sõita Perthist :)

Kuna kell on ca 14 vinti, siis otsustame sõita Wyndham linnakesse läheduses. Läheduses on siis 108 km. Ja tee peal põikame sisse The Grotto jõeorgu. Jah, ka see on peatust väärt. 140 inimkäega raiutud astet viiad alla jõeorgu ja kui on vihmahooaeg, siis seal on võimas kosk. Aga me oleme kuival hooajal, õnneks siiski. Muidu oleksime nende kruusateedega püstihädas.

Juba pimenedes jõuame Wyndhami, lööme laagri püsti ja öö varsti magama eksole :)