Teekond PERTHist EXMOUTHi, AUSTRAALIA, juuli 2012

Perthist Exmouthi on 1200+ kilomeetrit. Puhas rõõm :)

02.07.2012

Eelmine õhtu sai hüvasti jäetud oma Perthi perega. Üks raskemaid asju, mida mul elus teha on tulnud, nii südame külge kasvasid noh. Viimase öö Perthis veetsin Laura ja Janeki juures, kuidas ma autoga sinna sõitsin, mäletan vaid läbi udu. Tõeliselt tühi tunne oli istuda nende juures ja oodata öö saabumist.

Ärkasin kl 7 hommikul selle peale, et Perthi härralt sain eestikeelse smsi. Üks lahedamaid žeste, mida minu jaoks tehtud on. Kõik Ä täpid olid oma koha peal ja puha.

Kupatasin Laura ja Janeki üles, et alustada grandioosset lahkumise päeva. Auto sai asju täis laotud, luuk mahtus kinni ja peale väikesi asjatoimetusi (lilled LJ vanasse töökohta, viisakleebis immigration office’st nende passi, Woolworthist kaasa toidupoolist 150 dollari eest ning paak kütust täis – minu rekordodavaim liitri hind 123.90 senti liitri eest) saimegi kl 12 alustada sõitu linnast välja. Metsik Põhi ootas meid. 

LJ soovil väike peatus Pinnacles kõrbes. Mina küll Martiniga olin seda jõudnud juba teha 3,5 kuud tagasi, aga topelt ei kärise eksole. Seda enam, et sissepääs 11 dollarit tuleb maksta auto eest, mitte inimeste arvu pealt. 

Peale lummavaid kivikuhilaid saime jätkata edasisõitu Kalbarri suunal. Kalbarris, mis on ca 600 km Perthist, olime LJga juba tegelikult käinud, seega sõit monotoonne ja uusi üllatusi üldse ei pakkunud. Võimaldas muudkui gaasi anda. Päikeseloojangu ajaks jõudsime Port Gregorisse, mis on ca 550 km Perthist ja 60 km Kalbarrist, jäime sinna mere äärde öömajale. Jõudsime sinna suhteliselt õigel ajal, kohe oli ööpimedus kohale ja poole tunni jooksul saabus veel mitu autot. Meil oli imeline parkimiskoht ning grill meie päralt. Kui neid sääske kurjameid (kahtlustan, et neile maitseb Eesti OFF, sest miks nad ainult mind (ja just tagumikust???) sõid ja LJd mitte ah?) ning metsikut külma tuult poleks olnud, oleks võinud kõik kordaläinuks lugeda. Päevase palavusega aknaid kinni-lahti hoides suutsin saada tagasi kurgu- ja kaelvalud, halleluuja tõesti.

Peale Janeki grillkana šedöövrit pugesime ära põhku.

03.07.2012

Ärkasin ca poole kaheksa ajal, õues oli endiselt marukülm, digimuundasime hotelli tagasi Fordiks ja sõitsime Kalbarrisse. Tuvastasime, et kl 8.45 hommikul ei olnud seal ka seekord mingeid pelikane, aga nende söötmist oli kogunenud vaatama taaskord hunnik naiivseid turiste. 

Ja nagu ka eelmise reisi korral, nii ka seekord, sai kütus otsa vahetult enne Kalbarrit. Vedasime siiski tanklani välja. Et mul oli kurguerror, suundusin omale kakaod ostma ja jätsin LJ tankimisega tegelema. Naastes tuvastasime kõrvalise abiga, et ohoo, meil on täispaak diislit bensiiniautos! Oipekkkkkkki noh. Aga ma siiski olen oma isa tütar ja rakendus päästeoperatsioon. Autot ei käivitanud ja lükkasime selle eemale jalust ära. Teiseks sebisid LJ tanklatädilt Gleni the remondimees numbri, kes arvas, et oioi paha lugu, suur töö ja tulen kui aega saan. Fuck you too Glen ja tanklast soetasime hoopis vooliku ja kolm kanistrit, sest tuletan meelde – oma isa tütar - ja ma olen pool lapsepõlve näinud, kuidas see bensiin voolikust kanistrisse voolab suulise abiga :D

Niisiis, panin Janeki tanki. 2x20 liitrit ehk kaks esimest kanistrit voolasid sipsti. Vahepeal läks FBsse teavitus seikluste algusest. Viimane kanister pluss pool pealegi, aga jooksis Fordil (või mai tea kellel) juhe kokku ja ei tahtnud enam üldse meie operatsiooni toetada ega voolata. Nii ei jäänud Janekil muud üle, kui muudkui lonks haaval seda diislit sealt välja pumbata. Kuus rõõmsat tundi saime seda teha, võinoh Janek siis. Mina niikaua üritasin me kolme kanistrit diislit maha ärida, sest täispaak pluss abivahendid maksid meile 200 dollarit. Andsime diisli ära puhta muidu, 50 dollariga. Üks õnnelik farmer sai selle omale. Mis me sellega muidu ikka teinud oleksime.

Meie koolirahaks jäi seega 50 dollarit per feiss ja nagu üks mööduja kommenteeris, siis sellist viga teeb üks kord elus!!!

Kommenteerijaid oli muidugi palju :D Kõigil oli lõbus. Noh, vaatame, kui te ise mingi jamaga, kapott lahti, tee ääres olete :D

Vahepeal saabus emalt sms, et ärge rohkem lolluseid tehke :D No me üritame :D

Ja juhhuuu, viimased eriti pirtsakad 15 liitrit saime ka suuremas osas välja. Lükkasime auto tagasi tankeri juurde, kütus sisse (156,90 senti liiter) ja hinge kinni hoides käivitasin auto. Great success!!! Saime kl 15 lõpuks ette võtta kella 9ks planeeritud hommikusöögi :) ja üle kontrollida FB kommentaarid. Silmarõõmu tabav oraaklimärkus saab minu poolt muidugi kättemaksu osaliseks :D Ta nimelt ennustas mulle mootori keema minemist kõrbes.

Otsustasime, et Kalbarri ei ole see koht, kuhu me ööseks tahame jääda. Sest nagu Janek tabavalt muheles, oli meil võrratu "päev Kalbarris" :) Seega hakkasime sõitma Monkey Mia suunas ja jõudsime Kalbarrist 160 km kaugusele kui päike loojuma hakkas. Öömaja keset pärapõrgut tee-ääärses parkimisplatsis. Keegi naljatilk ootas meid seal „free wifi“ sildiga veetsee uksel. Eksole, telefongi ei levi, palju õnne tasuta wifi puhul :D

Õhtu veetsime arvutist filmiõhtut korraldades ja Henrik Relve Austraalia jutte kuulates. Kodutu elu in progress :D

04.07.2012

Jätkus teekond Monkey Mia suunal, ca 250 km. Enne päriselt kohale jõudmist vajas me tähelepanu Shell beach – rand, kus helesinise vee kõrval valge liiva asemel on hoopis valged merekarbid. Taas üks Austraalia võrratutest imedest.

Monkey Mia polnud enam kaugel ja sinna reservaati sissepääs maksis 8 dollarit per feiss. Jõudsime kella 12 ajal, meile tagati basseini ja muude territooriumil olevate ruumide kasutus, ilus päikseline päev rannas ning oojess, kuum dušš. Nii me päev mööduski basseini ääres ja mullivannis vedeledes, ma kasutasin võimalust, et internet levis ja nii sai ka FB üle uudistatud eksole. Keha kinnitamise ajal rannas külastas meid väike sipelgasiil, praktiliselt ronis mul üle jala. Öömaja otsisime kümnekonna kilomeetri kauguselt, parkisime end peateelt ära võsa taha.

Ajalukku minev öö, võtsime esimest korda kasutusele oma kaasaskantava grilli ja keetsime vett tee ja kiirnuudlite jaoks. See on kujuteldamatu luksus, kui saab süüa midagi muud, kui saia!

Magamaminek kell pool kaheksa maksis kenasti kätte, sest kl 24 olid mul luugid lahti, et kaugel see hommik ometi on? Tiksusin kella vaadata poole seitsmeni välja.

05.07.2012

Äratus kell 6.40, et jõuda vaatama delfiine varahommikul. Enne veel, kui jõudsin autost välja ukerdada, vaatas autoesiklaasist vastu kenake prožektor. Kohal oli järjekordne park ranger, meie illegaalselt campimas ja trahv on 100 dollarit per feiss. Ma tegin suuri silmi, vabandasin muudkui ettetaha, et ma ikka ei teadnud ja värki ning raha ei kasseeritud sisse. Küll aga väidetavalt kirjutas me autonumbri üles, et teistele rangeritele edasi anda ja korduva rikkumise korral…. Igatahes, me pakkisime end kokku ja lahkusime, teadmata, mis seis ikka me autonumbriga jäi.

Kl 7.15 olime tagasi Monkey Mias ja ootasime delfiine koos suure hulga rahvaga. Ja nad tulid, viis tükki lausa. Hästi nunnud. Kaldavees jalgupidi sees olles, tulid paari meetri kaugusele. Rangerid andsid neile paar kala süüa ja muu aja nad edvistasid ringi ujuda ja tegid tutvust.

Kell 08.30 pakkisime end kokku ja sõitsime Denhamisse hommikusöögile.

Peale mõnusat sööki võtsime suuna Carnavorile, kus külastasime postkontorit, turismiinfot ja toidupoodi. Samuti saime ostetud täiendavad gaasiballoonid me kaasaskantavale köögile ja autole vajaminevaid vedelikke. Seejärel see unine linnake jäi selja taha, et minna veidi mägesid vallutama.

150km kaugusel Gayscone Junction lähistel (ja lähistel me juba teame, et on sada kuni mitu kilomeetrit eksole) võtsime sihtkohaks Kennedy Range mäestiku. Lootsin GJ-s kütust tankida, kuid peale paari aborigeenimaja ei leidnud sealt midagi. Laura leidis veetsee koos duššiga, jätsime selle meelde :D

Päike oli juba ähvardavalt madalal, niiet kuldne ratas silmi pimestas ja juba 60 km kruusateed sõites oli meeletult laia teed siiski raske näha. Üldsegi mitte rõõmsaks ei teinud teadmine ja juba sajakonna kilomeetri jagu kogemusi, et tee kõrval ja sealt sulnilt teele silkavad nii kängurud, emud kui ka lehmad. Viimaseid oli lademetes. Ei muianud enam nende kollaste lehmahoiatussiltide üle sugugi, kui viimasel minutil auto pidama sai teed ületada otsustavate lehmade ees.

Seega kiire-kiire oli leida öömaja. Viimaks kui leidsime väikese boksi tee kõrval, sinna parkisimegi, et keeta suppi ja nautida seda vaikust (ringi kappavaid kängurusid mitte arvestades) ning tähistaevast paistvat linnuteed. Jah. See taevas võlub mind endiselt.

06.07.2012

Oi, mul oli öösel nii külm. Eks ma olen parajalt tõbine ka, kurgu-kaelahädad selleks korraks asendunud nohuga, mis teatavasti tähendab, et käid ringi nagu vati sees, pooltest asjadest ei saa aru, ei kuule, ei näe, paha siga-mitu viga. Jama ühesõnaga, kuid ma ei vingu :)

Kell 6.30 ma ei jaksanud enam hommikut oodata ega külmetada, käivitasin auto ja kupatasin rahva üles. Keetsime teed, meisterdasime omletti ja pakkisime hotelli kokku.

Kella 8 ajal leidsime kümnekonna km kauguselt üles otsitud sihtkoha – Kennedy Range Rahvuspargis Meekärje mäekuru (Honeycomb gorge) – onju täiega ilus eestikeelne nimi :D

Koht ise oli ka taaskord selline, et ei oskagi midagi tabavat öelda kohe. Suu lukus ja sõrm fotoka päästikul. Sõitsime veel mäeahelikus ringi ja kuna Gayscone Junctionis tanklat ju ei olnud, siis tankisime keset outbacki oma kaasaveetud varudest paagi täis. Olgu kiidetud me ettenägelikkus.

Seejärel tuldud teed pidi tagasi, ca 200 km hästi laia kruusateed, kus lehmad jooksevad vabalt, kängurud on saanud lotovõidu (nendest üksikutest autodest, mis sel teel liiguvad, oli neid laipu tee ääres ikka kümnete viisi…) ning seda ka raisakotkad, kes pidusööki nautisid. Nii hoolega nautisid lausa, et ei suvatsenud ükski neist tee pealt jalga lasta auto lähenedes. Üks hetk leidsime ühe suure isendi omalt esiklaasist. Oipekkkkkkkki. Klaas jäi terveks (ptüi-ptüi-ptüi) ja vist lind ka, sest laipa tee peal ei olnud.

Peale tankimist Carnarvonis neelasime üksluised kilomeetreid Coral Baysse. Seekord ei hakanud rangeritega kulli mängima ja lunastasime 44 dollari eest pääsme kolmele karavanparki kuuma dušši ja elektri juurde. Peale õhtusööki saigi arvutiakusid laadida veetsees internetis passides :)

07.07.2012

Uni oli seekord väga hea! LJ ööbisid telgis ja mul oli hotellis ühene tuba. Keerasin end kahte magamiskotti ja selga kaks fliisi, külm kimbutas seega üsna vähe. Ärkasime kaheksa ajal, asjad kokku ja hommikune kehakinnitus. Range lahkumisettekirjutus oli kella kümneks. Parkisime auto randa ja seejärel tegime aega rannas parajaks ka. Kell 12.30 startis me pisike laev koos teiste samasuguste turistidega, et silmad pungis vaadata Ningaloo korallrahu imesid ja võlusid. 

Nagu peagi märkasime, peamine värv Ningaloo veemaailmas on pruun! Esialgne kerge pettumus kadus, kui ise pea vee alla pistsime ja snorkeldama sai asuda. Et ma oma nohuga hädas olen olnud terve nädala, siis see hingamine ikka ei õnnestunud kohe kuidagi, pealekauba mu pisuke foobia, et no kuidas sa pistad pea vee alla ja hingad ikka? No ei ole see ikka õige asi eksole. Seetõttu iseendale paanikat tekitades suutsin kaks korda suu soolaseks saada ja siis läks hingamise rütm sassi ja oligi pekkis jälle. Aga snorkeldada sain ikka ka. Ja see pruuni värvi pettumus asendus vauuuuuu-emotsiooniga, ikka väga mitu-D on see, kuidas need korallid lähenevad ja tunne on, et kohe vajun oma suure kõhuga sinna peale ja et kõik kalad vaatavad mind, et ma ei oska ujuda. Ja kalad andsid ikka veidi värvi sellele pruunile elule. 

Nagu me teada saime skipperilt, siis on nn kõvad korallid ja pehmed korallid. Ningalool on siis kõvad ja selletõttu ka pruun värvus. Soojades meredes (Great Barrier Reef, Red Sea, Caribean Sea) on pehmed ja seal on veealune maailm täiesti värviline, korallid kaasaarvatud. Aga see-eest on Ningaloo ainulaadne maailmas, et seal on koralliliike tohutu palju ja suur osa ainulaadsed maailmas ehk et mujal selliseid ei ole. Ja need olid tõesti imelised kõik vaadata.

Peale esimest snorkeldamist jagati sooja teed ja keeksi ning siis suundusime merikilpkonnade toitumisalale, lootusega neid kohata. Et nad on ikkagi metsik loodus ja mitte akvaarium loomaaias, siis me ei saanud tellida, et härra kilpkonn, palun seiske paigal, kui 14 turisti teid pildistavad. Nad tulid ja läksid oma suva järgi, aga ära nägime lausa kümmekond kilpkonna. Täiega suured olid ja pagan, kui kiiresti nad ujuvad :P Ja siis see lugu, et toitumisel tõusevad veepinnale korraks, pistavad pea välja ja siis tagasi vee alla ja läinud nad ongi. Tabasin paar kaadrit ikka õnneks ka :)

Ningaloo vetes on siis pikk pikk riba korallrahu piki rannikut ja eraldab kenasti India ookeani, et sealne massiivne energia randa ei uhuks. Nagu teada saime, siis mere/ India ookeani poole vaadates järgmine tükike maad on alles Madagaskar, sinnani ainult vesi. Ja seal, kus korallrahu lõppes, murdsid lained ja vahutas ja möllas. Ning nende lainete taga möllasid omakorda vaalad. Päriselt, ära nägin!!!

Kuna kogu värk Ningaloos on range kaitse all (look but don’t touch), siis on laevadel-paatidel keelatud minna üle korallrahu ookeani peale. Ehk siis vaalade külje alla meid ei viidud. Aga sabaotsad-veepurskamised nägin ära kõik. Selle hetke, kus üks vaal veest üles hüppas ja üle selja rullus, magasin maha.

Keegi nägi haid ka, kilkasid seal kambakesi, aga ma magasin ka selle maha. Irvitasime, et ilmselt oli hambaaugu suurune, sest selles helesinises vees no tõesti ei jäänud silm peale.--- Samas, osutamine "eleven o'clock---ööm one o'clock ei olnud ka just täppisteadus :D)

Seejärel teine snorkeldamise paus ja nüüd tundsin end juba nagu kala vees :) See oli veel võrratum, kui esimene ja nautisin iga korallitükikest. Tagasi paati suundumine aga oli juba advanced level, sest tuul oli vastu ja ühtäkki oli jõud jalgadest kadunud ja ma olin veendunud, et pekki, ma olen kõige viimane ja ma ei jõuagi sinna, sest uhan, mis ma uhan siin lesti liigutada, ei liigu üldse paigast. Selle peale muidugi lõi sisse ärevushetk, kõik need filmid, kus sukeldujad on unustatud vette ja haid nad ära söövad jne jooksid korraga silme eest läbi. Thanks a lot Hollywood. Jõudsin siis nöörini, mis laevast välja vette oli visatud ja põhimõtteliselt vedasin end käte toorel jõul paadini. Nii uhke olen enda üle :D

Kui me kolmetunnine seiklus merel läbi sai, siis suundusime tagasi stardipunkti, et peale sattuda kalade toitmisele. Alla põlve vees oli sadakond suuuuuuuuuuuurt kala, saalisid ringi uudistajate jalge vahel. Täiesti kõhe oli, kui nad vastu jalga liibusid nagu kass, kes külmkapist sööki ootab :D

Kell 16 asusime sõitma Exmouthi. Tee oli ca 150 km pikk, mida kaunistasid täiesti müstilised ja küsimärgiga kivid tee ääres-heinamaal-igal pool. Neid oli sadade kaupa, nägid välja nagu trühvlikommid. Miks nad seal on? Miks nad sellised välja näevad? Nii palju küsimusi. Kellegil oli ilmselt veider huumorisoon, kui ta Austraaliat meisterdas. Mõtles, et paneme siia kokku kogu kraami, mida Euroopa-Ameerika endale pole tahtnud :D

Exmouthi jõudsime ca poole kuue ajal ja otsustasime taaskord rangeritega mitte nalja heita. Loomulikult nood teavad oma piirkonnas kõiki taskuid, kuhu pahaaimamatud päkkerid end peidavad, lootes, et on jube kavalad. Seega maksime veidi kõrgemat hinda juba kui Coral Bays, aga saime omale kenakese platsi. Koos elektriga, vauuuuu. Oma numbrikohale jõudes vaatas vastu ilge lahmakas maad, mõtlesime, et ihsand see on kolme auto parkimiskoht, pargime hästi aupaklikult. Ofkoors on meie hotell camperbusside kõrval nagu smart limusiini kõrval :P niiet nii me siis elasime seal, tükk tühja maad me kõrval.

Meisterdasime õhtusöögi, manustasime, tarbisime elektrit. Ja mis põhiline, kuuuuuuuum dušš ;)