herzi reisiblog: Teekond DARWINist ALICE SPRINGSi, AUSTRAALIA, august 2012

01.08.2012

Lõigi ette augustikuu. See tuli siis pidulikult hosteli voodis vedeledes. Et mul õnnestus saada koht nari teisele korrusele ja et muidugi minu õnne kohaselt oli all mingi eriline rahutu hing, siis ma täiega rappusin seal. See voodi loksus igast nurgast, kui see alumine iga paari seki tagant end jälle rullis kuskile.

See selleks :D

Hommikul oli väike sarvede ragistamine meie kolmiku vahel, nimelt on mul väheke teine arusaam kellaegadest ja kokkulepetest, aga pole hullu. 2h ootamise, tunnise vaikimise ja 5-minutilise arvete klaarimise tulemusel oleme nüüd kõik jälle paremad inimesed. Ma loodan. Kellaaegu täpsustame muudkui üle iga kord :D

Aga asusime siis sõitma Alice Springsi poole. Tee sinna on muidugi pikk. Esimese peatuse tegime Adelaide Riveris, et parandada veevarude seisu,siis Katherines poes, et süüa varuda. Seal sai muidugi nalja, sattusime kassasse, kus teenindaja, selline sada kilo naise ilu, oli e-r-i-t-i aeglane. Siin on komme, et kassapidaja pakib ostud kotti ka. No tal läks ikka julmalt kaua aega, et asi kätte haarata, koodi lugeda ja kotti asetada. Vaene meie ees olev naisterahvas pööritas silmi nii kuis jaksas. Ma tundsin kohe, et täitsa oma jope on, ma olen ju ka meister nägude tegemises, ohkamises ja silmade pööritamises. Selline kolmikala või nii.

Igatahes, kui meie ees olev naisterahvas viimaks asjad kõik kätte sai, tänas eriti rõhutatult ja jooksis minema. Tuli meie kord. Mul oli meie kilekott käes ja "tšikk kassas" vaatas, et noh, annab koti või mis. Ma siis ütlesin, et suudan ise asjad kotti panna. Imelikul kombel ta suutis nüüd koodi lugeda kuidagi kiiremini, ma tegelesin kottidesse ladustamisega. Siis jõudis ta mingi tooteni, mille kood oli vist veidi kortsus vms, ei läinud läbi.Käsitsi trükkis kaks korda, vist isegi vajutas juba hädaabinuppu ka, et keegi teda assisteerima tuleks. Vaatasin seda komejanti siis huviga pealt, aga silmadepööritamine minus sai siiski võitu ja võtsin kotis juba läbi läinud sama toote (sest ega nad siin ei oska ju klahvilt vajutada x2, ikka on vaja ÜKSHAAVAL kõik asjad läbi lüüa. ma lähen nagu näha selliste asjade peale leili, sest esiteks ajakulu ja teiseks tshekipikkus ja paberikulu ja üleüldse) ning ulatasin "tšikile kassas", et see on sama asi, löö siis uuesti läbi. Ta ei jaganud kohe matsu välja, aga võttis viivu mõtlemisaega ja klikkis ära küll. Saimegi hopsti kiirendatud protsessi eksole.

Liikusime oma tavaariga parklasse ja meie ees olnud naisterahvas möödus meist, kui oma käru tagastas. Vaatas ja imestas, et oot misasja, nii kiiresti saite? Ma siis muigasin talle, et ma ise pakkisin. Naisterahvas muigas ka, jagas biiti küll.

No ja siis sõitsime jälle edasi. Järgmine peatus 29 km Katherinest - Cutta Cutta koopad. Jõudsime sinna pool kaks ja tuur algas kell kaks. Otsustasime ootele jääda. Pilet oli 17 dollarit ja kuna ma erinevatest kohtadest olin lugenud, et väärib küünlaid, siis Janeki pessimistliku "no olgu parem seda väärt" saatel otsustasime iis minna tuurile. Olime ju oodanud ka üle poole tunni eksole.

Sellel pildil on see looklev-rippuv asi püüton.
Pildid ei ole muidugi õnnestunud,
aga ärge virisege :)
Hea, et üldse pilte on :D

Koobas oli uhke!!! Ausõna, tõeliselt majesteetlik. Kõik need vormid ja kujundid ja looduse kätetöö. Cutta Cutta tähendab siis misiganes keeles palju palju palju tähti. Ja nii oligi, koopa seinad lihtsalt sillerdasid nagu tähistaevas või kristallid või mis iganes sõna siin kasutada. Suu vajus lahi lausa. Kahju on muidugi sellest, et koopad on üldjuhul väga pimedad, olime 15m sügavusel ja aega pilti teha seal just ei ole, statiivi ju ka ei ole ning ega mu kaamera on vanaks ka jäänud. Niiet häid võtteid tegelikult ei ole ja koopad ongi sellised, et tuleb minna ja nautida. Ei muud.

Ja me giid oli tõeline naljahammas, viskas mõnusat kildu seal ja me ei saanudki oma tuuri lõpuni teha, sest koopas oli üle kahemeetrine püüton. Päris pekkis noh. Liikus ka seal raja peal. Ooo kui kriipi ikka. Janek muidugi oleks hea meelega nina alla pilti läinud tegema, soengut kamminud ja saba paremini asetanud :))

Igatahes, koopaelamus oli viimase peal ja täiesti raha väärt.

Veidi edasi sõites jõudsime Mataranka linnakesse, selle külje all asub Elsey Rahvuspark ja seal on kaks pärlit. Esimene on Bitter Springs. Ooo paradiisi. Vesi mõnus, koht looduslik... Ooo. supleme rõõmuga ja imestame, et kuidas küll kõik teadsin nende vesiaeroobikast tuntud nuudlitega siia tulla??? Sest vesi on üsna sügav ja sellega seal hõljuda lihtsalt geniaalne. Laenan ühte vanemalt härralt, et Laurat transportida :D Ja siis ma kaotan oma jalaketti vette ära ja perekond väikeste põngerjatega, kes seal ujumisprillidega sukeldumisharjutusi praktiseerivad, saavad kohe mult hea ülesande kett üles leida. Pereisa on võidukas ja toobki keti ära põhjast.

Teine pärl on 11 km kaugusel ja kannab nime Mataranka Thermal Pool and Rainbow Springs. Kui autot pargime,siis tundub, et oot kuhu pensionäride sanatooriumisse me sattunud oleme? Aga eks siin ongi nii, et just vanuritel on aega ja raha ringi chillida.

Ja see bassein läheb kolinal mu kuumaveeallikate topis pjedestaalile - vesi on niiiiiiiiiiii soe, täpselt selline paras vannivesi. Ja kõik on kristallselge, puhas liivane põhi, palmidzungel ringiratast, sinine taevas ja rõõm. Olemise talumatu kergus.

Muheleme ikka pikalt seal, väga mõnus on, ma ei väsi kordamast. Kell on selleks päevaks õhtus juba ja hämardub väljas. Kusjuures esimest korda näeme, et vaatamisväärsuse-slash-rahvuspargi juures karavanpargis on veel pubi ja melu ja live esineja. Kuna vees vegeteerimine on olnud nii mõnus, otsustame uurida karavanpargi hindasid. Ja kui juba, siis ikka elektriga koht eksole. Sest telefon ja nett ka levivad.

Hind on 39 dollarit kolmele elektriga ja 34 dollarit ilma elektrita. Kui raske valik...

Seame end öömajale. Püsti saab telk, katlas (ilukirjanduslikult öelduna eksole) podises supp ja meie püha õhtusöömaaja taustaks mängiski live bänd. Ja kus on, sinna tuleb. Kängurusid siis. Väiksed pätid sellised :d

Ja kui ma autos netis istun, et seda siin kirja panna, on see enne luurel ja me toidukotis käinud pätt tagasi autoakna taga kolistamas. Julge känguru rind on saiapurune, ma ütlen!

02.08.2012

Ärkame. Dushi alla. Hommikusöök. Õhtune inventuur meil tuvastas, et kui 5 päeva Darwinis oma toiduvarade kallal ei käinud ja nüüd Katherines poevarusid täiendasime, siis osa asju oli meil ära ununenud, et meil neid on ja nüüd siis suurem kogus mune, juurvilju jm. aga kõik kulub ära toiduks ja alles klar.

Teen siis kauniilmelise hommikusöögi (enda arvates vähemalt, aga teised ikka kiidavad ka :D). Protsessi vaatas pealt ja nõustas känguru-pätt, sõi mul täitsa saia käest ära, mis oli ootel, et pannile minna :D

Teeme veel supluse Matarenka kuumaveeallikas ja siis jätkame oma edasisõitu Alice Springs suunal. Kuna vahepeale ei jäägi midagi uudistamisväärset, siis terve päev ongi tühi sõitmine ja vaated pikkadele sirgetele teedele.

Koera parkla?
Mida iganes, tõesti :D

Ees on ca 600km sõit ja panen rooli Laura.

Peatus Daly Watersis, sest seal on äge lennukivrakk.

Peatus Tennant Creekis, sest kütus on otsas ja poest võtaks ka midagi. Teised leiavad endale midagi iced coffee stiilis, ma pööran sisse kõrvalpoodi, et osta jäätist. Poe müüja-slash-omanik on nii armas muhe vanaisalik papi, seletab, et jäätisemasin on katki, tulge järgmine nädal. Aga on ka need poejäätised suurtes plastkaussides, sealt saan endale ikkagi midagi valida. Võtan 2.50 eest vahvlikoonusesse vanilje ja piparmündi pallid, ihsand kui õige valik ja kooslus.

JL saavad tänava peal omale aborigeeni, kes kukkus kätt suruma ja raha nuiama. Nad on nii šokeeritud, et kiirustavad ruttu Tennant Creekist lahkuma, valgeid inimesi seal praktiliselt ei kohtagi :D

Aga prügikastid seal on näiteks fantastiliselt ilusad. Et noh, midagi ilusat mainida.

Ca 89 km kaugusel on 24tunni stoppala, seal me ööbime ja meisterdame õhtusöögi. Kuu on ka ilus :D

03.08.2012

Arvestades, et magama sai mindud kl 20 ajal, on imelik, et meil und jagub nii palju... ärkame 8.30. Seekord saame kiirelt minekule ja paari km pärast ootab meid Karlu Karlu Conservation Reserve ehk Devil's Marbles. Need kivid on nii nupsikud, näevad välja tõesti nagu nipskuulikesed, sellest ka nimi eksole. Või siis nagu kartulid... :)

Hommikust sööme väga kauni vaatega kohas ning siis jätkub sõit Austraalia südamesse.

Paarikümne km kaugusel Karlu Karlust on tee ääres Wycliffe Well nimeline roadhouse. Kui meil poleks vahvaid infomaterjale, poleks LAurale käsku jalga gaasilt maha võtta saabunud. Aga info põhjal otsustasime seal siis 5 minutiks peatuda. Tulema saime ca poolteist tundi hiljem.

Wycliffe Well on nimelt selline kohake, kus registreeritakse Austraalias kõige rohkem UFO külastusi :) See roadhouse kasutab seda täie raha eest ära ja kõrval olev karavanpark on täiega UFO-teemaline. Järgneb nüüd miljon pilti, sest see oli lihtsalt nii äge noh :)

Ja siis ma seal tanklas piilusin ka ringi ja omanik, selline muhe mees, tuli juttu ajama, et kus su kaamera on? Ma mõtlesin, et nüüd onn mingi jama, sest ma enne tegin küsimata pilti eksole. Aga ei, mees tõmbas pähe UFO maski ja siis me saime igasugu rõvedaid pilte teha UFO musitamisest :)

Ta oli väga lahe sell, lobises, et enne mind oli ta vaid ühte eesti naist näinud, too töötas tal seal roadhouses ja magatas igat meest. Vapustav maine eesti naistele :)

Ja sõidame ja sõidame ja sõidame...

140 km enne Alice Springsi on järgmine roadhouse: Aileron. Ja seal on aborigeenide skulptuurid, jubemuhedad. JA just nii kurjade nägudega ongi nad kõik. Nagu Laura ütleb: Must nagu öö :D