SAKSAMAA, september 2013

27.09.2013

On reede hommik ja ma vormistasin paaripäevase puhkuse töölt. Mõnuleme härraga kaisus, seejärel viimased kodused asjatamised kuni härra hommikusööki meisterdab. Ta ise rullib silmi, et mismoodi tema siis nüüd köögitoimkonda sattus, aga teeb siiski suure hoole ja armastusega kosutava kehakinnituse meie nädalavahetuse reisi tähistamiseks.

Alustame suuna võtmist lennujaama poole. Head mõtted tulevad muidugi alati liiga hilja, seega jääme napilt maha rongist, mis meid Ülemistele võiks viia. See olnuks eriti luks ja kiire variant. Liigume siis bussidega ja jõuame kenasti graafikus olles kohale.

Palju aega meil lennujaamas vigurdada ei olegi. Oleme käsipagasiga, seetõttu tax-freest meie võõrustajale Vana Tallinna kooreliks (mis Ryanair nõudlikult käsib kotti ära panna, sest one piece eksole). Peatume taas Kristiane juures, keda viimati külastasin oma Müncheni reisil 2011.aastal. Kristiane vahepeal kolis Düsseldorfi, mille ma olin ära unustanud ja kui härraga (härra algatusel kusjuures. topeltvau!) Ryanairi lehte uurisime, sest härra ahvatles mind sõnadega "kuule, seal on mingi soodukas" ja leidsime, et ühe suuna pilet on 25 eurot, siis tekkis ongelma Bremeni ja Düsseldorfi vahel valimisega. Pöördusin Krissi poole, et kuule, kumba sina soovitaksid ja Krissi teatas, et muidugi Düsseldorf, sest mina elan siin!!!

Ja nii lahenes ka meie öömaja küsimus. Super. Jäi üle vaid kohale minna.

Tallinna lennujaam oma "headuses" ei petnud mu lootusi ja muidugi pidin end poolpaljaks taas koorima ja eemaldama oma turvaväravaid piiksuma pannud kingad. Kurat, kui nõme on seista niimoodi ja oodata kuni nad lõpuks saavad masina abil üle loetud mu käekoti sisus olevad sukad-pastakad-tampoonid. Saad oma seitseteist pampu (sest kaamera peab välja võtma ja kosmeetikakoti peab ka välja võtma ja oh jumal, telefon on ju ka elektroonika) kätte ja siis, saba jalge vahel, pea norus, lidud nurka oma kingi jalga ja särki püksi tagasi toppima.

Niisiis, kõik need kaunid protseduurid tehtud, Vana Tallinn ostetud ja läbitud raske kadalipp väravani ja sealt lennukile, saime viimaks startida. Ma, nagu ikka lennukis, panin veidikeseks silmad kinni ka nohisesin härrale kõrva sisse. Tema muidugi lootis minuga pikalt lobiseda, aga no mul tuleb lennukis alati uni peale. 

Kell 12, peale "ostke loteriid, sööki-jooki, pastakaid", jõuame pasunavile presenteerides kohale. Tähendab, me ei jõua Düsseldorfi, vaid Weezesse. See on kaheksakümmend-neetud-kolm kilomeetrit Düsseldorfist ja täitsa Hollandi piiri ääres. 

Väga super on jalutada kõik need ootesaalis hoobilt läbi ja otse hoonest välja, sest oled käsipagasiga ja ei pea ootama närviliselt, kaua minu kohvrit siia-sinna loobitakse. 

Asusime nuputama, et kuidas siis lõpuks Düsseldorfi jõuda Kaks varianti on: bussiga mugavalt lennujaama eest Düsseldorfi või siis buss+rong komboga, sest rongijaam asub üsna palju eemal. Et mõlemad variandid käivad harva, siis valisime, mis enne tuleb. Selleks oli buss+rong, pilet oli 15.20 eurot Düsseldorfini ja pileti müüs bussijuht. 

Bussi oodates juba juhtus selline asi, et palav oli! Tuli oma soe mantel seljast koorida, sest ümberringi kõik olid t-särgi või kamspiku väel. Praktiliselt oktoobrikuu ja Saksamaal oli VÄGA MÕNUSALT SOE. Buss viis Kevelaeri linnakesse meid, seal ootasime veel ca 10 minutit ja juba tuligi rong. 

Veidi enne kl 14 olime viimaks Düsseldorfi raudteejaamas. Astume sealt välja ja otse ees vaatab vastu posti otsas skulptuur. Ooo, minu lemmikud kohe platsis. Ma olin ju otseloomulikult kodutööd teinud skulptuuride osas ja teadsin, et Düsseldorfis on selline tore Christoph Pöggleri projekt ja lausa 9 skulptuuri selle raames. Suure abi sain sellest blogist skulptuuride tuvastamisel ja otsimisel.

Niisiis, võtsime hambusse tänavalt võikud ja tegime pildid ja kaart oli ka olemas (härra võttis enda dikteerida, ta nimelt ei usaldanud mu juhtimist :D), asusime vanalinna servast selle keskele uitama.

Ekslesime (loe: uitasime) siin ja seal, panime kõrva taha parima nuudlirestorni ja jalgrattalaenutuste asukohad, soetasime siit-sealt magneteid ja postkaarte ning jõudsime maailma suurimasse baari. Düsseldorfi vanalinnas on mitumitu pikka tänavat, kus baar-baari kõrval kinni ja see kannabki auväärset nimetust "maailma pikim baar". Kokku rivis üle 250 baari ja pubi muide.

Ja me näeme, et möllu jagub. Kell on umbes 16 ja vanalinna baarid on rahvast pungil. Õlu voolab ning vabasid kohti väga ei märka. Uskumatu!

Hiljem kuulen Krissilt, et jah, reedeti nii on. Poolest päevast läheb pidu lahti.

Meie jalutame ringi. Jõuame Reini jõe äärde, kus on imeliselt ilus ja pikk promenaad, mis vanalinna ulatuses laieneb veel jõe peale (no tegelt rohkem nagu promenaadi külge veepiirile lähemale) ja on baaridega kaetud. Ilusad vaated õllele lisaks. Super ju?

Jalutame ja pildistame ja jalutame ja musitame. Eemalt paistab teletorn (Rheinturm) ja muidugi võtame sellele suuna ja hädasti on vaja sinna üles minna. Pilet maksab 4 eurot ja see on küll odav, võrreldes Tallinnaga nt.

Veidi peame ootama lifti, et üles minna. Pärast alla  tulles sama lugu. Aga vaated on tõeliselt kaunid. Teeme ringi peale ja näeme täpselt Reini jõe keerutamist linna vahel ning et see linn on imeliselt roheline. Ja suur!

Istume ja puhkame jalga ka, aga mitte restoranis. Ma olen teinud ju targa valiku reisile tulles ja pannud alla kontsaga kingad. Mitte küll märkimisväärse kontsaga nagu töö juures, ainult ca 5 cm, aga kurnab jalga hoolega. 

Naaseme rohujuuretasandile ning võtame suuna kohe torni kõrval olevasse sadamasse. See on modernse arhtektuuri kodu ja saame nautida kõiksugu kaunist. Ja mina saan hoolega pildistada, kui härra huvitunud nägu tehes ringi loivab. Ta pärast muidugi kiidab mu pilte ja muigab, et need 40 minutit selle ilusa pildi tegemiseks läksid kenasti asja ette. 

Igatahes, kell on jõudnud saada 18 ja Krissi annab märku, et ta on koju jõudnud ja et me võime iga kell nüüd tema juurde laekuda.

Me siis vaikselt võtame suuna piki promenaadi sinnapoole. aga põikame ikka vanalinna sisse ka, käime poes ja jalutame ja pildistame ja siis ma luban härrale, kes on niiväga tubli olnud, õlle välja teha. Istumegi ka Reini promenaadile jõe äärde pubisse ja teeme õlled.

Väljas on pimenenud ja kell on jub apalju. Väga kiiresti läks kell paljuks. Asume üle silla Krissi juurde jalutama ja äkitsi (2h tagasi) saabunud pimedus ning õllest vindine silm ei seleta enam kaarti lugeda ja me eksime ära. No mul oli tunne, et keerasime liiga vara ära, aga no seikleme. Lõpuks saame otsa peale ja peale pikka otsingut ja väikesest väsimusest (sest kott on ju ka sangpomm õlal ja jalad pakud all ja kontsad pealekauba hallooo) tekkinud naginat me saame suuna kätte ja leiame maja üles. Juhhuu. Kell on 23 :)

Krissi ootas meid söögiga ja me siis sööme ja jutustame ja nii tore on teda näha jälle.

Krissi uurib, kas tahame minna linna peale välja ka, aga me tõesti enam ei jaksa. Ega ta ka tegelt väga viitsi. Ja me saame omale diivanipesa ja poeme kaissu ära ja kohe võtab uni võimust kah.

28.09.2013

Ärkame rahulikult ja Krissi on juba üleval ja meisterdab meile sööki. Ooh, vau. Istume, sööme ja teeme päevaplaani. Lepime kokku, et kuna mul siin on kontsakingad, siis oleks ikka hädasti vaja madalaid ja see tähendab šoppamist. Pealelõunaks lepime kokku, et ei hakka rongiga linnast välja lossi või muuseumit vaatama sõitma, vaid lähme ratastega sõitma. Mille peale nii Krissi kui härra ühest suust ja korraga ütlevad, et no kui me ratastega sõitma läheme, siis pole mulle ju uusi kingi vaja. No mis mõttes??? :D

Vandenõu, ma ütlen :)

Aga plaan läks käiku ja me härraga vudisime ca 11 ajal linna peale ära poodidesse. Krissi jäi kudrutama oma toreda peika Markusega, kes oli öösel koju saabunud ja me ei kuulnud piuksu kah mitte. 

Nii me siis kolasime poodidest sisse-välja. Düsseldorf on šoppamiseks imeline koht, sest paljud rõivatööstused on oma tootmised koondanud just Düsseldorfi. Mina skoorisin kahed punased lakk-kingad. Ühed edevamad kui teised :) Madalad kingad tulid jalgade säästmisega on lihtsalt imelised. Kui poes valisin mustade ja punaste vahel ning härra tungivalt soovitas musti ning nentis juurde, et ega ma vist teda kuulda võta, oli tal õigus. Ei, need punased vallutasid mu südame. Härra muigas, et olla liiga blingid. Aga ma ju olen ka... tagasihoidlikult bling :)

Teised punased lakk-kingad, stilettod, tulid aga hoopis härra kingitusena. Oi ta on mul kõige kallim. Lugu oli iseenest huumor. Seisan mina poes, näen neid kingi ja silmad lähevad peas särama. Eelnevalt Eestis olin öelnud, et mul on vaja kontorisse musti kontsi, sest eelmistel konts murdus pooleks ja parandamine on kallim kui uute ostmine. Nii ma siis neid punaseid piidllesin, kui härra tuli manitsema, et herz, sul oli ju musti vaja... Mille peale vaatasin talle Shrekist nähtud Antonio Banderase häälega kassi silmadega otsa, et "Aga ma tahan NEID!!!"

Naiste loogika ja tujud onju?

Ei saanud musti, sain see-eest punased.

Olgu mainitud, et härra ei jäänud sugugi tühjade kätega. Kuivõrd Eesti mees poes käimist ei armasta ja ilmselt pole härra hea mitu aastat omale jalanõusid soetanud, siis kingapoodides tegime talle ka tuuri. Nii armas oli, kui ta mulle pihtis, et läheb nüüd meesteosakonda unistama :) LEidsin ta sealt eest Hugo Bossi ÜLISEKSIKAID kingi proovimast, mida ta tõdes, et ei raatsi omale eales osta. Praktiline mees on mul nimelt. Aga me siis proovisime neid ja tegime pilti ikka ka. Müüjal silmad särasid peas ja tõttas teist jalga ka tooma kiirelt. Kahju, me ie ostnud egaisegi tahtnud broneerida neid.

Teises kingapoes, kus aga hinnad oli 10x odavamad (350 asemel 35 eurot) me korraldasime väikese kaose. Härra istus ja proovis kõikvõimalikke iludusi ja min ajooksin ja tõin karpide viisi uusi proovimiseks ja valimiseks. Lõpuks jäime pidama kolme kingapaari juures, millest kahe soetamise tegin kohustuslikuks :) Kolmas jäi tema enda sooviks. JA nii me lahkusimegi poest, kokku viie paari jalanõudega. 

Tuletan meelde, et käsipagas onju. See tähendas meie puhul seljakotti ja käekotti, mitte kohvreid. Ja härra jalg ei ole tagasihoidlik 40 nagu minu oma :))

Ühes poes, kust me siiski midagi ei ostnud, aga mu pikkkkk härra proovis jalga erinevaid liibekaid teksasid ja nägi neis äärmiselt nilbe välja, olid oikuilahedad sisekujunduselemendid. Ja dj pult. Ja supermuusika, mis sealt tuli. Ja seal jagati tasuta teksariidest kotte, kuhu peale pressiti vastavalt soovile logosid ja sõnumeid, valdavalt et Düsseldorf on äge. Meile see pood meeldis.

Igatahes oli kell jälle jubekiiresti jubepalju saanud ja peale väikest valearvestust trammiga, mis sõitis meile mittesobivas suunas, mistõttu seiklesime ringi ja marssisime tükk maad jalgsi maha, jõudsime rattalaenutusse ja saime kaks ratas viieks tunniks 10 euroga. Hea diil.

Vurasime Krissi juurde, kes juba õues ootas ning asusime kolemeksi ringi vurama. Me oleks võinud temaga ka linnas kokku saada, aga tahtsime oma ostud tuppa ära panna, et ei peaks kaasa vedama.

Krissi viis meid esiteks Jaapani aeda.

Tuli välja, et Düsseldorfis asub Saksamaa suurim Jaapani kogukond ja piirkond koolide, lasteaedade, muidugi restoranide ja kohati isegi jaapanikeelsete siltidega.

JA seejärel sõitsime Reini äärde. Seal on ikka tõeliselt kea rattatee tehtud ning pikalt kaunis roheline ala. Tõeliselt loodus keset suurlinna. Mööda Reini jõge aga vurasid muudkui suured laevad, msi vedasid sütt ja kõike muud. Rein on nimelt ju Saksa suurim jõgi ja mööda seda toimub tõeliselt tihe liiklus. Härra mainis korduvalt, et pole nii tihedat laevatamist näinudki.

Ja meie muudkui jutustasime  ja vurasime ringi. Tegime päris suure ringi, ületasime silla kaudu jõe ja teist kallast pidi tagasi linna. Otsisime Krissi abiga muudkui mu projekti "leia need neetud skulptuurid" tarbeks objekte ja siis suundusime sööma. 

Krissi tutvustas kohalikku toitu. Kui Düsseldorfis, siis tuleb süüa karrivorsti. Ta viis meid kohalike lemmikkohta sööma, kust võtsime karrivorstid ja hollandipärased friikad sinepikastmega. Pidavat olema sealsed parimad ja no tõesti olid ka! Mina võtsin L suuruses friikad ja no ei jõudnud ära süüa. Härra ja Krissi võtsid muide XXL.

Vaikselt oli kell juba üle kuue õhtul saanud ja kuigi päeval oli taaskord väga soe ja päikseline ilm, siis õhtu poole kiskus ikka jahedaks. Krissi oli õhukeselt riides ja kupatasie ta koju ära, sest külmetas juba. Ja no eks ta tahtis oma peikaga ka kurameerida.

Terve see nädalavahetus Düsseldorfis oli tihedalt täis pikitud poissmeeste ja tüdrukute õhtuid. Igal nurgal olid suured seltskonnad. Pildile ma kahjuks neid roosades tutu seelikutes peigmehi ei püüdnudki, tundus kuidagi naljakas baaris kaameratoru sinna poole suunata. Pildile jäid hoopis üsna korrektsed noormehed.

Meie sõitsime veel veidikese ringi ning tagastasime siis rattad. Kurameerisime veel käestkinni linna peal ja liikusime ka ära Krissi juurde. 

Muidugi ei viitsinud me ka sel õhtul uuesti linna tagasi minna, sest olime natuke juba melu seal uudistanud, käinud baarides ja klubides, aar puusanõksu ka teinud muusikataktis ja istunud nendega, kes pubis õlut osta ei jaksa, Burgerplatzil treppidel ja libistanud niisama. :) Nagu kohalikud, nii tuleb linna avastada onju?

Esimene päev näitas sammulugeja mu puusal 25000 sammu ja teisel päeval 24000. Korralik tulemus ja ma ei imestanud eriti, et öösel jalad tuikasid nii, et magada ei saandu vahepeal. Kummalisel kombel tuikasid põlvede pealsed kohad...

29.09.2013

Hommikul Krissi ja Markus ärkasid meiega koos varakult ja viisid meid ära Düsseldorfi lennujaama. No see oli ikka pirakas lennujaam, kus juba ümber lennujaama miljon tasandit ja peale-mahasõitu risti-rästi, ulme ühesõnaga. Ei, me ei asunud lahkuma, vaid pidime kell 10 omistama omale rendiauto. Tuli välja, et sealt saab ja mitte linnast :)

Niisiis, Markuse eriti uhke ja uue BMWga saime kohale (härraga tagaistmel sosistasime, et nii uhke BMWga polegi sõitnud enne ja kui keegi küsib, siis see oligi meie rendiauto:D). 

SIXT autorendi letis mina märkasin preili teenindaja kella ja härra rinnapartiid. No olgem ausad, ma märkasin ka jõllitasin samamoodi pikalt :D 

Seejärel krediitkaart vups siit läbi, allkiri sealt läbi, juhiloa koopia pistmisega, saime suunised, kust auto kätte saame. 

Meid ootas SMART fortwo :)) Kuna leppisime kokku härraga, et teeme säästureisi, siis see lepe veidi sai murtud, kui härra tuvastas,et Düsseldorf, oo see asub ju Hollandi piiri ääres ja siis saab tema veel ühe riigi linnukese kirja. Seega tuleb võtta rendikas. Odavaimaid variante valides jäid sõelale Smart fortwo ja VW Passat :) Ja härra valis, et teeme SMARTi, tal polegi seda kogemust enne olnud. 

Kas ma olen maininud, et härra on pmst kahemeetrine?

Ja see auto on.. noh... väike...

Aga ei olnud lugu, sisse me mahtusime. Kui sees istda, ei saa arugi,e t pool autot puudu on. Parklas vaatad, et oh parkisid nina teiste autodega ühele joonele ja autost välja astudes.... on pool puudu :)

Aga see selleks. Istusime autosse, mis oli veel täitsa 2013 mudel, ja enne kui sõitma asusime, selgitasime välja, et vapsee! See auto on pealegi veel kabriolett :D Ehk et lahtikäiva katusega. Me kumbi pole kunagi lahtise autoga sõitnud. Ja nii muidugi läks katus kohe alla ja meie teele. Linnas sõita sellise ilmaga, nagu meil oli õnn Saksas nautida, oli puhas lust. Linnast välja jõudes tuli katus ikka peale tagasi.

Ja me suundusime ära Hollandit ja Belgiat vallutama ja nendest tulevad juba eraldi postitused. 

Õhtupimeduses jõudsime Bundesrepublik Deutchlandi tagasi ja ene kui Dsseldorfi suuna võtsime, soovisin mina vägaväga näha Kölni, mis on Düsseldorfist paarikümne kilomeetri kaugusel. Et ma saaksin teha tuntud panoraamist Kölni katedraal-raudteesild ise ka pilte ja natuke ringi jalutada.

Härra oli nii musi ja täitis mu soovi. Ekslesime veidi linnas ringi sõita ja õiget täiusliku pildi tegemise kohta otsida. Selle tulemusel saime ühel hetkel sõites kauni sähvatuse osaliseks. Teate jah, mis see oli? Rõõm oli seda suurem, et tegemist oli ju rendiautoga eksole. Saame neid tulemusi veel oodata.

Leidsime parima vaate koha ja parkisime auto. Jalutasime, ma pildistasin, härra veidi igavles, ahhetasime katedraali suurust. Kölnis, erinevalt Düsseldorfist, on palju palju vanu suursuguseid ehitisi ja see on võimas.

Väsimus aga murdis ja suundusime ära Düsseldorfi. Jõudsime koju veidi enne südaööd, Krissi ja Markus olid juba magama läinud, sest ikkagi pühapäeva õhtu ja me neid rohkem ei näinudki. 

Kell 4.30 juba oli meil äratus. Haarasime vaikselt oma pagasi, pakkisime need SMARTi ja suunasime auto Weeze lennujaama. See oli siis 83 km sõitu eksole. Jõudsime kenasti õigeaegselt kohale. Tagastasime võtmed tagastuskasti ja suundusime turvakontrolli.

Jällegi liigset passimise aega ei olnud, peagi lasti karjakaupa rahvast lennukisse ja et me ei tahtnud hunnikus üksteise otsas seljas seista, läksime üsna viimastena peale. Mis tähendas, et lennukis enam kõrvuti kohti ei saanud, aga vähemalt üksteise taga saime olla. Kuna uneminuteid oli väheks jäänud, siis ma muidugi magasin pea terve tee :)

Kell 10.20 tervitas meid Tallinn oh üllatust, kuiva ilmaga! Ei sadanudki, nagu mul harilikult lennukilt maha astudes õnne ei ole öelda. Aga kontidesse puges külm, seega kiirustasime koju ära ja pugesime mõnusalt kaissu. Oli esmaspäeva hommik, valdav osa inimesi tööl, aga minul puhkuse päev. Mõnus.

Nagu me härraga tõdesime - Saksamaa on jäänud tähelepanuta meil. Sesmõttes, et me kumbki pole erilist rõhku pannud, et oo, võiks Saksamaale reisile minna. Tegelikult aga on seal nii palju ilusaid linnu ja veel ilusamat loodust eriti ilusate lossidega. Neid me sel reisil ei jõudnudki avastama...