Sünnipäevade reis kahekesi abikaasaga Islandile. Algul olid piletid ostetud 3 ööks Islandil, kuid peale inspiratsiooni ammutamist "Eesti lipp ümber Islandi" sarja vaatamist sai selgeks, et 3 päeva Islandil jääb üliväheks. Muutsin tagasilennukuupäeva hilisemaks ja nii saime nädal aega Islandil veeta. Ka seda jäi väheks, võiks ja peaks olema veelgi rohkem kohapeal, et jõuaks nautida ja kulgeda.
Me tegime ära terve ringroad'i ehk saareriigi ringreisi. Kui ainult tee nr 1 peal sõita, on reisi pikkus 1336 km. Me sõitsime ikka fjordides ka ja siin seal risti-rästi. Nii kogunes meile pea 2000 km reisi pikkust. Lõin kokku ka kõik kulutused kahele inimesele, sh lennupiletid, majutus, autorent, muuseumid, tankimised, hot poolsid ja toidupoe külastused. Meie reisi kulutused kokku olid mõned eurod alla 3000€. Ja meil oli üsnagi säästureis, sest väljas söömas me käisime ühel korral ainult. Paar korda haarasime näppu kohalikud hotdogid lambalihavorstidega (väga-väga maitsvad on). Kõik ülejäänud toidukorrad me tegime ise süüa. Osa toidukraami (a la latt suitsuvorsti, juustupakk, mõned valmistoidud, mida potis soojendada) võtsime kaasa Eestist, muud asjad kohalikust poest. Odavaim toidupood Islandil on Bonus, selle tunneb ära roosa maja ja põrsapildi järgi. Hakkab kenasti silma.
Meie lend väljub reede hommikul kl 10.45 Riiast. See tähendab neljapäeva õhtul Tartusse sõitmist, lapsed jäid vanaema juurde ja me ise ärkasime ja startisime kell 4 öösel. Neljapäeva päeval veel hoolega pakkisime kohvrit ja uurisin veel Islandi blogisid nippide ja soovituste kohta. Printisin välja autorendi broneeringu ja siis ühtäkki jäi silma väikses kirjas rida: autorendifirma tingimus on, et broneerib rendi aja ulatuses juhiks oleva isiku krediitkaardilt 3000 eurot. Mida? Ei sobi ükski teine kaart, kui krediitkaart. Peab olema juhi krediitkaart, mitte pereliikme ega kellegi teise oma. Ja 3 tuhhi. See, nagu juba mainitud, oli kogu reisieelarve eksole. Seega loetud tunnid ENNE reisile suundumist tuli tegeleda veel sellise laksuga.
Avastasime selle nõude õnneks veel Eestis, mitte kohapeal Islandil. Mis tähendas mitut asja. Mul on krediitkaart, kus oli vähem raha peal. Panime Eestis raha kontole juurde, 70 euri eest lisasime ka minu lisajuhiks, seega jokk. Härral, kes oli juhiks määratud, ei ole krediitkaarti.
Hommikul teele asudes vanaema veel oli kaasa teinud kuumi võileibasid, hea oli autos nosida. Kuulasime Hendrik Relve Islandi reisimuljeid ja viisime end lainele. Kena üllatus saabus kohe pagasit üle andes, et härra oli kohvri üle pakkinud +12 kiloga. 23 lubatud kilo asemele vaatas vastu 35kg. Me olim ekaasa pakkiud mitu setti sooje riideid, suusapüksid, veidi alkoholi (sest ikkagi sünnipäevad ja tahaks omavahel väikse proseccoga tähistada) ja toidukraami. Kraamisime siis asju vähemaks kohvrist ja saime need autosse tagasi panna. Härra veel vaidles minuga, et jätame auto kaugele ja kasutame shuttle-teenust, ma põikpäiselt tahtsin lennujaama kõrvale parkida. Hea oli, et auto lähedal oli :)
Lennuaeg on ligi 4h ja ajavahe Eestiga on 3 tundi. Seega kui stardime Eestist ca kl 11, jõuame Islandile kella 12 ajal. Saame oma rendiauto kätte ja meeldiv asjaolu on see, et Telia kõned, nett kõik Islandil samas hinnapakettis kui Eestis. Erinevalt ülikallist Türgist selles osas. Saame oma telefoni gps peale panna ja 50 km Reykjavikki ära sõita.
Esimene nipp: kui tahad Islandil natuke tähistada või napsu teha, siis soeta see saabumisel tax freest. Pärast Vinbudin alkoppodides (mis mu meelest pole kunagi lahti, vähemalt neis kohtades, kus satume mööda sõitma) on hinnad VÄGA krõbedad.
Esimene öömaja on väga hea asukohaga kesklinnas tähtsaimate tänavate juures paari minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tuba ise asub... keldris :) Omaniku pere elab ülakorrusel ja kelder on tehtud airbnb-ks. Ja hind oli 100€ öö. Kahjuks seal polnud kööki ja lagi-põrand kostus täiega läbi, et kui omaniku pere ja lapsed ringi madistasid poole ööni, kostus kõik meile tuppa ära. Muid etteheiteid ei olnud.
Esimene mulje Islandist (peale selle, et on kallis) on samas väga positiivne, sest PÄIKE PAISTAB. Ja nii palju, kui ma läbi aastate Islandist lugenud, kuulnud või näinud olen, siis Islandil koguaeg sajab vihma. Etteruttavalt - meil oli päike praktiliselt iga päev, vaid viimasel päeval natuke sabistas, aga mitte midagi hullu.
Sätime end siis linna avastama. Vaatame kõik maamärgid üle - Hallgrimskirkja ehk suur kirik, mille järgi Reykjavikis alati orienteeruda. Veepiir, mäed ja Sun Voyager vaalaskulptuur rannas. Harpa kontserdimaja. Rainbow street, Laugavegur ostutänav.
Olin endale märkinud üles soovituse, et Islanski Barinn on söögikoht, kus saab elamuse. Seega sünnipäeva puhul läheme esimest ja ainukest korda Islandil restorani/baari sööma ja proovime ära:
- HVALKJÖT ehk vaalaliha. See on super ja ülimaitsev. tõesti väga hea.
- HAKARL ehk fermenteeritud hai. See oli ette teada, et on pigem surströmmingu laadne elamus, seega olime selleks valmis. Kusihappe lõhn ja väävliplahvatus suus, mis mullitas pikemalt edasi. Kõrvale BRENNENVIN ehk köömneviin.
- HARDFISKUR ehk vinnutatud tursk, mida serveeriti soolavõiga. Jällegi maitsev!
Kui ma nüüd vaatan, mis me tellisime, siis islandi keeles on kõik H-tähega. Kõlab nagu herzi sünnipäev :)
Vaatasin kaardilt, et Perlan muuseum (mida ka netis soovitati), ei asu nagu liiga kaugel ja on avatud kl 22ni. Meil on käes juba kl 20, et lähme jalutame sinna ja vaatame üle. Järgmisel päeval siis saame rahulikult ringi sõitm aminna. Jalutame ja jalutame ja lähemale see hiigelmaja nagu ei tule. Vaatame, et kui ka kohale jõuame, jääb aega ikka liiga väheks seal sees ringi uudistada. Jätame reisi lõpuks, kui tagasi jõuame Reykjavikki. Suundume tagasi oma ööbimiskohta ja tähistame veel sünnipäeva natuke.
6.04
Minu uni käib Eesti aja järgi, seega kell 5.30 on silmad plaksti lahti. Härrat seevastu ajavahe ei kõiguta üldse. Enne kl 9 kohaliku aja järgi asume liikuma. Võtame suunaks Gullfossi (Kuldne juga). Loomulikult ei ole see meie esimene peatus siiski, sest iga paari km tagant on imelised vaataed ja vaja pilti teha. Tunneb kohe ära esimest päeva Islandil olijad. Reisi lõpus me ilusaid mägesid nähes enam isegi ei sõnasta emotsiooni, rääkimata peatu,isest või pildistamisest.
Þingvellir looduspargis on maapind rebenenud ja kaljud sügaval maa sees. Tõdeme kohe, et kaamerasilm ei anna seda üldse õiglaselt edasi.
Enne Geysir platoole jõudmist ootab ees esimene juga - Bruarfoss, mis on imeilus ja mida püüan iga nurga alt jäädvustada. Külastus tasuta, ent parkimine 750 ISK (ca 5€). Kuna pea kõikides parklates on kaamerad, siis ei ole hea mõte üle lasta, vaid tasume alati parkimiste eest. Selleks on neil mugav äpp välja töötatud, mille meie auto ja oma kaardiandmetega seadistan, et isis ka hiljem kasutada. Osad parklad selles äppis toodud ei ole, nendes kohtades saab kohapeal tasuda kaardiga automaadis. Parkimise juures on veel üks oluline soovitus ja nipp, mida iga kord jälgime ja rakendame. Auto tuleb parkida ninaga vastu tuult. IGA KORD! Ja soovituslikult teistest autodest teatava vahemaaga, seega härra, kes mul Eestis alati üritab leida parkimiskohta alati poeukse ette, parkis nüüd alati kasvõi tagumisse ritta kaugemale, aga peaasi, et teistest autodest eraldi. Miks see oluline on Islandil? Sest, kui sa mugavast soojast autost välja astud sellesse rajusse tuulde, mis Islandil on, siis autouks läheb tuulega käest ja võib painduda jõuga tagurpidi. Rendiauto puhul on pärast rahalist korvamist oi kui palju. Seega alati nina vastu tuult. Ja teistest autodest eemale sellepärast, et nende uks tuulega vastu sinu autot ei lendaks. Netist lugesin enne reisi, et kellelgi oli teise inimese autouks lahti lennanud ja tema rendikal peegli lõhkunud. Seega parem kartsa, kui kahetseda. Jälgisime neid reegleid parkides igal sammul.
Geysir ala on võimas. Siia on kohale jõudnud ka kõik muud turistid, tuurid ja super-jeepid, sest oleme meiegi ringi avastamas nn "Golden Circle" ehk Kuldse ringi vaatamisväärsusi. Need kõige popimad ja tehtavad päevatripina Reykjavikist, kui aega napib rohkemaks. Härra teeb pilti "oma uue karakatiga" Kui Eestis on meil meie tuurid ainulaadsed ja erilised, siis Islandil näeme, et meie masinad on nagu mänguatod kõrval. Siin on kõik suurem - kosed, külmakraadid, tuul ja autod.
 |
| Härra abikaasa all vasakus servas pildistab Strokkeri purset |
 |
| Härra tehtud pilt :) |
Strokker geiser purskab ca iga 10 minuti tagant, aga siin platool on lähestikku veel palju teisi auravaid auke.
Mõned kilomeetrid edasi olemegi Gullfossi juures. Siin on tuul eriti raju! Väiksed hiinlased (neid on karjadeviisi igas Islandi nurgas) käivad paari-kolmekesi käevangus, muidu tuul viib minema. Vaade joale on võimas!Tuul, mis seda vaadet saadab, on nii võimas, et vastu tuult kõndida on pea võimatu. Lõikavalt külm on ka. Pilti tehes on käed juba külmast punased.
Võtame oma suuna alla lõuna poole. Teele jääb secret Lagoon soojaveebassein, mis on Islandi esimene avalik mõnula. Külastus on 3580 ISK ehk 23,80€ per inimene, parkimine tasuta. Oleme seal mõnuga .Hea ja kuum looduslik bassein. Ilma mütsita siiski olla ei kannata. Vesi on +38 või kohati ka rohkem, sest geiser purskab otse kõrval ja siis tuleb pahvakuna jälle kuuma vett basseini juurde.
Teel Selfossi linna näeme silti: Urriðafoss. Muidugi vaatame üle. Nii veider, et autos ununeb ära, kui tugev ja lõikav tuul õues on. Juga on jällegi imeilus ja seekord on taustal ka vikerkaar.
 |
| Näe, vikerkaar! |
Selfossis, mille nime järgi eeldaks juga, me seda siiski eest ei leia. On lõuna-Islandi üks suurmaid linnakesi. Silla all on Islandi vanim ja parim hotdogi putka lambalihavorstiga. Proovime selle järgi ja on väga maitsev! Hot dogi hind 500 ISK (ca 3,32€).
Õhtu on käes ja taevas on selge ning pilvitu, mis annaks lootust virmalisi näha. Selleks tuleks end siiski õue vedada ja kuskile eemale mäe tippu liikuda seda otsima. Me mõtleme selle peale, aga uni murrab. Öösel aknast välja piiludes tundub silmanurgast, et võibolla tõesti olidki virmalised. Aga võibolla ma lihtsalt soovisin neid.
See eelnev oli tekst, mis ma omale märkmikusse üles kirjutasin. Ja kui nüüd pilte hakkasin postituse jaoks vaatama, siis leidsin telefonist öösel tehtud selle klõpsu: Olidki virmalised!
7.04
Päeva alustame hilja, uni oli täna hea ja kuidagi ei saa varakult liikuma. Esimene peatus on lähistel Hveragerði linnake ja termaalala. Mõtlesin, et saaksime siin supluse teha, aga uudistame niisama ja võtame eesmärgiks Vik linna jõuda.
Seljalandfoss. Selle peatuse oli härra mul välja otsinud, jäi tee peale. Uhke ja võimas juga, kõrval kohe teine veel (Gljufrabui) ca 600m matka kaugusel. Too teine meeldis meile veel rohkem, sest oli koopa sees ja ürgselt võimas. Seljalandfossi kohta rääkis Relve oma podcastis, et joa taga imeline tunne ja vaade. Me jäime imestuma, sest kas me siis ei käinud õiges kohas. tegelikkuses on nii, et kuna me aprilli alguses, siis oli rada piiratud ja jää tõttu ei saanud joa taha minna.
Seljalandfoss asub muide paharett Eyjafjallajökull küljes. Olime jõudnud oma esimese liustikuni. Paari km sõidu järel suunas viit järgmise joa juurde: Skogafoss. Kuna ma ei olnud seda nime kuulnud vist ja härra ka ei viitsinud minna, siis mõtlesime, et noh, mis see üks juga ikka on. Nähtud küll neid juba. Ja sõitsime mööda. Tegelikkuses üks ilus ja imeline suur juga, üks kõrgemaid Islandil (60m langust). Oleks võinud võtta pool tundi ja minna vaatama. Relve kiitis, et üks tema lemmikuid.
Meie aga sõitsime veel paar km edasi ja tegime peatuse -Seljavallalaug. Härra uurimustöö kohaselt on see u 1 km matkamise kaugusel kanjonis vana lehmade joogibassein, kus nüüd saab ujumas käia. Otsustame ka matkata ja supelda seal. Me ei olnud ainsad, rahvast muudkui vooris sinna. Üldse on see Islandi lõunaserv meeletult rahvast täis ja me olime madalhooajal, kui Islandil vähe rahvast eksole. Mis siis suvisel ajal veel toimub?
Ees ootas imeilus koht ja bassein. Vesi oli jahe, khm, 20 kraadi. Võrreldes 42 kraadiste kuumaveebasseinidega, mida reisi jooksul külastame, oli tõesti külm. Seega palju inimesed, kes kohale ronisid, lahkusid ka pettunult. Me hüppame siiski sisse kiireks supluseks, sest esiteks me oleme kohale tulnud ja teiseks, pildi nimel! Mul oli eesmärk iga päev Islandil vähemalt üks suplus teha ja seega oli vaja! Väikeste ujumisliigutuste järel hakkas juba mõnusalt soe ja välja tulles oli nii karastav ja hea olla. ahhaa, kas sellepärast talisuplejad käivadki vees? :)
Rutshellir. Tee ääres näeme ägedat kohta ja teeme järjekordse peatuse. Inimkäte tehtud kaljukoobas, mille sarnaseid olevat Islandi lõunarannikul veel 200 tk. Allosas hoiti loomi ja ülalosas heina.
Autost vaadates tundusid laavaväljad nagu plastiliin või savi olevat. Kui saame peatuse teha ja lähemalt uurida, näeme, et on samblikega kaetud, mis annavad sellise voolava pehme välimuse neile. Ja see tolmab meeletult. Siis mõistame ka neid tuulte keerutatud tolmuiile, mida kaugelt vaadates vihmavalanguks pidasime. Päike jätkuvalt paistab.
Jõuame Vatnajökull jalamile. .See on tohutusuur liustik, mis katab 8% Islandi pindalast. Näeme mitmeid liustikke, mis kanjonitest alla pressivad. Kohe kohe on päevavalgusega kõik, aga meil on veel pool tunnikest hämardumiseni. Tee ääres on viit Svinafellsjökull liustiku juurde ja kuigi härra ei viitsi, keerab ta siiski auto parklasse ja teeme väikese jalutuse. Seeoli väga õige otsus, sest me oleme ainsad ja rada viib otse liustikuservale. Võimas tunne on seista nii väiksena nii tohutu loodusjõu ees.
Järgmine peatus juba hämardudes on järgmise suure liustiku, Jökulsarlon ees. Parkimine on 1000 ISK. Ütlen ausalt, Svinafellsjökullis oli vaadata ja imetleda kordades rohkem.
8.04
Ärkame varakult, enne kl 7 ning autosoleme stardiks valmis kl 8. Ees on pikk sõidupäev piki idakülge üles mägede poole.
 |
| Põhjapõdrad vabalt looduses. Juhtusid olema just autotee kõrval, ma rullisin akna lahti ja tegin pildi. Ja kuna samal ajal oli pooleli pojaga FB messengeris videovestlus, sain ka lapsele põhjapõtru autoaknast näidata. Vähemalt mul oli sellest ülev tuju. |
 |
| Püramiidmägi |
Eesmärk on jõuda Eglisstaðir linna, mille juures VÖK bath kuumaveebasseinid. Kuumaveebasseinid ekohta uurimustööd tehes enne reisi algust jäid need mulle meelde ja ka Relve teatas, et need tema lemmikud. Tee on piki rannikut Atlandi ookeani laineid ja fjorde imetledes. Sinka-vonka keerutame ja kiirust üles ei saa ajada. Härra annab roolimise mulle üle ning mina üle 80 km/h ei julge mägedes sõita. Seeg anii sõidamegi. Ühest punktist näitab kaart meie sihtkohta jõudmiseks otseteed läbi mägede, mis lõikab mööda rannikut sõites teekonnast vähemaks ca 100 km. Tee otsas aga on silt CLOSED, uudistame sõita ca 1 km, aga on selge, et kui Islandil on mõnel teel selline silt, siis see ongi päriselt (talvel) läbimatu ja suletud. Et silt on tõene 200%. Me testime seda teooriat veel kahel korral, aga Island võidab alati.
Võtame siis ette pikema tee ja sõidan edasi. Tee on mägedes nüüd ja ühest tunnelist väljudes näen, et tee viib nüüd ainult kahe auto laiuselt täpselt kanjonis, kus mõlemal pool on minna ainult alla. Umbes kilomeeter hiljem tekib eiteakust selline lumetorm, et MITTE MIDAGI ei näe! Teeäärtes on Islandil väga tihedalt, tihedamalt kui Eestis helkurpostid, pandud servapostid erkkollased. Ja neid ei näe lihtsalt. Vahepeal jätan auto seismagi, sest ma ei tea, kas ma olen veel tee pealgi. Siis korra tuuleiil sekundiks vaibub, näed järgmist posti ja liigud sinna suunda edasi veeredes. Ja nii mitmeid kordi, kuni lõpuks on nähtavus 1 posti jagu ja saab vaikselt sõitu jätkata. Hull lugu on see, et see tee on suhteliselt aktiivne ja on oht, et keegi sulle tagant selga sõidab. Härra läheb ise rooli tagasi ja jätkame vaikselt sõitu. Google maps näitab, et Eglisstaðirini peaksime saama sõita, aga oleme kollastel teelõikudel (mis on ohtlikud). Eglisstaðirist edasi põhja suunas, et oma teekonda jätkata Myvatn ja Akureyr linnadesse, on mapsis kõikidel teedel keelumärgid peal. Ma pole elu sees sellist asja google maps kaartidel näinud.
 |
| See on nüüd küll road.is väljavõte, aga ka Google Maps näitas samamoodi keelumärke teedel. Me sõitsime enamasti nr 1 (ringroad) teed pidi, aga ka siin on keelumärgid peal. Pilt on võetud nüüd peale reisi (16.04.2024), et ilmestada olukorda. |
Meie igatunnised lehed, mida kontrollime, on road.is ja vedur.is
Road.is lehel on võimalik vaadata lisaks teekeeldudele ka maantekaamerapilte. Igal pool vaatab vastu valge lumetormi pilt.
Muremõtted peas, vaatame kaarti koos. Oleme ca 700 km Reykjavikist. On ainult kaks võimalust. Kas kogu tee täpselt samamoodi tagasi sõita, sest vulkaanide ja liustike tõttu ei ole mitte kuskilt lõigata. Või pressida edasi, sest me oleme oma ringiga täpselt poole peal ja ülevalt kaudu Reykjavikki on samamoodi ligikaudu 700 km.
 |
| Esimese kolme päeva teekond Islandil |
Jõuame viimaks Eglisstaðiri linna kohale kl 14. Linnas on hull lumetorm ja seisame VÖK baths ees parklas, mõtleme, mida teha. Uurime kaarte veel ja veel. Mure on, et teed ei lase meil edasi sõita ja nõme on on kogu sama tee uuesti läbi sõita alla (jutti sõites ca 9+ tundi). Aga parem see, kui jääda siia lumevangi mitmeks päevaks, nagu härra üks tuttav samal ajal oli Akureyri lähistel oli. Kui härra oma telefonis mingit sihtkohta kaardil sisestas, siis koguaeg suunas Akureyri ja muudesse kohtadesse Põhja-Islandil vasakult küljest, mitte idakaarest paremal nagu me sõitsime. Härra ei pööranud selle üldse tähelepanu ja mõtles, et nõme kaart ja sõidam eikka nii nagu meie plaan on (tegime ringi siis vastupäeva sõites, erinevalt enamikest). Nüüd lumetormis istudes hakkasime aru saama, miks kaart meid teistpidi ringile juhatas koguaeg. Sest teelõigud on kinni lihtsalt. Ma tahtsin praegu siia google mapsist võtta kogu sõidetud ringi kaarti, aga maps ei lase märkida neid teid, mida me siis sõita saime, suunab jälle ringiga mujalt :) Seega on praegu jälle uus torm seal käsil.
Mina olen murelik ja leppinud kaotusega. Et tuleb ikkagi tagasi sõita ja mõtlen juba õlgu väristades, kui pikk tee see on. Olen valmis asuma alla tagasi sõitma, et aega mitte liiga palju kaotada. Härra arvab, et me oleme VÖKi kohale tulnud, lähme ja naudime. Ning et peale spaatamist oleme nii väsinud, et ei ole mõistlik rooli istuda. Härra kinnitab mulle, et ööbime Eglisstaðiri linnas ära, kontrollime teede seisu hommikul ja siis otsustame, kuidas edasi või tagasi.
Jään nõusse, sest tõsi, veemõnud väsitavad.
Astumegi VÖKi sisse (teerada autoparklast adminini on ulme. Ma pole nii kõrgeid lumevalle elus lähedalt näinud) ja käsi südamel - see on kõige luksuslikum "spaa" (võib nii nimetada küll, basseinid, saun, veebaar jne), kus ma eales käinud olen. Kõik on maitsekas, kallihõnguline, luksuslik, ilus, puhas ja stiilne. Igas suitsusklaasist ustega dušiboksis on šampoonid, palsamid, geelid, kehakreemid. Mitte dispenserites vaid ilusates pudelites. Vaata nende kodulehte, kas ei ole kutsuv? Pilet 6990 ISK (ca 47€) inimese kohta. Võtsin lisaks ka veekindla koti telefonile (1000ISK, 6,64€), et oleks julgem muudkui pilte teha nii imelises kohas. Väljas need meekärjekujulised infinity poolsid olidki nii imelise dkui pildid, ainsa vahega, et lumetorm oli. Roheliste vaadete asemel olid meil valged tuisud. Müts pidi koguaeg peas olema, muidu oli raju. aga imeline oli ja nautisime ca 3+ tundi seal olemist. Kuumad basseinid, mõnus saun. Pärast veemõnusid said end kreemitada ja hooldada ning siis admin laua juures ootas veel ka teevee-lett isetehtud teesegudega. Vesi on neil nii puhas, et on kõrvalolevast järvest võetud. Üldse oli Islandil igal pool puhas vesi, kus me olime ja täitsime hoolega oma kaasavõetud topse.
Meiega koos on VÖKis ca 25 inimest, seega on piisavalt privaatsust ja omaette olemist. Enamik nendest inimestest oli eraldi basseinis veebaari juures, seega eemal.
Öömajad võtame booking.comis alati pealelõunal, et teada umbes, kuhu kaugele jõuame sõita. Kuna olen ise ka majutusettevõtja, siis tegelikult on see viimase hetke bronn alati hirmutav (kas olen kodus üldse, kas saan ettevalmistada jne), aga siin on kõik professionaalsed ja paari nippi ma kavatsen tegelikult üle võtta ja ise edasi rakendama hakata. Self check-in on nt üks märksõna ja koodiga võtmekapid. Samuti on siinsetes külalistemajades ja puhkemajades check-out 10.00, kõige hilisem trehvas olema 11.00. Mis on tegelikult ka samuti väga okei. Me niikuinii olime enamasti hiljemalt kl 9 startinud igal hommikul ja teiseks, koristaja on ka inimene. Lihtsam on tööd korraldada siis, kui ei pea lõunani ootama ja see on eelkõige isiklik kogemus siit enda Eestimaa nurgast. Niiet ka selle muudatuse võtan julgelt sisse viia omal. Seega see Islandi puhkus oli ka tugev inspiratsiooni- ja õppereis.
Liigume om armsasse moodsasse puhkemajja ära. Seal on 4-5 nö numbrituba ja köök+istumisruum ühisalana kasutamiseks. Kell on mõned minutid enne 18. Teeme härraga messengeri kaudu videokõne sõpradele Eestisse. Jutustame, natuke naerame ja muljetame. Ühtäkki lendab ühest tubadest välja hiinlane ja õiendab, et palun vaikust, tema soovib magada. Eveliis teiselt poolt kõne-ekraani muigav, et no kell on juba 18 ka, ilmselgelt une- ja öörahuaeg!
Igatahes, mind torkab see nii kõvasti, et ma siimaani ei saa üle. Kell 18 sa ei lähe ikka õiendama, et lärm on suur. Kusjuures ei olnud, aga hääletoon naeruga võis natuke tõusta. Samas diivani juures, kus istusime, oli kiri, et öörahu kl 23.00 (mis ongi mõistlik!).
Peale videkõnet teeme oma õhtusöögi ja suundume oma tuppa ära. Ja olles ise kl 20 ajal vaikselt suikumas akna taga kostuva tormi taustal, tuleb selle hiinlase tüdruksõber ja hakkab köögis nõudega kolistama ja möllama. Siis vaatasime küll härraga üksteisele otsa, et päriselt?
9.04
Minu härra Musil on täna sünnipäev!
Ärkame varakult, enne kl 6. Mõlemal oli veidi rahutu ja murelik uni. Ärevus sees, et mis siis saama hakkab ja mis me edasi teeme. Esimese asjana mõlemad kontrollime teedekaarte. Härra hõikab jess! Justnagu sünnipäevakingituseks on varahommikul osa põhjateid piirangutest vabastatud ja saame sõitu jätkata nii nagu plaanitud! Sätime end teele ja juba kell 7.30 oleme autos ning suund linnast välja mägedesse.
Parim otsus, mida tegime! Otse meie ees läheb lumesahk. Me möödume temast, sest teeolud linna juures on enam-vähem, kuigi jätkuvalt on lumetorm. Mõne aja pärast teeme peatuse ja uudistame veelgi neid Islandi ägedaid turbamaju ja mätas-katuseid.
Asume uuesti teele, kui härra teeserva end võtab. Ütleb, et selja tagant see sama sahk tuleb, kes enne oli ja et tuleb päris korraliku tempoga, las ta läheb mööda. Võtame end talle sappa! Meil on Myvatn linnakesse minna 180 km!
Oh sa poiss. Me ei oodanud ega olnud valmis selleks, mis teekond see olema saab. Isegi lumesahk kohati ei saanud nendest meetristest lumevaaludest läbi, rabistas ja väreles ja pressis. Me tema selja taga sabas muudkui. Ühel hetkel näeme autos teelt välja sõitnud ja vajunud kraavi lumme. Väike hiinlane vehkis kätega, et tulge appi. Sahk põrutas temast mööda ja meie ka. Esiteks, meil on rendiauto ja ei mingit varustust, köit, rehvikette jmt, et teda tõmmata. Teiseks, võime ise samuti kinni jääda või veel hullem, autol midagi paigast tõmmata. Tänan ei! Lisaks mul oli torge sees veel eelmise õhtu hiinlasest ja ma lootsin vaikselt, et äkki oli see sama hiinlane seal kraavis. See oleks karma.
Kogu reisi jooksul ümber terve Islandi me nägime 9 autot kraavis. 1 siis see hiinlane, kel ilmselt äsja oli juhtunud. Teised autod olid hüljatud ja ootasid tõenäoliselt paremat ilma, kevadet, et neid sealt välja tõmmatakse. Olles neid autosid nii palju trehvanud, siis ei tekkinud küll tahtmist hullu sõitu harrastada.
Meil õnnestus lumesaha sabas sõita 80 km, kuni ta ühte teeotsa paremale maha keeras. Siis tekkis ihule külm higi, et mis nüüd edasi? Teeolusid vaadates tundus, et nagu oleks üks sahk siiski sõitnud ees, küllap saame vaikselt läbi pressida. Lumesaha taga sõites oli ilm väga maru, vahepeal ei näinud sahka ennast ka. ja mis eriti hull lugu, ma ei saanud ilma päikeseprillideta absoluutselt olla. Ka selles marus lumetormis, sest nii suur lumepimedus tekib seal, et võimatu. Vaatasin, et ka kõikides vastutulevates autodes olid inimestel päikeseprillid ees.
Paar kilomeetrit sõitu jätkates nägime vastutulevas sõidureas teeservas 5-6 autot seismas ja natukese aja pärast tuli ka uus lumesahk vastu. Täiesti normaalne sõidustiil - kui enam edasi ei saa, jääd teeserva sahka ootama. Võibolla peab paar tundi ootama, aga parem kui end kraavi sõita. Järgmise saja kilomeetri jooksul Myvatn'ini tuli 5-6 lumesahka vastu meile, iga paarikümne kilomeetri tagant. Niiet teehooldus on neil tasemel.
Myvatn'is esimene peatus on meil mudavulkaanid ja -geisrid. Jalutame nende vahel ringi, pärast on tükk tegu, et saapaid puhtaks saada. See jama ei tule maha! Seda soovitust ma kahjuks kuskil ei trehvanud, kui alles tagasitulles sõbralt kuulsin, et Islandile mine saabastega, mida ei ole kahju ära visata. Sest see vulkaaniline pinnas rikub ära saapad. Ma ikkagi lumes suutsin kuigipalju maha nühkida, aga ka Eestisse tagasi jõudes on mul sabastel ette näidata seda kihti, mis sealt sain. Tugev väävlilõhn saadab seda piirkonda.
Kell on ca 10.30, ümberringi lumetuisust valge maa. Mõte oli minna Myvatn Hot Bath veemõnusid nautima, aga nemad avavad alles kl 12. See oleks selline helesinise piimja veega bassein nagu ka Blue Lagoon, kuid me ei jää ootama. Püüame natuke ringi vaadata, aga lumevaiba all ei näe midagi. Tagasi Reykjavikis saame teada, et Myvatnis on ümber järve suured pseudovulkaanid. Pildid on ägedad! Ja me ei näinud neidm vaid sõitsime pimedusega löödult mööda. Lumega ei olekski nad niimoodi leitavad ja nähtavad olnud.
Liigume edasi Akureyri suunas, minna on veel 80 km. Tee peal on viit Islandi ja Euroopa suurimale joale- Dettifossile. Teed ei ole lahti lükatud ja on täis tuisanud, sõita tuleks mitu km, seega ei hakka isegi mõtlema. Jääb ka see vaatamine ära, mis samas on käe ulatuses. Aga pole midagi ka nukrutseda, hooaeg on selline ja põhja osas on paljud teed suurema osa aastast läbipääsmatud. Selleks, et kõiki neid kohti külastada saaks, tuleks Islandile mitu reisi ja erinevatel aastaagadel planeerida.
Hetke pärast oleme teeristmikul, kus keerab Husavik linna peale. Sinna tahame küll minna, 37 km lisasõitu. Tee on korralik ja saame kohale. Pargime auto vaalavaatluskontorite ees kell 12.30 täpselt ja siltidel suured kirjad teatavad, et üks neist operaatoritest väljub kl 12.30 vaalareisile, teine 13.30. ilmselgelt oleme ühele hiljaks jäänud, sest arveldamine, riietumine jne. Näeme, kuidas grupp liigub sada suunas. Küsime siis teiselt operaatorilt, kas saame täna vaalu vaatama minna. Northern Sailing firma teatab, et nad kahjuk stühistavad reise tänaseks, sest tormi tõttu meri lainetab liiga ja nad ei välju. Aga et homme. Me ei taha Husaviki terveks päevaks passima jääda ja uurin, et kas on äkki mõnes järgmises fjordisopis ka võimalik minna. Neiu teatab, et nende ettevõtte tegutseb ka Arskogssandur külas, broneerin sinna järgmiseks hommikuks sõidu. Husavikis jalutame ringi, käime huvitavas vaalamuuseumis (kus saame hinnasoodustust, sest meil on vaalavaatlus broneeritud). Leiame poole reisi peal ka lõpuks panga, kus saan kohalikku raha vahetada. Senini oleme minu pangakaardiga toimetanud, mis aga tühjeneb kiiresti Islandil.
 |
| Vaala (oli äkki küürvaal?) lõua alaluu. Ja minu härra, natuke vähem kui 2m pikk |
 |
| 25m pikkune sinivaal ja u 2m pikkune härra. |
 |
| Husavik |
Suuname autonina taaskord Akureyri suunas ja nüüd jääb teele ette Goðafoss. See on juga Põhja-Islandil ja asub riigi peamise ringtee ääres ristmikul Sprengisanduri mägismaa maanteega, umbes 45 minuti kaugusel Akureyrist. Skjálfandafljóti jõe vesi langeb 12 meetri kõrguselt üle 30 meetri laiuselt. Ümber koseala kulgeb ca 5km pikkune matkarada.
Hakkame lähenema Akureyrile, linna saab kahte teed pidi. Ringiga ümber mäe, mis on 7 km pikem, aga tasuta. Teine tee läbi tasulise 7500m pikkuse tunneli, hind 12€. Kuna silt näitab, et pikem tee suletud, tuleb minna läbi tunneli. Ja sutikene enne linna jõudmist on meie järgmine patuskoht. Härra sõber, kes tihti Islandil käib ja kes päev varem Akureyri lähistelt 2-päevasest lumevangitusest teele pääses, oli härrale soovitanud minna Akureyris Forest Lagoon kuumaveebasseinidesse. See on alla 2 aasta vanune imeilus spa, sarnane stiil (ja omanik), mis VÖK bathis oli. Tänane ilm on tasasem ja soojem, juba paar kraadi plusspoolel, seega saame spaatada ilma mütsideta. Ja see mõnulemine oli nii hea, et ei kippunudki lahkuma. Veedame härra sünnipäevaõhtu siin pikalt veemõnusid nautides. Rahvast on pigem vähe. Piletihind ka sarnane VÖK Bathsile, kahepeale kokku ligi 100€.
10.04
Hommikusöögi teeb härra oma kaasavõetud priimusel vannitoa põrandal. Kahjuks ei trehva iga ööbimiskoht kööginurgaga olema, seega et nälga ei jääks, oli Markol ellujäämisvarustus kaasa pakitud. Ja läks mitu korda vaja ka seda! Lisaks olid meil ju kaasa pakitud ka kõige soojemad kampsunid, suusapüksid, soe pesu ja vatijoped. Põhimõtteliselt samad riided, millega talvel Peipsil käime. Ja kogu varustus lähebki käiku! Mul on nii hea meel, et jõuluvanalt endale selle magamiskotti meenutava pika sooja jope tellisin. See on nii mõnus nii Peipsi ääres elades kui ka Islandil ringi reisides. Kui sa tead või kujutad ette neid külmi ja tuuliseid ilmasid Peipsil, siis korruta see kahega. See on Islandi versioon.
Kella 9.15ks jõuame Arskogssandur linna kohale. Kell 10 väljub siit vana kalalaev, mis nüüd on uhke vaalavaatlusalus. Härra mul on äärmiselt skeptiline. Juba reisi algul ta ütles vaaladele EI ja m aolin nukralt sellega leppinud. Kui Husaviki jõudsime, siis lootuskübe süttis taas. Nüüd aga terve eelmise päeva ja hommikulgi ta püüdis teha juttu, et kas me peame minema! Kui Islandil, siis peame! Hind on 75€ inimese kohta.
Giid alustab vestlust kohe sõnadega "This is the worst time of year to go whale watching! THE WORST!"
No selge siis, vaala pole lootust näha jah, mõtlen endamisi ja naeran ka. "But we've been in luck recently", jätkab ta. Et viimastel päevadel on fjordis siiski vaalad liikvel olnud. Hiljem, juba laeval, teeme temaga pikalt juttu sõidu ajal ja saame teada, et nad on selles linnakeses olnud tegevad ca aasta ja on Husaviki kontori allüksus. Ja et Husavikis minnakse merele lainetesse, kus ilm on keeruline ja vaalu raske leida .Husavik alustab vaalavaatlushooaga 1.märtsist ja et sel hooajal on nad 2x ainult vaala trehavnud. Ka eelmisel õhtul Forest Lagoonis olles üks inglise paar teatas, et nad käisid päevi tagasi Husavikis ega näinud midagi.
Muigan härrale, et kui vaala ei näegi, siis on whale watching asemel meil wave watching. Millegipärast naersin üksi oma nalja.
Arskogssanduris aga nad ei sõida merele välja vaid 60km pikkusel fjordil edasi tagasi otsivad vaalu otsida. Teevad koostööd teiste külade ja Akureyri vaalavaatlusoperaatoritega, annavad üksteisele teada, kes kus vaala näevad. Ja Arskogssanduris saab vaalavaatlust teha aastaringselt, sest fjord ei külmu ära.
Samal hommikul olid kalamehed vaala näinud, seega teadis kapten, kuhu poole suunduda. Sõit oli meil seekord pikk, sest vaalaad olid pigem fjordi teises servas söömas. Ja seal nad olidki, 3 vaala. Liiga lähedalt ei näinud neid, küll aga piisavalt, et filmida ja sabaotsa pildistada. Vaalad ju sukelduvad merre 100m sügavusele väikseid kalu (heeringat) sööma ja siis tulevad 5-7min pärast pinnale hingama. Aga mitte samasse kohta tagasi vaid iga kord on uus jaht, kust vaal pinnale tuleb/tuli. Kolme tunni asemel oleme merel 4 tundi, sest sõit on pikk. Oleme kihiti riides, meie soojale pesule ja pükstele on peale tõmmatud suusapüksid ja joped ning kõige peale veekidel kombekas, mis meile selga anti. Hull kubujussi tunne on, aga merel tunnen, et väga vajalik. Põsed ja otsaesised hakkavad külmetama, kuigi on mütsid ja kapuutsid peas. Samuti hakkavad varbad näpistama. Kõik see aga ununeb, kui vaala näeme.
Pärast tuuri võtame suuna fjordi tipu suunas ja sõidame mägistel teedel suure ringiga. Siglufjordur on imearmas kalurilinnake. Pildistan seal hotelli ees sadamat ja jahte, alle speale reisi mujalt allikast näen, et sealsamas oli neil kuumaveebassein. Oleks olnud äge koht sulistada. Kodutöö peab olema veel põhjalikum, et mitte magada meie kombel ägedaid kohti maha otse nina all.
Tee viib läbi mitmete tunnelite. Kui me pole iglastelt teada saanud, siis oleks palju küsimärke olnud - üks tunnel on ainult üherealine ja iga natukese vahemaa tagant taskutega. Meie suund pidi teed andma ja taskusse võtma, et vastutulev auto mööda saaks.
Meie mõte on minna järgmise fjordi tipus olevasse Grettislaug hot springsi. Selle tõttu sõitsime vaevalisi mägiteid pidi mööda põhjarannikut. Kolm km enne kohale jõudmist on tee otsas märk - CLOSED. Väga kahju. See peaks olema üks looduslik koht, mitte rahaline inimkäetekkeline kuumaveebassein. aga kui on suletud, siis nagu öeldud, 200% reeglina on see tee ligipääsmatu.
Suundume tagasi tee nr 1 peale ja selle lähistel on järgmine looduslik kuumaveekoht - Fosslaug.
See on ilusa kose kõrval. Oleme härraga isekeskis soovinud, et lisaks inimtekkelistele kuumaveekohtadele tahaks kogeda hästi looduslikke kohti, nö auk karjamaal kuumaveeauke. See koht, Fosslaug, on SÕNA SÕNALT just see - auk karjamaal, sest tee sinna viib läbi hobustekopli ning ees on põhimõtteliselt mudalomp! Aga see on mõnusalt soe! Me pole ainsad, ühed Bostonist tulnud neiud teevad seal dekolteepoose ja instapilte. Pärast 20min paluvad nad minult, kas teeks neist koos ühe pildi. Teen veepiirilt ja nad on hämmingus, kui hea võte :)
Siin Fosslaugis on vesi aastaringselt looduslikult 34 kraadi soe, tuul on küll jahe, seega jälle müts peas ja välja tulek ei ol ekergemate killast. Aga saame nautida ka täiesti kahekesi olemist ja mõnus on!
Üks võimalus kuumaveebasseine ja -auke otsida on sellelt kaardilt icelandtravelguide lehel. Veel põhjalikum on aga siin, sundlaugar lehel, kus on märgitud kõik avalikud ujulad ja kuumaveekohad. Tõeliselt hea ja põhjalik leht. Ja meiue kogemus näitab, et ükskõik, kui teelt eemal ja metsiku koha me valisime, ikka oli keegi seal ees. Et ka teised vaatavad neid lehti ja otsivad ehedaid kohti.
Kell on jub apalju saanud jälle, õhtu käes ja hakkame oma ööbimiskoha suunas sõitma. Teel näeme ühtäkki eriti nunnusid turbast tehtud mätas-katustega majasid. eneselegi ootamatult ja ilma eeltööd tegemata olime jõudnud Glaumbær farm-muuseumisse. Ka Relve lugudes on see koht põhjalikul tutvustatud, neid lugusid kuulame alles Riiast koduteel olles. Meie vaated küll eiu olnud nii rohelised, kui ilmselt suvel võiks, aga mind ei morjenda. Härral seevastu ikka pitsitab sees, et oleks tahtnud ägedamaid vaateid veel, rohkem rohelisi, kui need värvitud pruunikad toonid, mis praegu Eestiski enamuses on. Tuletan talle siis pideval tmeelde, et suvel, juulikuus ei saa me ise kuidagi oma tööiseloomu tõttu vaba aega nii palju võtta ja teiseks, siis on KÕIK muud turistid ka kohal.
Peale Glaumbæri on puhas sõit öömajale. Seekord Hvammstangi linnas Islandi läänefjordide piirkonnas fjordi servas. Oi, kui palju reegelid selles majas on :) Kõik kapiuksed, lauapealsed, seinad, vannituba jne on reegleid täis kleebitud. Ja saame aru peagi - peremees tatsab mingist uksest sisse, vaatab, mis toimub, teeb mingi kahtlase kontrollringi köögis ja naaseb tuldud teed pidiu. Sama ka hommikul. Minu kui külalise jaoks tsipake ebamugav, sest ma tahaks rahulikult puhata. Mitte et ma asuk smingit reivi korraldama või käöögis konisid tõmbama, sest ma ei tee selliseid asju niikuinii kunagi, aga selline kontrollreid paneb kuidagi pingesse. Ma püüan oma puhkemajas külaliste saabudes alati teha nii, et võimalikul tvähe tuterdan nende juures. Et külalised saaksid olla omaette.
11.04
Hvammstangi hommikusöök fjordi vaate taustal on imetore. Õhtune uurimistöö näitas, et selles linnakeses on hüljeste keskus (sarnane vaalade muuseumile Husavikis) ja rohkem põhja suundudes fjordi tippu on kaardile märgitud hüljeste looduses nägemise punkt. Pakun välja seda minna vaatama. Paari kilomeetri pärast muutub tee pinnaseteeks ja härra ütleb, et meil ei ole mõtet uhada. Me ei tea, mis tee on j akogemus on näidanud, et pigem läheb kinni ära. Nõme jälle paar km enne kohalejõudmist tuvastada, et teeots on läbimatu.
Kuna hüljeste pärast me Islandile ei tulnud, siis jätame nad kodus avastamiseks. Sõbrad Prangli saarel saavad meile sellist tuuri teha ja kes ütleb, et neid praegusel aastaajal me seal näeksime.
Võtame siis suuna taas lõuna poole ja Reykholti. Selle ümbruses on mul google mapsile salvestatud mitu punkti, mida külastada. Päris kole lugu, et sellise võimaluse avastasin ma reisi VIIMASEL päeval! Et kõik kohad, mida ma olin uurinud-puurinud ja kuskile paberinurgale välja kirjutanud, et tahan minna, saab sama lihtsasti kohe google mapsile kanda! Inimene õpib kogu elu! Mitte et ma alles päev varem poleks oma telefonis avastanud pildistamisrežiimi spetsiaalselt koskede ja voolava vee pildistamiseks!!! Jälle piinlik hetk!
Alustame peatustega siis Krauma kuumaveebasseini juurest. See koht on taas ilus ja stiilne ja kallis, pilet 49 euri. Me nüüd enam ei taha rahalistes kohtades käia, vaid otsime pigem metsikuid kohti. Aga koht on ilus. Äge on see, et isin juures on kohe ka Deildartunguhver keeva veega allikad, millest kerkiv aut on nähtav kaugele ja mis on mõeldud ainult vaatamiseks. Seal on näha ka kuumaveesõlmi-torusid, mis kilomeetrite kaugusele majadesse jooksevad, et kuuma vett ja sooja anda.
Kolmas äge asi selles punktis on mu isiklik lemmik - kasvuhoone restoran! Ostame kohalikud maailmaparimad hotdogid ja naudime kahekesi restoranis olemist. Sinna ei või muidu siseneda, kui klient oled! Suve poole, kui tomatitaimed suuremad juba on, on see kindlasti veel ägedam ja metsikum elamus.
Viis kilomeetrit sõitu edasi ja oleme Snorralaug juures. Siin on ajalooline koht, kus muuseum, kirik, mätasmaja, keskaegne tee, metsaala. Metsa Islandil muidugi ei ole, sest esimesed viikingid, kes kungi sajandeid tagasi saabusid, asusid maju ehitama palkidest nagu neil kodus kombeks oli ja võtsid suure osa metsadest maha. Tihti purskavad vulkaanid aga tegid ülejäänud töö - seal kus vulkaan pursanud ja laava voolanud, ei kasva enam kunagi mitte midagi peale samblike. Seega on islandlased teinud sellesse punkti pika kestvusega projekti ja istutanud metsa. Härra hindas, et kidur mets, aga see on islandlaste parim :)
Järgmiseks jõuame taas joa alla. Seekordne on Barnafoss, laste juga tõlkes. Seal on ka oma kurb legend nime taga peidus laste kukkumisest ja uppumisest koske. Barnafossi külje all on veel teinegi, ligi kilomeetri laiune kosk, mis on tõeliselt uhke vaatepilt .Need on ühendatud toredate vaateplatvormidega ja on kerge jalutuskäiguga omavahel ühendatud.
Sõidame, kuniks on taaskord teel silt, et suletud. Härra läheb jalutab ja uudistab teeolusid. Meil on kaardi järgi minna veel 6 km. Vaatab, et tee on tegelikult ok, proovime minna. 4 km enne sihtkohta anname alla, tõepoolest on tee ligipääsmatu nagu sildil kirjas oli. Variant oleks minna 4 km jalgi, sest on kindlasti võrratu kogemus. Siin sai kaalukeeleks aga fakt, et kell oli 14.30, Reykjavikini paarsada kilomeetrit ja me tahtsim ekindlasti käia ka ühes kuumaveeaugus, mis järgmine peatus + Perlan muuseumis Reykjavikis, mis tulles tegemata jäi. Ca 10 km matk võtaks aga mitu mitu tundi aega.
Seega loobume laavakoopast ja suundume kuumaveeauku otsima.
Krosslaug on see koht, mis on kirjade järgi metsas auk. Võibaolla suvel, kui see pisike võsanurk lehtedes on tee pealt silmale varjatud koht. Praegu on ka äge, mulle väga meeldib ja siin on raudselt külastatud kohtadest kõige kuumem vesi - aastaringselt 42 kraadi. Oli väga väga mõnus. Saksa naised on ees ootel ja meie saabudes peagi lahkuvad. Teeme pilti, naudime ja siis vaatame kella. Tuleb minna.
 |
| LÕPUKS nägin ära lambad Islandil. |
Tänane päev on veidi tibutanud, aga legendaarset Islandi vihma me pole õnneks saanud, kus sajab vett ülevalt alla, vasakult ja paremalt ning ka alt üles. See oleks huvitav kogemus.
Reykjavikki Perlani muuseumisse jõuame täpselt kl 19ks. Perlan on lahti kuni 22ni ja oleme seal viimase minutini. Seal oleks vaadata veel 3h jagu, üliüliäge muuseum on. Põhjalik ja visuaalne, selgitav. Saam epalju lisainfot Islandi kohta ja külastatud punktide kohta. Ei teagi, kas oleks võinud enne ringreisile minemist ikkagi käia, et saada palju lisainfot või oli just reisi lõpp-punktiks hea infot saada? Mõnigi koht jäi meil nägemata, mis otse me silme all olid.
Soovitan kindlasti .Pilet on ca 36€ inimese kohta, aga saab kõike - laava show, virmaliste show, külastada ehtsat jääkoobast, mis on muuseumisse ehitatud ja kus on üle 100m koopakäike. Koopas on 10 kraadi külma ja on päris jahe! aga nii äge! Seda ehitati muuseumisse kaks aastat, lumi toodi päris liustikelt ja näitab kõiki kihte. See on elamus!
Meil läheb kuidagi eriti hästi, sest saame seal koobastes olla vaid kahekesi, ilm muu grupita, kes sulle pildile roniks. Koopasse minekuks tuleb vaadata filmi liustikest, vaatasime selle ära, kuid siis just algas virmaliste show, see on igal täistunnil j ame muidu üpoleks jõudnud, kui kl 20 seansile poleks läinud .Pärast virmalisi saimegi koopasse ilma muu grupita. Seal liustike filmi juures enne koobast on seansid iga 15 min järel, samamoodi vulkaanide korrusel ja laavashowl. Kõige lõpuks vaatasime üle Reykjaviki panoraami üleval ja pidimegi teele minema taas. Meil oli öömaja võetud lennujaama ligidale mis tähendas veel 50 km sõitu.
Enne kohale jõudmist saime viimase elamuse! Grindavik linnake, mis lennujaama ligiduses ,on teatavasti suletud ja elanikud evakueeritud, sest sealn evulkaan purskab juba mitu kuud. Ja nüüd ööpimeduses me seda ka nägime! Me ei saanud küll lähedale, sest tee suletud ja me magasime ka õige mahasõidutee maha, aga mööda sõites kümnekonna kilomeetri kauguseltki oli see vapustav kogemus. Ma ei ole vulkaanide juures varem kunagi olnud ja see, et üks purskab lennujaamale nii lähedal ja et ka oma silmaga on nähtav - sõnulseletamatu kogemus.
Perlanis oli küll fotoseeria ja film 2021 pursanud vulkaanist, mis oli nähtav pealinnast! Otse linna taustal! Ja filmis inimesed poseerisid magma taustal paari meetri kaugusel. Sellist kogemust mul ei ole, aga kõike ei saagi ka saada!
Ma sain Islandilt 150% ja rohkemgi veel. Ma sain elamusi eluks ajaks.
Viimane öö on lennujaama lähistel, iStay majakestes. See on põnev näide Islandi moodsast arhitektuurist. Islandil ei ole väga palju vana aja majasid,sest need ei pea lihtsalt siinsele loodusele vastu. Seega on pea kõik majad nüüd löödud plekiga üle fassaadiks, ka kirikud.
 |
| Mees nõudis, et ma teeks pilti, kuidas tema on tubli ja iga hommik mulle hommikusööki tegi. |
Äralennu hommikul tangime autopaagi täis, et rendiauto tagastada. Tankimine on ka olnud huvitav kogemus. Tuleb mängida äraarvamismängu, et kui palju sulle kütust paaki mahub ja mis summa eest tankida. Kas 10 000 ISK, 15 000 ISK või 20 000 ISK. Süsteem broneerib su kontolt siis nt 200 euri ja kui tankisid vähem, vabastab ülebroneeritud summa.
Küsisin siin härralt lennujaamas tagasilendu oodates, et kuidas oli. Mis on su emotsioonid? Lootuses panna eesti meest rääkima ja temast tagasisidet välja pigistada. Mu härra põhjalik ülevoolav kokkuvõte oli: "Tore!"
Ja siis kuulasime nagu varem juba mainitud, Relve "Kuula Rändajat" podcasti Riiast koju sõites ja Relve rääkis tund aega ühest joas. Kuidas kuldsel sillerdas või hallilt vastu vaatas, kas lained vahutasid ja mis story seal taga on. tund aega ühest joast. Härra vangutas pead, et kuidas tal nii palju juttu jagub ja et ta peab minema Relve juurde õppima :)
Kas miskit jäi tegemata-nägemata? Muidugi, kuhjaga :) aga nii nii palju sai ära nähtud, et ma olen üdini rahul. Island on IMELINE.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar