ARMEENIA, oktoober 2025

Köik sai alguse naljast. Eveliisiga oleme paar aastat teinud naistekareise koos ja aasta tagasi tuli Threadsis nali pimereisi kohta. Viskasin Eveliisile nalja, et noh, teeme pimereisi v? Ja ta vastas, et davai! Nii saigi!

Ma arvan, et me mölemad olime isemoodi ärevil terve aja. Ta püüdis oma lähedastelt (kes mul olid asjasse kaasatud) välja muukida sihtkohta, ent ei saanud infot. Mina olin pönevil, et mulle endale sihtkoht megalt meeldis ja samas ka pnevus, et mis Eveliis arvab ja tunneb ja kuidas talle valikud meeldivad.

Lihtsaks ma midagi ei teinud :) Ainult nii palju infokilde sai:

- lend + majutus 5 ööd hinnaga 400€ inimese kohta.

- temp 19-22 vahel

- vöibolla on passi vaja

- veinimaa

- ja minu abikaasa on kade, et miks tema sinna reisile ei saa

Paras pusle eksole. Ja otseseid vihjeid ei andnud, nt brändi/konjakimaa. 

Saime Eveliisiga kokku Tallinna lennujaamas kl 13.15. Turvakontrollist läbi (ma talle piletit ei edastanud vaid piiksutasin ta ise läbi, kuigi Eveliis arvas sirge seljaga astudes, et tal on omal pilet olemas... :D) ja siis ei läinud ma teps mitte öigesse väravasse, vaid kulgesime muudkui siia ja sinna. Pikemalt peatusime Riia väravas, kus just toimus pardaleminek. Riia oleks väga arvestatav valik ümberistumiseks, aga seekord mitte. Järgmised variandid London vöi Helsinki. Aga ka need mitte. Löpuks tüürisin ta ikka öigesse väravasse ja ta sai teada, et minek Frankfurti. Ma plaanisin siin teda rohkem tüngatada, et no oktoober ja Octoberfest, vötame rongi Münchenisse vöi midagi, aga et ta tervitas mind juba proseccodega, siis keelepaelad pääsesid valla, et see on siiski ümberistumiseks.

Kui olime Frankfurti linnapeatuse ära teinud (sest vaheistumine 5h Frankfurtis) ja tagasi lennujaama jöudsime, asusin jälle pimedat Eveliisi juhendama, aga ta vaikselt hakkas aimama, mis lennukit ma rihin. Ei jäänud midagi üle, saigi siis teada, et tee viib meid nüüd edasi Armeeniasse!

Kuna meil oli omavaheline kokkulepe, et lend ca 200€ ja 5 ööd majutust ka on ca 200€ per inimene, siis suur oli minu rööm, kui nägin, et Jerevani majutuse saame 200€ eest kokku (ehk 100€ in kohta) ja seda kesklinna. Ülisuur korter (4 voodikohta pluss diivan), 4 tuba, köök, rödu. Mitte küll supermoodne, aga korralik, puhas ja hästi avar. Köik mis vaja olemas. Seega sain lennupileteid natuke kallimaid vaadata ja Armeeniasse saabki 300€ eest Lufthansaga.

Eks tulek ja minek on veidi rasked, sest öised lennud (mistöttu saabki nii odava hinnaga), kui veidi enne kella viit olime kohal! Esimese asjana saime väga väga palju maksta taksosöidu eest, aga eks see oli meile öppetunniks ja olgu teile ka! Ei tohi vötta lennujaama taksot, vastikud nahhaalid ja küll karma ta kätte saab. Armeenias ei ole Bolti, mida tahtsime kasutada. Hiljem saime targemaks, et kasutavad Yandex Go appi taksode tellimiseks ja hinnad on megasoodsad! Olgu siis maha märgitud: saabudes maksime söidu eest 60€ ja lahkudes sama söidu eest 1500 drami ehk 3,40€ 

Jah, lugesite öigesti numbreid. Just sellepärast ongi nii vastik tunne, et mitte isegi a la 10€ vaid ikka eriti vastikult naglalt röövis meid.

Saime korterisse magama ja juba ca 5h pärast olime mölemad säravad ja ilusad üleval, et minna Jerevaniga tutvust tegema. 

Üks, mis kohe ära mainida - Armeenia on väike riik, pindalaga ca 29000m2, mis teeb ta Eestist kolmandiku vörra väiksemaks. Lisaks on 84% Armeeniast ainult mäed, seega elamis- ja harimiskölblikku pinda on vähevöitu. 

Teiseks - turistide poolt veel massiliselt avastamata maa ja see oli tore. Ehe ja kohalikku elu täis!

Jerevan on maailma vanim linn, mille täpne asutamise daatum on teada. Linn on asutatud juba aastal 782 e.m.a. ja on lausa 29 aastat vanem kui Rooma linn. Oma asukoha poolest on Armeenia olnud igavesest ajast igavesti erinevate vöimuahnete maade taplustallermaa. Palju, ca miljon armeenlast tapeti I maailmasöja raames toimunud genotsiidi ajal. armeenia on üle 30 aasta üritanud saada rahvusvahelist märkimist nende sündmustele, ja et ametlikult genotsiidiks neid ajaloosündmusi nimetataks.

Meie Jerevani kodust ca 1 km kaugusel asus Jerevani peamine vaatamisväärsus - Cascade trepid. Aga enne veel, kui treppe uudistama asusime, istusime maha kohe treppide ette kohvikusse hommikusöögile. Ja kui juba söögid, siis joogid ka. Vötsime tervituseks Ararat 5 :)

Juba esimene hommikusöök oli töeline maitseelamus. Seda kogesime Armeenias igal sammul - nende toitu on vörratu! Parimatest parimate seas. Kasvöi ainult toidu pärast läheks tagasi ja ma ei vördleks nende toitu siin Gruusiaga. On sarnasusi, aga on väga palju manäolisust ja maitseid.

Aga siis kohe ümbernurga Cascade trepid- enne treppidest rühkimist üldse oli nii palju skulptuure vaadata. Skulptuurid on minu maiuspala. Mulle NII meeldivad linnad, kus on kunsti, detaile ja vaatamist igal sammul. Jerevan on just selline linn ja park oli tihedalt ägedaid skulptuure täis. 

 

Cascade on üle 500m körge ja seal on üle 300 trepiastme. Vanainimene mu körval (Eveliis, see oli Eveliis) muudkui jorras ja porises, et neetud trepid. Vaated siiski olid ägedad, palju toredaid ja rohkearvulisi fotoshoote omavahel järk-järgult töusime üles poole. Tee peal oli palju kasse vaja paitada, nii kasse kui koeri Jerevanis jagub, aga nad köik on maugid. Toidust ja heast elust neil puudust pole.

 

Kui olime päris üles jöudnud, siis otsustasime veidi edasi jalutada, sest mitte kaugel üle suurema sölmtee on park, kus mitu vaatamisväärsust - Armeenia ema, vaateratas, Armastajate alle, löbustuspark, Dinosauruste park. 

Armeenia ema 
Armeenia ema on võimas sümbol,
mis kujutab Armeenia rahva
vankumatut vaimu ja pühendumust oma maa kaitsmisele.
See muljetavaldav skulptuur on pühendatud kõigile Armeenia emadele,
kes on andnud oma panuse riigi ajaloo kujundamisse. 
Monument asendab 1950. aastatel püstitatud Stalini kuju,
mis eemaldati 1962. aastal, ja selle avamine toimus 1967. aastal,
et austada ja mälestada
Teises maailmasõjas langenud Armeenia sõdureid.

Muidugi ei puudu Armeenia ema monumendi juurest igavene tuli, monumendil on ka viisnurk peal. Ümberringi tankid, soomukid, lennukid, ja sees on nöuka ja vabadusvöitluste teemaline näitus. Külastamine tasuta, aga tungivalt soovitakse annetust. Kahjuks me olime ilma kohaliku rahata veel ning meil polnud midagi annetada sel hetkel.

 

Kohe Armeenia ema körval asus löbustuspark. Tundus kokku kummaline kooslus, aga miks ka mitte :)

Jalutasime löbustuspargist läbi ja suunaga tagasi tuldud teed pidi, kui korra mapsi vaadates telefonist meenus, et isin pidi dinosauruste park ka olema. Kas vaatame? Otsustasime, et könnime need 100m tagasi ja keerame paralleelrajale, kus see olema pidi. Ja oligi!

Meil oli väga hea meel, et sinna minna otsustasime. Piletid ei olnud kallid, 1200 drami (kurss 1 eur = 446 dram)

Ootamatu oli, et sisepääs plastikkaardiga ja selle eest vöeti lisaks 300 drami. Ei see ei olnud pant, vaid pididki kaardi kinni maksma, tagastada ei saanud. Huvitav skeem.

Meil oli seal nii löbus! Vaatamist-pildistamist kuhjaga! Tundsime lapselikku röömu. Totaalselt äge elamus, mis meil öhtuni emotsioone laes hoidis.

Ja löpetuseks tänapäevane dinosaurus ka.

Peale dinosauruste parki olime suundumas tuldud teed tagasi alla, aga enne veel nägime suurt platvormi ja inimeste peanuppe. Selge, saab linnavaadet imetleda. Läksime ka vaatlema.

Platvormilt nägime, et inimesed liiguvad hoopis teist teed pidi all atagasi Cascade treppide juurde, kui me olime üles tulles tulnud. Leidsime seega shortcuti ja järgnesime teistele.

Imetlesime veelkord Cascade treppide ilu ja mastaapsust, vöimas suur ehitis, kui märkasime taaskord midagi ebatavalist. Külje pealt uksest tuli inimene välja. Miks ta seal oli? Mis seal on vaadata? Kas tohime ka minna? Avasime ukse ja... jeesusmaria! Tuleb välja, et trepi all peidus on täielik salamaailm. Alt üles välja eskalaatorid, niiet kes treppe vötta ei jaksa, saab lihtsa vaevaga üles. Lisaks on kogu ruum meeletu suur näitustesaal ja igal tasandil saab välja treppidele taas tagasi minna. Imeliselt äge kontseptsioon. Meie jaoks suur suur elamus ja avastus.  Ja kodutööd tehes erinevaid reisiblogisid lugedes mitte keegi ei maininud seda nippi. Olgu siin siis nipp välja toodud.

Tagasi all, kust brunchi ajal alustasime. Otsustasime korraks ühes kohvikus jalga puhata vetsu külastamise eesmärgil ja no ühe veini teha viisakusest. Köht tühi ei olnud, seega et süüa küll praegu ei taha. Tulemuseks - pudel veini (sest pokaaliga ei müüda) ja muidugi suuremat sorti söömine :) aga jällegi, ülimaitsvad toidud, eriti mönus atmosfäär ja armeenlaste huumor. Linnapildis on väga, VÄGA palju lahedaid ütluseid, sloganeid, märksönu. Koguaeg muigasime omaette.

Nii oli selle kohanimi Gotcha! ja igal varikattel sellega nalja tehtud. Nt Still gotcha but more

Ja Armeenia veinid? Ülihead! Me proovisime sh mitmeid erinevaid vahuveine. See TAKARi vahuvein oli töeliselt super parem kui nii mönigi prosecco mida joonud olen. Armeenia ongi vana veinimaa koos Gruusiaga. Siin kasvatatakse oma sortimenti viinamarju, millest tehakse nii veini kui brändit ja konjakit.

Armeenia on üks vanimaid veiniriike maailmas ja oli kunagi osa kuulsast Urartu kuningriigist. Aastatel 2008–2010 toimunud väljakaevamistel leiti Armeenias Areni koobastest Vajotš Dzori maakonnast maailma iidseimad veini tegemise tõendid, mis dateeriti 6000 aasta vanuseks. Leid koosnes käärimisvaadist, viinamarjapressist, säilitusnõudest ja potikildudest. Leitud marjaseemnete uuringud kinnitavad, et seemned olid pärit Vitis vinifera viinapuuliigilt. Leitud veinikeldrit peetakse vähemalt tuhat aastat vanemaks, kui vanuselt teist teadaolevat leidu, mis avastati 1963. aastal Jordani jõe läänekaldal.

Viinamarjaaedu – ca 15 200 ha, 80% istandustest kuuluvad väikefarmeritele, 42 registreeritud veinitootjat.

Marjasordid: Enam kui 95% ulatuses kasvatatakse kohalikke pärismaiseid marjasorte, neist 70% on heledad sordid, mida on üle 200 erineva, veini valmistamiseks kasutatakse aga umbes 30 erinevat sorti. Lisaks kohalikele sortidele leidub vähesel määral rahvusvahelisi sorte: Cabernet Sauvignon, Syrah, Merlot ja Chardonnay. Umbes 60% kõikidest kasvatatud marjadest läheb kohaliku brändi valmistamiseks. Palju kohalikke marjasorte on aretatud ajal, kui Armeenia kuulus Nõukogude Liitu, kasutades sordiaretuseks Gruusia päritolu Saperavi ja Rkatsiteli marjasorte.

Armeenias toodetakse ligi 6 miljonit liitrit veini aastas, mistöttu ta kahjuks ei küüni isegi mitte esimese 50 veini tootva riigi nimekirjas. Küll aga on hakatud maailmas möistma Armeenia veini erilisust. Ka meie ei jää vaiki. Väga head veinid on!

Enne koju tagasi suundumist tegime poodlemist. Jerevan on selleks vörratu koht! Nii palju ägedaid poekesi ja hinnad köik mösitlikud. See on muidugi väga ohtlik, sest kui pidevalt on hinnad, 6€, 10€, 13€ ja mötled, et nii odav, siis väike vihje - peale 4 päeva on pangakonto suht tühi ja kott ei taha kinni minna. aga köik on seda väärt.

Naisterahvana armastan eriti ehteid. Neid on Armeenias meeletult, käsitöö on imeline ja hinnad, nagu öeldud, soodsamas otsas. Ma olen armastanud reisidelt omale körvaröngaid paar vöi kaks kaasa osta, siit tuli neid hulgi ja oleks veelgi rohkem ostnud. 

Tegime oma Jerevani kodus väikse veinilaadimispausi ja siis suundusime öist Jerevani imetlema.

Öine Jerevan on elavam kui päevane! Meeletu möll. Rahvas tänavatel, festivalid, muusika, shopping kas öö läbi vöi vähemalt 22ni. See oli meile üllatus, et töesti- hoolimata nädalapäevast, pühapäev, esmaspäev, nv niikuinii, oli nii palju rahvast väljas liikvel.

Üks, mis tohutult sümpaatiat avaldas, olid kangialused. Sest kuigi maailma vanim linn, roosast kivist maju on köikjal näha ja see arhitektuur on superäge, on ka palju nöukaaegseid kole-kortermaju ja kangialuseid. Aga köik kangialused olid graffitiga kaunistatud ja imeilusaid taustasid täis maalitud. Nii olid kangialused lausa vörratud kunstiteosed ja ilusad! Tundus nagu lausa riiklik projekt, sest töesti, köik kangialused olid maalitud ja mitte soditud.

Muigasime öhtu löppedes Eveliisiga, et kuigi samme egime päeva jooksul kaugelt üle 20 000, ei saanud me kordagi kodunt kaugemale kui 1000m. Köik me avastatud punktid olid kiviviske kaugusel korterist, kus ööbisime. Nii ka Republic Square, Vabariigi väljak.

Ümber väljaku igas ilmakaares suured valitsushooned, mis öösel kaunilt valgustatud. Nii oli see väljak öösel isegi kihvtim kui päevasel ajal.

Üks huvitav disainelement linnapildis on peeglid. Kaunite sloganitega, valgustusega vm elementidega. Ja märkasime, et noored neiud muudkui kasutasid neid tänaval. Me ainult poseerimise jaoks :)

Oo, ja no lillepoode oli igal nurgal ja kangialuses. Meeletult palju lilli ja hinnad ei olnud palju sugugi. 60-80drami öis. Ilmselt Armeenia mehed kingivad koju palju lilli. 

Ja löpuks, kella 22 ajal väsimus murdis meid maha. Eelnev öö oli jäänud siiski napiks ja unevölg suur.

 18.10.2025

Täna on väljasöidu päev! Ei vötnud rendiautot, vaid Get Your Guide lehelt paljude trippide seast valisime ühe välja. Vötsime 6 instagrammable places in Armenia, mis tundus katvat mitmeid populaarseid külastuskohti. 

Kogunemispaik Republic square'i ääres asuva Marrioti hotelli ees. 

Esimene peatuspaik Charents Arch

See on suur kaar vaatega Ararati mäele, loojaks 1957a Rafayel Israyelian ja pühendusega Armeenia poeedile Charentsile. Kaare sees on graveeritud sönad, mis inspireerisid kaart looma just sellele kohale:

"There is no summit as snow-white as that of lofty Ararat;

Like an inaccessible path to glory, I love my Mount Masis!" 

Ararati mäge näed alloleval pildil? On küll seal, ausöna. Ja mitte isegi taamal kaugustes, vaid ilusti suure ja valevana oli silmaga näha. Ja siis, fotosilmaga - null.

Peale tuunimisi örnalt sain ikka pildile:

Tegelikult oli ilusti suursugusena teda näha. Alles hiljem kaardi pealt vaatasin, et mägi on täiesti Türgi piiri ääres, niiet vot, kus me ära käisime.

Edasi liikudes, peatus nr 2: Geghard klooster
Armeenia kloostritega on see asi, et neid on palju ja nad on köik majesteetlikud ent lihtsad, ilma kulla-karrata, aga vöimsad ja tekitavad emotsioone. Nad on ilusad ja hingematvalt kaunites kohtades.

Sellel tuuril giidi ei ole ja bussijuht möistab armeeni ja vene keelt. Nii ta telefoniäppi abil annab muudkui teada, kaua järgmine peatus kestab. Köik saab aetud.

Symphony of Stones:

Kivisümfoonia on vöimas. Pildid ei anna edasi, sönad ei kiida piisavalt. See on nii suur, nii uskumatu ja peab ise kogema. Ma ei olnud piisavalt hästi kodutööd teinud, et mis koht see täpsemalt on, valisime natuke huupi selle reisi, aga nii nii rahul, kuhu jöudsime. 

Symphony of Stones on Armeenia uhkeim looduslik monument ja vaatamisväärsus. Asub Garni kurus, Azati jöe ääres kanjonis.

Meie jalutame edasi-tagasi, aga lisaks söidavad seal samas ka autod ja rong, mis veab neid, kes köndida ei viitsi. Ütlen ausalt, see oli köige nömedam osa sellest tuurist. Tahaks rahulikult, isegi kui palju rahvast, köndida, aga see konstantne rong-autoauto, mis seal edasi-tagasi saalisid, see oli nöme.

Pilet 1000 drami. 

Pea on kuklas koguaeg.

See oli uskumatult lahe koht ja elamus. Edasi söidame lähistele külasse, kus tuleb löunapaus omal käel. Restorani vaade on Azati kanjonile ja Garni templile.

Restorani "köögis" küpsetavad vanaemad leiba.

 

Üks rullib taigent, teine venitab suurele padjale ja virutab selle abil taigna küpsetusahju seinale. Minut hiljem konksuga tirib valmis leiva välja. Ja siis otsast peale. 

Väga äge väljapanek. Saan palju inspiratsiooni oma pisikese muuseumi jaoks.

Ja siis restoranivaade:

Muidugi jääme sööma.

Kui pehmelt, siidiselt see Ararati konjak maitseb!!! Oleme Eveliisiga mölemad veinisöbrad, aga siin, Armeenias, on meid konjaki usku pööratud. 

Ja toit on taaskord ülimaitsev. Väga soovitame.

Täna ainult üks vein!

Siis söidame mägedes. Meie tee viib Khor Virop külakesse ja kloostrisse, kus on taaskord imelised vaated Ararati mäele, mis jah, jällekord minuga koos pildile ei soostu jääma.

Ararati mägi muide, on see koht Piibli järgi, kuhu Noa laev peale üleujutust ankrusse jäi. 

Heinasaad

vasakult: väike ja suur Ararat

Ararati mägi sörmega näidatud suunas. Näete jah?

Jälle ei näe pildilt.

Ca 18 ajal oleme tagasi Jerevanis. Veel on tsipake valget aega, seame sammud avastusretkele.

Armeenia ainus töötav moššee. Armeenia on esimene riik, mis vöttis vastu kristluse. Moššee on aga heade suhete hoidmiseks naagerriigi Iraaniga.

Näen uksel silti, et moššeesse tohib vaid hijabiga siseneda, mida meil ei ole. Oleme valmis otsa ümber keerama, kui turvamees meid sisse kutsub ja meile rüüd selga annab. Oh, kui tore! Saame natuke sisse kiigata. Pilti ei julge teha, sest äkki ei tohi.  Juba on taas turvamees kohal ja teeb meist ise pilti :)

Sinise moššee vastas on suur pood. Sealt ostan koju kaasa hulga maiuseid ja härrale konjaki. Lisaks meil eendile viinamarju ja veini. Käed ja kotid tavaari täis, aga vaadata oleks nii palju veel. Nimelt siin samas on Jerevani üks omapärasemaid linnaosasid - Kond.

See on Jerevani agul, vöi nagu Rio de Janeiros favela - vaeste linnaosa, kus nad elavad oma pisikestes kehvades garaazilaadsetes askeetlikes boksides, mööda mäekülge palju treppidest üles-alla ronimist. On, mille üle oma elus tänulik olla.

  

Ja siis saame uue elamuse. Teel kodu suunas on tänavad ühtäkki täis marssimist ja rahvamasse, loosungeid, plakateid, valjuhäälseid hüüdeid.

Silkame koju ja mis me näeme - see kogu rahvamass on otse meie apartmendi akende ja rödu all, kus käib peamine sönaline andmine. Suured kölarid, mikrofonid, rahva hüüded - üks ees ja rahvas järgi.

No me kahjuk skohalikku keelt ei möista ja mögede pojad veidi keevalisema suhtlemisstiiliga ka - kirjutan korteriomanikule, et  mille vastu protestitakse vöi mis värk on?

Ma olen mönda Hollywoodi filmi näinud, üks kus Pierce Brosnan mängib, ei löppenud väga hästi :)

Omanik siiski annab teada, et rahumeelne aktsioon, kus rahvas protestib valitsuse ja politsei agressiivsuse vastu - vöeti kinni filantroop-ärimees ilma pöhjuseta ning rahvas ei ol enöus sellise käitumisega. 

Meie jaoks taas huvitav kogemus, sest 2h pärast oli KOGU SEE MASS, neid oli palju, köik vaikselt ära kadunud. Me läksime ka öue tagasi jalutama. 

Ümbernurga leidsime söögikoha nimega Masterclass. Muidugi vötame ühe öpitoa kebabi ja ölledega.

Saatsime abikaasadele pildi ka, et nüüd joome öllet me, lisaks veinile ja konjakile, mida varasemalt olime joonud ja meestele infona edastanud.

Minu abikaasa reaktsioon:

Ja et mu abikaasa kannatused veel ei löppeks, astusime lähitänavatel restofestivalile ja seal toimus suur tänavareiv. Täpselt jälle see, mis mu abikaasale väga meeldib.

Jerevani tänavad ei väsi üllatamast.

19.10.2025

Ka täna tahtsime minna tuurile Armeeniat avastama, aga eelmisel päeval tehtud kokkulepped kohaliku pakkujaga otse tänaval vilja ei kandnud. Tänavad on täis tuuride pakkujaid, muudkui höikavad ligi. Ühelt vötsimegi siis bukleti kaasa ja saatsin toodud numbrile soovi minna tuurile.

Sönumis kirjutasin - soovin minna tuurile x (köik kohad välja toodud nende bukletilt koos hinnaga) homme, pühapäeval kuupäev y. Kas on vöimalik?

Vastuse sain: Muidugi. Millal soovite minna?

Mina, peale silmade rullimist omaette: Homme :)

Pärast paari tunnist vaikust tuli sönum, pilt bukletist: Kas sellele tuurile?

Mina, sügava ohke järel. Jah, just seesama. Mis kell kust stardite, palun kinnitust ja informatsiooni. Kuidas tasumine?

Vastust ei tulnud terve päev. htuks kahjuks midagi ei olnud teada ikka veel, et järgmisel hommikul tuurile minna. Seega vötsime taas ette Get Your Guide lehe ja valisime sealt sarnase tuuri. Hind 8000 drami asemel 23€, aga kindlust olemas, et keegi alt ei vea. Kahjuks aga ei olnud enam kohti järgmisel päeval  (pühapäeval) tuurile. Saime esmaspäevaks ja olime sellega siis nöus. 

Pühapäeva otsustasime veeta veel Jerevani avastades. Olin eeltööd tehes teada saanud, et pühapäeviti on Vernissages pühapäevaturg tänava peal. Läksimegi kl 9 ajal seda vaatama, aga alles üksikud inimesed pakkisid end seal lahti. Algul arvasime, et peame enne tuuri lausa kl 7 sealt läbi käima, aga seal poleks kedagi olnud. 

Mötlesin alles hiljem, et nad on kristlik maa ilmselt inimesed hommikul kirikus käivad? Ja alles siis tulevad välja turule?

Vernissage turul oli meeletult palju meeletult ilusat käsitööd, eriti ehteid. Ma oleks sealt nii palju kokku ostnud, kui ainult rahakott lubaks. siit sellest kollektsioonist ostsin mesilase körvaröngad, pildil ülevalt paremalt esimesed.

Vernissagest vötsime suuna Araratile, vabrikusse ja tuurile siis.

 enne Ararati jöudmist märkasime üht parki ilusate skulptuuridega.  Väga sümpaatne koht jälle.

Mitte segamini ajada NOY tehasega, mis on Ararati vastas

Kuna meil jäi hommikusöök vahele, turult otse konjakit degusteerima ja kell juba päris palju, otsustame, et on aeg minna sööma. Vataame mapsist söögikohti ja lähim on tavern. Mötleme, et see on ehk nüüd lihtsam söögikoht, kus saab ehedamat toitu. Seni oleme igal pool trehvanud vaid peeneid restorane. Baltsi jaama šašlökibaari laadseid kohti lihtsalt ei ole vöi ei leia me neid üles.

Tavern on muidugi taas peen ja uhke restoran, kohalike peidetud aare. Toidud, ülihead. Ma hea meelega nimetaks, mida söime, aga ammu enam ei mäleta, üles ei kirjutanud ka. Ühed olid välimuselt mittemidagi ütlevad plönnid, aga olid imelise seenekastme täidisega. Need lihtsalt sulasid suus, nii head olid.

Need olid lemmikud - seenetäidisega asjandused.

Ka siin oli leivaküpsetustiim kohal. Nii tublid naised! See ei paista üldse lihtne töö olema ja leiba süüakse hunnikutega. 

Siis tellisime omale takso ja sihtkoht oli seekord linnast välja väikesesse külakesse. Ca 40 min söitu. See oli me esimene taksokogemus Armeenias ja teate, me ei uskunud hinda, mida äpp näitas. Söidu maksumuseks 1400 drami. See on 3 eurot. 

Ja oligi täpselt selline summa.

Me läksime uskumatusse kohta. Külatänav, mis on nagu mu kodukant Peipsi ääres - majad tihedalt üksteise küles, kitsas tee ja tihe asustus. Ja siis ühe maja peal oli otsitud silt - Levon's Divine Underground. Mapsis olevad kommentaarid olid ülikiitvad, seega otsustasime nende najal ka ise kaema tulla.

Me ei olnud valmis selleks, mis me tegelikult eest leiame.

Levon oli tavaline külaelanik, elas samas majas. Täna teeb tuure tema tütar, kes näitab, millega ta isa 23 aastat oma kodus tegeles!!!

Ta isa oli riiklikult tunnustatud koopauurija, teadlane. Ja vöttis kätte, et enda maja alla oma isiklik koobas-katedraal rajada. Ausammas iseendale. 23 aastat kaevas ja toksis, tööriistadeks ainult oma haamer ja meislid. Tütar rääkis, et kinkisid isale uuemad moodsamad, suuremad haamrid, aga ise ei kasutanud neid kordagi. 

Hakkame siis piltidega minema: 

Me leidsime eest 21 m sügavusele kulgevad käigud, saalid, ruumid, sambad. Need ei olnud kitsukesed käigud, pigem laiad ja körged koridorid. Tohutu süsteem käike, me kordagi ei käinud sama rada, mis minnes.

Ma ei saanud kohe aru, mida tütar püüdis seletada kui näitas pea kohale. Seal oli laiem auk, mis üleval alla välja kulges, nagu ventilatsioon. Tütar tegi mule mu enda telefoniga sellest pildi ja hiljem kodus arvutist vaadates pilte sain aru - silm (ta kordas mulle mitu korda glaz). Varjude mäng teebki silma, tösi.  

Oma töövilju Levon maitsta ei saanudki. 23 aastat ränka rassimist ja härra suri 2 päeva peale valmimist. Isiklik katedraal oli valminud. Tütar rääkis, et niikaua kui isa toksis koobast teha, käis ema tööl ja pidas peret, 4 last, üleval.

Levoni tööriistad

Levon pildil keskmine

Olime täiesti vapustatud nähtust. See ei olnud väike, see oli vöimas. Kindlasti üks vägevamaid Armeenia elamusi. 

Taksosöit linna tagasi oli sama väikese raha eest.

Kodus teeme väikse jalapuhkuse ja telefoni laadimise, et samal ajal panna paika edasine tegevusplaan. Kell on sealmaal, et varsti hakkab hämarduma. Meil on kaalukausil kaks sihtkohta - üks taas linnast väljas ca 50 min söitu, Armeenia tähestiku park, kus tähestikust tähed skulptuuridena seisavad. See on meile mölemile huvitav koht. Kahjuks taksod ei taha sinna söita.

Uurime maad teise sihtkoha osas - Children's railway station. Üks vana hüljatud laste rongiteemaline löbustuspark. Kirjade järgi mapsis on see kohalike noorte meelispaik fotosessioone teha. Takso sinna saame ja peagi oleme teel.

Ees ootab taas völumaailm.

Absoluutselt äge koht on!!! Saime nii lahedaid pilte ja seal töega oli palju noori kaameratega sessioone tegemas. Kui sulle sellised kohad meeldivad, siis väga soovitan minna.

Kuidas linna tagasi saada? See park asub suht linna servas. Märkame üht pikka pikka tunnelit läbi mäe, mis viib linna tagasi. Tunneli löpus paistab valgus, seega riskime minna :)

Jöuame välja ja maps näitab meile, et kui tahame seda uatentset KOND linnaosa avastada, peame üles mäkke rühkima. Nii teemegi, sest tahame seal ära käia.

Kondist avanevad ilusad vaated linnale. Kond ise... vaata piltidelt järgi.

Märkame linnas mitmeid treppe, mis üles viivad. Need ongi Kond linnajao sissepääsud. See trepp vöib olla nt läbi eriti uhke kesklinnahotelli, nagu alloleval pildil. Müstika. 

Peagi leiame end taas Republic square'ilt. Ja oleme siin sel kellaajal, et purskkaevudes käib valgus- ja muusikashow. On imeilus ja äge! 

20.10.2025

On käes esmaspäeva varahommik! Meie viimane päev Armeenias. Ja selle päeva veedame taaskord väljasöidul Armeeniat avastades.

Esimene peatus Sevani järv.

Giid uurib, kas oleme huvitet ka paadisöidust (1000drami ehk natuke üle 2€ in kohta) ja köik on huvitet.

Sevani järv on Armeenia suurim, pindalaga 940m2 ja sügavus kuni 83 meetrit. Samuti on ta üks suurimaid Euraasia mageveekogusid nii körgel merepinnast (1800 m üle merepinna). Giidi sönul ei toimuk sarmeenias ilma Sevani järveta midagi. Kogu tootmine, pöllumajandus jm käib Sevani abil ja piirkonnas.  90% Armeenia kalast ppütakse Sevani järvest.

Pärast paadisöitu rühime treppidest üles Sevanavank kloostrit vaatama. On ilus ja vaated on kaunid.

Tahan teha möned pildid politsei taustal olevatest mägedest, ent ei lubata. Seal on mötteline joon, kust üle ei tohi turistid minna. Me siis ei lähe ja liigume paarkümmend meetrit eemale mäeservale istuma ja pilti tegema.

Viskan pikali ja saan Eveliisist hea vötte. Tema minust ka :)

Meil on löbu palju ja meiega ühineb üks kohalik mauk-koer, kes viskab end Eveliisi körvale külili ja koos nad seal poseerivad. Pildid Eveliisi telefonis, mulle ei antud ühtegi.

Siis on kohal taas politseihärrad, kes uurivad, et kas me äkki kohvi tahaks juua. Mina teadupärast ei ole elus tilkagi kohvi joonud ega hakka ka nüüd seda tegema. Eveliis on täitsa kohvita sel hommikul ja vötab hea meelega. Oleksime pidanud täpustama, kaua läheb kohviga, sest see ei olnud teps mitte valmis, vaid vesi pandi alles keema meie nöusoleku peale.

Ajaliselt jääme siiski plussi ja jöuame alla bussi ettemääratud ajaks tagasi.

Kohe järgmine on löunasöögipaus. Kuskil kiirtee ääres bufeelaua-sööklas. Seal oli trügimist palju, rahvast bussidega tuli muudkui juurde.

Aga need maitsed! Jeerum, kui head toidud!

Järgmine peatus on meil Dilijan linnake. See on Armeenia tähtis puhkepiirkond kasvava elanikkkonnaga. Koduks paljudele Armeenia kunstnikele, heliloojatele, näitlejatele jm artistidele. Meie saame siin pögusad 15 minutit, et jalutada läbi vana Dilijani linnaosa, kus arhitektuur Armeenia omast hoopis erinev. Ka giid märgib ära, et see ei ole ehe Armeenia arhitektuur (ei ole roosa kivi), vaid on oma puitpitsi, maakivi ja teissuguse katustetüübiga vene arhitektuur.

Dilijani külje all, umbes poole tunnise söidu kaugusel on Haghartsin klooster. Töeliselt uhke kompleks taaskord, samas äärmiselt askeetlik ja lihtne. Taustaks on sügisvärvides Dilijan looduskaitseala, kus metsad punakas-oranzid ja pakuvad palju silmailu.

Haghartsini klooster on ajalooline pärl, mis asub Debedi jõe orus, ümbritsetuna idüllilistest metsadest ja mägedest. See on ehitatud 10.-13. sajandil, olles üks tähtsamaid vaimseid keskusi keskaegses Armeenias. 

Kloostri kompleksi kuuluvad Jumalaema kirik, Gregoriuse kirik, kaheksanurkne gavit ehk narteks, samuti mitmed kabelid ja söögisaal. Ütleme nii, et andis päris navigeerida seal hoonete vahel, mis köik olid kirikud :)

Tänapäeval on Haghartsini klooster oluline turismisihtpunkt ning palverännakute paik, samuti kuulub ta UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Siit on näha Armeenia klassikalist arhitektuuri just materjali osas. See roosast kiviplokkidest majade ehitamiskunst hakkab silma igal pool ja lahe on see, et pole sobitatud ühe toonia plokke kokku, vaid pandud nii, kuis kivi oli ja kätte juhtus. Osadel triibud ühtepidi, järgmistel teistpidi mustrina peal, osad tumedamad, teised heledamad. Nii jääb kogumulje nagu ruudustik ja lapitekk.

Järgmine klooster ootas meid - Goshavank klooster.

Järjekordselt ilus ja suursugune. 

Goshavanki klooster, mis asub maalilises Goshi külas Armeenias, on ajalooline pärl, mis peegeldab riigi rikast pärandit ja sügavat vaimsust. 

See asutati 1188. aastal, pärast seda, kui lähedal asuv Getikvank hävines maavärinas. Kloostri asutas Mkhitar Gosh, kes oli mitte ainult õigusteadlane ja kirjanik, vaid ka tolle aja silmapaistev vaimulik õpetaja. Goshavank sai nime tema auks, kajastades tema olulist panust Armeenia õigussüsteemi ja kultuuri. Giid rääkis, et Gosh (kelle kuju skulptuurina on kloostri ees, vt allpool pilte) töötas 12.sajandil välja pöhimötted ja seadused, mille järgi TÄNASENI Armeenia, Gruusia, Süüria ja (üks riik veel, mis mulle meelde ei jäänud, aga samast regioonist siis) seadusandlus ja öiguse möistmine lähtub. Gosh pani kirja oma eluajal, kuidas peaksid inimesed lahutades käituma, vara jagama, kuidas muid legaalseid olukordi lahendama.

 

Gosh, kelle järgi klooster nimetatud on

Viimaseks peatuseks oli Sevan rahvuspargi väike järveke Parz.

Ütleme nii, et siin nüüd juhtus totaalne fopaa. Mina enam väga giidi ei kuulanud, kuna kogu see käänuline tee siksakitades sikaanides mäest üles, mäest alla vasakule paremale ajas mul südame pahaks ja nii ma püüdsin tegeleda hingamise ja kaugusesse vaatamisega. 

Giid siiski mingi hetk mainis, et nüüd siin punktis meil nii palju aega. Järgmine hetk vaatab mulle otsa nagu ma oleks aru saanud mis ta ütles. Ta rääkis ilusat inglise keelt, aga nii, kui hakkas ajaloost rääkima, armeenia nimesid, kohanimesid, spetsiaal ehitusmaterjale jm infot sisse pikkima, nii läks käest ära, inglise keelest sai mingi segapudru armeenia keel, millest enam aru ei saanud ja siis ma väga ei keskendunud ka ta jutule.

Mis tähendas, et ma ei tea, palju meile aega anti. Eveliisilt küsisin ja ta kindlalt teatas, et 1h10 minutit. Öukei! Sama enesekindlalt teatas ka teistele seal, eks samamoodi olid maha maganud, palju aega anti ringi vaatamiseks.

Hiljem selgus, et aega anti 45 minutit. Me rahulikult istusime restoranis ja tegime aega parajaks, et mitte bussis istuda. Kakskümmend minutit lasime kogu rahva üle ja oli VÄGA piinlik minna bussi. Vähemalt ei jäetud meid maha!

1,5h hiljem oleme tagasi Jerevanis, suundume oma apartmenti asju pakkima. Paneme köik asjad valmis ja lähme veel paariks tunniks linna peale sööma ja jalutama. 

Sama päeva hommikul levis uudis et Pariisis rööviti Louvre'i muuseumi ja varastati ära juveelid. Et Jerevani Republic square'il on samasugune pisike püramiid nagu Louvre ees, tekkis möte kiire meem teha:

Kui Herling ja Eveliis Louvre'i jöudsid,
oli #LouvreHeist juba toimunud.

Täiesti imeline linn Jerevan ja imeline maa Armeenia. Otsustasime juba reisi ajal kohapeal, et siia tuleme me tagasi. Koos abikaasadega, sest neile meeldiks see maa sama palju kui meile. Vöi rohkemgi.

Kell 12 öösel kolistasime oma kohvritega tänavale, tellisime takso lennujaama ja asusime väitavale koduteele öiste ja hilinevate lendudega. Mina jöudsin koju kl 18.00 järgmisel päeval, olles olnud üleval ligi 36h. 

Löpetuseks veel ilusaid öiseid kangialuste pilte:

Mis meil seekord ajagraafikusse ei mahtunud:

- Armeenia toiduturg Jerevanis;

- metroodega söit ja muu ühistranspordiga ka;

- Armenia alphabet park

- Tatev piirkonna väljasöit

- veinidegusteerimine mönes veiniistanduses

jpm

Kulutasin kohapeal 300€, pluss muud shoppingud juurde. Köik kokku koos majutuse ja lennupiletitega ca 700€ reisi peale (palju veini, palju kaasaoste ja kallis taksosöit).

 

Kuni kohtume jälle, Armeenia!