Projekt "jälle Soome". Kuna olemas oli sooduskupong, millega sai E-K päevakruiisi Vikingline'ga 4 euroga ja N-R 8 euriga, siis pidime ju nii hea hinna ometi ära kasutama. (Rääkimata projektist "2011- herzil iga kuu reis"). Niisiis, aadu oli nõus kaasa tulema, valisime päeva keset nädalat ehk kolmapäeva, ja broneerisin piletid. Kust saab, sealt ikka küsitakse raha juurde ja 4-eurosest piletist sai 6-eurone pilet ehk siis maksame juurde kütuse vms müstilise lisatasu.
Vikingline teatavasti sõidab välja kl 8 Tallinnast ja 2,5h kulgeb tema tee eksole. Niisiis olime varustatud šokolaadi ja ajakirjadega, sest meil küll ometi midagi omavahel rääkida ei ole :)
10.30 olime Helsinkis. Selleks ajaks oli valmis haudunud plaan. Suurem plaan oli juba eelnevalt olemas, aga detailid ja marsruut ja ajakava siis google info põhjal vahetult enne kohale jõudmist.
Kuna aaduga on meil väga lummav projekt kaltsukad.ee, kus aadu kogub ja vahendab infot Eesti sekkarite kohta ja peame koos blogi poodlemise ja täikade osas siin- ja sealpool riigipiiri, siis meie seekordse Helsinki-tripi eesmärgiks saigi vintaaži-turism.
Niisiis, kaardile sai laevas maha märgitud kohad, kus on Helsinki inimeste lemmik-sekkarid ja neid me otsima asusimegi.
Ilm oli vägagi koostööaldis ja päike lõõskas non-stopp. Imeline noh.
Alustasime Kauppatorilt ehk vaatasime, mis suveniire ja nänni pakutakse ning suundusime Senativäljakule (on vist selle nimetus nii) ehk siis treppide otsas oleva suure valge kiriku juurest paremalt üles minevat tänavat otsima. Sealt leidsime üles Rauhankatu, kus oli vinge vintaažipood Play it again, Sam.
Hinnad üsna krõbedad, aga kaup lahe. Kaardistasime ja pildistasime ära poe :) Seejärel Snellmaninkatul oli veel üks sekkar ning edasi liikusime piki Aleksanterinkatut oma järgmisi sihtkohti otsima. Nimetet tänav oli harjumuspärase sagiva laupäeva asemel haigutav kolmapäevalik ja vaikne. Uskumatu kui vähe rahvast eksole :)
Niisiis, suundusime sihikindlalt Fredrikinkatule, kus oli vahvaid butiike ja sekkareid üksteise järel. UFFis ootas mind mu pikalt tagaotsitud pruun nahkkott pika rihmaga. Olen teist otsinud juba üle aasta, aga ükski pole kõnetanud. Ei jaksanud enam oma vana kotiga ringi traavida, naisterahvas vajab ju vaheldust ja reisipiltidele uut aksessuaari :)
Aadu ei lahkunud ka tühjade kätega. Kaardistasime veelgi vahvaid poekesi. Ühes järgmises Fredrikinkatu vintaažipoes (Ruutu Rouva) pidin nuuksed alla suruma ja Jimmy Choo'd poodi jätma. Pilti nendega tegin ma otseloomulikult eksole, aga ei raatsinud välja käia 74 eurot ülikõrgete kontsade eest, mida ma haruharva kannaks. Kuigi kingad oleks totally seda väärt.
aadu kaardistas veel poes ära Sergio Rossi ja D&G kingad ning palju muudki.
Frederikinkatuga ristuval Iso Roobertinkatul on mitmed taaskasutuspoed, kuhu samuti sisse põikasime. Ühes kätte sattunud ajakirjas kirjutas veel, et sellel pisi pisikesel tänaval on õhtuti selline öö(m)elu, et vähe pole. Nii kauaks me sinna ei jäänud, et teada saada :)
Edasi liikusime (ikka muudkui jalgadele valu andes) läbi vahva pargi (äkki oli selle nimi Sinebrychoffin puisto vms) Hietalahdentorile, kus iga päev tegutseb kirbukas. Oligi seal oma kümmekond lauakest nodiga, midagi silma ega näppu ei hakanud. Laupäeviti olen seal vahel käinud ja siis on müüjaid ja rahvast kohe hulgim. Teel Hietalahdentorile leidsime veel armsaid vaateaknaid või butiike. Uskumatu, et ma varem Frederikinkatul või selles kandis polnud käinudki.
Peale kirbukat suundusime tagasi enne läbitud parki ja võtsime omale mugavad poosid pinkidel. Puhkasime jalga, võtsime päikest ja muhelesime. Väga mõnus paus ja avastatud kohake Helsinkis.
Üldsegi pean tunnistama, et avastasin selle reisiga väga armsaid kohakesi, kus varem polnud käinud. Igakord on ju marsruut olnud Itäkeskus-Aleksanterinkatu-tagasi laeva. Seekord siis tutvusime Helsinki teistsuguse ilmega.
Peale mõnusat puhkust liikusime kesklinna, väike söögipaus mcD-s ja siis võtsime nõuks nautida päikest Töölönlahti järve ääres pargis. Pidavat olema kohalike üks lemmikkohti ja üleüldse ilus ja hea. Nii me sinna siis ka suundusime ja seal maailma ja elu lahkasime. Küll oli seal aga palju tervisesportlasi, kes oma agarusega muudkui süütunnet tekitasid, et peaks nagu ise ka liigutama. Noh, aga meil oli päev otsa tohutut vantsimist olnud, seega minu panus sporti oli küll antud :)
Palju oli seal ka mingeid murulapikesele kogunenud grupikesi, kes siis tai-chi'd või jumal teab mida tegid. Päris huvitav konseptsioon.
Kella 19 ajal liikusime vargsi tagasi kesklinna poole, et avastada, et ohoo nädala sees on Helsinkis poed lahti kl 21ni, mitte 18ni nagu laupäeviti. Andis võimaluse natuke aega veel parajaks teha, aga no ei ole enam H&Mi vaimustust. Tagurdasime välja ja liikusime lõpuks ära sadamasse.
Kl 21.30 väljus Xpress taas Tallinna, ikka karaoke ja trubaduuridega :) Istusime ja ahhetasime, kuidas laulujärjekorra jaoks oli meeletu konkurents. 10 minutit enne Tallinna saime omale ka peikad. Vene keelt kõnelevad noormehed särasilmil ootasid meid šampuseringile. Eks neil oli seda märjukest juba veidi maitstud ka, kvaliteedikontroll ilmselt :)
Ütleme siis nii, et töönädala sees vaba päeva Helsinkis hängida on ikka päris kurnav. Ja tagasisõites on ju vaid üks soov - oleks juba omas kodus omas voodis. Sestap et see laevasõit veidikenegi kiiremini mööduks, tuli lõuad tööle panna. Ostsime krõpsupaki ühesõnaga ja nosisime :) Ainult selle pärast, et oleks midagi teha :)
Ja nüüd on väsimus kontides ja mitte ei saa tööle keskenduda enam :)
