Usbekistan on Kesk-Aasia suurima rahvaarvuga ja kiiresti reformeeruv vabariik, mille elanikkond ületab 36,5 miljonit inimest ja pindala on 448 900 km², st 10x Eestit. Riigi majandus põhineb jõudsalt kasvaval tööstusel, maavaradel ning elavneval turismil, kuigi piirkonnas lahendatakse endiselt Araali mere kuivamisest tingitud keskkonnakatastroofi tagajärgi.
Usbeki köök on rammus, rikkalik ja sajanditepikkuse ajalooga traditsioon, mis peegedab riigi asukohta legendaarse Siiditee südamikus. Selles põimuvad türgi, pärsia, vene ja hiina köögi mõjutused. Toidud on valdavalt lihatoidulised (põhiliselt lamba- ja veiseliha) ning maitsestamisel eelistatakse vürtsköömneid, koriandrit ja tšillit, kuid road ei ole liiga vürtsikad, vaid pigem aromaatsed ja mahlased. Suu isutab juba enne reisi köikide nende toitude järgi, mida proovida tahan: plov, šašlökk, manti (pelmeenid), lagman (käsitsi tehtud pikad nuudlid), samsa (lehttaignapirukake), šurpa (puljongilaadne lambaliha supp) ja siis halva. Oi, ma tahan nende halvaad, mis pole ligilähedanegi Eestis müüdavale ollusele, mis kurgulakke ja hammaste külge kinni kleepub.
Kuidas ma soovini Usbekistani reisida, üldse jöudsin? Ma ise ka praegusel hetkel enam ei tea. Ta kindlasti oli mul kirjas mu top 50 nimekirjas, kuhu reisida tahan. Ühel hetkel otsisin lennukipileteid sinna vöi tänna, kuhu Eveliisiga pimereisile minna ja su sai otsustavaks kaalukeeleks asjaolu, et SELLE sihtkoha peale ta küll ei tuleks. Et ise minna vöi ära arvata, kuhu me läheme. Aga vahetult enne reisi kogus ta oma blogijälgijatelt mötteid ja ühe pakkumisena arvas ka Usbekistani. Näh!
Meie jõuame Tashkenti 2 tunnise hilinemisega, mis oli tingitud suurest tormist vahemaandumisel Istanbulis. aga nüüd oleme õnnelikult Usbekistanis kohal ja õnneks ka meie pagas.
Meie esimene saaga Eveliisiga reisidel on alati lennujaamast taksoga hotelli saamine. Seekord olin olnud ekstratubli ja kõik ette ära plaaninud. Võtsin bookingu kaudu taksoteenuse, mis muidugi oli kordi kallim kohapealsest taksost, aga usaldusväärne ja mugavam, kui ootesaalis taksojuhtidega kauba tegemine. Meil mõlemil värskelt meeles aastataguse Jerevani juhtum, kus taksojuht meilt 60€ võttis ja elu parimat elu siiani ilmselt elab. Samas, kui tegelik hind sõidu eest on paari euro suurune.
Error tuli öö varem. Magasin Eestis oma voodis õndsat und, valmistudes varakuks ärkamiseks ja teele asumiseks, kui tuli usbeki telefoninumbrilt kõne kus te olete?
Taksojuht oli päev varem kohal ja minu ootel. Ma ei tea, mismõttes, sest ma järgisin täpselt saabumisaegasid ja kellaaegu, +1 päeva saabudes ja tuli sisestada lennunumber janiiedasi.
Igatahes, 15€ hästi kulutatud ja uut taksot ma ei tahtnud enam bookingu kaudu tellida.
Seega ootasime pagasilindi ääres oma kohvreid, kui kõrvale tuli usbeki neiu, kellega juba Istanbulis pardaleminekut oodates olime jutule saanud ning kellele olin rääkinud, e tmeil ei õnnestunud Eestis nende taksoäppi alla laadida. Play pood isegi ei anna sellist varianti. Arvasin, et on regioonis viga? Et äkki nüüd Usbekistanis kohal olles saame selle äppi laadida ja kasutada?
Neiu pakkus, et laseb oma vennal meile takso tellida. Nii sündiski ja meie esimene kogemus usbeki meeletust külalislahkusest, soojusest, siirusest ja inimestest oli saadud veel enne, kui jalg päriselt usbeki pinnale astus.
Taksosõidu hind lennujaamast hotelli oli 30000 somi ehk ca 2 eurot.
Esimese asjana tervitas meid tänavalt sisehoovi sisse astudes see suur voodilaadne mööblitükk, mis on siiski möeldud tee joomiseks ja rahulikuks istumiseks. Ja pesukuivastusrestid :)
15.10.2026
Pärast rahulikult välja puhkamist suundume linna avastama. Teeme seda jalgsi ja avastame kui mõnus linn Taškent on.
Taškent (usbeki keeles Toshkent, tõlkes "Kivilinn") on Usbekistani pealinn ning kogu Kesk-Aasia suurim metropol. Seal elab üle 3,1 miljoni inimese.
Meeletult suur ja avar, igal pool jalutamiseks alleed, puud, pargid. Natuke tõmbame muudkui paralleele Jerevaniga (Armeenia), mis ei ole aus kummagi linna ega riigi suhtes. Neis on midagi ühist, aga palju, palju erisusi ka. Usbekistan on täiesti omalaadne imeline kogemus.
Näiteks jõudsime rännakul sellise jõeäärse idüllini. Kahel pool jõekallastel suur kogus välismaiseid restorane. See ilmselt kohalike noorte seas populaarne koht, kes tahavad läänemaailma melu, mitte enda autentset usbeki kööki.
Ja suund, mis Google maps meile juhatamas oli, oli võetud Magic Cityle. Ma teen alati natuke kodutööd, et mida linnas, riigis, vaadata on ja märgin need ära oma Google mapsi. Kaardi tõmban Eestis offline versioonina alla, et kui internet puudub, saab navigeerida ikka.
Magic City kohta ei osanud midagi arvata, vaid nii palju kui netist silma jäi soovituste rubriigis, et ilus instagrammitav koht.
Meid tervitasid turvamehed väravates. Sealt saad ilusti edasi liikuda, kui käekott korraks ette näidatud. Sisenemine tasuta. Päevasel ajal oli külastajaid pigem vähem, aga mis meid ees ootas - tõeline võlumaa!
Reaalselt iga samm ja nurgatagune oli nii tehtud, et sa tahad edvistada ja pilti teha. Hästi tore koguperekoht. Akvaarumid, veepealsed tegevused vesirataste ja paatidega, palju muud. Tulime siia ka õhtupimeduses, kui kogu meelelahutuskeskus säravates tuledes oli.
Igal sammul vaatas Magic City's vastu Pepsi reklaam, logo või muul kujul teavitus. Siin näiteks Peipsi purkidest tehtud vormel-1 auto. Mõtlesime, et kas on suur-sponsor või milles asi? Samas, Pepsi ei olnud ainult Magic Citys, vaid terve Taškent oli Pepsi logosid täis. Hiljem uurime maad ja saame teada, et Peipsil on tootmine Usbekistanis. See selgitab paljutki.
Magic Citys on omajagu poode, käisime ühes ja teises. Tore kogemus oli kosmeetikapood, kus asjad maksid ei midagi ja olid nii põneva tootedisainiga. Teiseks astusime sisse riide- ja suveniiride poodi, kus silma jäid kuftid. Usbekistan asub ajaloolisel siiditeel ja siidist rõivad ja käsitöö on siin suure au sees. Valik on meeletult suur ja imeilus. Niiet ühe kufti ma tahtsin kindlasti koju kaasa osta. Ja juhtumisi oli see kallimapoolses turistika asukohaga poes, muidugi. Hind oli ca 70eurot. Ma ei ostnud ära, üritasin olla mõistlik ja asjalik. Et vaatan ringi, käime turul ja tänavatel ringi, raudselt leiame pärast parema hinnaga kufti ka.
Leidsimegi, aga mitte nii ilusat. Seega ei jäänud muud üle, kui õhtul Magic Citysse tagasi minna ja kuft ära osta. Siiani väga rahul ja igal sammul saan komplimente ja kiituseid, et kui ilus mantel mul on!
Vene keel Usbekistnis igal sammul. ses mõttes on reisida imelihtne, ma räägin vene keelt ilusti. Aga natuke kurb on ka, et terve riik elab ikkagi veel venemeelses maailmas.
Taškent on huvitava arhitektuuriga. Natuke viskab sisse islami moššeesid ja muud sakraalarhitektuuri. Natuke on nõukogude aja monumente ja mälestisi. Ja päris palju on imposantseid kohalikke moodsamaid ehitis, aga mitte ainult klaasmaju, nagu Euroopas-Ameerikas oleme näinud. Neid oli ka, nö äritsentrumis, aga mujal ümberringi imetoredad muud suured uhked marmorist jm kiviplaadist valged majad.
Taškent on laialivalguv, hektiline ja kaootiline. Väga šarmantne ka, jaa! Suuri huviväärsusi ei ole, need, mis on, on erinevates linnapunktides laiali. Jalgsi väga raske haarata seda linna.
Loen linna ajaloo kohta ja saan teada - tänapäeva Taškendi näo kujundas suuresti 1966. aasta laastav maavärin. See pühkis maa pealt peaaegu kogu ajaloolise savitellistest vanalinna. Nõukogude Liit ehitas Taškendi üles "sotsialistliku linnaplaneerimise näidiseks" – laiade puiesteede, tohutute väljakute, monumentaalsete paneelmajade ja rohke rohelusega. Seetõttu tundub linn kohati üllatavalt euroopalik ja ruumikas.
See seletab kõik :)
Hotellis admin oli hommikul aidanud meil leida kohalikku alternatiivset taksoäppi Uklon. Sellega saame Taškendis väga hästi asjad aetud. Kaardiandmeid igaks juhuks äppi ei pannud, maksame muudkui sularahas.
Kurss on 1 EUR= ca 14 000 somi. Arvutamine ja rehkendamine käib kogu aeg, pea lausa tossab. Aga teeme mõned suurusjärgud endale selgeks, siis on lihtsam kiiremini otsustada, kas on ok hind või pigem mitte. Et no 100 000 somi on ca 7 euri.
 |
| 532 000 somi. Pool miljonit raha :) Alla 40 euri! |
Tellime Magic City juures endale takso ja liigume Chorsu bozor'i - Chorsu turg. See on suure ägeda kupli all toimetav toiduturg, muu kraam on veel eraldi lettidega väljaspool kuplit.
Kell on lõunasse tiksunud ja kuna tahame ka plovi proovida, siis kodutöö ütleb, et tuleb minna sööma kindlasti 11-14 vahel ja kl 14 võib enamasti olla liiga hilja, sest plov on selleks ajaks ära söödud. Plov on üldse Usbekistanis väga au sees ja see on ainult lõunatoit. Niiet me ei taha seda maha magada.
Luureandmed ütlevad mulle, et Chorsu turu juures on suur Plov Center linna parima ploviga. Mida pole, seda pole. Plov Centrit seal enam ei ole. Ajan mapsiga kohta taga, aga etteantud kohas on ainult tühi ruum.
Mis seal ikka. Taškendi plov jääb meil proovimta, aga meil on päevi veel reisil ja sööme plovi teistes linnades.
Uudistame siis hoopis suurt turgu. Kindlasti on vaja sularaha. Cash is king, ütleb meile hiljem Tadžikistani giid, ag asee kehtib Usbekistanis ka. Kui sul pole veel kohalikku raha, siis iga turu väravas on poisid/mehed rahapatakatega, kes sulle dollarid ja eurod kiirelt somideks ära vahetavad. Kindasti natuke kehvema kursiga, kui automaadist võttes, aga abiks ikka!
Mida e kogeme reisi ajal - kardame ja kahtlustam kogu aeg kaardimaksete puhul tüngatamist või ka sularahas maksmisel, sest uskuge mind - neid nulle on pabertähtedel palju ja osa neist täpselt ühe värviga ka, niiet koguaeg on keeruline. Aga inimesed on kannatlikud, nad ootavad ära, kuni välismaalane nulle kokku veerib. Osa somisid on jumala ühesugused rahatähed.
Meie kasutame sularahaautomaate, kust võtame kohalikke miljoneid välja muudkui. Esimene kord läks kallimaks, kui planeeritud. Usbeki automaat tahtis tehingutasu 5000 somi (u 35 eurosenti tehingu eest), lisaks võtab mu Coop pank tehingu summalt väikse teenustasu 3€, aga see mu jaoks ok. Jääb ära kuskil valuutapunktide taga ajamine ja üldiselt on ATMis ausam ja kasulikum kurss ka.
Turult leiab eveliis endale imeilusa kohaliku käsitöö-kampsuni. Mina kufti ei leia. Neid on lademetes ja igas värvitoonis, aga SEDA, mis mul maitsemeelega klapiks, ei ole. See oli seal Magic City kallimas poes eksole.
Ohkan Eveliisile, et miks mul peab see kallis maitse olema. Miks ei ole nii, et meeldiks see 15€ kuft tänaval, mitte 70€ poes.
Värskete puuviljade, pähklite, ja muu värske kraami letid on turul kuhjas. Issand, kus ostaks siit kraami kokku. aga me ei ole autoga ja käe otsas ei hakka arbuusi kaasas vedama, mida kahekesi äragi ei jõua süüa.
Turu kõrval on kohe metroopeatus. See oli üks soovitusi, mida ma Taškendi kohta internetis infot kogudes koperdasin. Taškendi suurimaid vaatamisväärsusi on metroopeatused maa all.
Taškendi metroo ei ole lihtsalt transpordisüsteem, vaid tõeline maa-alune kunstigalerii ja paleede võrgustik. See avati 1977. aastal Kesk-Aasia esimese metroona pärast 1966. aasta laastavat maavärinat. Iga jaam on ehitatud unikaalse teema järgi, kasutades ohtralt marmorit, graniiti, klaasi, massiivseid lühtreid ja traditsioonilist usbeki keraamikat.
Ja uhked on nad tõesti. Eveliis ei viitsi vahepealsetes peatustes väljuda (pilet oli 3000 somi, ca 20 eurosenti). Seega sõidame esiti paar peatust edasi ja väljume Kosmonavtlar peatuses. Tõlkes tähendab see kosmonaute. Ja see on nii ÄGE koht. Tõeline kunstiteos. Seinad on kaetud tähtsaimate USSR kosmonautide mosaiikkeraamika tehnikas tehtud piltide ja infoga. Tereškova, Gagarin, jt, nad kõik on siin!
Oleks meil olnud Taškendis päev rohkem aega, oleks teinud põhjaliku metroopeatuste ringreisi. Interneti abil leidsin sellise info:
| Jaam | Stiil & Teema | Esiletõstetud elemendid |
|---|---|---|
| Kosmonavtlar (Kosmonaudid) | Retro-futuristlik kosmoseteema | Sügavsinised ja rohekad klaaskolonnid, Linnuteed meenutav lagi ning suured ümmargused portreemedaljonid kuulsatest kosmonautidest (nt Juri Gagarin ja Valentina Tereškova). |
| Mustaqillik Maydoni (Iseseisvuse väljak) | Klassikaline nõukogude monumentalism | Tõeline "valge paradiis". Jaam on maast laeni voolitud lumivalgest marmorist, mille vahel ripuvad hiiglaslikud, ülimalt detailsed klaaslühtrid. |
| Bodomzor | Kaasaegne fantaasia | Teemaks on mandliaed. Jaama laes on tohutud geomeetrilised mustrid ja platvormi valgustavad unikaalsed sci-fi stiilis "seenekujulised" lambid. |
| Paxtakor (Puuvillakorjaja) | Traditsiooniline agrokultuur | Seinu katavad kolossaalsed mosaiigid, mis on inspireeritud puuvillataimedest (Usbekistani "valge kuld") – kasutatud on imelisi smaragdrohelisi ja siniseid toone. |
Taškendi metroo kroonijuveel: Alisher Navoi
Alisher Navoi jaam (sinisel ja punasel liinil) on disainitud nagu idamaine kuninglik palee. See on pühendatud Usbekistani kuulsaimale 15. sajandi poeedile ja filosoofile. Jaama lakke ehtivad kaarjad kuplid meenutavad Siiditee-aegseid asuriitsiniseid mošeesid ja madrasse. Võrratu ganch-tehnikas (nikerdatud krohv) tehtud lagi kohtub seintel olevate keraamiliste mosaiikpaneelidega, mis kujutavad stseene Navoi kirjandusteostest. Valgustus annab jaamale kergelt sinaka, kummaliselt rahuliku ja sakraalse atmosfääri.
 |
| Jalakäijate tänava mõnus fluidum. Pepsi logod, pingid, paviljonid igal sammul, aga ka tänavakunstnikud vaikselt kätt harjutamas, lastele erinevad tegevused mängude ja elektriautode näol, piruka ja kohvipaviljonid, kallite disainerbutiikide vahele pikitud. |
Kui väljume metroojaamast, oleme väikse jalutuskäigu pärast Taškendi jalakäijate tänaval. Siit leiame eest ka Usbekistani restorani. Mõlemad oleme veendunud, et turistikoha restoran on
1 - kallis
2 - mitte nii autentne
3 - mitte eriline maitseelamus
Aga et jalad andsid nüüdseks juba tunda ja kõht ka oli tühi, siis oli vaja endale natuke toitu sisse laadida. Istusime sööma ja tõdesime - eksisime oma eelarvamustes. Koht oli äge, maitsev ja odav (eks on ka palju odavamaid kohti, aga kahepeale 23€ maksta, 3-4 roa eest kokku, ei ole kallis meie jaoks).
Peale kehakinnitust võtame tasapisi suuna hotelli tagasi. See on küll paar kilomeetrit jalgsi, aga linnamaastik on nii põnev ja jalad ise kannavad.
Peale pisikest jalapuhkepausi hotellitoas, tellime takso ja liigume tagasi Magic Citysse.
Nüüd oli see ööpimeduses hoopis teine maailm. Rahvast murdu. Avatud erinevad tegevusruumid. Me astusime sisse nt tagurpidi majja, aga seal oli veel palju erinevaid. Kombopiletiga saab neid kõiki külastada, me võtsime seekord vaid ühe ruumi.
 |
| Siin punktis imestasime Eveliisiga Magic City väravate üle. Ühel hetkel teatab see teemapargi nime Magic City, järgmisel on nimeks Pepsi! Üks suur Pepsiland on see Usbekistan küll! |
Tagurpidi maja kohta on mul pisike pretsensioon. Laed on liiga kõrged, et ägedaid pilte teha saaks.
Oma hotellitoas suutsime õhtuga 3L veini ära lahendada, itsitada elu ja asjade üle ning saada hotellipersonalilt noomituse :)
Eveliisi Taškenti muljed on kirjas siin.
16.10.2026
Hommikul varakult võtame takso ja suundume kõigepealt Social cafe kohvikusse. See on mul kaardile varasemalt ära märgitud kui üdini ilus koht ja head toidud. Kahjuks eelmisel päeval sinna ei jõudnud ja varajasel hommikutunnil on nad küll avatud, aga meil poe nii kaua aega, et sealt korralikku hommikusööki tellida ja oodata. Seega haaran saiakese ja Eveliis kohvi ning kablutame kohe lähistel olevasse vaksalisse ära. Eveliis teatab, et sa ei joo khvi ega saa seetõttu aru, KUI HEA kohvi see on. Usume siis tema sõnu ja soovitame teile ka, kui Taškenti satute.
Aga rongijaama onsiiski vaj kiiresti jõuda, leida perroon ja oma istekohad jne. Mu kohver on millegipärast hirmus raske ka!Nii kui kuskil treppide juures jänni jääme, on usbeki mehed kohal, kes ühele ja teisele meist appi tulevad ja kohvri treppidest üles kannavad. Tõsiselt armas žest ja teeb südame soojaks. Seda abivalmidust kohtame reisil veel.
7.55 rong väljub ja oleme teel Samarkandi, Siiditee pärl on see.
Kuna rongis eesosas on kohvritestend juba kohvreid täis, tuleb meil enda omad istme kohale üles upitada, aga reaalselt on need kohvrid meil nii rasked, et ei jaksa üles tõsta. Appi tõttavad usbeki mehed!
Reis Samarkandi on 2,5h. See aeg lendab rongis küll kiiresti.
Piletid ostsin kaks kuud ette eticket.railway.uz/en/ lehelt. Kõik on arusaadav ja lihtsaks tehtud sel lehel. Aktsepteerivad ka välismaa pangakaarti, esialgu pidin otsima, kuidas saan maksta, aga kenasti sain. Piletid saab alla laadida ja kõik korras. Kui ma nüüd tagantjärgi õigesti mäletan, maksis Taškent-Samarkand kiirrongipilet ca 20 eurot. Müüki tulevad 2 kuud ette ja kiiresti müüakse läbi. Seega mul oli kalendrisse märgitud meeldetuletus, et tuleb asuda pileteid ostma.
Rongis reklaamitakse wifit, mida aga tööle me ei saa, sest meil puudub kohalik telefoninumber. Lobiseme niisama ja naudime toodud saiakest ja teed/kohvi. Meeldiv üllatus! Iga natukese aja tagant liigub ka toidukäru ringi, pakutakse kõike head - jäätist, värskeid puuvilju jm. Hinnad üsna mõistlikud.
Eveliis kirjutab oma Samarkandi muljetest siin.
Samarkandi jõuame kl 10.25. Taustauuringuid tehes kölas siit-sealt läbi, et Samarkand on muinasjutt. Taksojuhid kinnitavad üksteise järel, et kas [sisesta X 1000 ja 1 öö film, mis filmitud) oled näinud? No vot, see on siin, Samarkandis filmitud. Ka kuskilt mujalt, lapsepölvest on idamaine müstika ja salapära mu meeltes rändamas. Kas ma oskasin seda kaardil just siia asetada näpuga? Kindlasti mitte, aga nii, kui siia jöudsin, tundsin selle olemasolu.
Rongijaamas me ei taha neid üksteise võidu pakkuvaid taksojuhte võtta, sest hinnad kallid neil. Seega jalutame natuke eemale, et taksot tellida. Selgub, et meid Taškendis aidanud äpp siin ei tööta. Samarkandis ja Buhharaas saab taksot tellida vaid Yandex go äppiga. Võtame siis tee äärest takso, lepime kokku hinna 50 000 somi. Teame, et ilmselt on õige hind 2x väiksem, aga see 3,6 eurot on meie jaoks ok sõiduhind.
Saame kätte oma majutuse toa ja liigume linna avastama.
Samarkand on üks maailma vanimaid pidevalt asustatud linnu (asutatud u 7. sajandil eKr), mis võistleb vanuselt Rooma ja Babüloniga. Linn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja nimega "Samarkand – kultuuride ristmik". Samarkand oli muistse Sogdiana pealinn. Linna kuldaeg saabus 14. sajandil, kui julm ja võimas vallutaja Timur tegi sellest oma hiiglasliku impeeriumi pealinna. Ta tõi vallutatud maadelt Pärsiast ja Indiast kokku parimad arhitektid, kunstnikud ja teadlased, et ehitada linn, mis varjutaks kõik teised maailmas. Timuri pojapoeg Ulugbek muutis linna ka astronoomia ja teaduse keskuseks.
Amir Temur mausoleum ja Gur-i Amir kompleks on meil kohe ümber nurga ja imetleme-ahhetame, et vau kui hoomamatult suur ja imeline arhitektuur. Tohutud detailid, mustrid, mosaiigid, kuldsed ornamendid. Snadesse vöimatu panna, pildiga edasi anda ei saa. See köik on silmaga vaevu möödetav. See on uskumatu ilu ja suursugusus. Aga me veel ei teadnud, et vörreldes nendega kohtadega, mida me alles avatsama suundume, on see siin poisike. Timurit austavad usbekid igal sammul ja igal pool kohtame tema skulptuure ja mälestisehitisi või tema poolt rajatud majesteetlikke ehitisi.
Tegemist on nii püha ja imelise kohaga, et minu rihmadega sandaalid minestavad ja hüppavad liimist lahti. Üks jalg kannatab kõndida, teine mitte. Lähimast suveniiripoest ostan odavaima salli, seon ümber kinga ja jala ja saan veel kõndida nii, ilma et peaks kohe paljajalu tagasi hotelli minema.
Mausoleumi kõrvalt leiame aia, kus pakutakse plovi. Kell on lõunasöögi aeg ja muidugi asume kohe sööma. Saame imelise maitseelamuse osaliseks.
Samarkandi plovi ei segata kõik kokku, vaid tehakse kihiliselt. Riis pannakse suurtes kazan-padades hauduma ja liha hautatakse eraldi. Maitsestatakse, lisatakse punased ja kollased porgandid, kikerherned, tšillipipar. Ja see maitseb tõesti imehästi. Veider möeldagi, et siiani oli minu jaoks plov tomatipastaga punakas pajaroog. Hea, et seda kellegi kohalikuga arutama ei hakanud, ma oleks nende toidukultuuri kövasti solvanud ilmselt.
 |
| Ainus kord, kui Usbekistanis näeme-kuuleme palvusele kutset ja palvetamist. Terve park oli palvetavaid mehi täis. |
 |
| Nägime pruutpaari ja järgmisel hetkel kamandati meid pildile :) |
- Bibi-Khanumi mošee: Oma aja maailma suurim mošee, mille Timur laskis ehitada oma lemmiknaise auks.
 |
| Non - usbeki leib. Paksud ääred ja keskelt õhuke-lapik sai. Osad panevad ka mustreid peale. |
Käed on juba pikaks veninud ja kaasa ostetud kraamist kandamid rasked, aga võtame jalutuskäigu Shah-i-Zinda mauloleumide puiesteele.
Shah-i-Zinda: Maagiline ja püha siniste mausoleumide puiestee (nekropol), kuhu on maetud Timuri sugulased ja legendi kohaselt prohvet Muhammadi nõbu. See on tõesti koht, kus peab käima. Uskumatu!
Ta asub pisut eemal väikese jalutuskäigu kaugusel, aga väga väärt külastamiskoht.
Päike hakkas vaikselt juba loojuma. Seega tagasi jalutades põikasin korra veel sisse Hazrati Xizr moššeesse, kus olid kaunid loojanguvaated linnale.
Paar klõpsu Registani väljakust, kuna möödusime sealt ja just sel hetkel pandi tuled põlema. Registani väljakul on kl 19 igal õhtul laseršõu, mis räägib usbekkide ajaloo Samarkandis.
Teel "koju" võtsime aja maha Labi Gor restoranis. Jällegi väga ilus, väga mitte urgas. Sõime erinevaid toite kahe peale + õlle ja hind kokku 28 eurot.
17.10.2026
Hommikul kl 7 oleme stardivalmis oma hotellis. Peremees kutsub meile takso, et saaksime rongijaama liikuda. Pletid on ostetud, et minna päevareisile Buhhaarasse.
Hommik on jahe. Ma ei võtnud mantlit kaasa ,sest päeval läheb mõnusalt soojaks ja ei soovi seetõttu päev otsa mantlit kaasas tassida asjatult. Seega jaa, tuleb vastu pidada jahedas. U 12-14 kraadi on öösel-hommikul ja kui päike väljas siis 23-25 kraadi sooja.
Buhhaarasse jõuame kiiresti. Eveliis jahub mulle muudkui Buhhaara kitsedest, keda ta korduvalt karjaviisi on Tallinna loomaaias näinud. Me oma reisil ei näe ühtegi :)
Seekord on rongijaam linnakeskusest ca 12 km kaugusel. Takso saame 30 000 somi eest (ca 2€). Taksojuht on tore usbek, kes kipub muudkui naeratama ja pimestab seeläbi mind oma kuldhammastega. Tahab mind vist kosida, sest teeb kingituse ja muudkui jutustab vene keeles. Räägib elust ja olust ja mida vaadata ja muidugi plovist. Igaüks kiidab oma ja tema kiidab muidugi Buhhaara moššeesid ja et mis seal Samarkandis üldse on ,ei midagi erilist :)
Tore on tegelikult näha, kui uhked nad oma kodukandi, toidu, pärandi ja kõige usbeki üle on! 5+ turismiturundus igalt taksojuhilt.
Iga uus linn, mida Usbekistanis avastame, on eelmisest ilusam ja imelisem. Siin on kõik kompaktselt ühel jalutuslõigul.
Kui Samarkand avaldab muljet oma kolossaalsuse ja sinise sära poolest, siis Buhhara on kõige terviklikumalt säilinud keskaegne islami linn kogu Kesk-Aasias. Sealne vanalinn ei ole lihtsalt monumentide kogum, vaid elav linnasüda, kus tänavad on säilitanud oma 500 aasta taguse ilme. Buhhara oli 9.–10. sajandil pärslaste Samaniidide riigi pealinn ning hiljem võimas Buhhara emiraadi keskus. Erinevalt Samarkandist, mis oli sõjalise võimu sümbol, oli Püha Buhhara eelkõige Kesk-Aasia religioosne ja intellektuaalne pealinn. Siin elasid ja töötasid islami kuldajastu suurkujud, nagu filosoof ja arst Avicenna (Ibn Sina) ning matemaatik Al-Horezmi (kelle nimest tuleneb sõna algoritm).
Leidsime imelise rooftop kohviku, kellegi kodus.
See on huvitav, et internetist eeltööd tehes oli info, et alkoholi väga islamilikus riigis Usbekistanis ei ole. Ainult suuremates linnades eripoodides. Ja siis meil on vein ja õlu ning konjak igas restoranis ja kodukohvikus, kus istume.
Kohvikus olid maitsvad kodused toidud. Võtsime kaks suppi ja kaks kohalikku Usbeki veini. Vein ei ole päris see, aga joomata ei jäänud.
Siis suundusime neid majesteetlikke hooneid lähemalt uurima. Eveliis soetas piletid ja saime sisse piiluda. Eest leidsime muu hulgas ka ühe toreda fotonurga, kus kohalik usbeki härrasmees jagas ohtralt aksessuaare ja viimaks kupatas meid mõlemit pildile ja kukkus meid telefonidega pildistama. Jube lahe kogemus oli ja see pisike hind, mis ta küsis, kuhjaga väärt seda ägedat kogemust kohaliku härraga.
Härra tõi välja kulinaid, ehteid, loore ja tuhvleid. Et kõik oleks ilus kokku.
Edasi liikusime Ark of Bukhara müüride vahele. Sealt oli imeline vaade eelnevatele suurejoonelistele ehitistele.
Buhhaarapäeva lõpus on kõik need moššeed, medresad, mausoleumid ja muud islami arhtektuuri ehitised kokku sulanud ja täitsa segamini peas. Nad on kõik imelised, suursugused, meeletult suured ehitused, mida imetled suu ammuli, sest kuidas ometigi on nad ehitatud nii kihvtid!
Ja siis on see käsitöö osa nende müüride vahel. Vaatad kohapeal, kuidas valmivad erinevad nikerdused, maalingud, jm käsitööesemed ja usaldad rõõmuga oma raha sinna, sest tead, et on ehe ja päriselt siin tehtud käsitöö.
Ma olen siiralt ja südamest haaratud sellest Siiditee kultuurist, pärandist, käsitööst, arhitektuurist ja inimestest. Need inimesed on niinii ägedad!
Leidsime ühe söögikoha natuke peaturismitänavalt kõrval. Otsustasime jalga puhata, õlut/veini juua ja kui menüü juba ees, ka natuke süüa. Eveliis teatas, et tema süüa ei taha, aga lõpuks vandus mulle alla ja natuke ikka mekutas.
Usbeki köök on lihtsalt ulmeliselt hea. Kõik, mis nad pakuvad, on imelihtne (et miks ma ise selle peale pole mõelnud), visuaalselt apetiitne ja taskukohane ka. Maitsed on ülemõistuse head.
Tellisime siin restoranis "Mehe kapriis" salati. See oli kartuli-singisalat. Hästi lihtne, aga imeliselt maitsev. Proovisin nüüd retsepti meenutada ja mida ei meenu, on retsept muidugi. Vorst, muna, kartul, majonees, koriander. Umbes nii.
Aga se restoran suutis meid veel üllatada. Ühtäkki tuli teenindaja noormees me juurde ja sõnas "Kas kuid on hesti?" Me mõlemad oleme tummad ühtäkki. Ühest küljest, et kas see oli eesti keel ja mis ta täpselt ütles? Või mis ta öelda tahtis.. See oli ju eesti keel.
Jah. Noormees käis teises ruumis, googeldas eestikeelseid fraase ,sest sai enne tellimust võttes teada, et me Eestist, ja tuli küsis KÕIK küsimused edaspidi eesti keeles.
"Kas soovite veel tellida?"
"Kuidas maitses?"
"Jah, toon arve"
"Tulge jalle"
Vot selline teenindus! Täiesti ulmeliselt äge koht!
Selle restorani kõrval oli üks tuhvlikeste tegemise töökoda ja butiik. Enne restosse minnes jäid silma imeilusad tuhvlid, mida hädasti mul vaja oli ja veel rohkemgi peale veini joomist. Läksime proovima, leidsin meelepärased ja 90 eurot hiljem ma oma Aladdini tuhvlitega kodu poole suundusin. Aga olen rahul. Tean, et need on päriselt käsitöö. Päriselt seal samas tehtud ja päriselt nahast. Ilusad olid nad ka!
Enne veel, kui takso aarasime, et rongijaama suunduda ja tagasi Samarkandi sõita, otsustasime jäjekordses kohvikus veini teha. Valisime kohaliku ebaküdooniaveini ja see oli reaalselt halb. Mis seal ikka. Eveliis raporteeris kohalike kassid eseltsielu, niikaua kui veini rüüpasime. Vahepeal kaklesid, siis puhkasid, tuli koer jne.
 |
| Kohalik kassistent |
Tagasi hotelli jõudes küsin permeehelt klaase (sest tahame oma toas veini juua). Peremees uurib: Dlja vino? Vaikselt vastan jah (no pole ju siin kultuuris kohane), saan kohe pokaalid ja küsimuse, et kas korgitseri ka vaja. Kuna meil vahukas, siis korgitseri vaja ei lähe. Siiski ei lasta meid oma tuppa veinitama minna, vaid käsutatakse teiste majakülaliste juurde lauda, koputatakse naabertoast šveitsi neiu ka välja, et davai davai švetsija. Ja pandi meid peremehe konjakit jooma.
18.10.2026
Päeva veedame Tadžikistanis.
Õhtul ületame piiri taas tagasi Usbekistani umbes kl 19 ajal. Auto koos juhiga ootab meid juba, et meid meie hotelli tagasi viia.
Üks asi, mis siin Usbekistanis on kreisi, on liiklus. Kõik muu oli hästi :) Nad sõidavad tohutult gaasi andes. Kui ise juba näed ees seisvaid autosid ja ma ise võtaks juba kiirust maha, siis nemad veel lisavad gaasi, et siis viimasel hetkel järsult pidurdada ja sabas seisma jääda. Ummikus ürittatakse kahes reas liikuvatest autodest kolmandad rivi tehes mööda trügida. Nagu see võitu annaks?
Turvavöö pannakse peale, et auto ei piiksuks või kui jõuame sõiduga kesklinna tsooni, kus kaamerad ja politseipatrullid. Meile, külalistele, taksosõitjatele, öeldakse, et ega see Euroopa pole - meil pole vaja kinji panna. Isegi kui tagaistmel turvavööd on, siis kiinituskohti ei ole.
Aga foorid - need on au sees. Mitte üks neist kihutajatest ja trügijatest EI LÄHE vilkuva tulega ristmikule. Punase tulega teed ei ületata. Ja see oli päris tore avastus.
Kui hakkame piirilt tagasi linna jõudma, jääme ummikusse. Juht on hullult närviline. Üritab muudkui pressida. Telefon muudkui heliseb. Kellegagi koguaeg käib infovahetus, vahepeal muudkui aknast naaberautodega, et mis toimub jne. Üritab muudkui kellegist ette trügida, missest et tund aega oleme pmst paigal olnud ja maximaalselt 100m edasi liikunud. Ilmselgelt on tal plaanid ja tahab kuskil olla, aga ei saa. Lõpuks, kui liiklus lahti läheb, kihutab nagu pöörane ja me tunneme, et nüüd on küll mõõt täis meil. Palume tuttavas kandis peatust ja väljue. Edasi saame juba jalgsi.
Õhtusöögi teeme tuutavas restoranis.
19.10.2026
Et eelmise õhtu ummik oli tingitud USA välisministri Marco Rubio visiidist Samarkandi ja seetõttu kogu kesklinn liikluseks suleti, mõjutab see ka järgmise päevalogistikat. Pidime hommikul kl 8 Registoni väljakul tegemafotograafiga ajaloolistes kleitides fotoseansi, aga Registon on pealelõunani suletud. Meie aeg tõstetakse ümber kl 15.30ks.
Hommikul plaanime minna veelkord Samarkandi turule, et mõned asjad soetada. Hotelli peremees teatab, et onju esmaspäev. Turg on suletud!
Oh kurja!
AGA, teab ta rõõmusõnumit jagada, Urgutis, mis on 30km kaugusel, on suur turg lahti ja sinna saan taksoga ka. 120 000 somi privaattakso, aga ta saab selle meile 100 000 peale ära rääkida. Ok, lähme siis!
Jõuame 1h hiljem kohale ja üritame kokku leppida, et ta meid tasu eest ära ootaks. Et maksame ootetasu + uuesti 100 000 somi, et ta meid tagasi viiks samuti. Tüüp ei olnud nõus. Mis siis ikka.
Turg oli hoopis teistsugune kui teised turud, kus käinu dolime. Täiesti kohalikele inimestele mõeldud, kaup oli ka vastav. Pika otsimise peale leidsin vähemalt härra abikaasale tübeteika, mida ta tahtis.
Siis hakkas lõbusam osa - kuidas tagasi Samarkandi saada. Me olim eliiklus näinud Usbekistanis pmst kahte tüüpi autosid - Chevrolet'id igal nurgal, reaalselt kolm neljast autost on Chevrolet'id. Ja siis üliveidrad minibussid. Bussipojad nagu ma nimetasin. Selle margiks on Damas.
Selgus, et need Damasid mahutavad 8-9 inimest (kuhu????) ja veel hulga turukaupa ka. Maksime oma portsu piletihinnast ja meid kupatati stuma. Eveliis esiistmel, ma tagaistmel turukaubalaadung kõrval.
Siis kadus juht ära. Üle 15 minuti ootasime, juht saabus mingi neiuga. Teatas mulle et oota veel 15 min, ta otsib veel, kes sõita tahab. Ma vihastasin natuke (meil oli aja peale jõudmine tegelikult, fotoseanss ootas), teatasin, et me oleme juba 15 min oodanud ja kas sõidame kohe või me võtame teise auto. Hakkas sõitma ja minuti pärast sai turult kõne, et keegi veel tuleb, keeras otsa ringi. Okei, proua peale pakitud, keeras otsa Samarkandi suunal, minuti pärast taas kõne. Ma olin juba närvivapustuse äärel. Õnneks rohkem ümber ei keeranud, aga terve tee oli üks pidev kihutamine ja telefoniga samal ajal suhtlemine. Siis võttis kuskilt tänavanuralt mingi tegelase peale, hüppas rooli tagant välja ja too istus asemele. Tüüp ise ronis kõige taha boksi ja teine sõitis :))
Elamuse nimel tasus see 100 000 somi maksta.
 |
| Damas, bussipoeg |
Oli aeg minna fotoseansile Registoni väljakule. Kogemus oli väga äge. Võtsime profistuudio teenuse, mitte kohapealt fotograafi. Neid tänaval luuravaid tüüpe kaameraga on igal nurgal.
Meil oli hästi äge tüüp, hea silma ja käega.
Ja see on kuramuse kummaline kokkuvõte ajaloost.
Õhtul ootas ees kogu kraami kokku pakkimine.
Korraks, tunniks-pooleteiseks saime ka unne suikuda ,et siis kl 2 taksot lasta endale twllida. Peremees soovis ka meiega pilti teha, niiet siin ta on. ehtne mõnus sõbralik ja tore usbekist hotelliperemees. Ja teele asumise konjak!
Väga sümpaatne, väga külalislahke, veel mitte masside poolt avastatud riik. Oktoobris eestlaste jaoks ülimeeldiv kliima ja taskokohased hinnad. Hinne 10/10.
