LEEDU, august 2010

Hing on olnud üpris rahutu ja reisipalavik väga kõrge, seega ainus ravi, mis selle haiguse vastu toimib, on reisimine. Seega, kui lähenes mmmõnus pikk augustikuu nädalavahetus, tuksus süda üha enam Vilniuse poole, kuhu minu jalad polnud kaugemale jalutanud kui neli korda Vilniuse lennujaama mõõtnud. Seega, pakkumine oli nagu 2 in 1 šampoon palsamiga.

Aga enne Vilniust oli meil veel terve hunnik Leedumaad.

20.08.2010

ŠIAULIAI

Enne veel kui päris Šiauliaisse jõudsime, vaatasime üle Ristimäe. GPS viis meid veebist leitud koordinaatide põhjal ülitäpselt kohale ning trip.ee juhiseid stiilis 12 km enne Šiauliaid vasakule teeviida "kryziu kalnas" järgi me ei vajanudki lõpuks.

Seejärel aga kasutasime trip.ee infot küll, et autot me tasulisse parklasse ei jätnud, vaid parkisime tee äärde tasuta.

Vaatamist on seal muidugi tonnides. Väga vinge. Esimene puutumus ka pulmalistega (leedu on ikkagi usklik maa eks, meheleminejaid oli seal lademetes).

Niisiis, kui suured elamused kätte saadud, liikus Põnn ja Co edasi päris-Šiauliaisse. Ja ma pean ütlema, et poleks uskunud küll, aga tohutult mõnusa fiilinguga linn, kuhu ma oleks jäänud kohe paariks päevaks, kui marsruut ja ajakava poleks teisiti arvanud.

Tegime lõunasöögipausi Vilniaus gatvel ühes väga hubases välikohvikus, kus söök ei maksnudki praktiliselt midagi, aga portsjonid olid ausad, ning siis patseerisime ringi, muidugi shoppasime ja muhelesime niisama. Linnakeses olevaid järvesid ja parke me avastama ei jõudnud ja kindlasti jäi nägemata hunnik eriti tähtsaid vaatamisväärsuseid "päikesekomplektist", sest Šiauliai on ju tuntud kui the city of sun. Neil on tervelt 7 päikesele pühendatud objekti, paar tükki leidsin ma üles ka.

Peab mainima, et mõnusalt päikseline oli see linn küll. Aadut jäi terve järgneva tripi vaevama asjaolu, et ka kassimuuseumi me ei läinud, mille jaoks ta säästis lausa piletiraha oma toidu pealt. Ehk siis tellis 2 litti (9 krooni) odavama roa, et selle raha eest muuseumipilet soetada :) Ja minul keelati jalgrattamuuseumisse minek.

KAUNAS

Põhinali siin linnas:

herz: siin võiks olla silt et kuradimuuseum

aadu: ei, kõigepealt võiks olla silt et Kaunas.

Ühesõnaga, millegipärast oli tiim reisisellid minu suhtes eriarvamusel, et me pole teps mitte Kaunases. Esiteks me ekslesime veidi ringi, kui GPS mõttepausil oli, ning teiseks, minu eelduste kohaselt oleks pidanud ees ootama suur ja vägev-stiilne linn. No vähemalt on selline mulje Kaunasest jäänud.

Leidsime end aga hoopis vanalinnas Vilniaus gatvet pidi edasi-tagasi jalutamast, imeväikest mitte eriti maitsvat jäätist söömast, suletud kuradimuuseumit otsimast (kurat küll!), suletud funikulaari taga otsimast ning tumedad vihmapilvede alt. Pärast ma muidugi guugeldasin netti hoolikamalt (kui mul linnakaart ka juba oli) et see 1,7 km pikkune friidomi avenüü-tänav koos mingi kirikuga ja kindlused jäid nägemata. Aga no nad ei hakanud silma, kui me linnas autoga ringi sõitsime, niiet nõme linn ikkagi :) 

Eks meil tegelt oli õhtu ka käes juba, ajakavast maas ja Vilnius ootas, niiet Kaunas vbla ei saanud päris seda kohtlemist, mis ta võibolla vääriks. Seega jäi temast kõige halvem mälestus kogu tripi jooksul.

Ühte teist funikulaari me külastasime siiski, see oli mingi imetabaselt suure ja modernse kiriku juures (KAUNO PAMINKLINĖ KRISTAUS PRISIKĖLIMO BAŽNYČIA), kuhu me oma auto parkisime ja seejuures saja meetri kaugusele ei osanud vaadata vaid pika maa maha vantsisime seda otsides. Üldselt ta meile just muljet ei avaldanud ja me temaga sõitma ei läinud. Võibolla sellest tulenevalt meil ka pool linna nägemata jäi.

Siis sõitsime maha üle saja kilomeetri ja otsisime vahvat söögikohta tee ääres. Teate, sellist nagu Lido või viikingite küla vms, kus on palju kaunist olemist ja üleüldse. Neli kohta oli, millest suutsime mööda sõita, sest kiirus oli suur ja ei märganud õigel ajal pidurdama hakata ja siis 10 km enne Vilniust olev koht oli kenasti maha põlenud. 

VILNIUS

Nii ei jäänudki meil muud üle, kui otsejoones Vilniuse vanalinna välja sõita, majutuskoht üles leida, auto imekitsast võlvist läbi vanalinna sisehoovi manööverdada, oma vinge apartmentstiili private sissekäiguga tuba võtta ning pimeduses vanalinna patseerima minna ja õhtusöögi koht välja nillida. Ja oli see meie välikohvik alles leid! Parim pärl üldse. Nii hea toit, nii mõnus chill vanalinna istumine, suured toidud. ja maitsvad muidugi. Ning odavad. Me leidsime end sealt söömast veel hiljemgi.

Patseerisime veel linnas ringi, ekslesime vanalinna tühjadel tänavatel ning oligi juba uus päev.

21.08.2010

Hommikul oli ärkamine, rebimine nelja naise vahel, kes saab esimesena vannituppa (loe: kes saab sooja veega dushi alla) ja väike hommikusnäkk. Siis jätsime preili K. vee soojenemist ootama ning suundusime kolmekesi preilidega siiski veel vanalinna ringi tuterdama (loe: herz tahtis pilti teha). Kõik kohustuslikud elemendid said pildistatud - Koidu väravad, katedraal ja katedraaliväljak, gediminase torn (kus me suutsime isegi väikese lahkarvamuse klaarida, kui ma torni tipust naastes avastasin, et chikid on jalga lasknud ja mu torni jätnud), mingid kirikud veel, ülikool, presidendiloss jne.

Vingise parki koos eestlastele kopi-peist laululavaga me külastama ei läinud, vanalinn oli isegi põnev. 

Vahepeal oli preili K. ka sooja vett saanud ja siis me olime valmis asuma suurele shopingutuurile. Sest tohutusuur Acropolise keskus oli paljulubav. Lisaks tegime seal kiire lõunasöögi "kodukootud" toitude sööklas, kus aadu soovis lollikindlat järjepidevust esitledes järgi proovida tsepeliinide degusteerimist, mis minu mäletamist mööda Palanga tripilt täieliku õudusena nii taldrikul kui suus oli esinenud. Aadul ei läinud seekordki teps mitte paremini ja limane ollus nimega keedetud riivkartul lihatükiga maitses ikka väga saast, olgem ausad. Ja teiste preilide, sh minu väljavalitud toidud polnud teps mitte paremad. Rasvamaitse jäi saatma me suurt shoppinguseiklust.

Tegelikkuses oli valdav osa sellest suurest lahmakast keskusest kino ja uisuväljak ja maxima ja kodukaupade pood, niiet shoppingut väga viljeleda polnudki. Sellegipoolest lahkusime kõik sealt ostukotike näpu otsas ja võtsime suunas Europas Parkas´ele, mis siis tähistab Euroopa keskpunkti, mis üllatus-üllatus on Leedus. Sõit sinna oli maailmaõudseim. No vähemalt sama õudne kui Ventspils-Kura säär kruusatee, tohutute aukudega. Peale väga vaevarikast teekonda ootas meid ees veits muserdavalt vihmane ilm ning 21-litine sissepääsu raha. Putkas pileteid müüva vanatädi oskuslik inglise keel "very very very interesting, theres much to see. very interesting) meid ei veennud seda raha maksma. Selle raha eest saab kaks korda kõhu punni süüa vanalinnas!

Niiet sõitsime tuldud teed pidi tagasi ja väga huvitav meil just ei olnud. Võtsime suuna hoopis Suderve külakesele, kus ootas meid Vilnoja kiviskulptuuride park (ja see oli täitsa tasuta). Ja venelased. Ja pidu vene moodi. Ja vene muusika überalles. Vaesed kohalikud, kes seda jama suved läbi päevast päeva taluma peavad. "kaunis" piknik oli laiali jaotatud muidugi otse skulptuuride peale jne. Kahju lausa et ma sellest pilti ei teinud. Teine seltskond oli hoopis arvanud heaks skulptuuride peal rinnahoidjaid kuivatada. 

Meie pidasime maha samuti oma pikniku munakoogi ja viinamarjadega ja tegime siis sealt sääred.

VILNIUS again.

Kell oli 17 ja rohkem ja kultuuri ja muuseumihuviline aadu huvitus väga, et me Vilniuses ikka muuseumisse jõuaks. Seetõttu kimasime kiiresti kohale genotsiidi ohvrite muuseumi ehk siis KGB muuseumi. See oli vinge ja õõvastav üheaegselt. Pilti ei märganudki teha. Ilmselt oli asi selles, et ma olin suutnud maha unustada nii lisaakud kui laadija ning kasutusel olev aku oli üsna otsakorral omadega. Aga mis ma seal muuseumis neist hukkamisruumidest, kongidest ja relvadest ikka pildistanud oleks. No tegelt oleks pildistada olnud palju. Pilet muide maksis 6 litti. Muuseum ise asub endises KGB peamajas, kus deporteerituid üle kuulati, piinati ja hukati. Ikka nii et kuul pähe. Sein oli kuuliauke täis. Päris tuhandet kuuliauku vast polnud, aga üle tuhande inimese seal teise ilma saadeti küll. No ja siis see kogu muu info ka, mitu inimest ikka küüditati , mitu neist olid lapsed, palju suri, palju tagasi tulid, mis elu neil oli jne.

Siis, KGB horrorist emotsioone tulvil, patseerisime veel linnas ringi, vaatasime üle SEIMi ja sajakolmanda pruutpaari (no vist terve Vilnius abiellus tollel nädalavahetusel) ning viisime auto oma kodusesse kangialusesse sisehoovi ära, et veelkord vanalinnas ringi patseerida ja infiltreeruda juba omale lemmikuks saanud kohvikusse. Majutusest üle tee olevasse vahakujude muuseumi ei tahtnud muga keegi tulla, kõigil oli mõttes ainult kanasalat mango ja avokaadoga. Minu avastatud hitt :D

Enne kui ma istet võtsin, pidin ikka veel veidi omapead pildistama ka, sest teised ei viitsinud enam. Ja siis ma nägin veel poissmeeste ja tüdrukuteõhtute kampasid. Aga ega ma kurb ka ei olnud, nad kõik olid nii koledad, muhahaha :D

Pärast tohutut õgimist nägi programm taas ette ringijalutamist.

22.08.2010

Kehtestasin karmi nõude, et kell 8 hommikul hakkame sõitma. Kõik olid nagu viis kopikat kell 7 üleval ja valmis. Startisime 7.30, müstika. Ja siis kui me varahommiku udus ringi sõitsime, möödus täitsa planeerimata Vilniuse turust Gariunais. No oli see alles vaatepilt - varahommik, turuputkasid nii palju kui silm seletab, rahvast ka. Kunagi ammu lapsepõlves (kui KGB alles Gedimino 40 majas oma võikaid tegusid tegi) käis fämili regulaarselt ärikaid mängimas Vilniuse turul, legendaarne :)

TRAKAI

Siis sõitsime veel veidi ja veel veidi, kuni olime ca 28 km Vilniusest ja koha nimeks oli Trakai. Kell oli 8.30 ja vaatepilt sombune ja peaaegu inimtühi. Leidsime eest õngemehed, ühe tüübi purjeka peal, kes tahtis meile sõitu teha ja ühe tädi kes sättis kulinaid müüki. Kindlus oli alles suletud ja avanes 10st. aadu palus, et me ikka ootaks avamise ära, "kultuurireis" ikkagi. Ootasime me jee :D

PANEVEZYS

Kui ma tulles olin teinud plaani, et Šiauliai-Panevezys-Kaunas-Vilnius on me esimese päeva plaan, siis see läks sujuvalt pekki ja Panevezys jäi vahelt ära. Nüüd ma siiski kehtestasin oma roolikeeramisest tulenevat võimu ja viisin gängi sinna kohale. 

Käisime mõttetus poes, preilid einestasid mõttetus pitsabaaris, samal ajal kui ma patseerisin küllaltki muljetavaldavas pargis ja seejärel mõttetus industriaaldzunglis, avastamata samal ajal shoppingutänavat ja suurt kaubanduskeskust linnaserval. A vahet pole. Näha sai piisavalt :D

Seejärel neelasime veel ja veel kilomeetreid Leedumaa pinda sõita ja siis saigi muhe nädalalõpp läbi. Aga ma lähen Leetu kindlasti veel. Sööma. Ja võibolla kassimuuseumisse, a võibolla kuradimuuseumisse. Aga kindlasti kohe lähen ma veel pilti tegema. 

Endale meenutuseks: kilomeetreid veeres kokku 1600, kütust kulus 110 liitrit. Per feiss maksime kütuse eest 530 krooni. Majutus Vilniuse vanalinnas maksis 220 krooni öö (per feiss). Parkimine Vilniuse vanalinnas oli 1 litt üks tund, mõnel pool 1 litt pool tundi.
Kanasalat Šiauliai kesklinnas maksis 10 litti. Kanasalat Vilniuse kesklinnas maksis 14 litti.
Gediminase torni pilet maksis 5 litti. Vaade - priceless.
Ja üks litt on 4,5 krooni eks.

The End :)