GOLDEN OUTBACK, WA, AUSTRAALIA, aprill 2012

Et oli sünnipäev ja tulemas lihavõtted ning nädalavahetus ja kahe viimase kombol lausa pikendatud nädalavahetus, siis sündis kokkulepe - trippima :) Selles postituses on pilte rohkem kui teksti, sest üle pika aja jäin ma tehtud klõpsudega üpris rahule, et neid vasakule ja paremale näidata ja kiibitsedes kiitust oodata :))

(Kindaid pole vaja :D) Rahakott on? - On. Võti on? - On. Load on? - On. Okei, minek :))

06.04.2012

Lukud kinni, auto sööki ja muud kraami täis, kütus tangitud ja start kell 10.45.

Sada kilomeetrit sõitu esimese pitstopini - York. Nagu varemgi mainitud ja ka edaspidisteks postitusteks saab öelda, et linnad kõrbes/tsivilisatsioonist väljas on siin kõik imepisikesed, peaasjalikult paari tänava ja kümnekonna (kui sedagi) majaga. Meenutavad kangekaelselt muudkui Metsikut Läänt (mitte et ma seal käinud oleks, aga milleks siis Hollywood on eksole), tunne on täpselt, et pargiks hobuse kõrtsi ette, lükkaks salooni puitlükanduksed hooga kahte lehte ja astuks kauboisaabaste kannuste klõbisedes sisse baarileti äärde, käsi relvolvripidemel :)

Kuna hobuste asemel on ette pargitud dziibid ja muud raudkolakad ning tuulega tänaval keerlevat üksikut heinapalli ka ei leidu, siis fantaasia kiilus kinni :)

Tegime väikese tiiru linnakeses, nägime vahvaid puitnikerdustega maju, rippsilda ja porgandikotti.

Laura peilis välja paari kilomeetri kaugusel oleva šokolaadi-oliivi idüllilise poekese, mida me siis tema rõõmuks külastasime. Olgu öeldud, et šokolaadi valikus oli Brasiilia šokolaad (mismõttes?) ja oliivimüüki varjutas paarikümne moosisordi müük. Neid sai mekkida ka ja mõni oli päris hea, aga ca 200-grammine purk ei kutsunud end 6+ dollari eest ostma :) Põgenesime (aga enne tegime ikka pilti ka).

Meie päeva sihtkoht oli Hyden linnakese külje all Wave Rock. Teel sinna sõitsime läbi Quairading linnakesest (standardkirjeldus lisatud eelpool eksole), mis lummas mind oma ägedate installatsioonidega. See on küll siinmaal, et mida mõttetum linn, seda rohkem on nad mõelnud enda atraktiivsusele läbi erinevate installatsioonide. (ja mulle, kui skulptuuride tagasihoidlikule huvilisele on see ainult meeltmööda).

Quairading linnakesele lähenedes hakkasid aga pihta installatsioonid ja esimest 2-3 nähes ei klikkinud veel ära, et tegemist on läbiva joonega mitte ühekordse üritusega. Seega esimesi ei taibanud pildistada ka. Kõik nad olid erinevad ja viitega lähedal olevatele tegevustele, nt golf, traktorid jne.

Veel ja veel kilomeetreid ja Hydenis me olimegi. Rohked sildid juhatasid kenasti 4 km kaugusele Wave Rock pargini. Raha taheti seal ka, auto parkimise eest 7 dollarit. Ees ootas mustmiljoni inimesega (häälte järgi hinnates) kivist surfilaine :) Paljud muidugi poseerisid ka vastavas poosis (mina ka, khm). Laine ise on 110 meetrit lai ja 14 meetrit kõrge, haikala ei kohanud. Tükk tegu oli klapitamisega, et saada inimesteta pilti, neid oli seal kümneid, muudkui magasid ja peesitasid... Võtsime ühehäälselt vastu otsuse, et jääme ka sinnakanti öömajale ja varahommikul päikesetõusuga saame oma pildid ka kätte. Sest jõudsime sinna õhtuhämaruses ja valgus polnud enam see ja muu fotograafijutt...

Kuna me Wave Rockiga väga häid pilte ei saanud see hetk, siis võtsime ette pisikese matka kivilahmaka serva pidi. 1,4 km kaugusel näitas olevad jõehobu haigutust, asusime seda otsima, ise lootes kohata natuke metsikut loodust ehk sinikeelt, kes sealkandis elama pidavat. Ei kohanud. Ma arvan, et tegelikult parem ongi, juba pildil näeb ta eriti friiki välja ja kes seda Eesti naise kisa metsas ikka kuulda tahab :)

Kui Hippo's yawn üle vaadatud (oligi väga oma nime väärt), siis leidsime kivilahmakal ühe vähe laugema serva, et peale ronida ja ühtäkki me Wave Rocki ülaservas 14m kõrgusel olimegi. Seal oli Wave Rocki oma Hiina müür ka.

Niisiis, jäime paikseks ja korraldasime oma esimese barbie!!! Mitte küll kängurulihaga, aga kaasa oli meil soetatud terve hunnik sööki ja eest leidsime grillimisvahendid nii, nagu neid siin igal nurgal on. Väga mõnus. Janek võttis üle grillmeistri kohustused ja Laura salatinurga, mul jäi siis üle lihtsalt ilus olla. Ja võileibu teha.

Need grillimiskohad on küll suurepärased. Pole vaja mingit jukerdamist ufo-grillsöe jaaniiedasiga, kõik on mugav ja puhas. Randades-parkides-looduskaitsealadel - igal pool on need olemas koos piknikulaudadega. Tahaks hõisata, et Eestis võiks ka olla, aga mul juba vaimusilma tekkis pilt, kuidas (inimesi sildistamata) heaks arvataks neid lõhkuda-sodida ja miks ka mitte, üritada koju viia.

Päikese loojudes läks üha jahedamaks ja lõpuks oli mul seljas kolm kampsunit ja kindaid-mütsi oleks väga tahtnud :) Sõime kõhud kurguni täis ja kobisime "hotelli" ära. Enne veel aga, kui olime jutuhoos, olime jõudnud just eestlaste üle nalja teha, kui kuulsime lähedal olevasse autosse ronijaid rääkimas eesti keelt. Muig :)

07.04.2012

Et eelmine õhtu olime magama kobinud kell 20 (mis sa muud pimeda sikka teed, kui arvutit-telekat pole eksole), sisi ärkasime kell 7 ja tegime oma inimtühjad pildid ära :)

Seejärel asusime edasi sõitma. Eelmise päeva skoor oli ca 370 km ja sel päeval tuli natuke rohkem gaasipedaali vajutada. 

Enne kui aga gaasipedaal fikseeritud positsiooni sai, peatusime Hydeni linnakeses ka (kirjeldus ikka nagu standard eespool mainitud :D). Siingi olid ootel überägedad installatsioonid ja patt oleks olnud pedaale segamini ajada.

Kujutatud on siis Hyden linnakese elanikke.

Ja siis me Hydenist lahkusime.

Läbi Narembeen linnakese suundusime edasi Bruce Rocki suunas. 

Peatus - Bruce Rock. Arvasime, et kohanimes peitub vihje millegi ägeda ja looduslikult kauni kohta, aga kõik, millega see linn meid vastu võttis, on pildid välja toodud :)

100 km Bruce Rockist ootas meid selline koht :)

Kui me poleks eestlased, siis me seal poleks gaasilt jalga maha võtnud, vastupidi, oleks gaasi põhja vajutanud. Koht ise oli pommiauk. 

Kohanimi oli tõele au andes Westonia, saan aru, et austraallased on kuulnud Welcome to Estonia sloganist ja seda siis kohendanud. Nagu Good day, mate! on G'day mate! Sama loogika umbes :)

Welcome to (W)ESTONIA sildi all pilti tehes pidi ikka parimad poseerimisoskused mängu panema, sest seal oli überpalju sipelgaid, kes kõik mööda jalgu muudkui ronisid ja näksisid. Pildi pealt vaadates ei saa arugi, nii hea modell olen :)

Aga sellel pildil siis on näha kodusuund :) Jätan meelde, aga veel ei võta meetmeid kasutusse.

Linn ise:

Teekond jätkus, päeva eesmärk oli jõuda Kalgoorlie kullakaevanduse linna ja sealt edasi soolajärve äärde. Viimane lause on ka stiilinäide huumorist "kaardi peal on ju vahemaad nii väikesed".

Pikad-pikad kilomeetrid, kus vahepeal leidub ühtteist ka pildistada. Üha punasem pinnas ja lagedam maastik. Kõik need puud ja muu võsa, mis mul piltidel on - tundub nagu, et siin on tehtud überistutamisi, et just tee ääres oleks puid, aga mujal pole ühtegi. Sõida nagu alleede vahel muudkui.

Ma ka enne ei teadnud, et Austraalia on see riik, kus elab kõige suurem arv kaamleid. Seriously?

Kalgoorlie linna võtsime kavva selle pärast, et see on suurim kullajooksu linn ja pilte guugeldades jäi ette üks väga äge avatud kullakaevanduse pilt. Ja seda imet tahtsime me oma silmaga näha.

Niisiis, The Super Pit. Muideks, ühtegi teeviita sellele vaateplatvormile ei ole! Aga millal see mind varem takistanud on :)

Ja voila! Seda vaadet me otsisimegi!!! See kaevandus oli SUUUUUUUUUUUR! Ikka on tore ju meeldetuletust saada, kui väike üks inimene on ja kui suur on loodus. Või antud juhul inimeste kätetöö. Poteito-potaato :)

Seal oli näha masinavärki ka kaevanduses toimetamas ja vaateplatvormil jagus lisainfot ja pilte. Ühel pildil seisis inimene mingi traktori vms rataste ees, oh see masin oli alles suur. Kahjuks neid seal vaateplatvormi ees ei tilbendanud...

Kiirelt veelkord peatus Kalgoorlie's, sest reisiraamat ütles, et seal on üks tänav nagu metsik lääs. Vaja oli see siis üles otsida, kui juba sinna sõidetud sai. 

Jätkus sõit Menzies linna ja selle juures asuva soolajärve suunas. Kui kaardile pilku heites hindasime, et see on nagu nohu, korraks nuusata, siis ei olnud midagi :) Austraalia mõistes 120 km on muidugi tilluke vahemaa, aga kui päev on õhtus juba, siis on pisikene adrenaliinilaks.

Enne Menziest aga luges Janek kaardilt välja Siberia, mida oli hädasti vaja külastada. See kõrvalekalle tähendas ca 100 km laia punast kruusateed ja madalale loojunud päikest täpselt esiklaasi ehk MITTE S***GI ei näinud. Selle vaatamata oli kiirus 80-100 km/h (mu fämili praegu ei lugenud seda lauset, eks).

Siber ta oligi, mitte muhvigi keset pärapõrgut ning tuul. Suund edasi Menziesele, tee jätkus ikka samamoodi keset tühjust. Üks hetk jõudsime raudteeni. Viskasin esimesena pilgu paremale, pikk tühi rongitee. Jõuan juba öelda, et rongi täna ei tule, kui pilk vasakule andis läheneva rongi 30m kaugusel. Mine muhvi, kust see tuli :D

Igatahes, auto seisma ja muhelesime rongihorrorit, vedurijuht kenasti lasi tervitussignaali ja ku meiega kohakuti jõudis, lehvitas eriti agaralt :D Ju ta siis ei näe tihti inimesi :D

TomTom aga keset seda perifeeriat oli täiesti eksinud ja tema info kohaselt sõitsin ma kõikse aeg põllu peal. Ega ta tegelikult palju ei eksinud ka.

Loojuva päikesega algas võidujooks ajaga. Kumb tuleb enne - pime öö või Menzies? Väga napilt võitis Menzies, öömaja kohta aga otsisime juba üsna pimedas ning parkisime end linnast välja ühele kõrvalisele teele sildi ette, kust välja lugesime üksnes DANGER. Koht sobis ühesõnaga :)

Õhtusöök ja magama kell 20 :)

08.04.2012

Kui eelmine öö oli olnud üsna jahe, siis seekord juba pigem palav. Ärkasime kell 6 koos päikesega, see on ometi ju päikese järgi elamise boonus, et vara ärgates on ka päev pikem.

Tuvastasin, et hotell oli pargitud kenasti õiges suunas, tee viis edasi soolajärve juurde, kuhu oli plaan minna. Enne aga tegime tiiru Menzies linnakesele.

Tee Lake Ballard juurde oli mõistagi sillutamata. Aga siiski äärmiselt heas korras, niiet 110 km/h nagu asfaldilgi ei olnud mingi probleem. Üksikud üllatused lohkude näol siiski olid muidugi ja paaril korral ei õnnestunud neid ka õigel ajal märgata. 

  

51 km Menzies'st asus soolajärv Lake Ballard. Kaardil jällegi "oh see on ju siinsamas". Tom hindas mu sõitu sinna 5-tunniseks. 

Eriliseks teeb selle järve Antony Gormley skulptuurid "Inside Australia" ehk 51 ulmelist tegelast. Tema ise on nad teinud Menziese linna 138 elaniku järgi, kehakujud jne olla lausa sisse skaneeritud jne. Ma vaatasin küll, et kõik on täpselt ühesugused, no tegelikult kahesugused - rindade või peenisega. Jalutuskäik järvel installatsioonde vahel on ca 2-tunnine, nii kaua me siiski seal ei tuterdanud.

Järvele lähenedes kell 7.45 hommikul tuli uus blondiininali: "oo, me oleme esimesed, kedagi ei olegi". Yeah right! Seal oli sadakond autot ja telki ja suminat veel rohkem. 

Mis siis ikka, inimesed alles virgusid, keetsid kohvi. Me suundusime patseerima. Parim aeg külastamiseks ongi kas varahommik või õhtupoolik. 

Peale soolajärve soovisid Janek-Laura "lähedal" oleva kumkituste linna Gwalia ka üle vaadata. Lähedal tähendas 200 km veel kruusateed, mida vahepeal ületasid üks sisalik, 2 emu, teine sisalik ja üks lind arvas heaks esiklaasi lennata. Esiklaas jäi terveks, muud andmed puuduvad. 

Ja veel otsustas otsa saada bensiin. Seks puhuks oli meil kaasas bensukanister tagavaraga ja see meile erilisi probleeme ei valmistanud. Kui ainult asjaolu, et lehtri vars on pekki kui lühike ja selle neetud bensiinilukuni ei ulatu. Ühesõnaga porno, aga loodetavasti all is well that ends well.

Bensiininali oli ca 25 km enne esimest linnakest Leonorat, mille külje all (ca 4 km) asuski reklaamitud Gwalia Ghost Town. Kummituslinn my ass, eest leidsime ca 4-5 eterniidilobudikku, üks uhkem dziip hoovis kui teisel. Täiesti fake ja kui mul oleks Austraalia LP, siis ma kirjutaks sinna (nt Nele jaoks) - reklaamitrikk ja pettumus :) See ca 300-kilomeetrine ring ei olnud küll küünlaid väärt ja röövis meilt planeeritud programmist väärtuslikud 3h.

Oh well...

Algas ca 900-kilomeetrine sõit Perthi. Tee peal samad juba tuttavad vaated, sekka ka hoiatussõnad liikluseeskirjade järgimiseks. No kui lubatud kiirus on 110 km/h, siis pole kiirust vaja ületadagi :)

80 km enne Kalgoorlied lõppes minu jaks otsa, uni tikkus silma ja andsin viimaks rooli üle Laurale. Tema skooriks sai ca 550 km ja minu omaks ca 1500 km sellel tripil.

Taaskord oli võidujooks päikeseloojanguga. Plaanis olid veel üks kalju üle vaadata ja Meckering linnas fotograafia muuseum. Kalju jätsime vahele ja Meckeringi jõudsime napilt enne pimedat, et väljast ägedat muuseumimaja uudistada.

Koju jõudsime kell 20, kus väsimus niitis kiirelt. Isegi õhtusöögi jätsime vahele. Reisi hihglightid, mis olid eesmärgiks ette planeeritud, aga said täidetud 100% - Wave Rock, The Super Pit ja Lake Ballard. Vaikselt kujuneb juba järgmise tripi plaan, nagu mul kombeks ... :)