Teekond ALICE SPRINGSist CAIRNSi, AUSTRAALIA, august 2012

Hoiatus: morbiidne postitus.

07.08.2012

No kuna meid visati Alice Springsis kohvikust välja, siis istusime autosse ja sõitsime Alice’i külje alla West MacDonneli mäeahelikku. Leidsime siit Standley Chasm kuru (127 tundi vol.2), pisuke jalutuskäik ja siis selgus, et ohhoo me saame siia ka öömajale jääda. Olin juba mõttes valmistunud tegema pätti ja kiire öö keelatud kohas ööbima, et päikesetõusuga öhe kaduda… Aga ei peagi :) Meie öömajas on isegi wc ja elekter, sellist luksust poleks osanud oodata. Pargime mugavalt piknikulaudade äärde, siin on ka elava tule tegemise võimalus (kui meil ometigi oleks midagi grillida) ning kraanikauss. Kraanikauss, ooo! Ja siis saabub pommüllatus(ed) - meil on siin elekter JA tasuta internet!!! 

See öömaja läheb küll top3 praegu :)

Ja kui möödus tunnike rõõmu, saabus kohalik majandaja ja informeeris, et me saame siin dushi alla ka minna. No PARADIIS!!!

Nii me kõik pool ööd netis istume, igaüks majandab omi asju. Mägedes ja eriti sisemaal kõrbes öösiti temperatuur langeb mõnuga ja poole ühe ajal tunnen, et ei suuda rohkem. Terve keha oleks nagu jääs, kobin ära autosse värisema. Tee natuke leevendab.

08.08.2012

Teised laekuvad magama veidi enne kella 6. Kl 9 ajal nihelen Laura üles ajada, liikuma saame kella 11 ajal. Enne on riismetest hommikusöögi välja võlumine. Seekord oleme überhästi majandanud ja no kõik asjad on otsa saanud, eeldab suuremat sorti poodlemist.

Hommikusöögi käigus lõpetab oma maise teekonna Manni kingitud reisikomplekt - kahvel-nuga-lusikas 3 in 1. Müstilisel kombel saan ca 5 minuti pärast omale uue, mitte küll nii nupsiku kui Manni kingitud, aga siiski. (Nüüd tagant järgi seda kirjutades arvan, et see oli märk).

Esimene peatus peale starti - Ellery Creek Big Waterhole. On küll ilusad kaljud, punane, vesi, peegeldused... aga ei suuda nautida. Kaks tükki on zombied ja mina kuidagi rõõmutu...

Järgmine peatus - Serpentine Gorge. Sama jutt. Otsustame, et aitab. Ei jätka seda  rada siin, kus on riburada pidi ahelikus tulemas veel ja veel kuristikke ja kaljusid. Et me oleme näinud liiga palju.

Suundume poodi toiduvarude järgi ja siis hakkame sõitma tuldud teed tagasi osaliselt, et lõpuks hoida Cairnsi peale. Kõik need päevad mööduvad totaalses leviaugus muidugi, nagu nad selle hetkenigi on möödunud.

Hea, et siin pistab päike muudkui ja saab kanda päikeseprille. Sest ükskord ma vaatasin peeglisse ja prille ei olnud ees. Ja need kulmud... täielik võsa oli seal. Ma panin prillid tagasi ette...

Ja poepäev on nagu palgapäev. Kõike head-paremat saab süüa. Mida aeg edasi, seda kehvemaks jääb valim. No näiteks poepäeval on salat värske rohelise, tomati, kurgi, paprika, juustu ja chillikastmega. Kuni on salat, mis on tomat ja heal juhul juustuviil chillikastmega.

09.08.2012

Ei suuda magada. Päike sirab silma ja no on juba nagu magatud ka ca 10 tundi jutti. Ajan kamraadid-vennad tõbised üles, laulan "Ärgake Baltimaad!". No sama kõvasti ja valesti, kui Veiks ja Tambet. Keedan neile teed ja off we go eksole.

Jõuame Tennant Creeki, kus on tankimisepeatus. Et see on veidi suurem asula, siis levib telefon, mistõttu õnnestub kontrollida meile ja facebooki. Saan muude kirjade seas kaks teadet, mis esialgu mu jaoks seost ei oma, kuid siis hakkavad pusletükid omale kohale sobituma. Ilma siinkohal meditsiinilist tausta lahkamata jne, saan teada, et mu emal on jäänud elada väga vähe. "See on nädalate, mitte kuude küsimus," on sõnad, mis mul peas keerlevad.

Et ma olen kuradi pärap****s, Austraalia südames ja kõrbes, siis mul on ainult üks siht - sõita. Nii kiiresti, kui suudan, tsivilisatsiooni. 

Ma enam ei mäleta neid kolme-nelja päeva, mis võttis aega, et jõuda Cairnsi. 2000 kilomeetrit. Auto ei sõida piisavalt kiiresti, päevad ei ole piisavalt pikad, vahemaa ei vähene piisavalt kiiresti. Pisaraid voolab liiga palju. Ainus on mantra - ma ei jää hiljaks, ma ei jää hiljaks...

Millalgi ostsin ma lennupiletid. Kui Mount Isa (mis nüüd on mu jaoks taaskord märgilise tähendusega koht/kohanimi) linnakeses levisse sain, esimene koht peale Tennant Creeki (oli vist reede, 10.08). Ei hooli, et need piletid maksavad sama palju kui mu auto. See hind ei ole võrreldav kallistuse hinnaga. Veel üks kõne isaga telefonis, ta viimased sõnad olid "ära ainult hiljaks jää".

Ja ma nutsin. 

Et midagigi teha, nõudsin end tagasi rooli, sest kõrval istudes ma ei suutnud tegeleda nende mõtetega peas.

Ja jälle need neetud kilomeetrid, 1200 jäänud. Ja liikumatuse tunne. Ööd tunduvad raiskamisena, sest vaja on jõuda lennukini. Kui teised lõunat söövad, tahaks joosta, et edasi jõuda.

11.08.2012

Lõunaks jõudsime idakaldale. Townsville on ilus linnake, kus jalga sirutasime.

Õhtul jõudsime Cairnsi. Kõne isale tõi selle, mida ma kartsin. Ma jäin hiljaks. Ma kaotasin.

Miks ma emaga ei rääkinud telefonis neil viimastel päevadel, ma ei tea. Ma lootsin nii väga koju jõuda. Näha teda ja kallistada ja rääkida talle kõigest. Ja küsida üle kõik asjad, mis meelest läinud või senini rääkimata. Kõik see jäi tegemata.

Mul on kaks päeva lennukini.