ATEENA
05.07.2010
Põrutasime manniga Ateenasse, kell 16 olime kohal. Kui 5 €-ne rongipilet lennujaamast kesklinna taskus ja õige liin ja õige suund ka leitud, jäi üle vaid kohale loksuda. Nalja hakkas saama muidugi kohe reisi algusest, mis siin ikka pikalt oodata. Rongist /metroost (jumal seda teab, kumb ta nüüd täpselt oli) väljudes ei ole enam mul materjale-dokumente-välja otsitud infot, mis olin reisi jaoks kokku guugeldanud. Muud hullu väga polnudki, ainult et lennupiletid, hotelli bronnid ja info, kuidas hotelli jõuda olid ka seal. Seekord päästis mind mälu ja lisainfo smsis. 51 € kergemana (kolme öö taks) patseerisime linna peal ringi - Ermou shoppingutänav, Monastiraki, Zeusi templi varemed, Lycabettuse mägi ja selle vaade öisele Ateenale.
Kuna mann oli parasjagu tolle päeva sünnipäevalaps, siis kugistasime mäe otsas kreeka salatit ja mekkisime veini peale. Nii mäkke üles kui alla liikusime muidugi jalgsi, sest no ei leidnud funikulaari üles :P ja asi see siis põrgupalavuses 277 m otse taevasse rühkida 10 kilose käekotiga õlal? Ega me mingid nõrgad ole.
Mäest alla tulles suutsime tulla hoopis teist teed pidi kui üles minna, seega appi tõttas herzi eksimatu orienteerimisoskus ja peagi olimegi "kodus" Monastirakis tagasi. Hea vähemalt, et orientatsioon veel alles on, senini arvasin, et lisaks olen sama turvaline nagu šveitsi pangad dokumentide hoidmisel. Teine tripp juba, kus ma lennupiletid suutsin ära kaotada.
06.07.2010
Tõsine turistika päev - kombo piletiga (12 €) tšekkisime ära Akropoli, Agoraa ja muud sambad.
Lisaks tuterdasime ringi sadamalinnas Piraeus ning Plaka tänavatel. Kolm korda päevas dushi alla ja riideid vahetama ning joogivett kulus rohkem kui aafriklastele kuluks toitu.
Vaatasime valmis ka autorendifirma, kust hommikul autot võtta.
07.07.2010
Varakult autorendikasse, et kogu paberimajanduse lõpus teada saada, et noh ... krediitkaardil ei ole meil kummalgil tagatissummat. Hvakinghell, ega me bussidega ka ringi loksuma ei hakka. Eesti naine on kange kaelaga (nagu tänavune kevad mulle tõestas) ja sammusime järgmist firmat otsima. Rendikast välja astudes on tunne, et kõikkõik läheb pekki ja üleüldse. Astume sisse järgmisesse firmasse Capitol rent, kus noor geelijuukseline kutt malbelt naeratab ja meiega siis juttu teeb. Küsime autot kohepraeguseks ja kurdame muret, et krediitkaardiga meil suhted head ei ole. Kutt moosis bossi ja saime tagatise 400 euri jätta sularahas, mis meile tunduvalt paremini sobis. Sellal kui mann jooksis hotellis me sularaha ära tooma, pidin ma killima aega kutiga vesteldes. Paberimajandusega edasi minnes selgub järgmine nõks, et üheks päevaks autot rentides on kilometraazi piirang 100 km. Wtf? Sellega ei jõua isegi Ateenast välja ju. Kutt nurub jälle bossi ja saime 400 peale ja peagi oli me tõld, khmmm... Ford Ka, ukse ees. Kaunis oli kohe vaadata, kui meie, kaks naist, autost juttu tegime, pakuti kohe, et small car jah? Kõrvallauas onule toodi aga jeep. Mehed!
Kell 10.20 saame viimaks liikuma, loe: ekslema Ateena linna hullude juhtide vahele ilma GPSita. Too arvas, et ma endiselt Hollandis olen ja minu teekonna pikkuseks Delphisse joonistas kenasti 3000+ kilomeetrit. Kui mann kaarti lugedes mind õiges suunas oli juhendanud, sai me GPS aka Jüri aka Tom ka tööhoo sisse ja edasi läks libedalt. No nii libedalt kui Ateena liikluses minna saab.
Kui juba linn selja taga oli, tulid mäed! Ja üles-alla teed. Ja kurvid. Ja kogu muu eksootika.
DELPHI
Mööda kurve üles-alla ja manni hulluks ajades sõitnud, jõudsime Delphisse. Parkisime oma sekspommist auto ära ning panoraamitasime, poseerisine, klõpsisime, rühkisime palavuses ronida ning ahhetasime mägede vahel päris mönda aega. Taevas oli küll ähvardavalt pilvine, ent mägede fiilingut ei trumpa üle mitte miski.
Apolloni tempel ja muud sambad ja kujundid olid kõik olemas ja said nagu kord ja kohus ka "filmilindile" jäädvustatud. Aga et me autorendifirma sõna kuulata ei tahtnud 400 km osas, siis ei keeranud auto nina mitte Ateena suunas tagasi, vaid sõitsime mägedest alla üliarmsasse linnakesse.
Apolloni tempel ja muud sambad ja kujundid olid kõik olemas ja said nagu kord ja kohus ka "filmilindile" jäädvustatud. Aga et me autorendifirma sõna kuulata ei tahtnud 400 km osas, siis ei keeranud auto nina mitte Ateena suunas tagasi, vaid sõitsime mägedest alla üliarmsasse linnakesse.
GALAXIDI
Aeg nagu oleks selles unises linnakeses peatunud. Nii armas, nii rahulik ja nii vahva linnake. Hoobilt pistsime varbad läbipaistvasse sooooooja vette ja ei tahtnudki neid enam välja võtta. Kui kiiret poleks olnud kella 20ks auto tagastamisega, siis oleks sinna jäänudki.
ARACHOVA
Teel Ateenasse jääb meile silma imearmas mägilinnake, nagu me neid hiljem veel loendamatul arvul kordadel kohtame, kus majade katused nagu seened sambla sees välja vaatavad. Pildiseeria ajal saame muidugi tiraadi mööduvatelt kreeklastelt autosignaalide ja soooooobjuuuuutiful hõisete näol.
Ateenasse tagasi jõuame siiski elusalt, higimull palavusest või ärevatest olukordadest otsa ees, kes sel enam vahet teeb.
08.07.2010
Et mägiteed ja autosõit ja Kreeka üleüldse meile väga meeldima hakkas, julgeme autorendi peale pikemaks perioodiks möelda. Tuttavaks saanud rendikast võtsime auto kolmeks päevaks algse plaani 4 päeva asemel ja saime lausa kilometraasi piirangu vabalt ringi uhada. Eelmise päeva 400 km läks meil muidugi lõhki, sest Ateenas sai kaunis palju ringi ekseldud. Presenteeritakse meile taas Ford Ka, kuid mitte sama eksemplar, mis eelmisel päeval. Oma kohvrid, seljakotid ja muud kodinad sisse surutud, ringreis alga. Autorendikutt ärgitab meid varakult, kell 8 Ateenast lahkuma, sest kell 9 hakkab peale järjekordne streik ja siis juba on kogu kesklinna liiklus suletud. Teeme kiirelt vehkat.
KARAVOMILO
225 km Ateenast, palju rohkem veel Thessalonikini. Autojuhil suri gaasijalg täitsa ära ja kann oli ka kange, seega see väike külakene mere ääres oli see koht, kus sai natuke jalga sirutada, vett katsuda ja ahhetada, et kus kurat rannailm on? Raske tööga mööda sõidetud rekkad ja muud pudulojused olid kenasti vahemaa tasa sõitnud, seega oli aeg Ka-d kangutama asuda.
KATERINI
KATERINI
6h sõitu kiirteedel, lõputu hulk tollipunkte ja 2-3€-ste loovutamisi hiljem kilkasin rõõmust kui mäe otsas sõites vilksatas türkiissinine meri. Jüri etteheited stiilis "võimaluse korral keera ümber" lülitasime välja ja keerasime kiirteelt maha.
Ja siis, sinine meri küll, aga lained ja tuul peksid kogu soga ka üles niiet esimese hooga vaatas vastu ainult pruun läänemeri. patseerisime küll üles-alla mööda randa, otsisime söögikohtigi ning vurasime autoga piki randa kilomeetreid, kuid see polnud meile mõeldud rand. Iga paari km tagant silmatavad sildid camping ning domatia andsid lohutust, et Thessaloniki all me majutuseta ei jää, seega keerasime tagasi kiirteele ja jätkasime sõitu.
Ja siis, sinine meri küll, aga lained ja tuul peksid kogu soga ka üles niiet esimese hooga vaatas vastu ainult pruun läänemeri. patseerisime küll üles-alla mööda randa, otsisime söögikohtigi ning vurasime autoga piki randa kilomeetreid, kuid see polnud meile mõeldud rand. Iga paari km tagant silmatavad sildid camping ning domatia andsid lohutust, et Thessaloniki all me majutuseta ei jää, seega keerasime tagasi kiirteele ja jätkasime sõitu.
THESSALONIKI
Paaniline parkimiskohtade otsimine. Jüri ladus meile neid ette üksteise võidu, ent need kõik olid tänavaparkimised, kus ei leidnud vabat 10 sentimeetritki. Viimaks hakkas ette parkimismaja, kuhu oma suksu jätta saime.
Kreeka suuruselt teine linn aga ei suutnud meis erilisi tundeid äratada. Ei miskit kaunist silmale ei arhitektuuris ega meres. Jalutasime ringi, kinnitasime kea kreeka traditsiooniliste toitudega ning shoppasime turult virsikuid ja arbuuse.
Parkimismajas saadud teenuse eest tasuma asudes saime omale järjekordse kreeka mehe, kes üllatus-üllatus, soovis niiväga teada, kust me pärit oleme. Vähemalt ta oli originaalne: "Estonia? Aaa, Eurovision!!!"
Ja siis me sõitsime piki merd edasi (mitte tuldud teed pidi tagasi) öömaja otsima.
NEA KALLIKRATIA
oli see linnake, mille risti-rästi läbi ekslesime ilma ühtegi kodumajutuse või kämpingu silti märkamata. Ja nii ka teised lähedal olevad linnakesed. [serbo-horvaadi keelne sõim] ja muud repliigid, teisel pool Thessalonikit oli neid jalaga segada, ent meile vastu mängisid päikese loojumine ning hiline kellaaeg. Panustasime järgmisele linnakesele.
EPANOMI
Kulgesime autoga linnakeses kämpasid otsides, kui mann ühest rannast mööda sõites märkas telke jaotsa ümber käskis pöörata. Suundusime randa, parkisime auto ja kuna telki püstitada meil polnud, ootasime päikeseloojangu järgsest pimenemist, et oma magamiskotid tähistaeva all lahti rullida. Sõime suussulavaid Thessaloniki turult soetatud virsikuid ja mõtlesime, et hästi läks ning elu on ilus.
Mann keeras end Ka tahaistmele rulli (ma ei tea siiani, kuidas tal see õnnestus), mina aga auto kõrvale murule. Ja siis algas tsirkus.
Kõigepealt koperdasid kaks vanameest kreeka keeles auto teise külje all, siis nad koperdasid auto pagasniku all ja ma arvasin, et kohe tulevad nad mind likvideerima. Ei, nad koperdasid paadis, mille juurde olime parkinud ja kuuris, mille ees paadike ja me auto olid. Tundus, et võin jätkata oma und magamiskotis. Tunnike (või poolteist) hiljem oli üks nendest vanameestest taas kohal ja magamiskoti seest piiludes (kuradi palju eriti tigedaid sääski oli seal, niiet isegi nina ei saanud välja jätta) nägin, et vanamees kirjutab me autonumbrit üles. Paanika-jaanika ja muus häirekellad ja koheselt avalikustasin ma oma olemasolu, et kas on mingi probleem. Vanamees võpatas ise ka ja ei teadnud esiti, kuhu oma vastust suunata, vahtides vasakule ja paremale, enne kui märkas alla muru peale vahtida. Miskit ta seal seletas ja ma ei tea tänase päevani, rääkis ta kreeka või inglise või mis keeles, noppisin välja üksnes "securitas" ja käed pea alla liigutust võis tõlgendada magamisena. Mingi hetk arvasin end kuulvat "10 euros" repliiki ja kui ma küsisin, et kas ta tahab raha või mille son asi, ei tulnud me vestlusest enam midagi välja, tema kirjutas numbrit aga edasi, mina paanitsesin, et mis nüüd tuleb politsei või milles on asi (rendiauto ka krt) ja et me ei tee ju miskit halba seal. Peagi oli ta läinud. Meil manniga paanika, mis nüüd saab ja hvakkit sõidame minema. Magamisotid ja muu nänn esiistmele, mann taga, poolpaljalt roolis ja gaas... Tutkit brat, selgus, et me olime end parkinud miskisele erarannale ilmselt, sest ühtäkki oli sissesõidutee ees väravad ja need kenasti tabalukuga kinni. A-rühma me ka tegema ei tahtnud hakata.
Taamal tegutses teine mees. Mann võttis südame rindu ning vudis tolle juurde, sest esimene oli me arvates jõle kahtlane tegelane (peale selle, et ta autonumbrit üles kirjutas, näppis ta ka oma püksilukku), kõikus ringi (me hindasime teda kohe alkoholijoobesse) ja kärutas mingit käru ja labidaid-värke ringi. Niisiis, suundus mann teise juurde, et õu pliispliis tee värav lahti ja me lahkume. Vastuseks tuli sealt tõsine inglise keelne vestlus: "securitas. sleep. no problem. no problem. sleep. securitas."
Ühesõnaga, kell oli miskine 1 öösel, tüübid pesid vetsu ja kärutasid labidatega ringi ja väravat meile ei avanud.
Parkisime auto paadikuurist eemale värava juurde, ja võtsime uuesti kahtlustavatena oma poosid sisse. Kumbki praktiliselt ei maganud ja kui kell 6.30 hommikul prügiauto jaoks värav viimaks imekombel tabalukust avanes, kordasin oma seanssi, tõstsin magamiskotid ja muu nänni esiistmle, vupsasin rooli taha ja andsin gaasi, jättes tüübid imelikult järgi vaatama. Sõitsime mõnisada meetrit eemale, lappisime magamiskotid kokku, panime riidesse (peeglisse ei tahtnud vaadata, sest esiteks olid sääsed kõik millimeetrid mu näonahka üles leidnud ja ära hammustanud punasteks punnideks, vaatepilt oleks olnud tappev; ning teiseks polnud meil millegagi hambaid pesta) ja jätkasime südamekloppides oma teekonda. Hiljem järelpilku situatsioonile heites saime kõvasti naerda, kui tropid me olime, sest ilmselt olid securitase-peldikuküürijad vanamehed lihtsalt keeleoskamatud, kuid abivalmid ja tahtsid lasta meil magada, kuid me paanitsesime ja kahtlustasime kui mitte mõrvu ja vägistamisi, siis politseid ja arreteerimisi kindlasti. Oleks aga tahtnud osata hoopis kreeka keelt ja teada saada, mida nad meie käitumisest arvasid :)
09.07
Seega peale öiseid seikluseid ja hääletuid killer-sääski, olime kell 7 juba täiesti ärkvel ja teel. Mered-mäed-kurvid-maisipõllud.
Teekond Meteora suunas oli pesemata hammastega ja higine. Jüri üritas meile selgeks teha, et otsitud imedemaa asub teekonnal läbi sovhooside ja söötispõldude metsikkitsal kruusateel, mida me uskuda ei tahtnud ja vapralt poolsada kilomeetrit edasi sõitsime, kuni loobusime ja andsime Jürile teise võimaluse. Ta suunas meid järjekindlalt ümberpöördele ja metsikkitsale kruusateele. Ja oh imet, kui olime maisipõldude vahel ära seigelnud, jõudsimegi viimaks kiirteele välja.
VERIA
Kuskil mägilinnakese ääres mäe jalamil maha jäetud tanklas pesime hambad, meikisime sääsepunnid peitu ja kammisime end siledaks. Hämming ikka, kuidas kreeklastel on a) jumala suvalises kohas veekraanid, b) jumala suvalises kohas palvemajakesed. A la mägiteel inimtühjas piirkonnas kurvi peal. Keset maisipõldu. jne.
Läbisime Kozani ja Grevena linnakesed muudkui hirmsatmoodi mägedes kihutades. Vähemalt mann arvab nii, sest vaeseke kardab kõrgust ja ega ma väga armu ei andnud, kui kurvidesse kuristikuservadel kolmanda-neljanda käiguga peale lendasin. Eluga me välja tulime ja mõlkis rendiautodele minu poolt ühtegi lisakraapsu ei tulnud. (tehke järgi või makske kinni :D)
Ja siis jõudsime Meteorasse.
METEORA
Mina ahmisin vaatepildist lihtsalt õhku, silmad peas kui säraküünlad.
Meteorast pilte ja autostoppe hakkasime tegema juba niipea, kui kaljudest vähegi mingi kontiir moodustus.
Teen rämeda järelduse, öeldes et igasse viiest kloostrist oli sissepääs 2 euri. Me käisime kahes ja neis mõlemas oli nii :)
Meteorast pilte ja autostoppe hakkasime tegema juba niipea, kui kaljudest vähegi mingi kontiir moodustus.
Teen rämeda järelduse, öeldes et igasse viiest kloostrist oli sissepääs 2 euri. Me käisime kahes ja neis mõlemas oli nii :)
Kell 15.30 otsustasime kloostritega lõpparve teha ja suunduda 7 km allamäge Kalambaka külakesse öömaja otsingutele. Seekord läks meil väga libedalt ja peagi oli meil võrratu vaatega mägedele öömaja olemas, 35 € toa eest välja andes.
Peale värskendust ja öised seiklused unustanud, kolasime linnakeses ringi ning vaatasime üle ka naaberlinna Kastraki. Keha kinnitasime ühes armsas pererestoranis, kus kokk, ettekandja, nõudepesija, lihunik jne olid kõik ühes isikus.
Öö saabudes muutus unine linnake vägagi elavaks. Oh neid turiste :)
10.07.2010
Raisk, need sääsed! Igal hommikul on seis hullem kui eelmisel. Terve nägu - põsed, nina, otsaesine - kõik on punaseid punne täis. Eriti õelad ja mürgised elukad. Sellele vaatamata pakkus ka hommikul vaatepilt endiselt niivõrd suurt elamust, et raske oli edasi liikuda.
Seiklesime Trikalas ning 304 km ja 5.5h hiljem olime Loutrakis.
LOUTRAKI
- imeliselt sinise ja sooja mereveega rannas. Megapalavus niitis meid tundideks rannale pikali.
LOUTRAKI
- imeliselt sinise ja sooja mereveega rannas. Megapalavus niitis meid tundideks rannale pikali.
KORINTHOS
Loutraki lähedal asus tõsiselt geto-kole-linn Korinthos. Kuid mille pärast me sinna mõneks ajaks paigale jäime, oli Korinthose kanal. Ja üks benji-maniakk.
2 tundi sõitsime Souniosse, imetledes tee ääres randu, millest aru ei saanud, kus üks lõppes ja teine algas. Meeleheitlikult otsisime taas majutust, sest muidugi oli kell juba õhtus. Palavusest ja sääskedest tapetud, sõidust väsinud ning meeleheitest jonnitujusena leidsime ühe hotelli, ahjaa, sealse toa hind oli kena 120 euri! Meeles mõlkus variandina taaskord rannaöö, seekord ehk ilma securitaseta palun. Hetk enne Poseidoni templi peale keeramist märkas päästeingel mann kämpinguviita ning suundusime esimese asjana hoopis sinna. Küll need sambad veel tunnikese püsivad ja meid ootavad. Puperdava südamega asusime kämpingut otsima, silt teatas 3 km tee pikkuseks. Hunnik maad sõidetud (vähemalt meile tundus nii) mööda kitsaid ja käänulisi teid mäest üles, kuni jõudsime oma kuningriiki.
SOUNIO
Leiame kämpingu peremehe, kes meid röömsalt vastu võtab. Telgi-küsimuse peale raputame pead - ei seda meil ei ole. Vanahärra saadab meid seepeale Poseidoni templi juurde päikeseloojangut nautima ja lubab meie naasmise ajaks meile telgi korraldada. Ja lubaduse ta ka täidab - telk on püsti ja saame seal ööbida lausa soodushinnaga. Vanahärra aga on veelgi paremas tujus. Kuna ta nimi on juhtumisi Dionysus, nagu veinijumalal kreeka mütoloogias, siis lahkelt ta ka meile naaberküla omatoodangut serveerib.
Võtame manniga kohad sisse välirestos, veinipokaalid ees ja lusikaga arbuusi sukeldudes (sellesse, mille Thessaloniki turult kaasa olime ostnud). Arbuus oli erakordselt magus ja mahlane ja üleüldse oli mõnus olla ja suurest telekast näidati meile ka Uruguay-Saksa jalkamatši. Terve rida mehi oli URU poolt, seega me vaikimisi juubeldasime, kui Saksa võitis ;)
JA siis, kui üks hetk manni üksi lauda jätsin, et vetsu minna, võttis mind rajalt maha kämpingus töötav kutt, kes palus deidile, kui ta vahetus lõppeb. Kuradi osav temast, mai osanud midagi veenvat vabanduseks ka öelda, sest mann oli ka eemal ja nii ma siis ebalevalt nõustusin.
Deit siis kujunes selliseks, et manni ma mingi hinna eest ära magama ei lubanud :) ja kreeklane varus ka omalt poolt kaks kolleegi lisaks, ning trimpasime baarileti ääres veel seda veini. Raha meilt ei kasseeritud, aga klaase täideti hoolega. Kolme peale rääkisid kreeklased umbes 10 lauset inglise keelt ja naersid meie eestikeelsete naljade peale. Vahepeal veeti meid saja meetri kaugusel olevasse randa tähistaevast vaatama.
Üks hetk arvas "minu kreeklane" heaks mind näppima hakata ja üldsegi et võiks skoorida või nii. Põhiargument oli: "it´s a new experience for you!"
Yeah, mina nii ei arvanud ja põgenesin ära telki. Sellel ööl oli reisi parim uni. Ilma padja ja pehme küljealuseta. Huvitav küll, miks.
11.07
Maganud vaid paar tundi, kui juba oli vaja ärgata, et auto Ateenasse tagastada. Alustame oma teekonda kell 6 hommikul, et kl 8 võtmed üle anda. Kolme päevaga oleme oma Ford Ka-ga läbinud 1600 km. Auto sai kenasti üle antud, kergendusega me tagatisraha sulas tagasi saadud ning siis kuuleme rendifirmaonult, et kreeklased sõidavad linnade vahel ikka bussidega mitte ronidega, nagu me plaanisime, ning et see bussijaam asub hullkaugel, kuhu peame taksoga minema. Ja üldsegi rongid sõidavad kord päevas või midagi.
Paanika-jaanika hakkas võimust võtma, aga me siiski ei jätnud jonni ja otsustasime rongijaamaga kõigepealt õnne proovida. Ümbernurga metroopeatusest liikume Larissa stationi peatusesse ja seal lähistel asuvasse rongijaama. Kell oli 8.50 kui küsisime, mis kell läheb rong Volosesse. Vastuse saame, et kell 9.20 ja see meile sobis suurepäraselt.
Istume ja ootame, eesolev rong ei liikunud ega liikunud eest ära, kuni mann pöördus küsima, et kas see on Volose rong. Muidugi oligi ja hea et maha ei jäänud :) Istume, loksume, sõidame mägedes. Istume ümber Larisa linnakeses, kus näeme ka kohalikku actionit - vargapoiss ees mööda vaguneid joostes ja kreeka politsei järel.
VOLOS
Jõuame sellesse mõttetusse linna kell 14. Kell 13 läks praam meie sihtkohta Skopelosele. Päris hullus seisus me siiski ei ole, sest saame piletid kella 18.45-sele praamile Skopelose saarele Glossa linna. Kell 19.30 väljuv praam Skopelose saarele Skopelose linna on oluliselt kallim ja väljub ka hiljem, jõudes kohale ööpimeduses. Oleme oma valikuga rahul ning otsime koha kõhutäiteks. Tellin "vegetables" ja saan mereadru taldriku ... nojah, jätkan tühja kõhuga. Longime ringi ja teeme aega parajaks põrgupalavuses.
Viimaks saabub siiski aeg praamile minna ning kell 21.30 oleme jõudnud sadamasse. Kimame oma pagasiga koos muu rahvaga kaldale ning minu muremõtted, kus me täna öösel magame, on kohe pühitud, kui üksteise võidu kohalikud perenaised domata´t pakuvad. Saame öömaja 40 € eest öö suurepärase asukohaga ja vaatega majas. Tuba on viispluss ning rõõmustades teatame Matoula-le, meie villa perenaisele, et 5 ööd aitäh!
Viimaks saabub siiski aeg praamile minna ning kell 21.30 oleme jõudnud sadamasse. Kimame oma pagasiga koos muu rahvaga kaldale ning minu muremõtted, kus me täna öösel magame, on kohe pühitud, kui üksteise võidu kohalikud perenaised domata´t pakuvad. Saame öömaja 40 € eest öö suurepärase asukohaga ja vaatega majas. Tuba on viispluss ning rõõmustades teatame Matoula-le, meie villa perenaisele, et 5 ööd aitäh!
Väsimus on korraga nagu peoga pühitud, elevus ja rõõm on asemel ning kaunid öövaated lummavad meid. Mina kilkan, et nii hea on olla paradiisisaarel Skopelosel, kus on filmitud Mamma Mia! film. Jalutame linnas ringi, sukeldume elavasse tänavamelusse ning surfame turistinänni butiikides. Paar tundi ringi juubeldades, hakkab esile kerkima küsimus - miks on Skopelose saarel kõik turistinänn Skiathose nimega??? Me oleme valel saarel, sellepärast! Raisk.
SKIATHOS
Et kahtlustele kinnitust saada, peame seda küsima. Eriti plass on ju küsida ka, et vabandage, mis selle koha nimi siin on. Seega ühest poest hommikuks joogipoolist ja näksimist ostes, teen müüjakutile silma ja küsin muuseas, et kle mis selle linna nimi siin oligi? Tüüp muigas, et mis te unustasite ära vä, kus te olete? Jah, just jah. Noh, Skiathosel olime muidugi. 5 ööd maiääss.
Aga noh, väike mõte meil muidugi varasemalt oli, et võiks peale Skopelose veel ühel saarel käia. Ole oma soovidega ettevaatlik eksole. Irvitades suundume ära magama, sest ainult kaks naist omapäi suudavad saarega eksida ja valele saarele minna.
12.07.2010
Magasime pikalt oma varasemat kurnatust välja. Ja pealegi, meil oli puhkus! Kella 11 ajal suundusime otsima sobivat randa. Vahepeal soetasime praamipiletid Skopelosele ja Skopelos-Volose piletid samuti. Lõppkokkuvõttes saime Skopelose saarele Skopelose linna (kohanimedega on kreeklased erilist vaeva näinud) siiski odavamalt, kui oleks otse Skopelose linna piletid Volosest võtnud. Seega Volos-Skiathos pluss Skiathos-Skopelos oli odavam kui Volos-Skopelos. Ju siis nii pidigi minema :D
Hulkusime Skiathosel ringi mööda kitsaid linnatänavaid valgete majade vahel, millel sinised uksed-aknad. Vaated on võrratud.
Leidsime kaljunukid, kuhu end laiali laotasime, rõõmsad, et hea privaatne pleiss. Privaatne maiääss, peagi hakkas muudkui rahvast voolima, sest hea asukoht oli ja türkiissinisesse vette sai ka kerge vaevaga sukelduda.
Päev möödus päevitades-ujudes-päevitades, kuni olin vähkpunane ja põlenud ning iga cm nahka tulitas. Meie kaljunukid oli avastanud ka poisikeste kamp, kes hulljulgelt muudkui vette hüppas igast võimalikust poosist.
Ühel hetkel tõid kutid välja kaks ülinunnut meritähte, mille hiljem poistel endale sain. Andsin vastu veidi euroraha, nummid poisid olid. Üleüldse mul oli terve reisi aja süda hale sees, sest küll oli igal nurgal hulkuvaid koeri palavusest lõõtsutamas, küll kodutuid kasse palavusest lõõtsutamas, küll pisikesi lapsi raha kerjamas, küll muid inimesi mingit jama müümas ja raha kerjamas. Hullult kahju oli neid kõiki vaadata, olgugi, et mulle üldse ei meeldi mingi jama pähe määrimine ja pealetükkivus aga ju neil siis on nii raske olukord, et muud varianti raha teenimiseks-saamiseks ei olegi. Nukker oli vaadata neid ühesõnaga.
Ühel hetkel tõid kutid välja kaks ülinunnut meritähte, mille hiljem poistel endale sain. Andsin vastu veidi euroraha, nummid poisid olid. Üleüldse mul oli terve reisi aja süda hale sees, sest küll oli igal nurgal hulkuvaid koeri palavusest lõõtsutamas, küll kodutuid kasse palavusest lõõtsutamas, küll pisikesi lapsi raha kerjamas, küll muid inimesi mingit jama müümas ja raha kerjamas. Hullult kahju oli neid kõiki vaadata, olgugi, et mulle üldse ei meeldi mingi jama pähe määrimine ja pealetükkivus aga ju neil siis on nii raske olukord, et muud varianti raha teenimiseks-saamiseks ei olegi. Nukker oli vaadata neid ühesõnaga.
Hulkusime veel linnas ringi, kuni ühel tänavanurgal pilte teha soovisime, kuid nagu võluväel hunnikute viisi gruppides turiste mööda voolis. Ootasime siis kannatlikult nende möödumist, ent nemad jäid samale nurgale jutustama. Skandinaaviamaade grupid ja vastavates keeltes giidid seletasid siis "tähtsat" kohta. No ma ju valdan kõiki keeli vabalt, seega saime teada, et seal on filmitud Mamma Mia filmi see lõik, kus Colin Firth ja Pierce Brosnan Kalokairi saarele tõtates praamist maha jäid. Halleluuuuuja! Me siiski olime "mammamiasaarel".
Näe, see ongi see praami koht filmis!
Ja nii ehitavad kreeklased maja. Kõigepealt teine korrus ja siis esimene.
Ülejäänud õhtu hulkusime ringi ja sõime õhtust ja logelesime niisama.
13.07.2010
Kell 10.35 viis praam meid viimaks Skopelose saarele.
Need on veel Skiathosel tehtud pildid.
SKOPELOS
Taaskord jala, kohvri ja muud kodinad praamilt maha kaldale tõstnud, oli küsimus, et kust me öömaja saame. Aga et kordki olime sihtkohta jõudnud varakult, oli mure üsna leebekujuline. Meil siiski vedas ja kaldal oli mitu villaomanikku kodumajutust pakkumas. Meie võtsime Manose, korraliku kreeka mehe, kes meid oma autoga villasse viis. Mitte küll keskuses sees, vaid viis minutit jalutamist. Meile sobis väga hästi, seda enam, et ühe öö hinnaks oli toal 20 euri. Ma pidin ikka üle küsima, kas ma hinda õigesti kuulsin. Isekeskis olime manniga kokku leppinud, et katsuka kaubelda toa 30 euri peale.
Tuba üle vaadatud, kiire värskendus ning suundusime randa. Mina rohkem merevees kui päikese käes. Juubeldasime, et oma seiklustesse sattusime, sest kui oleks südaöösel Glossasse põrutanud nagu algne plaan ette oli näinud, poleks me majutust saanud. Skopelos jubva oli imetilluke linnake, Glossast parem ei räägigi.
Mis siis edasi? No nagu ikka - kolasime linnas, tegime pilte, tõrjusime kreeka kolemehi. Kuumusest ja pikast reisist hakkas väsimus kohale jõudma, või oli asi selles, et ma ei oska niisama olla? Kogu tamp ja kiirekiire oli möödas, nüüd oli jäänud vaid päikese käes randades vedeleda ja päevitada. Noh, mina kes ma lähen punaseks, siis nahk maha ja ongi korras, olen kõva päevitaja muidugi.
Haarasime linnast kaasa maailma parima meloni ja mugisime seda oma villas.
Enne, kui saime aga voodisse ära kukkuda, tuli võidelda loodusega. Hiigelsuured rohutirtsud, ämblikud, kassid - kõik nad tahtsid meie tuppa tungida. Kes mille peale kilkas ja voodile hüppas, aga välja me nad viskasime.
14.07.2010
Kell 9.30, vahepeal paar korda teed ületades peaaegu auto alla jäädes, seisame Europcari ukse taga, et autot rentida. Kell 10 peaksime saama oma järgmise rendiauto, ent et me oleme varajased ja paberimajandus ei võtagi nii palju aega kui Ateenas, siis annab onu meile upgreidi auto osas ja mitte kõige väiksema nagu neil meestel kombeks, vaid saan hoopis Citroen C3. Sisse istudes on tunne nagu sõidaks laevaga :) nii suur ja kõrge võrreldes omaseks saanud Ford Ka-ga. Asume Skopelose saarega tutvuma.
STAFILOS
ja sealne rand on meie esimene sihtkoht. Veel enne kohalejõudmist tõdeme, et saarel on teed hoopis midagi muud kui mandri-Kreekal - kitsad, piireteta, kurvilised ja kulgevad kaljunukkide peal (manni "rõõmuks"). Seega on parkimiskoha leidmine või auto ringipööramine omaette elamus. Paigutame auto siiski eemale ära oliivipuude varju ja jalutame ranna poole, ikka mina pika sammuga ees ja mann järgi vudides, kui tee ääres nõkerdav auto mannile pikalt silma jääb vaatama ja raksaki tee ääres parkinud autole sisse kraabib nii, et omal esistange tükkideks. Vanapapi mutid auto peal kisavad ja kiljuvad ja tea, mis sealt edasi sai, meie läksime kiiresti randa ära. Rannas esimese asjana muidugi vette ligunema, kuid asu ei anta, sest mingid inimsööjad kalad kukkusid näksima, niiet tuleme kiiresti välja, praeme päikese käes ja otsustame ette võtta järgmise ranna, kui saabuvad autotäied lastega pered.
AGNONTAS rand on Stafilose kivisest rannast juba veidi parem ja LIMNONARI rannas me parkimise kohta ei leidnud, seega suundume edasi PANORMOSe kolme tärni randa. Maksame parkimistasu 2 euri ning sukeldume lainetesse. Veedame hulk aega selles mõnusas helesinise veega rannas. Päike põletab kui põrguline.
MILIA
Vot see on unistuste rand. Siinsamas filmiti ka MammaMiat ning selles 6 tärni rannas veetsime mitu head tundi. Muidugi poosteme vees igatpidi ja pakume kaasrannalistele huvitavat vaatepilti. Mina keeldun rannast lahkumast :)
KASTANI
rand on järgmine peatuspaik ja ka siin leidis aset MammaMia filmimine. Siin torman juba, kleit seljas, merevette ja mõnulen. Vahetusriided on kaasa varutud, seega leiab autos aset kiire ümberriietumine.
CHOVOLI
rand Elios-Klima linnakeses oli me järgmine peatus. Traditsiooniline ujumine-päikese käes kõrbemine. Mina olin juba täiesti ära kõrbenud ja tulitasin üle keha. Hellemad kohad punase laigulised ja kreemi kulus kilodega.
LOUTRAKI
linna viis meid muidugi kitsas ja käänuline tee. Linn on siinkohal palju öeldud, pigem nagu küla, kus soovisime einestada ent kaardiga maksta ei saanud ja pikemat juttu me tegema ei hakanud.
GLOSSA
linn ehk küla asus kilomeetri kaugusel Loutrakist ja asus tegelt viimase kohal mäe küljel. Vaigistasime oma näljast karjuvad kõhud ja suundusime edasi.
AGIOS IOANNIS
See Mamma Mia filmist tuntud koht oli lihtalt võrratu vaade ja tee siia seda vaatepilti väärt. Päris mitu korda tuli vastu auto kitsal teel, kus korraga mahubki sõitma 1 auto, seega aga vastu mäekülge ja las teine sibab mööda kui saab :D
Ma ei tea, kuidas Meryl Streep nendel trepiastmel joosta ja laulda jaksas, mul oli võhm väljas paari sammuga, päike küttis täiega ja higi ainult voolas. Kleit oli selga kleepunud ja juustest ma parem ei räägigi.
Vaatamisväärsused saarel nähtud ja päev õhtus, sõitsime tagasi Skopelose linna. Tagastasime auto, sõime õhtust ja lugesime päeva lõppenuks.
15.07.2010
Magasime, kuni und oli. Seejärel tegime katset esimest korda Kreekas bussidega liigelda. Sõitsime bussiga armsaks saanud kuue tärni randa Miliasse. Ikka on kummastav teiste maade kombeid ja toimimist jälgida, näiteks piletid bussis juht ei müü. Selleks on special asjapulk, kes mööda bussi ringi käib ja piletit müüb.
Ujumine, päike, ujumine, päike, ujumine, päike, ujumine. Suurepärane päev :)
Õhtul luristasime villas arbuusi süüa (34 senti kilo) ja raamatuid lugeda. Uskumatu aga tõsi, Mihkel Raua "Sinine on sinu taevas" on super raamat. Oluliselt tegijam kui ta eelmine üllitis.
16.07.2010
Magasime, kuni und oli. Päev otsa jalutasime Skopeloses ringi ja pildistasime valgeid maju ja siniseid uksi-aknaid. Tegelesin muidugi ka shoppinguga.
Õhtul sai taas raamaut lugeda ja võrkkiiges lesida. Manos, me villa peremees, tõi meile kingitusteks magnetid ning tema isiklik huvi oli, et me ikka kindlasti ta külalisteraamatusse kirjutaksime-joonistaksime. Seda me tegime. Tegemist oli me tripi eelviimase õhtuga ja Skopelose viimase õhtuga. Selle pidulikkust rõhutas maavärin, mis me villa rappuma pani. Telekas seinalt alla ei kukkunud, niiet midagi ekstraägedat ei olnud. Mann minuga päris ühel meelel ei olnud.
17.07.2010
Kell 6 olime oma suure pagasihulgaga villa kõnniteel triksis-traksis valmis. Manos oli välja reklaaminud, et viib meid kenasti sadamasse ära ka. Kell 6.30 alustasime teed Volosesse. Pardale astudes valisime esimesed ettejuhtuvad istekohad akna all. Nalja hakkas saama siis, kui mann avastas, et kohad on vist määratud. Mina, piletihoidja, vaidlesin vastu, et ma pileti peal küll ei näind. Mann tuvastas toolide pealt kohad 6z ja 6v, et mis piletil on. Piletil olid samad kohad :)
Kell 9 Voloses randudes korjas sadamas meid üks taksojuht peale ja viis 5 euri eest bussijaama. Seda me oma jõududega leindud polekski, otsustasime tagasitee Ateenasse bussiga loksuda. Kell 10.30 asusime bussiga teele ja kell 15 olime kohal - selles jubekauges bussijaamas, kuhu saab taksoga. egas midagi 7 €se taksosõiduga saime oma öömajja, raputasime pagasi näpu otsast ja algas hardcore shopping. Ilmselgelt oli pagasit veel liiga vähe, seega kammisime poide, mida Tallinnas-Helsingis-Riias ei ole. Palju kulutatud raha hiljem tonnide viisi uute leidudega, kui kell 18 meid kõigist poodidest välja visati ja uksed suleti, suundusime Plakale viimaseid kingitusi otsima.
Õhtu parimaks restoranimeelitajaks tituleerisime noormehe, kes meelitas meid: "shopping, shopping, let´s shop for moussaka and souvlaki..." Me ei läinud õnge.
18.07.2010
No võiks öelda, et trip over, aga EI. Teekond lennujaama oli kiire ja sündmustevaene. Õige check-ini leidmine koogitükk :D (piece of cake eksole). Check-in? ... No kurat, veel viimasel hetkel ikka peab Kreeka peedistama hakkama. Nad kasseerisid 14 euri pagasi eest!!! No mida hekki, tõesti. Selle eest, et mul oli pagas. Mitte ülekilod, mitte käsipagas, ei. Selle eest, et andsin kohvri pagasisse. Hämmaris ja vandudes tasusin siis selle summa, et suunduda turvakontrolli. Kus sai muidugi veel nalja. Midagi illegaalset või üleliigset küll ei tuvastatud, ent ma pidin oma kaamera osadeks võtma, et tüüp saaks sisse vaadata. See tähendas objektiivi eest filtrite ära keeramist. No kui ma oleks tahnud midagi smuugeldada, ma oleks aku asemele suranud. Seda ei kontrollinudkeegi. aga olgu pealegi, kreeklased ja nende kiiksud.
Vahemaandumisel Kopis kuulsime, et oi, Kreekas algasid metsatulekahjud. Õujeee!
