Kosovo on ilus ja kole üheaegselt. Ega ma väga kunagi arvanud, et ma siia riiki oma sammud sean. Kuigi nüüdseks võrdlemisi stabiilne riik, olen ma ta liigitanud sinna Afganistaan-Iraak kategooriasse.
Piiriületusel juba saab selgeks, et see on mahajäänum riik teistest Balkani riikidest. Piiripunkti taamal vaated on rusutud ja varemeis. Aga ega me piiri nii kiirelt ületatud saagi. Ma olin internetist lugenud ja seegi info osutus tõeks - mujal Euroopas, sh Balkanil saab vabalt rohelise kaardiga ringi reisida, aga Kosovosse sisenemiseks peab ostma eraldi Kosovo kindlustuse. Piiripunktis kohe ka mugavalt müüakse, 20€ ja see on sinu. Vähemalt kehtib ka siin riigis euro, mis lihtsutab me elu.
Suunaks on meil Prizren ja tegeleme muidugi öömaja otsingutega. Kiire peatus marketis Kosovo moodi. Müüakse kõike. CDd maksavad 1€. "Originaalid"! Nagu ikka, mošeed igal pool.
Suunaks on meil Prizren ja tegeleme muidugi öömaja otsingutega. Kiire peatus marketis Kosovo moodi. Müüakse kõike. CDd maksavad 1€. "Originaalid"! Nagu ikka, mošeed igal pool.
Küla küla küljes kinni, leiame siiski väikese põllu, kus ka metsatukk. Võsa vahele parkides oleme tee pealt vaateväljast eemal. Väga hea, saame autos ära magada. Kell on 21 ja väljas on juba kottpime, väsimuski kimbutab. Kui oma võsa vahelt natuke põllu poole jalutan, avaneb vaatepilt:
Uurin härralt, kes 6 aastat tagasi Kosovos rahuvalvajana teenis ja selletõttu ka siia tagasi tahtis tulla, et näha, mis muutunud on, et mis suur asula see taamal paistab. Härra teeb mulle hella musi ja vastab,et Kosovo ongi üks suur asula. Kahest küljest piiritlevad riiki küll mäed, ent keskelt on madal ja lauge. Et igal pool on maja maja küljes kinni, siis niimoodi tuledesäras paistabki, et oleks nagu suurem linn. Tegelikult on need üksikud majapidamised üle riigi.
Suundume magama ära, uni on sel ööl heitlik.
21.07.2014
Kell 7 hommikul on juba päike ülipalav. Ärkame ja lahkume, ei taha võõra maa peal hakata hommikusööki tegema või sööma. Jätkame sõitu Prizren suunal ja et me sõidamegi just ühte mäeahelikku pidi, mis Kosovot piiritleb, siis ühes tipus on mõnus vaateplats/parkimisplats, kus ilusa vaate taustal ongi hea hommikusööki nautida. Omlett läheb pannile.
Väike pilt ka Makedoonias ostetud puuviljades. Praegugi neid vaadates hakkas isutama ja tahaks veel. Pildilt ei paistagi, kui uskumatult mahlased ja magusad nad olid.
Teel Prizreni suunal saan muiata Kosovo liiklus- jm märke. Huumorit neil jagub, samas tanki liikluspiirang ei ole miskit naljakat. Tee peal sõitmas tanke/muid soomukeid me ei näinud, küll aga vaatluspunktides seismas, ja nid punkte on omajagu. Ka erinevad vaatlejad jätkuvalt teenivad aega Kosovos, nii nt nägime OECD märgistusi.
Aga no mis asi see on? :) JA sellist märki ei olnud mitte üks tee ääres :)
Selliseid puhta vee võtukohti oli päris palju.
Ja palun väga: White House ikka ka.
Prizren.
Pargime auto hommikusesse linna ja sellega seoses tekib probleem. Prizreni vanalinn on kitsaste ühesuunaliste tänavatega, mida ründavad hordides autosid ja inimesi, seega on päris palju parklaid ka erinevates nurkades. Tekib probleem tasumise kokku leppimisega. Küsin parklamehelt hinda, vastab 1€. Noh, pole kõige kallim hind, okei. Jääme siia. JA sellega nagu lugu piirdub. MA üritan oma serbovene segakeele algetega uurida, et kas kviitungit ei saagi, et märgiksite algusaja peale? (tunne on nii väga "me oleme Tallinnast, me maksame") Keegi ei saa meist aru, me ei saa neist aru ja mingit fikseerimist ei toimu. Ma natuke pahaselt arutlen härraga, et aga kuidas me siis maksame, kui ei fikseerita algusaega ära. Et mitme tunni eest siis? Aga lugu jääb segaseks ja lööme käega. Eks hiljem klaarime.
Asume linna uudistama ja möödume nii mõnestki muust parklast. Saame selguse meie arusaamatusele :) Selgub, et hind 1€ on 8h ehk pmst terve päeva eest. Ihsand, mulle Kosovo hinnad meeldivad :)
Jalutame tänavatel, mis kõik on üks suur turukaup. Pood poes kinni igasugu võimaliku kraamiga. Palju on riidekaupluseid, mis noh... ei kõneta. Hädasti on vaja küll mõnda kleiti soetada, sest puhas pesu on hakanud reisil otsa saama, kuid no ei tõmba see turukaup. Mõnes butiigilikumas kohas isegi proovin selga mõnda. Härra laidab maha - liiga lühikesed, kann vaevalt kaetud, ning ei istu hästi. Selge, Balkanis tõesti ei ole mõtet poodidesse shoppama minna, midagi lihtsalt ei ole osta. Veel on igal nurgal kulla-hõbeda poode (sõrmused, ketid, kõik müüakse kaalukaubana ja hinnad ei olegi kallid. Aga et ma ise ju endale sõrmust ei osta ja härra ütleb, et küll tuleb õige aeg, siis tehinguid ei tee). Kõige selle kraami vahele on veel pikitud CD-poed, kus müüakse hirmvanasid Beethooveni ja Van Damme seeriate filme... otse kinost filmitud, ning erinevad söögikohad.
Märkame mäe otsas kindlust :) Ja enam ei viitsi, lihtsalt ei viitsi. Jalutame seega niisama tänavatel, otsime postkontorit ja leiame. Saadan teele Albaania ja Makedoonia kaardid. Otsin paarist leitud suveniiripoest postkaarte, aga mida pole, seda pole. Mõtlen, et noh pealinnast Prishtinast ikka saab ja ei muretse.
Vana sild, tänavad, poed. Kõik see kirju-mirju jääb meenutama Prizren linna.
Prishtina.
Meeletupikk linna sissesõit. Metsikult palju kaubamajade-laadseid tooteid ja muid keskuseid.
Pargime auto Prishtinas ja saame järjekordse uue kogemuse. Auto tuleb parkida imetillukesele platsile kohe teise auto sabasse ja meie järel juba uus auto pargib meid kinni. Vaatame, et ooookei... Kui tahaks lahkuda praegu, siis enam isegi ei saaks. Väljume siis autost ja parkimisplatsi kutid kohal, et jäta võti nende kätte. Võite ette kujutada umbusklike eestlaste pilke. Misasja? Terve elu on autos + jalgrattad, mida nad juba näpivad ja uurivad härralt, et kas ära müüd? Härra ei müünud. Arutame, et mis teeme siis, kui otsustame, et me välja praegu küll ei saaks ja noh, olgu. Vaatame, mis saab. Jätame siis võtmed ja lahkume. Parkimise eest tuleb hiljem maksta 2€. Siin on juba pealinna hinnad.
Külastame ühte lähedal asuvat keskust. Härra skoorib endale jaki, mina ikka ilma. Otsime kesklinna:) Vahepeal põikame sisse mingisse mehhiko söögikohta ja saame eluhalba sööki, aga et kõhud oli tühjad olnud,siis midagi ikka. Peale söögipausi tagasi palavuse kätte tänavale jõudnud, arvan, et maisitõlvik päästaks maitseelamuse. Albaanias ja Makedoonias saime niinii häid maisitõlvikuid, seega ei mõtle ka kaks korda. Saame kõrbenud ja kuivad nässid, mida ma ei suuda süüagi. Toiduga on siin Prishtinas üldistust tehes kehvasti.
"Kesklinn" leitud, jalutame siis sellel ühel pikemal jalakäijate tänaval. Ainus, mis seal müüakse, on vanad raamatud, mõned ikoonid ja ahjaa, igal pool istuvad vanamehed, kes pakuvad kaalumise teenust. Jah. Raha eest saad tänaval oma kaalu kontrollida. Nagu päriselt? Ja inimesed käivadki kaalumas....
JA ei mingeid postkaarte. Mitte mingitki suveniiri, kui seda peaks tahtma. Mis linn see selline on? Tore vähemalt, et me Prizrenis käisime. Kui keegi vähegi mõtleb Kosovosse minna, siis too linn on mõttekaim külastamiseks. Seal on ajalugu ja vanalinna, Prishtinas ei ole mitte midagi. Võimali, et Kosovos turiste väga ei käi :) Et nagu sellepärast. Kui Makedoonias kämpingus erinevate riikide reisisellidega rääkisime, siis kõigil oli Kosovot kuuldes ehmatus, et ei, nemad küll ei julge... Võibolla siis paljud inimesed mõtlevad nii. Igatahes karta tegelikult pole vaja.
Nonii, järjest paremaks lähevad need sildid.
Kontroll-punkt. Ma enam ei mäleta, mis riigi oma, hollandlaste? Igal riigil, mis Kosovos teenib, on oma laagrid-keskused ja omad kontroll-punktid.
Huumori tipp :) Karda kassi?
Mitrovice.
Kui Prishtina valmistas tõelise pettumuse, asusime oma autonina hoidma põhja suunas ja iga kilomeetriga lähemale Eestile. Sõitsime Mitrovicesse, kus härra kuus kuud elas ja rahuvalvajana teenis. See kant oli talle eriti oluline üle tshekata, nii me sõitsimegi tema kämplaagrit vaatama (oli nüüdseks maha jäetud) ning tutvusime linnaga ka.
Ja muu linn:
Nii müüakse liha kuuma ilmaga palaval tänaval.
Kui olime Mitrovices auto parkinud, asusime otsima ... ei midagi muud, kui postkaarti. Haahaa. Ei müüda ja vabariigis ei toodeta. See lapsena tihti isalt kuuldud nali on siin riigis täiesti reaalsus. Leiame postkontori ja käte-jalgade abiga (näitan postmarki, mille Prizrenis olin ette ostnud), et vaja midagi, mida teele saata. Üks vanem härra saab aru ja kaob taharuumi. Postkontoriruum ise on suur kõle ruum igas seinas olevate lettide ja meestega nende taga, aga riiulitel-lettidel midagi ei müüda. Vanem härra saabub tagantruumist kahe-kolme postkaardiga. Noh, need on toodetud 40 aastat tagasi ja pilt on tuhmunud värvidega ja pmst ei midagi ütlev. Lepin nendega, sest saan midagigi teele panna. Vähemalt see mure tehtud ja traditsioonid au sees - igast riigist saata Eestisse postkaart.
Tänavatel on suuremat sorti laat. Müüakse kõikvõimalikku.
Jalutame härraga sillani, mis eraldab linnas serblaste ja albaanlaste linnaosad. Seda valvavad tänini carabienid ja politsei. Ju siis esineb jätkuvalt rahutusi? Igatahes albaanlastel Kosovos on küll arusaam, et see kõik peaks Albaania osa olema ja nii lehvivad ka paljudes kohtades Albaania lipud. Igal pool linnas on näha küll poolakate, küll prantslaste campe. Ringi sõidavad KFOR märgistustega autod (Kosovo Force), palju on kontrollpunkte. Rahuvalvajatel tööd jagub.
Väike näide ka veel mõni aasta tagasi eriti populaarsetest CD shoppidest. Nüüd on neid linnas vähemaks jäänud, härra näitas ette, kust tema ostmas käis :)
Mitrovice asub üsna Serbia piiri lähistel, seega liigume piiripunkti suunas. Vahepeal peatab meid politseikontroll, rutiinne passide kontroll. Avaldab arvamust, et me ei pruugi sealt punktist Serbiasse saada, paljud välismaalased on tagasi saadetud, kuna sisenetud Blace linna kontrollpunkti kaudu. Et ilmselt meil tuleks sõita tagasi Mitrovicesse, sealt keerata Pec linna peale ja sealt Montenegrosse, et selle kaudu Serbiasse siseneda. Ütlesime, et teeme siiski proovi.
Sõidame paar kilomeetrit edasi, piiripunktini on vähem kui viis kilomeetrit. Sõidame mägede vahel kanjonis, imeilusad vaated järvele ja mägedele. Ühtäkki keerab härra tee pealt ära x külavaheteele, mida on võsa vahelt raske märgatagi ja asub mäkke rühkima. Umbes tunni jagu on tegu üles mäkke sõiduga. Härra ei ole päris kindel, aga arvab, et oli see teeots, kus ta vanasti rahuvalvajana patrullides sõitis. Et seal mäe otsas peaks olema üks küla, kus ta käis rakit ostmas :)
Külakese nimi on Zubin Potok, imekombel me ta üles leiamegi. Härra kahtlevalt uurib külakese maju, kunileiab õige. Jään autosse ootele, kuni ta juttu läheb ajama. Pererahvas tunneb ta ära ja no see, mis järgneb, on küll täielik müstika. Auto tuleb hoovi parkida, mind kupatatakse autost välja. Hoovi kaetakse laud - söögid-joogid ei lõppe. Jutt ka mitte, missest et me aru ei saa. Mulle tundub kohati, et ma isegi rohkem räägin, kui härra. Räägitakse serbia keelt, milles on palju sarnasusi vene keelega ja nii me sealt ka uusi väljendeid õpime jakiiresti kasutama hakkame.
Igatahes on see külas suur uudis, et me pererahvale külla oleme tulnud. Terve küla voorib kohale ja kõigile kantakse ette, et kes me oleme ja kust tulime. Ausalt öelda, kui keegi mulle hoovi sõidaks, et tere ma 6 aastat tagasi käisin siit majast midagi ostmas, sisi ma vaataks kulmude kergitades otsa "ja mis siis?"
Siin aga olime nagu kojutulnud poeg!
Mõistagi ei saa me siit täna kuhugi liikuma. Majas elab viis venda oma peredega, kõik nad mingil ajahetkel liituvad. Põhitegelane, kes härra üle rõõmustab, muudkui hõiskab "Dobro! Dobro, Marko!" Mida rohkem nad endi rakit manustavad, seda rõõmsamaks tüüp läheb. Hakkan juba vaikselt mehe ülelöömise pärast muret tundma, sest kaelustamist ja musutamist on palju :) Härra viisaka mehena peab vastu :D
Kobin varem magama, kui härra. Tema veel "jutustab" pererahvaga. Kuigi meid üritatakse väga veenda tuppa jääma, valime siiski auto. Inimesed elavad äärmiselt lihtsalt ja me ie hakka tüli tegema endi pärast. Jääb veel keegi oma asemest ilma. Ei, meil autos deluxe voodi ootab. Saan teki alla ära napilt enne tugevat vihmavalingut.
22.07.2014
Ärkame ja mis muud, kui jätkame sealt, kus pooleli jäime :) Söök ja jook lauas. Kahtlustasin juba ette ja nii ka läks, et see lahkumise protsess saab pikk olema. Kõigepealt kohvi-tee. Siis kui lõpetatud, surutakse istuma tagasi, et toit tuleb. Pikalt istume ja otsime vaikusetäiteks midagi, mida öelda. Jälle saabub muudkui külamehi, kõik istuvad kõrval ja vaatavad pealt, kuidas me pererahvaga sööme.
Kell 10 saame viimaks liikuma. Enne pikk kingituste tegemise-vahetamise tseremoonia ning kellegi pika sisutiheda pulmaalbumi läbi vaatamine.
Jõuame viimaks piiripunkti ja Kosovo poolel on teenistuses üks hollandlane, kes jagab meile hüva nõu. Huvitav, miks kosovolasi ei ole piiripunktis? Korruptsiooni tõttu?
Hollandlane soovitab passid ära panna ja passide olemasolust mitte hingatagi, sest meil on Kosovosse sisenemise tempel Blacest. Sama jutt, mis eelmine õhtu politsei oli öelnud. Serbia Kosovot ei tunnista ja Blace ei ole ametlik piiripunkt nende silmis, seega Serbia piirivalve silmis oleksime me illegaalselt Serbiasse tulnud (ise on Kosovo piiril, eriti silmakirjalik...). Hollandlane soovitab näidata üksnes ID-kaarti ja sellega edasi liikuda. Nii ka teeme, sest Serbia punkt on viie meetri kaugusel. ID-kaartidega saame küsimusteta sisse, mis aga tähendab, et Serbia templit passi ju ei saa...
Oh, minu väiksed mured :) Vähemalt ei pea üle 100 km ringi sõitma. Ma isegi poleks vastu olnud sellele, aga härra tahab juba koju tagasi sõita.
Seega Kosovo reis sai läbi :)
