Makedoonia piiripunkti (passi ka tempel, jess) ületame õhtul ja algab mägedest laskumine ning öömaja otsimine. Kohe piiri ääres asub järveäärne linnake Struga, suundume kõigepealt sinna. Vaatame algul ringi selle pilguga, et leida lihtsalt eraldatum nurgake, ent ei näi näkkavat. Jällegi on see üsna väsitav tegevus ka, tahaks lihtsalt nüüd puhata ja mängida. Silma hakkab üks viid kämpingule, otsustame uurida ja hinda küsida. 12€ eest oleme nõus (s.o siis kaks inimest ja auto) jääma. Tegemist on järvekaldal tillukese armsa kohaga. Omanik ise toimetab meiega ja teatab, et oh, meil on ühed eestlased veel. Näete seal istuvad.
Seega meie Balkani tripi esimesi eestlaseid kohtasime me jumala suvalises võsa-kämpingus. Vahepeal serveerib omanik tasuta rakit ja kohvi, mis mõlemad härrale menetlemiseks suunan. Seame end sisse ja et eestlased, kolm daami, istuvad meie auto kõrval, siis asumegi juttu ajama. Et Eesti on ju väike, siis ei ole tegemist lihtsat suvaliste toredate inimestega, vaid ühega neist olen varasemalt kokku puutunud. Nimelt selle söögikoha juhataja, kus me preili Mga oma ühissünnipäeva pidasin ja tollal me nii sõbralikes suhetes küll ei olnud. Igatahes seda teemat ma üles ei võtnud ning suhtlesime õhtu läbi toredasti.
Nemad muljetavad oma seiklustest ja plaanidest, meie endi omadest. Härra degusteerib nendega koos veine ja Serbia veinid tunduvad tõesti väga head olema.
20.07.2014
Kerge hommikusöögi ja kaaskämpijatega tutvumise-jutustamise järel saan kämpingu omaniku juures kohalikku valuutatki vahetada. 1 euro = 61,50 makedoonia denaari.
Sõidame läbi Struga linna ja see muljet küll ei avalda. Struga vastaskaldal asub suurem linn, mis kannab järvega sama nime - Ohrid. Ohridist leiame ees all-linna ja mäe otsas kindluse koos vanalinnaga. Ei saa me jätta ju järjekordset kindlust vallutamata ega mäge ronimata, kuigi vaikselt hakkavad kõik kindlused ühte nägu minema.
Ohridi vanalinn on maaliline. Mulle väga meeldib ja jalutan rõõmuga, kuigi mäkke rühkimine on võtnud hingeldama. Tõhus trenn see reisimine. Ohridi vanalinn kuulub muidugi ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Üldse me võiks Balkani reisi ümber nimetada UNESCO listi reisiks :) Kuigi siis tahaks näha ka inkade jälgi jne ehk et suunuda lausa laia maailma. See selleks...
Võtamegi Ohridi vanalinnas aja maha ja jalutame ringi. Sissepääs kindlusesse nt 100 denaari. Igal sammul näen sõitvaid või parkivaid retroautosid (yugod ja/või zastavad) ja no mulle väga meeldivad. Kui see nii lapsik ei oleks, siis ma kilkaks rõõmust.
Ohridist suundume kauneid järvevaateid nautides allapoole. Kuigi sihtmärgiks olime võtnud ringiga sõita Bitola linna, siis ma olen üdini rõõmus, et tee peale jäi "muuseum vee peal". Selle pilte ma olin netis kodutööd tehes näinud, aga vihjeid, et kus asub, polnud. Seega teadmiseks, asub veidi Ohridist all pool järve ääres. Kui selle hetkeni ma polnud Makedooniast väga vaimustunud, sest ilusaid kohti oli ju olnud, kuid seda "miskit" ei tundnud. Aga nüüd... Makedoonia sai kohe mitu plusspunkti mu käest.
Kas ma mainisin juba, millist imeilusat värvi Ohridi järv muidugi on? Ei? No vaadake siis! Pilte ei pea üldsegi tuunima, sest täpselt nii ilus ongi.
Muuseum vee peal on järvest leitud postide, savinõude, luude ning muude esemete põhjal taastatud kunagise (1200 eKr) küla näidis. Eriliselt lahe! Ma oleks tahtnud siis ja noh, praegu tahaks ka elada sellises kohas. Vee peal! Imeilusa järve peal soojas kliimas...
Järvekaldal on lausa väike kohvik, kust pikalt kaalumata võtsime jäätised ja nautisime olemist ja vaadet.
Seejärel jätkasime sõitu. Kaardi järgi loen ja vean näpuga, et Trpejca külast peab tee ära keerama, kuid magame teeotsa maha ja jõuame Albaania piiri äärde taas. Ots ringi ja tagasi. Vahepeal möödume varjendist. Kusjuures huvitav on see, et kodutööd tehes lugesin netist, et Albaanias on 70 000 mahajäetud varjendit ja noh põhimõtteliselt igal sammul on neid. Me ei näe Albaanias mitte ühtegi, hoopis Makedoonias trehvame ühega.
Tee Bitolasse viib läbi rahvuspargi, mille tõttu kasseeritakse meilt 180 denaari. Sõit kulgeb muidugi üle mägede, vaene härra. Ja mina ka muidugi, sest see tähendab taas sinka-vonka teid. Aga vaated on küll fantastilised.
Bitolas on pühapäeva puhul parkimine täiesti tasuta. Tekitas meis esiti suurt arusaamatust, alati tahetakse igal pool ju raha :) Eriti, kui parklas toimetab veel noormees, kes usinalt sulle vaba kohta otsib ja hoolega juhendab. Andsime muidugi jotsi, tubli poiss oli.
Linn on äärmiselt sümpaatne, seega me otsustame taaskord aja maha võtta, süüa ja jalutada.
Kui jätkame teekonda, siis algselt plaanis olnus järgmisest linnapeatusest loobume. Lihtsalt ei viitsi :) Seega sõidame ühe jutiga Skopjesse. See tähendab, et valime KIIRTEE. Ainus kiire selle juures oli raha küsimine. Tasulised punktid iga natukese aja tagant ja muudkui pidime maksma - 60 den, 80 den, 40 den. Küll on hea, et ma Bitolas ATMist raha juurde võtsin, muidu oleksime hätta jäänud. Tee ise oli äärmiselt kehvas seisus. Pildil olev tee ei ole veel see KIIRTEE, lihtsalt pidin pildistama ja jagama ju zastavat ;)
Ainus peatus, mille me tee ääres teeme, on et osta puuvilju. Lette on terve tee täis ja tükk aega meil juba neelud käisid. Pakutakse nektariine (või on need virsikud? aprikoosid? ma lihtsalt tõesti ei tee vahet...) ja hind 3€ ehk 180 denaari paneb mõtlema, et kallis ju... Albaanias müüdi 1€ kilo. Siis müüja selgitab, et ei-ei, 3€ on kasti hind! Misasja??? Muidugi võtame. Jõhkralt suur ja raske kast on, 10 kg kui mitte rohkem.
Seejärel läks lugu segasemaks. Annan 200 denaari, see teeb 20 den tagasi eks? Vale. Tädi jutustab omas keeles muudkui ja ma ei saa muhvigi aru. Siis toob mulle auto peale veel teise kasti ploomidega. Et noh, tagasi raha ei anna, osta parem juurde. Mulle kohe üldse ei meeldi, kuidas ta mu rahakotti silmadega loeb ja sealt raha nõuab. Kuidas sa ütled, et ei ole, kui 50-eurosed silma hakkavad?
Lõpuks jõuame selleni, et anname talle 2€ ja loeme tehingu tasa olevat. Ma ei kavatse hakata suuri kupüüre talle andma, sest näha on, tagasi ei mõista ta anda. Ja pealegi just see ebameeldivus tehingu juures - olgugi, et mul on rahakoti vahelt näha raha, siis halloo, see on ju millekski planeeritud, mitte et anda müüjale, kes vahetusraha ei taha tagasi anda.
Sellest väikesest ebameeldivusest hoolimata oli tegu imeliselt mahlaste ja heade puuviljadega.
Viimaks Skopje! Tegelikult oli meil härraga Skopje uitmõte aasta tagasi, kui tänu ↔e organiseerimisvõimetele peale meie kiirBalkani viikendi avastasin oma jaoks uue imehindadega WizzAir lennufirma, mis Stockholmist suundub lisaks Belgradile ka Skopjesse. Mõtlesime härraga tollal lennatagi sinna, kuid siis ei sobinud meile kahjuks enam kuupäevad ja läksime Düsseldorfi hoopis.
Nüüd siis oleme Skopjes. Etteruttavalt mainin, et täiesti minu maitse järgi linn ja kui WizzAiriga odavalt saab, siis teeks mõnusa nädalavahetuse siin täiesti kindlasti.
Kuna GPS alates Albaaniast on täiesti mõttetu, siis juhindumegi viimasel ajal üksnes viitadest. Hetkel siis CENTAR viida järgi. Kuidas küll välismaalased Tallinnas sõidavad? Ei mingit centar, centrum, center vms ligilähedastki sõna? Kesklinn, veel hullem südalinn. Mis viited need ka on? :)
Kesklinna taga ajades kohtame tänavate peal hulganisti linnaliinibusse. Kahekordseid punaseid linnaliinibusse. Ma tuleks Skopjesse tagasi kasvõi üksnes sellepärast, et nendega sõita saaks.
Viimaks pargime auto ja hakkame jalutama. Meil on käes pühapäevaõhtu. Esimese hooga jõuame välja bazaarile, mis on tohutusuur, suurem vast kui Sarajevos (mõttes liigitan hetkel Skopje ka Sarajevoga sarnaseks)... aga täiesti tühi!!! Mul on postkaardi mure :)
Kõik kohad on kinni ja tänavad inimtühjad. Arvan, et nagu Sarajevoski, see ongi keskus ja kõik, muud linna mida vaadata, pole. Nagu kummituslinn.
Kuna me parkisime järjekordse kindluse järgi, siis mõtlesime, et hakkame sinna suunda hoidma. Treppidest tõuseme natuke üles, et avastada, et need ei viigi kindlusesse. Küll aga saab näha kõrgemat vaadet linnale ja teisel pool kiirteed näib olema paar turisminänniputkat. Kõik ei ole veel kadunud.
Kõnnime teisele poole ja voila! SIIN on otsitud keskus :)
Mis meid härraga muigama paneb, on ülekuhjatus! Kõike on palju ja üheskoos - sõjameeste skulptuurid, purskkaevud, nikerdatud paleed (ja ma mõtlen tõega nikerdatud, neid ornamente ja detaile on loetamatul hulgal), sillad, modernsed skulptuurid ja moodsad klaasehitised. Samas käib ka vilgas ehitustöö, tundub, et mahub veel ohtralt juurdegi.
Kahtlustame, et pühapäeva õhtul on kindlus juba suletud ja seetõttu ei hakka üritama sinna sisse pressida. Otsin postkontoreid ja isegi leian paar tükki, aga muidugi on ka need pühapäeval suletud. Seetõttu tulevad nii Albaania kui Makedoonia postkaardid Kosovo templi ja margiga. Seal on jälle oma häda - postkontoreid on palju, aga Kosovo piltidega postkaarte absoluutselt mitte :)
Sillad ja paleed üksteise kõrval tihedalt koos. Iga palee juurde eraldi sild muidugi, palistatud ohtrate skulptuuride ja nikerdustega.
Poisid-plikad - selline on Välisministeeriumi fassaad:
Ja siit majast edasi ametlik kesklinna osa lõppeb ja lõppeb ka ülesvuntsitus. Teisel pool tänavat/silda kui kommipaber maha kukkus, siis sinna ta ka jäi. On prügi, on puuoksi, on muud. Noh, eks nad arenevad ja õpivad, küll saavad ka muu linna kauniks. Muidugi näitavad need vaated hetkel ka riigi olukorda ja suhtumist - riigihooned on kõik luksulikult uhked, aga üle tee on vaesus ja teedel sõidavad inimesed zastavadega.
Et Skopje asub Kosovo piir äärest paarikümne kilomeetri kaugusel, siis rohkem me hetkel Makedoonias ringi tiirutama ei hakkagi ja lahkume. Aga vot kokkuvõtteks suutis Makedoonia mind võluda ja siin tõesti on midagi, mida vaadata.
