SOFIA, BULGAARIA, august 2013

20.08.2013

Kella 8 ajal jõuame Bulgaaria pealinna Sofiasse (või noh, nii me arvasime, aga sellest hiljem). Esimeste soovide seas on wc külastus raudteejaamas. Maksab see muidugi raha ja nüüd peame hindasid jagama 100 asemel 2ga. Bulgaarias on käibel lev.

Niisiis, wc ja saame kohe jälle irvitama hakata :) Meile vaatab vastu auk maas :) Pole hullu, meil ongi käsil ->e-ga ulmeline reis ja me ei löö risti ette. Veel enne kodus olles ja reisiks valmistudes luban pühalikult ->e-le, et kui kärbsed juba ümber tema tiirutama hakkavad, ma siis lahkelt ütlen talle, et pesta oleks vaja. Saame end kasitud ja pestud ning kaunilt riide sätitud. Uued outfitid ja valmis tegudeks. 

Esimeseks teoks on kindlustada õhtune edasireis ehk ainus lahtine ots me reisil. Nimelt meil puudus etteostetud pilet Bulgaariast Rumeeniasse saamiseks. Valikuid oli meil mitmeid ja me ei pablanud üldse - rong, ümberistumistega bussid, viimase hetke pakkumisega lend? Ja takso. Viimase tarbeks olime kumbki kaasa võtnud 100 eurot. Et kui tõesti muud varianti ei ole, siis taksoga.

->e on teinud netis eeltööd, et rong maksab ca 80 USD ja piletid tuleksid ka postiga läbi USA? Mis selle hinnaks veel kujunenud oleks?

Niisiis, leiame raudteejaamas kohaliku lahke abiga rahvusvaheliste sõitude kontori ja saame jutule ühe inglasega. Too tahab kohe meile kõik oma eluloo ja seiklused ära rääkida ja teeb seda ka väga kõlaval häälel, niiet saame lausa kaks korda korralekutsumist kassast kuulda :)

Jõuab järjekord meieni ja asume uurima variante. Saame kella 19sele rongile Bukaresti piletid, maksavad 65 lev'i ehk ca 33 eurot. Juhhuu! Taaskord magamiskohad neljases kupees, meile sobib. Tädi veel seletab juurde Moskva rongi infot ja et meil alumised kohad. Oi need meile sobivad.

Selline suur asi korda aetud, 100 eurot taksotagavararaha taskusse jäänud ja eelarve igati graafikus (meil on kummalgi kaasa vahetatud 70 eurot Bulgaaria jaoks), on järgmine projekt hommikusöök kohvikus.

Uitame rongijaamast välja tänavale. Tegelt läheb maa alt süsteem ka trammipeatusesse jõudmiseks, aga me teeme turisti ja jookseme üle tee. Ei saagi ju täpselt aru, kuhu suunda ja mis trammiga, neid sagis seal ristmikul igasse suunda ja palju. Üks onkel kohe aitab, kui küsin tsentr goroda't. Paar peatust ja tunneme, et nüüd võiks maha minna. Pilt on üsna kesklinnalik.

Piletit me ei jõudnud veel selle aja jooksul osta, ei teadnud ka täpset hinda. Noh, jänesed ühesõnaga.

Kohe peatuse lähistel hüppame sisse esimesse hotelli ja küsime linnakaarti. Saame selle lahkelt ja kõiksugu linnainfot ka. Et no kuidas saada rongijaama tagasi (ja palju pilet maksab - 1 lev) ja kus mis on. Kuna minu on komme erinevate sihtkohtade kaarte koguda ja ->e-l läks ka kaarti vaja, siis küsisin endale ka. Muidugi sel viisil, et panin ->e tanki, et no ta võib ära kaduda. Loodetavasti ->e ei pahandanud mu peale :D

Seejärel otsime kohvikut. Jalutame mööda tänavat otse, kui meid võtab rajalt maha... kingapood. Oh jaa. Astume lihtsalt sisse, et hindasid vaadata ja need hinnad lihtsalt hõiskavad, et osta mind! Ma ise ei pannud esimese hooga tähelegi, aga ->e oskuslikult tõmbas riiulilt välja imelised lillelised kontorikingad. Ma küsisin oma numbrit ja need olid võrratult ilusad jalas ja ma pidin nad ära ostma. Hind oli 15 levi (7.50 eurot eksole).

Jah, vot selline riik.

Asusime lahkuma oma missiooni suunas ehk et kõht oli väga tühi. Vaateaknal kõnetas aga järgmine paar, mida poes riiulil polnud näinud - samblarohelise-kollase üleminekuga kingad (19 levi). Just täpselt sellised, mis mätšivad mu uhke samavärvi kleidiga. Otsustasime, et ei hakka praegu tagasi minema, lähme siis,kui teel rongijaama. Etterutaavalt, ma ei jõudnud sinna poodi tagasi :(

Järgmine peatus oligi kohvik, tegime sändvitši-mahla (mõnele mahl, mõnele latte) peatuse. Positsioneerisime end kaardil ja valisime välja edasised suunad ja plaanid.

Nii saigi üle vaadatud Nevski uhke kirik ja muud tänavad.

Pargipink :)

Peale Nevski kirikut puhkasime jalga ühes kõrval olevas pargis, kui jäime ühe kohaliku õppejõu-vanahärra küüsi. Aga kui pääsesime,siis pidime lihtsalt nende peeglite taustal pilti tegema stiilis, edevuse skaala:mitu korda mahun pildile.

Veel tänavavaateid:

Sofia tänavad pakuvad aga hulgi ka kauneid kunste:

Ja tänavad pakuvad minu rõõmuks ka hulganisti skulptuure:

Olime juba paar tundi hänginud, ilmselgelt oli aeg järgmiseks söögipausiks :) Selleks soovisime vaadet kõrgemalt, seega leidsime Panorama-restorani, mille 21 korruselt avanes imeline vaade ja lubasime endale uhke söömaaja ja klaasikese veinigi. Et noh, hängida saaks rohkem seal ja akusid laadida :) Kodutu inimese rõõmud eksole. Rongis kahjuks laadimisvõimalust ei olnud, aga telefon peab ometi olema töövõimeline, et vajadusel kiirreageerimisega härrale smsi saata või FBs check-in teha :)

Peale uhket söömaaega taas rahva sekka ja seadsime end Vitosha tänavat otsima. See on siis Sofia šopingutänav. Ja seal juba poode ja kohvikuid jagus. Käisime ühest poest sisse ja teisest välja. Sisse "tühja" käega, välja paari uue kilekotiga.

Taamal Vitosha mägi

->e oli teinud uhket kodutööd ka. Mõelda vaid, ma polnud midagi uurinud, ennekuulmatu. Ja üheks infoks olid mineraalbasseinid, midagi termide sarnast siis Sofias. Aga info oli kahetine, justkui need ei töötaks, et on renoveerimisel. Meil ei õnnestunud tänavatelt ka viiteid leida ja kohalikudki kõige selgemaid juhiseid ei jaganud. Seega känseldasime selle plaani, kruiisisime mööda tänavaid niisama, poodlesime ja puhkasime jalga kohvikutes.

Vaikselt võtsime suuna taas rongijaama poole. Mure oli jätkuvalt postkontoriga. Hommikul olin soetanud postkaardid, kuid marke njeetu ja postkontor teadmata suunas. Mingid ähmased juhised olid ja nüüd asusin seiklema. ->e jäi pargipingile palavuse eest peitu ja inimesi jälgima, ma asusin otsingutele. Pärast vastukäivaid arvamusi, siiski üks kohalik mu lausa ukse taha kohale jalutas, et ma ikka üles leiaks :)

Postmargid käes, kleebitud ja teele saadetud. Loodan, et saabuvad ka ikka, mitte ei jäägi tulemata nagu Tuneesia kaardid.

Jallutasime hommikul kõnnitud tänavat pidi vaikselt rongijaama suunal, piideldes poode ja eksides vahepeal taas ühte teise kingapoodi ära, kust ma väljusin lausa kahe paari kontorikontsadega ja ->e ühe paariga, kui taas nälg tabas. Üsna õhtu oli juba käes, jalutatud palju ja raha kulutatud ka. Irvitasime, et oi kuidas meil see 100 eurot üle jäi... muidugi jäi, mhm ...

Aga tee peal oli üks kohalike toidukoht, söödi tänaval ja sai kaasa ka osta. Valikus olid imesuured pitsalõigud, hind 1.50 levi. Misasja nagu? Kas nii odavalt ka üldse midagi saab?

Panime silma sellele kohale peale ja jalutasime veidi veel, sest meil oli aega kõvasti ikka ja tegime seda siis parajaks. Leidsime ühe nurgapoe, kus paistis põnevaid hilpe olema, mina lahkusin sealt härrale t-särgiga ja endale mitme kulinaga. ->e ei jätnud samuti rahakotiraudu kinni. 

Seejärel leidsime ümber nurga ühe turu. Oo, nektariinid 80 senti (tegelt ma nüüd ei teagi, kas neil Bulgaarias on sendid) kilo (40 eurosenti, see on ikka überhea hind ju?) ja ma tahtsin rongi peale kaasa osta. Algas error. Sest vaatasin neid, kohati osad ikka eriti pehmed, mädased, seega tahtsin omale ise valida.

Karm NJET/NO! tuli. Et torssis näoga "mis sa segad mind" turutädi oma käega võtab. No ei, ma tahan tõesti ise valida. Ja jäigi diil ära.  

Tühja käega jalutasime tagasi pitsat ostma, võtsime kumbki 2 tk :) et kui juba priiskamiseks läks. Ühe pistame kumbki kohe nahka ja üks jääb rongis maiustamiseks. Seejärel silmame peatuses meile sobivat trammi ja tuiskame peale, kuigi aega oli meil veel maa ja ilm. Ma oleks hea meelega jalutanud nt. 

Jõuame rongijaama ning et mitte enam turisti teha ja autode vahelt silgata üle tee, kasutame siis tunnelit. Tuleb kõrgemaid jõude selle otsuse ning trammi kasutamise eest tänada. Nii kui tunnelist välja jõuame, hakkab mulle silma rongijaama kell! 19:06.

Vaatan ->e-t ja ei saa aru. Meie info kohaselt on kell 18 ja meil aega veel. Rong nimelt pidi väljuma kell 19 eksole.

Hvakk-hvakk-hvakk.

Kas on neil kell siin vale või misasja?

Torman ees ja ->e järel raudteejaamahoonesse, et kella kontrollida. Tundub, et ongi pahandus. Hommikul pileti müünud tädi ütles, et rong läheb tavaliselt esimeselt perroonilt, tuiskasin kohe edasi, omal sangpomm õlal ja neli kilekotti näpu otsas laperdamas.

Väga blondiinihetk oli.

Näeme ees rongi, aga kas on ka õige? Ei tea. Küsin juures seisvalt vaginisaatjalt, et Bukarest? Rehmab käega edasi. Vaatan käega osutatud suunas ja avaneb Balti jaamaski nähtav pilt, kus osad rööpad tulevad pikalt ja osad jäävad platvormi otsa ehk on lühemalt. Ja seal on tühjus.

Ma jõuan mõelda, et nonii, persses :)

->e jõuab ka mu juurde, kui sama onu ikka rehmab käega edasi, et mingi järgmise vaguni juurde. Hüppame sinna ja jälle paaniliselt juba küsin: Bukarest? Too onu käsutab kiiresti peale meid ja pmst rong ka kohe iikvele läheb.

Peas ringlevad oo kui paljud mõtted. Kõige tähtsam neist - on see kindlalt ikka õige rong?

Satume kohe rongipolitsei manu, kes meid suvalisse kupeesse istuma paneb. Me ->ega teeme nalja, samas oleme mõlemad "täitsapekkiskuidasseejuhtus" emotsioonide kütkeis. 

Algab uus saaga. Kupees on kaks noort, neiu ja noormees, ning üks vanem härra, ilmselt emma-kumma isa. Noormees on abivalmis ja tore, saame jutule, isegi, et me tema saia süüa ei taha :)

Nimelt asub nüüd politsei uurima meie kohti. Meil on magamiskohad eksole, aga politsei väidab, et seal üldse magamiskohti ei olegi, ainult istumisega. Meil on wtf? Noormees arvab, et meile on tünga tehtud, ->e arvab, et me oleme vale rongi peal ja mina mõtlen, et ootame kõigepealt vaginisaatja-kontrolöri ära, siis vaatame edasi.

Me ei pea pikalt ootama, peagi ongi too kohal. Noormees võtab lahkelt ise rolli üle, kukuvad kolmekesi politseiga bulgaaria keeles jutlema. Ühtäkki muutub politsei palju lõbustatumaks, selgub ikka see asjaolu, mida ma arvanud olin - oleme õiges rongis, aga vales vagunis. Meil tuleb liikuda üks vagun tagasi ja politsei võtab selle meid rõõmuga enda eskortimise alla. Nii suure rõõmuga, et liigume lausa kaks vagunit ja siis tulemeühe uuesti tuldud teed pidi tagasi. Meie oma saja kilekotiga :)

Politsei on muutunud hoopis teise meeleollu, muudkui särab ja jutustab ja saan meie õiges vagunis vagunisaatjale üleandmisel veel korraliku põsenäpistuse "tutipluti" stiilis kah :)

Saame viimas oma kupeesse ja oleme üliõnnelikud. Muidugi lõkerdame naerda, et mida blondiine ikka ning koheselt hakkavad lendama naljad stiilis
- "õu kuule, mis kell on?"
- "reisikorraldajad!!!"
ning
- "kella muidu tunned vä?"

:)

Oleks meil viina, me teeks tugeva pitsi.
Aga meil ei ole.

->e ei suuda ära kiita, et ma ikka seda kella seal rongijaamas nägin. Meil oli nii palju errorivõimalusi - nt mitte trammi võtta, mitte tunnelist minna, hängida päikese käes jne. Keegi siiski hoidis meil silma peal. Asusime errori tekke tagamaade jälile. Me olime arvestanud, et rong saabub õigeaegselt ehk pidi saabuma kl 8 ja kui saabus, kontrollisime oma kellasid, näitas 8. Tegelt oli rong tund hiljaks jäänud ja meil serbia aeg kelladel...

Igatahes ->e lubab kõik piiblid ja koraanid läbi lugeda selle vedamise peale.

Vagunisaatja saabub teepakkumisega ja me oleme rõõmuga nõus.

Meie rõõmuks meile kedagi kupeesse lisaks ei tulegi, saame nautida rongisõitu ja lugeda ajakirju. Saan selge ülevaate Beckhamite uutest saatusenöökidest :) ning pildistamise soetatud kingasid :)