Slovakkia oli meie kauaigatsetud (eriti minu väga väga kaua igatsetud) Balkani reisi esimene peatus. Kui muidugi aus olla, siis me peatuseid tegime enne ka, sest autoga pidi Tartust kuidagi ka Slovakkiasse välja jõudma, aga ma kirjutan sellest sõidust paari lausega lähemalt.
Niisiis, 05.07.2014.
Paar nädalat kuni mitu päeva enne starti oli meil härraga tihe ettevalmistumine. Kõigepealt (tahaks kirjutada, et ehitasime, aga olgem ausad, kuldsemad käed selles vallas on ikkagi härral ja mina olin konsulteeriv ja kooskõlastav jõud) mõtles välja ja ehitas härra meie väikebussile süsteemi. Süsteemid mulle väga meeldivad. Pea tervet bussi põhja kattev panipaik, mis oli neljaks jagatud - riiete kast, toiduainete ja köögivahendite kast ning kaks kast tööriistadele ja autole vajalike vedelike ja muuga. Sest nii pikal reisil kui meil plaanis oli, võib autoga erinevaid asju juhtuda ja peab selleks valmis olema. Kasti peale panime suure madratsi (härra naerab, et meil pole kodus ka nii suurt voodit, kui autos oli) ja voila! Imeline matkabuss oli valmis. Need kastid olid vajalikud selleks, et asjad oleks süstematiseeritud ja ei veereks mägedes-orgudes sõites mööda bussi ringi.
Lisaks tekkis mõte võtta kaasa jalgrattad, sest meil sihtkohti mitu ja suuremates linnades on esiteks ajavõit rattaga ringi sõites ning teiseks mugavus ka. Kuumade (või vastupidi vihmaste) ilmadega pikalt jalutada ju ei taha. Seega algasid otsingud jalgrattahoidjale ja nagu ikka, räägi inimestega. Sain oma toredalt kolleegilt laenuks koos numbrimärgiga.
Mu algne plaan ja soov oli startida töönädala lõpus 04.juuli (reedese päeva) õhtul, kuid asjade pakkimine oli väga pikk protsess. Saime teele asuda alles laupäeva lõunast. Seega Peipsi äärest liikuma kl 12, esimene peatus Tartu toidupoed. Ei saa ju uljalt liikuma minna, auto peab sööki-jooki täis olema. Kell 15.30 olime viimaks valmis ja tegime Tartu sildi all reisi esimese pildi.
Läti tervitas meid lõputuna näivate politseipatrullidega tee ääres ning üks pidas meid Valmiera külje all ka kinni. Välismaa number eksole .Saime kohe passi näidata ja sõit jätkus.
Leedu ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Eks start oli meil ka hilja peale jäänud ja õhtu käes ja väsimus. Leedu on oma väga head teed ehitanud saaekesi ja 70 alasid täis ja see on nüristav. Kaunase kandis hakkas härra saama maiku Poola võludest. Saime teedel rekkade vahel oma kohta otsida.
Kell 22.30 viimaks Poola piiri ületus ja üsna piiri äärde metsa vahele leidsime ka öömaja koha. Härra kaardi järgi otsis järvekaldale kohta. Järv oli, aga metsikkõrge kaldaga, niiet sinna ei õnnestunud jääda. Viimaks leppisime suvalise metsavaheteega, peaasi, et suurest kiirteest veidi eemal.
.JPG)
Päeva skoor 617 km.
06.07.2014
Ärkasime 8 ajal ja peale kiiret hommikusööki ning minu võitlust ninaverejooksuga võtsime ette hurmava Poola päeva. Terve pika päeva sai härra rekkadega madistada. Telefon oli vahepeal kella ise keeranud ja kui ma arvasin, et pool päeva juba maha magatud, siis kl 9.30-se stardi asemel oli meil 8.30ne. Oh, aega maa ja ilm eksole.
Niisiis, Poola. Rekkad, rekkad, rekkad. Kitsad teed, kurvid, kiirusepiirangud, liikluskaamerad, tihe asustus igal nurgal. Samuti ka "road rage". Kui mitu korda me möödusime mõnest uimajast tee peal, et too mõne aja pärast meist hullunult mööda kihutaks ja siis nimme ette taas uimama saaks jääda? Loendamatul kordadel. Täitsa pekkis ja isegi minu alati rahulik ja armas härra suutis põnevaid sõnu lennutada.
Varssavis kiire toidupoodlemine ja peale mõningast sõitu tegime reisi esimese tankimise. Täpselt 1100 km läbitud.
Kui õhtu varem ma ei suutnud ära oodata, millal Poola algab juba, siis nüüd ei jõudnud ära oodata, millal ta ometi lõppeb! Viimaks kl 18 ajal jõuame Tšehhi piirile ja sealt edasi otsime öömaja koha. Ei hakka täna kaugemale sõitma, kuigi valget aega vel oleks. Otsustame võtta rahulikult ja teha korraliku õhtusöögi. Leiame endale Ostrava külje all Terlicko linnakeses järve kaldale imehubase kohakese. Rahulik õhtusöök, härra supleb ja mina kastan jalgu vette.
07.07.2014
Rahulik hommikune kulgemine idüllilises peatuspaigas. Eelmisel õhtul oli toimunud pahandus autoga. Meil oli mootori ülekuumenemise oht ja see jua reisi alguses ja veel mägedesse jõudmatagi oli nukraks tegev. Härra konsulteeris Eestis oma autoremonditöökojaga, sai sealt näpunäiteid, mida teha, ja me reis jätkus. Etteruttavalt nii palju, et terve reisi lülitas härra manuaalselt kapoti all ventilaatori sisse, et mootorit jahutada ja see lüke toimis. Auto rohkem meile erroreid ei andnud.
Jätkasime teekonda Slovakkia suunal. GPS kiusas meid mõnuga ning vältis kiirteid, lükates meid muudkui mingeid lõputuid külavaheteid sõitma. Kuskil teadmata linnakeses teeme toidupoe pausid nii Lidlis (mõttetu valik) ja Tescos (imeline valik). Härrale olen deklareerinud, et Tšehhis on Euroopa odavaim õlu ja järgmisel kohal on Serbia. Lugesin seda just ajalehest enne reisi algust, oli uhke edetbel toodud. Härra veenduski, et hinnad on imehead ning auto sai õlletagavaradega varustatud.
Ja viimaks olimegi Slovakkias! Senise eurotripi/ läbisõidu esimene ametlik peatus on Bratislava.
Parkisime auto ja võtsime rattad. Ma olen korra varem Tšehhi ringreisi ajal 2010 aastal Bratislavas käinud, aga et härra ei ole, siis ma pole kade talle ka riikide linnukesi korjama. Pealegi tollal kõik kiirustasid edasi minema, seega tollane paaritunnine peatus oli ilmselgelt lühike. Seega nüüd saime ratastel pikemalt nautida.
Igal pool linnas turistide grupid. Jube tüütu ratastel neist mööda manööverdada. Rühime ülesmäkke kindlust ja sealt avanevat linnavaadet uurima. Sõidame vanalinnas ringi. Teen muidugi ohtralt pilte ka. Bratislavas jagub ägedaid skulptuure ja need mulle ometi ju meeldivad.
Väga ilus linn on ja püsib mu lemmikute topis edasi. See top on muidugi juba 10lt kujunenud a la 50ks, sest maailmas on VÄGA palju imeilusaid kohti.
Õhtu hakul liigume edasi Austria suunal.
Reisi lõpus läbi Slovakkiat veelkord. Terve tee Balkanile oli härra soovinud Tatraid näha. Mina aga kibelesin ikka Balkanile, mis me niigi väärtuslikust ajast siin eespool riikides ikka raiskame. Aga andsin lubaduse reisi lõpus Tatratest läbi sõita.
Nii me siis sinna teel olimegi juuli lõpus. Enne aga saime väikese kogemuse Slovakkia politseiga. Nimelt olime just ületanud Ungari-Slovakkia piiri ja veidi kilomeetreid sõitnud, kui politsei oma stop-märki lehvitas. Me ei olnud märganud asula algust tähistavat märki (need on Slovakkias kuidagi eriti nõmedad, lihtsalt ei erista muudest märkidest). Nii me siis 90ga 50 alas lehvisimegi.
Ahah, 40 km üle ja politsei tõi kohe välja meile "This is a big porblem in Slovakia" teksti saatel tabelikese, kus trahvimäärad näha. 40 üle taga ilutses summa 280€. Mmõnus. "Aga et te olete turistid, siis on trahvimäär 70€", jätkus jutt juba suunal, et kas maksate sularahas või krediitkaardiga. Mul oli rahakotis tõesti reisist viimased 20€ sularaha ja isegi kui oleks olnud rohkem, ei oleks seda üldse rõõmsalt niimoodi ära andnud. Veel vähem lehvitan ma oma krediitkaarti tundmatutele, olgugi et politsei.
Tegime politseihärraga vastastikku kurbi silmi, et üle 20 küll ei ole. Politsei käis kuskil ära, naases autoakna juurde ja haaras 20€. Tehtud. "Be careful," sooviga asusime edasi Tatrate poole teele.
Kõigepealt tulid madalad Tatrad või kuidas see täpne nimetus on?) Härra muudkui paarutas sinkavonkaliselt teel üles-alla ja uudistas, et kus siin küll need suusamäed ja asjad on.
Jõudsime Kõrg-Tatratesse. Süda oli juba paha nendest mägiteedest. Vaated mägedele muidugi võimsad. Ja niimoodi mägede vahel ükshetk olime jõudnud juba Poola.
Reisi lõpus läbi Slovakkiat veelkord. Terve tee Balkanile oli härra soovinud Tatraid näha. Mina aga kibelesin ikka Balkanile, mis me niigi väärtuslikust ajast siin eespool riikides ikka raiskame. Aga andsin lubaduse reisi lõpus Tatratest läbi sõita.
Nii me siis sinna teel olimegi juuli lõpus. Enne aga saime väikese kogemuse Slovakkia politseiga. Nimelt olime just ületanud Ungari-Slovakkia piiri ja veidi kilomeetreid sõitnud, kui politsei oma stop-märki lehvitas. Me ei olnud märganud asula algust tähistavat märki (need on Slovakkias kuidagi eriti nõmedad, lihtsalt ei erista muudest märkidest). Nii me siis 90ga 50 alas lehvisimegi.
Ahah, 40 km üle ja politsei tõi kohe välja meile "This is a big porblem in Slovakia" teksti saatel tabelikese, kus trahvimäärad näha. 40 üle taga ilutses summa 280€. Mmõnus. "Aga et te olete turistid, siis on trahvimäär 70€", jätkus jutt juba suunal, et kas maksate sularahas või krediitkaardiga. Mul oli rahakotis tõesti reisist viimased 20€ sularaha ja isegi kui oleks olnud rohkem, ei oleks seda üldse rõõmsalt niimoodi ära andnud. Veel vähem lehvitan ma oma krediitkaarti tundmatutele, olgugi et politsei.
Tegime politseihärraga vastastikku kurbi silmi, et üle 20 küll ei ole. Politsei käis kuskil ära, naases autoakna juurde ja haaras 20€. Tehtud. "Be careful," sooviga asusime edasi Tatrate poole teele.
Kõigepealt tulid madalad Tatrad või kuidas see täpne nimetus on?) Härra muudkui paarutas sinkavonkaliselt teel üles-alla ja uudistas, et kus siin küll need suusamäed ja asjad on.
Jõudsime Kõrg-Tatratesse. Süda oli juba paha nendest mägiteedest. Vaated mägedele muidugi võimsad. Ja niimoodi mägede vahel ükshetk olime jõudnud juba Poola.
