ARGENTIINA, detsember 2013

02.12.2013

Argentiina seiklus algab tegelikult Brasiiliast :)

Et me olime tulnud vaatama Iguacu koskesid Brasiilias, siis see on üks põnev nurgake maailmas, mis on lausa kolme riigi piiril. Argentiina, Brasiilia ja Paraguay. 

Saime omale autojuhi, kes meid Argentiinasse ära viis (nii tubli mees oli lausa, et tegi peatuse me jaoks ka valuutavahetuses, et meil oleks peesosid kasutada. Brasiilias reaalid, argentiinas peesod. Pudru ja kapsad :))

Jõuame piiripunkti, peatume parkimisplatsil maja ees ja härra autojuht korjab kokku meie passid. Tohoh! Käib kolm majas sees ära ja väljudes on me passides head-aega-brasiilia templid. Sõidame üle jõe, mille keskel on Brasiilia ja Argentiina piir ning jõuame Argentiina piiripunkti. Ka seal teeb härra autojuht meie eest protseduurid ära. Milline mugavus!

Me veel kusjuures arutlesime, et läheks omal käel ühistranspordi bussidega? Uhh, me olekski jäänud neid toiminguid tegema ja seiklema,sest ühe bussiga kohale ei saaks, peaks vahepeal ümber istuma kaks korda.

Aga meie saime hoopis täisteeninduse nagu valge inimene kunagi.

Autojuht viib meid rahvuspargi väravasse ja lubab meil vastas olla õhtul kl 17. Meie päralt on terve päev Iguazus, Argentiinas.

Kuigi ma nägin sellest suurest riigist vaid mikrokillukese (mis tähendab, et kindlasti on vaja tagasi tulla), siis võin juba etteruttaalt öelda, kui väga selle riigi loodus mulle meeldis. Argentiina see minitripp minu jaoks võrdubki võrratu loodusega - kosed, linnud, loomad, liblikad.

Pilet maksab 170 peesot ja oelmegi rahvuspargis sees. Sealpool on kõik korraldatud rahvuspargisisese rongiliiklusega, see viib meid koskedele lähemale. 

Liblikas, kes kätte ei andnud :)

Alustame on jalutamist ÜLE Iguazu jõe. See jõgi on ca 2 km lai ja jõe kohal üle selle vee kulgeb pikk-pikk sild-laudtee. Tõeliselt äge elamus minu jaoks. Ja jalutuse käigus juba ruttabki loodus mulle igalpool vastu. Liblikad, sindrinahad, on nii kärsitud, et ükski ei lase end pildistada. Need kõige ilusamad ja värvilisemad liuglevad su ümber igal pool, aga kaadrisse neid mul ei õnnestu saada. Nii ma saingi mingi hetk lihtsalt kollaste liblikate parves tantsida. Ja igal pool on ägedad linnud, sh näen ära ka tuukani. Nii äge. Ja ka vette vaadates tuleb silmad lahti hoida - kilpkonnad-kalad-jt on igal sammul. Rääkimata pesukarudest ja ahvidest, kes laudteedel ringi chillivad.

Maskeeruv kilpkonn

Hakkame jugade juurde jõudma. Näe, auk vees!

Meil on kindel soov ka paadireis teha jugade all, aga jalutades selgub, et aeg kulub käest, me oleme natuke valesti rehkendanud oma vaba aega ja paadireis ise kestab ka pikalt, siis teem enii, et muudame korraldaja juures algusaja varasemaks. Jätkame oma pildimatka. 

Selline sildrada üle laia jõe.

Liblikad olid tõelised iludused.
Tiivad lahti on neil üks muster,
tiivad koos hoopis teised värvid ja mustrid.
Tõelised kaunid vaated.

Oeh.
Ussi küll ei tahaks kohata.
Õnneks ei kohanud ka.

TUUKAN :)
See kollase nokaga,
mis pildilt üldse välja ei paista.

See on sama liblikas,
kes eelmisel pildilgi.
Rollimängud!

Kui Brasiilias kulgeb teerada piki jõekallast, niiet si koskesid vaadata täies ilus,
siis Argentiinas sa kõnnid nende vahel ja peal.
Otse jalgade alt kukub vesi alla.

Muidugi klõpsisin igal pool panosid teha.
See suurus ja võimsus lihtsalt ei jää kuidagi pildile.
Ja veepilv on igal pool üleval,
paratamatus:)

Ahvid hullavad võsas.

Pesukarude invasioon.
Neid mürgeldisi on seal oi kui palju,
jooksevad jalge vahelt läbi.

JA siis need sisalikud...

Pesukarupoeg.

Ja pesukaruisa tööl.

Õigel ajal olime kogunemispunktis, et teha paadireis. See oli tegelikult nimega "great jungle tour", mis tähendas, et kõigepealt surati meid veauto kasti, kus olid istetoolid pandud. Me saime esimestena peale, seega olime esimeses reas. Parima ülevaade asjadest. Sõitsimegi terve hunniku asiaatide ja kohalikega off-road tuurile dzunglisse. Giid rääkis umbes kolm lauset inglise keeles ja 30 portugali keeles, aga no me imetlesime loodust. Ühtteist ikka saime siiski teada. et on spetsiaalne palmi sort, mille sees on palmito ehk palmisüda. Seda süüakse (ja hiljem ühel pitsal saamegi seda maitsta, hea on), kuid kohalikud ise väga ei söö, sest püüavad seda säästa. Auto teeb muudkui stopp-peatusi, kui turistid mõnda tuukanit või sisalikku pildistada tahavad. Tuukanid on aga kavalad, nad istuvad korraks kõige kõrgemate puude kõrgeimatel okstel ja siis lendavad ära jälle. Raske pildile tabada :)

Kui dzunglisõit otsa saab (ja meil on vedanud, et oleme detsembris seal, mitte nt veebruaris, mil on 40 kraadi palavust) ja oleme jõudnud jõe äärde, suundume mööda rada ja treppe paadini. Tee pealt haarame kaasa veekindlad kotid, et kõik varustus sinna ära panna. 

Pildi tegemise paus.

Sest me läheme kohe jugade alla. Paadikapten on täitsa maniakk, mis sõitu ta teeb??? Selline kihutamine suurte kividega vees, pöörded on perfektsed, saame sõitu täie raha eest. Ja siis sõidab täiskiirusel otse kose alla ja otse kiviseina. Pidurdamine on tal ka selge, sest kokkupõrget ei toimu, aga vesi kallab lagipähe küll. Ja me lihtsalt kiljume ja naerame südamest. 

Mul on olnud pikem ongelma tervisega (kurk, nohu, köha) ja kardan, et külm vesi teeb asja hullemaks. Aga vesi ei ole sugugi külm! Täielik nauding on! Rõkkame naerda tõesti ja nakatame kõiki jaapanlasi ka, kes julgevad siis ka natuke naerda :)

Pärast erinevate koskede alla tormamist täiskiiruel, veendudes, et ikka kõik pardal olijad on läbimärjad, lahkume koskede alt. Me lahkume meie täisaplausi saatel, mis taaskord nakatab asiaate kaasa elama. Me vist oleme ainus paat, kellel on emotsioonid, sest ükski teine paat ei tee häältki. Arusaamatu.

Ronime paadist maha, vääname kuivaks oma riided, rannalinad ümber ja jalutame veel pargis. Päev on õhtus ja meil hakkab aeg otsa saama!

Suundume tagasi rongi peale ja rahvuspargi väravasse, kus meie autojuht ootab pingil juba. Tagasiteel on ta sama abivalmis, kui tulles, kõik piiriületused teeb ise ära meie eest. Piirivalvurid meid ei näe kordagi! Milline turvarisk!

Vasakult algab Brasiilia ja paremalt algab Argentiina.
Jõe keskelt jooksev piir.

Täiesti vaimustunud Argentiina päevast, tean ma, et siia tulen ma tagasi.

Ümisen auto tagaistmel "Don't cry for me, Argentiiiiiiiiiiiina!"