See ei olnud üldse plaaniline reis. Täiesti lambikas viimase hetke põgenemine koledast novembrist koos väga toredatega. Otsus küpses ca kaks nädalat enne väljumist. In šhāʾ Allāh.
13.11.2010
Väljalend Tallinna Lennu-jaamast hilines ca 30-40 min, kuid ca 14 ajal me siiski startisime. See osa läks oluliselt paremini, kui eelmine kord :) kuid huumorit alles hakkas saama. Minu ja aadu kõrval istusid vene preilid, kes koheselt veini käekotis lahti korkisid ja siis see jutt enam ei lõppenud. Juba leidsid nad omale peikad, kellele siis dikteeriti umbes 8 korda (lugemine läks sassi vahepeal), et Hard Rock Cafe on ikka kõige parem koht Sharm el Sheikhis ja nemad on juba täna õhtul seal või kui mitte täna siis homme kindlasti. Ja siis loetleti parimaid plääzikohti ja hotellidebasseine. Väärt info ikkagi. Vahepeal serveeriti toitu ja preilidele ei sobinud see, et "chicken" otsas oli ja siis tuli reisi esimene parool ära ka: "It´s not my first time here, I want chicken!" Muhamed või Ahmed või kesiganes siis jooksis ja leidis kaks viimast "chickenit" preilidele. Reisi järgmine parool saabus peale kehakinnitust, kui preilid hakkasid omavahel olukorda analüüsima. "кошмар"
Lisaks preilidele oli meil teisigi lemmikuid ümberringi istumas, jutuvada ei lakanud sekundiks ka ja lõpuks olid pooled neist lakku täis, niiet võite ette kujutada, kui õnnelikud me olime kohale jõudes ja lennukist pääsedes.
Sharm el Sheikhis lennujaamas olime ca 19 ajal õhtul. Tavarutiin eksole - maaletuleku ankeedid, särgid-värgid, ühest järjekorrast teise, pass ühe käest teise ja siis saime teada oma bussinumbri ja istusime ootusrikkalt bussi. Kell oli 20. Siis tuli Ahmed, meie kohapealne giid. Saatis õhusuudluseid, veeris paberi pealt ükshaaval nimesid, ütles igaühele kuidas ta teda armastab jne. Et siis jõuda lõpuks selleni, et mingid neli tonti võeti rajalt maha ja me peame neid ootama. Et ca 30 minutit.
Egiptus. 30 minutit maiäääääääääss. Kl 22 saime need neli hallipassimeest kätte, et alustada sõitu hotellidesse. Enda omasse jõudsime 01.30, kus saime retseptsioonist roosad all inclusive paelad ümber randme ja näljahädaliste abipaki toas närimiseks. Kotipoiss haaras kaks kohvrit omale näpu otsa, sh mitte minu oma ja lohistas meid läbi hotelli. Pole lugu, see on egyptian dream, kõik ei peagi lugeda oskama, sest tuba nr 802 ja 208 on peisikli üks ja seesama. Lonkisime (ja mina lohistasin kohvrit järel) siis ühest hotelli servast teise, kuni saime oma toa kätte. Saia ja kahtlase vorstitüki sõime rõdul ära, kiire dušš (see oli juba me esimene seiklus, sest külm vesi vaheldus tulikuumaga all the time) ning kukkusime voodisse ära.
14.11.2010
Meie reisikaaslased olid mugavalt paigutatud kõrvaltuppa. Veel mugavam aga oli see, et välisel vaatlusel tuvastades olid meie toad ainsad, kus rõdud olid lähestikku nii, et iga hommik saime äkitselt ilmunud noormehe piiluva pilgu eest paljalt peitu hüpata. Olime siis jõudnud Nuweibasse, mida teadsime olevat pärapõrgu normaalse rannaga ning mida muud meil päevitamise ja raamatute lugemise/puhkamise jaoks vaja on? Toidud-joogid all inclusive eksole.
Lonkisime reisiseltskonnaga main restauranti hommikusöögile. (olgu mainitud, et teisi restorane me ei tuvastanudki :P) Ütleme siis nii, et õhtune abipakk oli saadaval olevast parim valim. Restoran ise oli räämas, kole, personal räpane. Väike kultuurišokk :) Aga kuna seltskond oli tore, siis me paanikasse ei langenud keegi ja kogu sellest ja järgnevast jamast sai ainult nalja teha. Reisi saatvatele paroolidele lisandusid juurde killud nagu "all inclusive!"; "coca-fanta-sprite?" (tugeva vene aktsendi ja intonatsiooniga lõpus) ja "tjuu djollars". Viimane oli taks peaaegu igale asjale . Veepudel, pakk mahla juuneimit.
Kohvi ei julgenud keegi juua, lubatud all inclusive mahladest ja limonaadidest võis ainult unistada. Sööklas presenteeriti morssi, mida keegi meist ei puutunud.
Sellegipoolest vallutasid kõhuprotsessid meid kõiki, aadut küll vist mitte, aga teda saatsid kaelahädad (oi kuidas ma neid ei kadesta), niiet pensionäride terviselaager oli see, mis meie järjekordseks parooliks sai :)
Sellegipoolest vallutasid kõhuprotsessid meid kõiki, aadut küll vist mitte, aga teda saatsid kaelahädad (oi kuidas ma neid ei kadesta), niiet pensionäride terviselaager oli see, mis meie järjekordseks parooliks sai :)
Võtsime oma kodinad ja suundusime 100m kaugusele mere äärde. Lamamistoolidel mugavalt poosid võetud, raamat valmis seatud, lähenesid beduiinid üksteise võidu. Kolm neist kaamlitel sõitu ja jumal teab mida pakkudes, ülejäänud "käsitööd" müües. Ja nad saalisid päevitajate vahel terve päeva. Mis kuradi rahulikust rannapuhkusest me räägime eksole.
Veetsime tunde mere ääres ja hiljem basseini ääres praadides ja põnevusega lõunasööki oodates. Ootasime üllatusi, sest hommikusöök oli küll paljulubav :) Lõunaks pakuti nõksa enamat ning reisiparoolidele lisandus "tahaks riisi kanaga, seda pole küll ammu söönud". Ma ei tea, mida tegid need inimesed, kel all inc ei olnud, sest me asusime ikka pärap...ses ja sealt osta ei olnud mitte midagi!
Peale kosutavat lõunasööki otsustasime minna Nuweiba sadamasse. Et no seal ikka midagi on. Jalutasime mööda mere äärt, leidsime sadama üles ja seal ka kaks "supermarketit".
Olime selleks ajaks tuvastanud ka all incl alkoholi ehk siis plasttopsis viin või rumm ning "coca-fanta-sprite". Lisaks ka plasttopsis õlu. Küsisin kas saaks pudeliga, niikuinii ma tellin nii palju et joon selle pudeli ise ära. "Ei saa," öeldi mulle, "this is a problem. 4 dollars". 4 hvaking dollarit õllepudeli eest. Tundsime end eriti näruste kerjajatena, kes koguaeg baarileti ääres topsitäidet nõuavad. Seetõttu sadama "supermarketist" haarasime kaasa hunniku mahlasid, sest noormehed olid ilmutanud äärmist ettenägelikkust ja hankinud kaasa liitrite viisi viina :) Asusime tagasiteele mööda asfalti, loomulikult rohkete mööduvate autote signaalide saatel, kuni poisid siis diili ära tegid ja kastiauto kastis hotelli poole sõitsime. Poisid said loomulikult jutu peale ja viidi meid bazaarile. Sest sadamas "no bazaar". Ma parem ei räägi, mis meid ees ootas :) viimaks jõudsime hotelli tagasi ja asusime päeva poiste viinaga päästma.
Olime selleks ajaks tuvastanud ka all incl alkoholi ehk siis plasttopsis viin või rumm ning "coca-fanta-sprite". Lisaks ka plasttopsis õlu. Küsisin kas saaks pudeliga, niikuinii ma tellin nii palju et joon selle pudeli ise ära. "Ei saa," öeldi mulle, "this is a problem. 4 dollars". 4 hvaking dollarit õllepudeli eest. Tundsime end eriti näruste kerjajatena, kes koguaeg baarileti ääres topsitäidet nõuavad. Seetõttu sadama "supermarketist" haarasime kaasa hunniku mahlasid, sest noormehed olid ilmutanud äärmist ettenägelikkust ja hankinud kaasa liitrite viisi viina :) Asusime tagasiteele mööda asfalti, loomulikult rohkete mööduvate autote signaalide saatel, kuni poisid siis diili ära tegid ja kastiauto kastis hotelli poole sõitsime. Poisid said loomulikult jutu peale ja viidi meid bazaarile. Sest sadamas "no bazaar". Ma parem ei räägi, mis meid ees ootas :) viimaks jõudsime hotelli tagasi ja asusime päeva poiste viinaga päästma.
 |
| sadama järjekord? |
 |
| "supermarket" |
Lisandus reisiparool "mina ja mu pastakas".
17.11.2010
Kui herz aaduga mere äärde jõudis, olid rannatoolid juba kõik võetud.
Liikusime siis ära basseini äärde vinget basseinidiskot kuulama. Sest see volüüm oli ikka põhja keeratud ja see üksik vaene kräppkõlar ka otsi ei andnud meie õnnetuseks. Kokku oli diskoritel- slash -baaripoistel (slash ettekandja - slash -pakikandja - slash - rätikupoiss - släsh - mopipoiss - slash - sisesta mõttetu töö ja rotatsioonid. kõik tegid kõike) ette mängimiseks tervelt kolm plaati ja need ketrasid päikesetõusust päikeseloojanguni iga hvakin päev. Oo õnne!
Päevad möödusid nagu ikka praadides-lugedes-puhates-ja-mängides. Raamatugi jõudsin läbi lugeda. Sekka rummikoolad. Koju naastes vaatas külmkapist vastu kaks kokakoola pudelit, tahtsin need saba ja sarvedega aknast välja lennutada.
Lõunasöök. Rummikoolad. Õhtusöök. Viinakoksid. Pidu meie boksis.
18.11.2010
Päev nagu ikka. Rand. Meri. Bassein. Raamat. Seltskond. Rummikoolad.
Endi lõbustuseks avastasime, et otse meie nina all toimus tõeline tõsieluseriaal. Presenting nüüd järgmisi päevi sisustanud basseinidraama osatäitjaid (kõik nimed on fiktiivsed ja ei ole seoses päriselu tegelastega :D). Kõigepealt Ilona (meie antud ristinimi), kes oli oo kaunishing ja plaatinablond. Tema kaasakene sokipoiss aka Vambola aka traktorist. Vambola nimelt lippas päevad läbi ringi shortsides ja musta värvi sokkides!!! Nemad olid meie lemmikpaarike, kes olid antud päeva ennelõunaks (ca 11 ajal) end nii umbe tõmmanud, et basseinibaaris Ilona hõõrus ühe tsurka, teise baaripoisi ja kolmanda rätikupoisi najal-süles-juuneimit, samal ajal kui Vambola kolme meetri kaugusel edasi tina pani. Ilmselt ühel kenal hetkel Vamps ikka nägi või kuulis midagi, järgnes peretüli ja Ilona sai kaunikese kõrvakiilu. Tuigerdati ära hotellituppa.
Meie jätkasime oma lihtsa elu Sille puhkust kui poole tunni pärast Ilona oma rannatooli taas hõivas ja oma keha praadima asus. Vampsi me ei näinud. Igatahes, oma rõdult nägime, kuidas eelnimetet tsurka, ristitud Rosarioks, kel enne kõvaks oli aetud, oma saaki noolima asus. Olgu öeldud, et sugumürsk Rosariol oli omakorda kaasas naine ja lapsed ja pool suguvõsa ning nood kõik vaatasid ka pealt, kuidas siis Rosario eesti naist skoorima asus. Ma detailidesse ei laskuks, aga huumorit jagus meil küllaga nii basseini äärde kui basseinivette ja koos teiste eestlastega oli, milles söögilauas vestelda :D
Üks lõbustus oli meil veel, millega tegelesid kõik turistid (peale meie muidugi :P) - selleks oli uskumatute pooside võtmine basseinis ja selle serval ning lõppematud fotosessioonid. Saime rõdult head ülevaated, kuidas ikka jalgu hargitada ja mis poose võtta. Naera puruks :D
Vahepeal juhtus kole lugu ja viina pealekas ehk mahl sai otsa :) Tuli minna omade poistega "supermarketisse" ning eesti mees ometi jala ei käi, seega võeti ette protseduur "taksoläbirääkimised". Sai kokku räägitud-moositud-kaubeldud seal kõrbes tee ääres, kuni tuli uus parool. Beduiin küsis poistelt, osatades mulle: "is this your daughter?"
Ahjaa, lemmikparooli ma polegi veel maininud. Selleks on vaieldamatult "Habibi". Tõlkes siis mesi ja/või kallis. Hotellinilbikud hüüdsid kõiki naisterahvaid "habibi" ja nii ka me viinakokside najal parodeerisime neid :)
Koksidele kutsumine kõrvaltuppa käis meil muidugi kas rõdu või sisetelefoni vahendusel. Järjekordne parool "this is your captain speaking!"
Nagu juba arusaamiseni on jõutud, oli see korralik puhkus. Päike ja alkohol. Ning rohkelt nalja, mis seda kolkaelu kompenseeris. Pilte sellest reisist kogunes üpris vähe, sest palju sa seda üle Punase mere paistvat Saudi Araabiat, merd ennast, lamamistoole, kaamleid, hotellibasseini või beduiinikauplejaid ikka pildistad.
19.11.2010
Sama vana skeem - rand, päike, alkohol.
Uudistasime, mida uut teevad Ilona, Vambola ja Rosario. Seriaali oli vahepeal lisandunud uusi tegelasi, kõik vene mutid, kes võtsid Ilona rolli hoogsalt üle ning tõmbasid end rannabaaris kinni ning baaripoiste seljas kaisutasid. Ilona vahepeal koos Vambolaga tegi perepilte Rosario lastega (dziisashvakingkraist) ja hullasid niisama piki basseini äärt joosta üksteist taga ajada ja Rosario kätte vahele embusse joosta.
Basseinipoiste uuest äsjaleitud õnnest tingituna kõlas basseini kräppkõlarist üksnes vene disko ja selleks oli vist midagi tuunitud, sest volüümi tuli ka kohe kaks korda rohkem kui enne.
Vahepeal oli meile aga sülle langenud ootamatu lotovõit, ukse vahele oli tekkinud reisikorraldajalt kohaliku Ahmedi vahendusel kiri, et 19.11 kell 13 toimub tasuta sõit Dahabi. Uurisime siis, et edasi-tagasi sõit tõesti tasuta, kohapeal mis teete (snorkeldamine, shopping, söömine whateva) raha eest. Meil ükskõik, peaasi et Dahabi saab :)
Kell 13 olime triksis-traksis fuajees ootel. Unustatud oli, et see on hvaking Egiptus! Kell 13.10 küsisin retseptsioonipoisilt, et kus giid on siis ka? Too helistas, uuris ja oh imet, 5 min pärast oli Ahmed bussiga kohal. Võtsime bussis neljakesi istet. Kaasa soovisid tulla veel kaks Läti preilit, teised eestlased arvasid, et seal ei saa ju süüa ja ei me siis ei tule, meil on all incl. Ahmed aga selgitas, et tema peab kõik toad läbi helistama ja teate jätma, et kui teised ei soovi tulla, et temal siiski on kohustus. Palju õnne, kõik toad olid kindlasti inimestega ootel telefoni ääres. Kell 14 läbi ajasin poisid bussipinkidelt üles ja ütlesin, et mulle aitab :) Dahabis käidud. Pärast leidsime ukse vahelt kirja Ahmedilt: "As a representor of GoAdventure I was at the hotell at 13 o clock to go Dahab. You didnt want".
Selle peale tegime rummikoolad.
20.10.2010
Ootasime huviga, kas 02.15 me buss väljub :) Väljus juba 02.38. Lennujaama jõudsime täitsa õigeaegselt, chekkisime in, peaaegu sai ka adrenaliinilaksu, kui checkin poiss avastas et meil on Taba border crossing templid viisa peal, aga siiski väljastas boarding passid. Neli meest ta selja taga arvasid, et on ok. Tööjaotus on üldse vinge neil seal. Üks teeb tööd ja neli on supervisorid. Pluss kõikvõimalikud valvajad igalpool. Valvavad rätikuid, palmikasvamist, söökla järjekorda jne. Ja muidugi teede peal suvalised kontrollpunktid, kus midagi ei kontrollita, aga neli meest istuvad. Olgu, siin ma olen ebaõiglane, osad punktid on püssidega meestega ikka turvakaalutlustel ka.
Lennukis saime rea nr 32. Vaffa. Peldikute ääres ja seljatugi alla ei käi. 5 tundi rõõmsat kojulendu, kus võttis vastu meid Eesti oma Nokia - sadas vihma! Tore on ikka kodus olla :)
Ahjaa, mu telefoni teatel käisin ma ära lisaks Egiptusele Iisraelis, Jordaanias ja Saudi Araabias.
Uuesti sinna ei läheks never ever :)
 |
| niimoodi transporditakse kaamlit. nööri otsas. |
 |
| bazaar |
17.11.2010
Kui herz aaduga mere äärde jõudis, olid rannatoolid juba kõik võetud.
Liikusime siis ära basseini äärde vinget basseinidiskot kuulama. Sest see volüüm oli ikka põhja keeratud ja see üksik vaene kräppkõlar ka otsi ei andnud meie õnnetuseks. Kokku oli diskoritel- slash -baaripoistel (slash ettekandja - slash -pakikandja - slash - rätikupoiss - släsh - mopipoiss - slash - sisesta mõttetu töö ja rotatsioonid. kõik tegid kõike) ette mängimiseks tervelt kolm plaati ja need ketrasid päikesetõusust päikeseloojanguni iga hvakin päev. Oo õnne!
Päevad möödusid nagu ikka praadides-lugedes-puhates-ja-mängides. Raamatugi jõudsin läbi lugeda. Sekka rummikoolad. Koju naastes vaatas külmkapist vastu kaks kokakoola pudelit, tahtsin need saba ja sarvedega aknast välja lennutada.
Lõunasöök. Rummikoolad. Õhtusöök. Viinakoksid. Pidu meie boksis.
18.11.2010
Päev nagu ikka. Rand. Meri. Bassein. Raamat. Seltskond. Rummikoolad.
Endi lõbustuseks avastasime, et otse meie nina all toimus tõeline tõsieluseriaal. Presenting nüüd järgmisi päevi sisustanud basseinidraama osatäitjaid (kõik nimed on fiktiivsed ja ei ole seoses päriselu tegelastega :D). Kõigepealt Ilona (meie antud ristinimi), kes oli oo kaunishing ja plaatinablond. Tema kaasakene sokipoiss aka Vambola aka traktorist. Vambola nimelt lippas päevad läbi ringi shortsides ja musta värvi sokkides!!! Nemad olid meie lemmikpaarike, kes olid antud päeva ennelõunaks (ca 11 ajal) end nii umbe tõmmanud, et basseinibaaris Ilona hõõrus ühe tsurka, teise baaripoisi ja kolmanda rätikupoisi najal-süles-juuneimit, samal ajal kui Vambola kolme meetri kaugusel edasi tina pani. Ilmselt ühel kenal hetkel Vamps ikka nägi või kuulis midagi, järgnes peretüli ja Ilona sai kaunikese kõrvakiilu. Tuigerdati ära hotellituppa.
 |
| jah, ma olen räme pervar ja papparazzi :D |
Meie jätkasime oma lihtsa elu Sille puhkust kui poole tunni pärast Ilona oma rannatooli taas hõivas ja oma keha praadima asus. Vampsi me ei näinud. Igatahes, oma rõdult nägime, kuidas eelnimetet tsurka, ristitud Rosarioks, kel enne kõvaks oli aetud, oma saaki noolima asus. Olgu öeldud, et sugumürsk Rosariol oli omakorda kaasas naine ja lapsed ja pool suguvõsa ning nood kõik vaatasid ka pealt, kuidas siis Rosario eesti naist skoorima asus. Ma detailidesse ei laskuks, aga huumorit jagus meil küllaga nii basseini äärde kui basseinivette ja koos teiste eestlastega oli, milles söögilauas vestelda :D
Üks lõbustus oli meil veel, millega tegelesid kõik turistid (peale meie muidugi :P) - selleks oli uskumatute pooside võtmine basseinis ja selle serval ning lõppematud fotosessioonid. Saime rõdult head ülevaated, kuidas ikka jalgu hargitada ja mis poose võtta. Naera puruks :D
Vahepeal juhtus kole lugu ja viina pealekas ehk mahl sai otsa :) Tuli minna omade poistega "supermarketisse" ning eesti mees ometi jala ei käi, seega võeti ette protseduur "taksoläbirääkimised". Sai kokku räägitud-moositud-kaubeldud seal kõrbes tee ääres, kuni tuli uus parool. Beduiin küsis poistelt, osatades mulle: "is this your daughter?"
Ahjaa, lemmikparooli ma polegi veel maininud. Selleks on vaieldamatult "Habibi". Tõlkes siis mesi ja/või kallis. Hotellinilbikud hüüdsid kõiki naisterahvaid "habibi" ja nii ka me viinakokside najal parodeerisime neid :)
Koksidele kutsumine kõrvaltuppa käis meil muidugi kas rõdu või sisetelefoni vahendusel. Järjekordne parool "this is your captain speaking!"
Nagu juba arusaamiseni on jõutud, oli see korralik puhkus. Päike ja alkohol. Ning rohkelt nalja, mis seda kolkaelu kompenseeris. Pilte sellest reisist kogunes üpris vähe, sest palju sa seda üle Punase mere paistvat Saudi Araabiat, merd ennast, lamamistoole, kaamleid, hotellibasseini või beduiinikauplejaid ikka pildistad.
19.11.2010
Sama vana skeem - rand, päike, alkohol.
 |
| õpetus sellest, kuidas kõlbelised naised ujumas käivad :D |
Uudistasime, mida uut teevad Ilona, Vambola ja Rosario. Seriaali oli vahepeal lisandunud uusi tegelasi, kõik vene mutid, kes võtsid Ilona rolli hoogsalt üle ning tõmbasid end rannabaaris kinni ning baaripoiste seljas kaisutasid. Ilona vahepeal koos Vambolaga tegi perepilte Rosario lastega (dziisashvakingkraist) ja hullasid niisama piki basseini äärt joosta üksteist taga ajada ja Rosario kätte vahele embusse joosta.
Basseinipoiste uuest äsjaleitud õnnest tingituna kõlas basseini kräppkõlarist üksnes vene disko ja selleks oli vist midagi tuunitud, sest volüümi tuli ka kohe kaks korda rohkem kui enne.
Vahepeal oli meile aga sülle langenud ootamatu lotovõit, ukse vahele oli tekkinud reisikorraldajalt kohaliku Ahmedi vahendusel kiri, et 19.11 kell 13 toimub tasuta sõit Dahabi. Uurisime siis, et edasi-tagasi sõit tõesti tasuta, kohapeal mis teete (snorkeldamine, shopping, söömine whateva) raha eest. Meil ükskõik, peaasi et Dahabi saab :)
 |
| popcorni küll sees ei olnud, aga reklaam vähemalt oli olemas :) |
 |
| disko igal õhtul :) yeah right |
Kell 13 olime triksis-traksis fuajees ootel. Unustatud oli, et see on hvaking Egiptus! Kell 13.10 küsisin retseptsioonipoisilt, et kus giid on siis ka? Too helistas, uuris ja oh imet, 5 min pärast oli Ahmed bussiga kohal. Võtsime bussis neljakesi istet. Kaasa soovisid tulla veel kaks Läti preilit, teised eestlased arvasid, et seal ei saa ju süüa ja ei me siis ei tule, meil on all incl. Ahmed aga selgitas, et tema peab kõik toad läbi helistama ja teate jätma, et kui teised ei soovi tulla, et temal siiski on kohustus. Palju õnne, kõik toad olid kindlasti inimestega ootel telefoni ääres. Kell 14 läbi ajasin poisid bussipinkidelt üles ja ütlesin, et mulle aitab :) Dahabis käidud. Pärast leidsime ukse vahelt kirja Ahmedilt: "As a representor of GoAdventure I was at the hotell at 13 o clock to go Dahab. You didnt want".
Selle peale tegime rummikoolad.
20.10.2010
Ootasime huviga, kas 02.15 me buss väljub :) Väljus juba 02.38. Lennujaama jõudsime täitsa õigeaegselt, chekkisime in, peaaegu sai ka adrenaliinilaksu, kui checkin poiss avastas et meil on Taba border crossing templid viisa peal, aga siiski väljastas boarding passid. Neli meest ta selja taga arvasid, et on ok. Tööjaotus on üldse vinge neil seal. Üks teeb tööd ja neli on supervisorid. Pluss kõikvõimalikud valvajad igalpool. Valvavad rätikuid, palmikasvamist, söökla järjekorda jne. Ja muidugi teede peal suvalised kontrollpunktid, kus midagi ei kontrollita, aga neli meest istuvad. Olgu, siin ma olen ebaõiglane, osad punktid on püssidega meestega ikka turvakaalutlustel ka.
Lennukis saime rea nr 32. Vaffa. Peldikute ääres ja seljatugi alla ei käi. 5 tundi rõõmsat kojulendu, kus võttis vastu meid Eesti oma Nokia - sadas vihma! Tore on ikka kodus olla :)
Ahjaa, mu telefoni teatel käisin ma ära lisaks Egiptusele Iisraelis, Jordaanias ja Saudi Araabias.
Uuesti sinna ei läheks never ever :)
