SLOVAKKIA, juuli 2014

Slovakkia oli meie kauaigatsetud (eriti minu väga väga kaua igatsetud) Balkani reisi esimene peatus. Kui muidugi aus olla, siis me peatuseid tegime enne ka, sest autoga pidi Tartust kuidagi ka Slovakkiasse välja jõudma, aga ma kirjutan sellest sõidust paari lausega lähemalt.

Niisiis, 05.07.2014.

Paar nädalat kuni mitu päeva enne starti oli meil härraga tihe ettevalmistumine. Kõigepealt (tahaks kirjutada, et ehitasime, aga olgem ausad, kuldsemad käed selles vallas on ikkagi härral ja mina olin konsulteeriv ja kooskõlastav jõud) mõtles välja ja ehitas härra meie väikebussile süsteemi. Süsteemid mulle väga meeldivad. Pea tervet bussi põhja kattev panipaik, mis oli neljaks jagatud - riiete kast, toiduainete ja köögivahendite kast ning kaks kast tööriistadele ja autole vajalike vedelike ja muuga. Sest nii pikal reisil kui meil plaanis oli, võib autoga erinevaid asju juhtuda ja peab selleks valmis olema. Kasti peale panime suure madratsi (härra naerab, et meil pole kodus ka nii suurt voodit, kui autos oli) ja voila! Imeline matkabuss oli valmis. Need kastid olid vajalikud selleks, et asjad oleks süstematiseeritud ja ei veereks mägedes-orgudes sõites mööda bussi ringi.

Lisaks tekkis mõte võtta kaasa jalgrattad, sest meil sihtkohti mitu ja suuremates linnades on esiteks ajavõit rattaga ringi sõites ning teiseks mugavus ka. Kuumade (või vastupidi vihmaste) ilmadega pikalt jalutada ju ei taha. Seega algasid otsingud jalgrattahoidjale ja nagu ikka, räägi inimestega. Sain oma toredalt kolleegilt laenuks koos numbrimärgiga.

Mu algne plaan ja soov oli startida töönädala lõpus 04.juuli (reedese päeva) õhtul, kuid asjade pakkimine oli väga pikk protsess. Saime teele asuda alles laupäeva lõunast. Seega Peipsi äärest liikuma kl 12, esimene peatus Tartu toidupoed. Ei saa ju uljalt liikuma minna, auto peab sööki-jooki täis olema. Kell 15.30 olime viimaks valmis ja tegime Tartu sildi all reisi esimese pildi.

Läti tervitas meid lõputuna näivate politseipatrullidega tee ääres ning üks pidas meid Valmiera külje all ka kinni. Välismaa number eksole .Saime kohe passi näidata ja sõit jätkus.

Leedu ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Eks start oli meil ka hilja peale jäänud ja õhtu käes ja väsimus. Leedu on oma väga head teed ehitanud saaekesi ja 70 alasid täis ja see on nüristav. Kaunase kandis hakkas härra saama maiku Poola võludest. Saime teedel rekkade vahel oma kohta otsida.

Kell 22.30 viimaks Poola piiri ületus ja üsna piiri äärde metsa vahele leidsime ka öömaja koha. Härra kaardi järgi otsis järvekaldale kohta. Järv oli, aga metsikkõrge kaldaga, niiet sinna ei õnnestunud jääda. Viimaks leppisime suvalise metsavaheteega, peaasi, et suurest kiirteest veidi eemal.

Päeva skoor 617 km.

06.07.2014

Ärkasime 8 ajal ja peale kiiret hommikusööki ning minu võitlust ninaverejooksuga võtsime ette hurmava Poola päeva. Terve pika päeva sai härra rekkadega madistada. Telefon oli vahepeal kella ise keeranud ja kui ma arvasin, et pool päeva juba maha magatud, siis kl 9.30-se stardi asemel oli meil 8.30ne. Oh, aega maa ja ilm eksole.

Niisiis, Poola. Rekkad, rekkad, rekkad. Kitsad teed, kurvid, kiirusepiirangud, liikluskaamerad, tihe asustus igal nurgal. Samuti ka "road rage". Kui mitu korda me möödusime mõnest uimajast tee peal, et too mõne aja pärast meist hullunult mööda kihutaks ja siis nimme ette taas uimama saaks jääda? Loendamatul kordadel. Täitsa pekkis ja isegi minu alati rahulik ja armas härra suutis põnevaid sõnu lennutada.

Varssavis kiire toidupoodlemine ja peale mõningast sõitu tegime reisi esimese tankimise. Täpselt 1100 km läbitud.

Kui õhtu varem ma ei suutnud ära oodata, millal Poola algab juba, siis nüüd ei jõudnud ära oodata, millal ta ometi lõppeb! Viimaks kl 18 ajal jõuame Tšehhi piirile ja sealt edasi otsime öömaja koha. Ei hakka täna kaugemale sõitma, kuigi valget aega vel oleks. Otsustame võtta rahulikult ja teha korraliku õhtusöögi. Leiame endale Ostrava külje all Terlicko linnakeses järve kaldale imehubase kohakese. Rahulik õhtusöök, härra supleb ja mina kastan jalgu vette.

07.07.2014

Rahulik hommikune kulgemine idüllilises peatuspaigas. Eelmisel õhtul oli toimunud pahandus autoga. Meil oli mootori ülekuumenemise oht ja see jua reisi alguses ja veel mägedesse jõudmatagi oli nukraks tegev. Härra konsulteeris Eestis oma autoremonditöökojaga, sai sealt näpunäiteid, mida teha, ja me reis jätkus. Etteruttavalt nii palju, et terve reisi lülitas härra manuaalselt kapoti all ventilaatori sisse, et mootorit jahutada ja see lüke toimis. Auto rohkem meile erroreid ei andnud.

Jätkasime teekonda Slovakkia suunal. GPS kiusas meid mõnuga ning vältis kiirteid, lükates meid muudkui mingeid lõputuid külavaheteid sõitma. Kuskil teadmata linnakeses teeme toidupoe pausid nii Lidlis (mõttetu valik) ja Tescos (imeline valik). Härrale olen deklareerinud, et Tšehhis on Euroopa odavaim õlu ja järgmisel kohal on Serbia. Lugesin seda just ajalehest enne reisi algust, oli uhke edetbel toodud. Härra veenduski, et hinnad on imehead ning auto sai õlletagavaradega varustatud.

Ja viimaks olimegi Slovakkias! Senise eurotripi/ läbisõidu esimene ametlik peatus on Bratislava.

Parkisime auto ja võtsime rattad. Ma olen korra varem Tšehhi ringreisi ajal 2010 aastal Bratislavas käinud, aga et härra ei ole, siis ma pole kade talle ka riikide linnukesi korjama. Pealegi tollal kõik kiirustasid edasi minema, seega tollane paaritunnine peatus oli ilmselgelt lühike. Seega nüüd saime ratastel pikemalt nautida.

Igal pool linnas turistide grupid. Jube tüütu ratastel neist mööda manööverdada. Rühime ülesmäkke kindlust ja sealt avanevat linnavaadet uurima. Sõidame vanalinnas ringi. Teen muidugi ohtralt pilte ka. Bratislavas jagub ägedaid skulptuure ja need mulle ometi ju meeldivad.

Väga ilus linn on ja püsib mu lemmikute topis edasi. See top on muidugi juba 10lt kujunenud a la 50ks, sest maailmas on VÄGA palju imeilusaid kohti.

Õhtu hakul liigume edasi Austria suunal.

Reisi lõpus läbi Slovakkiat veelkord. Terve tee Balkanile oli härra soovinud Tatraid näha. Mina aga kibelesin ikka Balkanile, mis me niigi väärtuslikust ajast siin eespool riikides ikka raiskame. Aga andsin lubaduse reisi lõpus Tatratest läbi sõita.

Nii me siis sinna teel olimegi juuli lõpus. Enne aga saime väikese kogemuse Slovakkia politseiga. Nimelt olime just ületanud Ungari-Slovakkia piiri ja veidi kilomeetreid sõitnud, kui politsei oma stop-märki lehvitas. Me ei olnud märganud asula algust tähistavat märki (need on Slovakkias kuidagi eriti nõmedad, lihtsalt ei erista muudest märkidest). Nii me siis 90ga 50 alas lehvisimegi.

Ahah, 40 km üle ja politsei tõi kohe välja meile "This is a big porblem in Slovakia" teksti saatel tabelikese, kus trahvimäärad näha. 40 üle taga ilutses summa 280€. Mmõnus. "Aga et te olete turistid, siis on trahvimäär 70€", jätkus jutt juba suunal, et kas maksate sularahas või krediitkaardiga. Mul oli rahakotis tõesti reisist viimased 20€ sularaha ja isegi kui oleks olnud rohkem, ei oleks seda üldse rõõmsalt niimoodi ära andnud. Veel vähem lehvitan ma oma krediitkaarti tundmatutele, olgugi et politsei.

Tegime politseihärraga vastastikku kurbi silmi, et üle 20 küll ei ole. Politsei käis kuskil ära, naases autoakna juurde ja haaras 20€. Tehtud. "Be careful," sooviga asusime edasi Tatrate poole teele.

Kõigepealt tulid madalad Tatrad või kuidas see täpne nimetus on?) Härra muudkui paarutas sinkavonkaliselt teel üles-alla ja uudistas, et kus siin küll need suusamäed ja asjad on.

Jõudsime Kõrg-Tatratesse. Süda oli juba paha nendest mägiteedest. Vaated mägedele muidugi võimsad. Ja niimoodi mägede vahel ükshetk olime jõudnud juba Poola.

TŠEHHI, aprill 2010

Tšehhi jõudis me fantastiline nelik 02.aprillil umbes kella 15 ajal. Ületasime Poola-Tšehhi piiri mägedes. Kurvilised mägiteed üles-alla, mägilinnad, lumised mäetipud, ojad tee kõrval vulisemas. Hing oli rahul (missest, et selja taga 1600 km sõitu ka 24h roolis olekut) ja tuju ülev. Asulatest välja jõudes sain esimest korda maitsta kiirtee magusat sõitu - kui valdavalt viivad inimesed oma autosid a la Piibe maanteele maksimumi võtma, siis mina oma autot polnud raatsinud nahistada. Ent nüüd oli võimalus nina ees - üle 160 km/h ma siiski ei julenud.

Sellele kiirusele vaatama sõideti minust mööda kui postist :)

PRAHA

Niisiis, teel olime olnud täpselt 24h, kui ületasime Praha linna piiri. Meie sõber Jüri the GPS viis meid otse majutuskoha ukse ette, milleks oli Praha vanalinn. Üpris ülbe, peaks mainima. Sisse chekitud, abistas hosteli omanik mind parkimise asjus, ukse alla ei lubatud parkida. Niisiis, omanik ees ja mina Põnniga järel, sõitsime mõned tänavad eemale, kuhu võisin Põnni südamerahus jätta. Parkimine, muuseas, maksis 20 tšehhi krooni 3 päeva. Mina muidugi ei saanud parkimisega nii kitsastes tingimustes hakkama, seega kutt võttis mult auto üle ja manööverdas vupsti paika end. Seejärel tegi suured silmad, kui vastasin ta küsimusele, et jah, selle autoga sõitsime Eestist kohale. "Respect" oli see mis ta mulle vastas :) Nuuh, m atean küll, kui tubli mu pisike, madal ja iga teekonarust tunnetav auto on :)

Auto pargitud, istusin hosteli omaniku autosse ja sõitsime hostelisse tagasi :) mõned tunnid hiljem tuli kutt ja ulatas mulle pudeli tsehhi šampust saabuva sünnipäeva puhul. Mulle hakkas Tšehhi üha enam meeldima :)

Zombied nagu me olime selleks ajaks, läksime vanalinna. Vaatasime üle STARE MESTO piirkonna vanalinna väljaku koos komplekti kuuluvate Tyn kiriku, Jan Husi skulptuuri ja astronoomilise kellaga. 

Suure nälja leevendamiseks otsisime söögikohta, valisime mingi suvaka (kuhu tagasi ei kutsunud mingi väega ja kellelgi ei soovita sinna minna ka). Vahepeal läks pimedaks kah ning tegime väikse jalutuskäigu Vltava jõe ääres Karli sillani ja tagasi. Siis kukkusime hostelis jalapealt ära magama.

03.04.2010

Hommikul, kui olime oma kitsastes tingimustes puhanud ja pesnud, lippasime kambaga Prahat avastama. Esimene asi oli poistel muidugi kõhutäite mure, seega otsisime söögikohta. Valisime selleks Švejki, otseloomulikult. Kõht headparemat ning õlut täis, makstud imevähe raha, liikusime äsjaomistatud kaloreid kulutama. Rühkisime ülesmäge Petrini mäele vaadet imetlema. Poisid raha ei täind välja käia, vaid eelistasid õlut juua, kui meie Mariniga kohaliku "Eiffeli torni" ehk Petrini torni tippu ronisime. Aga vaade oli seda kõike väärt. Ahjaa, ülesmäkke viis soovijaid ka muidugi funicular, aga et selle järjekord oli sada aastat, siis me ootama ei jäänud. Eestlased ju - kärsitud.

Jalutasime ringi MALA STRANA kõrgustes ja nautisime vaateid. Võtsime sisse häid ja paremaid poose ning liikusime siis ära Praha lossi. 

Muidugi oli järgmine saja aasta pikkune järjekord Vituse kiriku sissepääsu juures, mida me samuti passima ei jäänud. Lonkasime, st meie iluspoiss R lonkas ja meie koos temaga, tagasi hostelisse väikseks jalapuhkuseks, hankisime kiirelt lähima kaubanduskeskuse andmed ja suundusime sinna. Kotitäied sööki õlut olemas, tagasi leiba luusse laskma. Degusteerisime siis erinevaid õllesid ja muud alkoholi, kuni kell oli sealmaal, et üks meist keeras ära magama, minul andsid valud tugevalt tunda ja R lihtsalt ei viitsinud, kui läksime poistega kolmekesi Praha ööelu elama. Sest kui juba Prahas, siis tee viib sind ikka Karlovy Lazne viiekordsesse klubisse. Isegi mina oma kaelavaludega rokkisin, mis jaksasin. R libistas õlut ja mina nillisin ka seda aegajalt, ning M-l oli pidu temas eneses.

Minule igatahes klubituur väga meeldis. Kiirelt tuletati meeldi vanu "häid" aegu, kui ka meil klubides suitsetati, kus juhtus. Seega hingata väga midagi eiolnud seal, rahvast oli tihkelt ning asiaatide konsetratsioon kõrge. Aga muusika oli mulle mokka (ja puusa) mööda, mitmetasandilised tantsupõrandad igal korrusel ja lasershowd. Mida sa hing veel tahad, kui oma sünnipäeva puhul nii ägedas kohas rokkida?

Kella 4 ajal suundusime poistega ära magama. Õnneks oli majutuskoht jällegi mugavalt lähedalt.

04.04.2010

Peale mõningast silmapuhkust ja värskendust, kui poistel oli eelmise õhtu alkoholist teatavat sorti järelmõjud, otsustasime Mariniga nad viia pühapäevasele kirikukülastusele ehk siis "Vituse kiriku ründamine vol.2"

Seekord jalgsi ülesmäge rühkida ei viitsinud, vaid valisime trammisõidu. Kurb lugu on see, et kuigi me kõik vägisi tahtsime head ja seadusekuulekad inimesed olla, siis trammipiletit meil osta lihtsalt ei õnnestunud. Mitte kordagi meie reisi jooksul, sest me lihtsalt ei leidnud kohta, kuhu oma raha anda, et piletit lunastada. Seega me siis sõitsime, kroonid pihus, jänest.

Niisiis, jõudsime kohale kell 11, kui juba nägime ees hullu rahvamassi. Jõudsin juba kurja ohke teha, et wtf? Millele me hoopiski peale jalutasime, oli vahtkonna vahetus. Noh, asi seegi :)

Jooksime edasi kirikusse, kuhu meid sisse ei lastud!!! Sest sissepääs avatud alles kl 12st. No kurja küll. Ma pole kunagi nii väga ka kirikusse minna tahnud, et tund aega ootaks sabas. Seega see kirik jääb minu järgmise Praha reisi ajaks.

Uuesti hopsti trammile ja sõitsime vanalinna tagasi. Jätsime poisid kuskile trammipeatusesse ja läksime ise arhitektuuri nautima - vaatasime üle Fredi ja Gingeri ehk tantsiva maja, seejärel imeilusa päikselise ilma mõjutustel jalutasime piki jõekallast ja vaatlesime seda Karli silda igast nurgast ning siis avastasime, et kell on 5 pärast 12 ning kui me tahame astronoomilise kella vaatemängu näha (me tahtsime), siis tuleb meil kiirelt tegutseda. Osavalt tormasime läbi rahvamasside. Au ja kiitus Marinile tema väledate jalgade ning kassiliku liikumise eest :)

Ära nägime. Vähemalt üks linnuke kirjas.

Poisid samal ajal, jõid õlut ja pildistasid "arhitektuuri".

Kella 13 paiku ühildasime taas oma kamba ning sõitsime vapra Põnniga Karlovy Varysse.

KARLOVY VARY.

Vastu võttis meid hall ja vihmane ilm, mis küll tõmbas hoogu ja tuju maha, kuid ei muutnud fakti, kui uskumatult armas see linnake on. Nagu nukumajad reas. Oleks veidi päikselisem olnud, oleksime kindlasti kordades kauem seda linnakest uudistanud.

Peale kiiret lõunasööki ning varude täiendamist kohalikus Albertis, pöörasime Põnni nina PLZENi suunas. Eesmärk - Plzeni õllevabriku tuur ja degusteerimine. 

PLZEN

Jõudsime sellesse linnakesse kell 18 õhtul, kus kiriku torn pandi meie nina ees kinni ning infopunktist öeldi, et viimane tuur õlletehasesse läks ka just ära. Ikaldus rsk. Meie kui turistid polnud ka tähelepanu pööranud asjaolule, et on pühapäeva õhtu ja turismihooaeg polnud ka alanud. Protestiks ei teinud ma ühtegi pilti sellest linnast. Ja valud olid ka ägenenud, niiet tuju päris sant.

Lasksime Jüri the GPS-il meid tagasi Prahasse viia. Nagu terve päeva vältel nii ka nüüd, sujus sõit mööda väikelinnasid ning maalilisi maastikuvaateid - mäed, põllud, kurvilised teed.Vinge. Vahepeal saabus ka ööpimedus, ning seda enam oli äge sõita. Ühel hetkel peale pikka pimeduses mäkketõusu avanes äkitsi mäe otsas laskumine tuledesäras Praha poole - linnatulesid terve horisondi ulatuses. Vot see oli alles vaade, isegi poisid tagaistmel tõstsid pilgud õllepudelilt ning ahhetasid.

Meie Jüri the GPS suutis vahepeal segast panna ning viis meid päris võssa. Järjekindlalt käskis teha tagasipöördeid teele, kus olid tõkked teetööde tõttu ees. Lõpuks me ikka Prahasse välja seiklesime. Kell oli siis 22, kui oma auto taas ära parkisime. Lubasime poisid magama ja ise võtsime ette viimase jalutuskäigu öises kaunis Prahas. Koos fotoaparaadi ja statiiviga, loomulikult.

Magama saime meie kella 2 ajal.

05.04.2010

Esimest korda otsustasin seekord oma sünnipäeva veeta välismaal. Ja see tähtis päev oligi nüüd kätte jõudnud. Läbi une kuulsin telefoni märguandeid uute smside kohta, aegajalt vastates ka saabunud kõnedele, kuni mu kamraadid viimaks loobusid magamise püüdlustest ning tervitasid päikselist hommikut.

Voodist välja ja reisisellide õnnitlusi vastu võtma. Seejärel pakkisime oma tavaari kokku, pressisime selle kõik imekombel Põnni ja jätsime Prahaga hüvasti. Meie teekond viis edasi Kutna Horasse, kus peale kohaliku võimsa kiriku on veel üks eriskummaline Sedleci kiriku luukamber. 

KUTNA HORA

Raha küsiti seal 50 kohalikku (30 EEK) ning nii ma siis seisin oma sünnipäeval keset inimluudega kaetud kirikut. Jah, vananedes ikka hakkavad inimesed vaikselt peas soojaks minema :P

Boonusena oli terve luukambri ümbruse tänavad liikluseks blokeeritud ning maha peeti seal üks korralik lihavõtete laat. Üldse sattusime me Tšehhi nende jaoks tohutu suurte pidustuste aegu, lihavõtteid peeti seal ikka ca 5 päeva, terve meie Tšehhis viibimise aja jooksul.

Kui luud ja müügiletid olid üle vaadatud, suundusime oma järgmist ööbimispaika otsima. Valisime selleks Olomouci ülikoolilinnakese.

OLOMOUC

Ööbimist meil broneeritud ei olnud, vaid väike research netist, kuhu võiks suunduda. Leidsime armsa Poets Corner hosteli, kus sain hunniku informatsiooni linnakese kohta, kaardi ning juhised, kus on parimad toidud, kus on parim õlu ning kus vahvamad vaatamisväärsused. Tegime linnakesele tiiru peale ning suundusime soovitatud söögikohta sööma. Toidud viisid keele alla, kõik oli maitsev, tohutuodav ning muhe. Pidasime maha mu toreda sünnipäeva nii kohalikku toitu nautides Hańacka Hospoda pubis, Moritzi õllekeldris, kus nad kohapeal oma õlut teevad ning jätkuüritusena hostelis, kus tegime päkad silma Prahast saadud šampale. Sünnipäev oli erakordselt vinge sel aastal, vaatamata minu vastumeelsusele vananeda :D

06.04.2010

Pakkisime oma tavaari kokku ja viisime ära autosse, et veel natuke linna peal ringi tuiata ning odavalt kõht täis süüa. Kahjuks alles järgmisel päeval avastasin, et oma armsa-kalli jaki olin ma Olomouci maha unustanud. 

Aga selleks ajaks olime me taas kauneid Tšehhi vaateid nautinud, sõitnud maha hunniku kilomeetreid, tulutult püüdnud leida Punkevni maa-aluseid koopaid ja maa-aluse jõe ja paadiretke kohti (mitte ühtegi neetud viita, mitte ühtegi avatud infopunkti, mitte ühtegi inglise või venekeelt kõnelevat isikut. urrrh) ning jõudnud Telći.

TELĆ

Jällegi, majutust broneeritud ei olnud, kuid see imearmas väike linnake ei tekitanud meile mingeid probleeme - hotelle ja kodumajutusi seal juba jagus. Võtsimegi luksusliku toa ühe toreda naisterahva majas, parkimine maja ees (oh milline õnnistus) ning täiesti enda dushiruum. Sellest olime siiani unistanud.

Jällegi tuttav skeem - poisid jäid õlut jooma, kui me linnakest avastama asusime ning pildiseeriad koostasime. Kõhud said täidet, üllatus-üllatus, Švejkis.

07.04.2010

Seekordne hommikusöök oli meil meie majutuskohas, seejärel väike ringkäik ja turismimeenete soetamine linna peal ning asusime taas teele. Valisime välja Austria piiri lähistel asuva Ćesky Krumlovi. Meile sobiva hinnaga majutust me sealt aga leidnud. Egas midagi, valisime uue peatuspaiga - Ćeské Budéjovice. Ja voh see oli jällegi äge koht. 

ĆESKÉ BUDÉJOVICE

Majutuse leidsime taas keskusest, linna keskplatsi äärest, väga luksusliku toa saime suurte voodite ning diivanitega tšillimiseks ja õhtuseks õlle joomiseks. Seekord olime linna jõudnud üsnagi varakult, seega saime viimaks ka rahulikult shopata. Mitte eriti suure hunniku raha vahetasin Tesco keskuses väga suure hunniku riiete vastu, seejärel sõitsime meie lemmikuks saanud Billasse, mille leidsime olevat odavaim söögipood ja tõime sealt kaasa hunniku õllesid, siidreid (ooo kui hea on Frisco) ning toidukraami. Sest järgmisel päeval ootas meid ees meie Austria seiklus ja seal me juba toidupoodi asja teha ei tahtnud. Seejärel parkisime auto linna keskväljakule, jällegi meeldivalt lähedale meie ööbimiskohale ning suundusime kesklinna poodlema. Vahepeal oli kell palju saanud ja keskused kinni pandud. Meid visati konkreetselt välja poest. Kui ma nüüd Eesti peale mõtlen, siis meil ikka teenindatakse kliendid ära, missest et lahtiolekuaeg üle, uusi inimesi lihtsalt sisse ei lasta. No igatahes jäi minust maha üks väga nunnukas kollane dressipluus, mille eest oleks tulnud välja käia 99 kohalikku ehk 60 eesti krooni. urr.

Lootust me ei kaotanud ja jalutasime edasi, Leidsime järgmise keskuse, mis oli avatud veel tunnikese ning sealt ma siis tuhisedes omale uut jakki otsima asusin. Ei leidnud sellist nagu kaotatud jakk oli, aga vähemalt asendusvariandi sain.

Poisid samal ajal, pildistasid endiselt "arhitektuuri":

Ööpimeduses suundusime tagasi hotelli ning sõime maasikaid ja juustu õlle kõrvale. Ilus oli olla.

08.04.2010

Ma ei tea, mis ime läbi mu kohver hommikul kinni läks, sest neid asju oli sinna tekkinud üle öö väga palju. Kõik tavaar jällegi Põnni, mis ikka veel mahutas me asjad kõik ära. Mu austus oma Põnni vastu kasvab mul igal sammul. Kraapisin auto jääst puhtaks (jaa, ma ei tea, kust selline asi siis äkitsi tuli. Ilm oli ometigi ju päikseline ja soe nii eelmisel kui tollel päeval) ning läbisime viimaseid kilomeetreid Tšehhimaa pinda.

Austria ootas meid.