reede

PERTH, AUSTRAALIA, märts 2012

a.k.a alaline elanik Perthis ja tööotsingud.

26.03.2012
Kell varahommik asusin teele oma uude koju. 


Täitsa oma toa sain ja kambajõmmidega mitme peale on meil siin kahetoaline boks või nii. Minu toast saab õue ja Laura-Janeki toast saab vannituppa-kööki-igale poole :)

Kui L-J tööle viidud, asusin pesa mugandama. Pisikesed korealased, kes tuba enne okupeerinud olid, jätsid mulle maha palju kingitusi. Enamik sellest läks prügikasti, kuid muu sodi hulgas sain endale meeste plätud, hõbeketi ripatsiga ja Austraalia raha 50 senti. Hästi saadud. L-J tuvastasid ka Liptoni teepaki ja ühe hantli. Trenn võib alata.

Kui põrand puhtaks pühitud ja tuba ümber tõstetud (mul on täitsa suur ekstramadrats, külalised võivad tulla :D), oma voodi mugavaks tehtud, siis avasin läpaka kaane ja hakkasin töökuulutusi kammima. Jah, ikka ise tuleb helistada-kohale minna, aga mida sa helistad, kui numbrit ei ole, või kuhu sa lähed, kui aadressi ei ole. Nii ma neid resümeesid ja kaaskirju vorpisin ja välja saatsin.

Õhtul käisin L-J tööpäeva lõppedes järel ka ning suundusime toidupoodi. Autoga on ikka lihtsam moona vedada ning kamba peale ostsime hunniku sööki, mis ehk kestab rohkem kui ühe päeva.

Siis, kui Eestis magus tööpäeva lõpule lähenev aeg (loe: keegi ei viitsi tööd enam teha ja chativad Facebookis), algas mul mitmiktegum ehk chat + köögitoimkond kombo. No ei saa ju chati katkestada, iseenesest mõista :)

Päev lõppes täiskõhu ja Facebookiga!

27.03.2012
Järgmine päev skeemiga "Ärkan üles, söön voodis, istun internetis". Päev kulges töökuulutuste refreshimise, cvde välja saatmise ja masenduse tähe all. Mingit moodi olen omale kinnisideeks võtnud KOHE tööd saada, sest kodus passimine ju raha sisse ei too ja aeg kulub. Mulle ei meeldi ju tegevusetult passida :) Kui tuju oli täiesti nullis, pausitasin kõik oma vestlused ja läksin jalutasin õues tiiru. Ilmad on ju siin super ja päikest kuhjaga ja rohkem veel, ei raatsi päris tubaselt neid mööda saata. Niisiis jalutasin ringi ümber oma kodutänava, naasesin oma koju ja vedelesin tagahoovis päikest võtta.

Õnneks on pere-sõbrad-silmarõõmud vaid interneti kaugusel, kes tuju üleval hoiavad ja julgustust-toestust saadavad. Ja tore, et mul on isiklik fännklubi, ootan nende lehte siis Facebooki :)

28.03.2012
Muster ikka sama - internet-töökuulutused-chat.

Kell 11 vedasin end ikka toast välja ja sõitsin autoga kesklinna. Huuh, rehkendasin, et see on odavaim ja kiireim variant ikkagi. Siht oli kindel silme ees ja võtsin suuna immigration office'le. Enne kohale jõudmist suutsin ma 3 korda valesti suunduda, olgugi, et Tom mulle ted juhendas. Lihtsalt need kiirteed on täielik ulme kesklinnas - neli rida ja igaüks suundub ise kohta. Parajalt tihe liiklus, et õigel ajal ümberreastuda enam ei jõua. Mis siis ikka, seiklesin siis rõõmsalt ja jõudsin tervelt kohale. 


Immigration office tee võtsin ette, et saada omale viisakleebist reisidokumenti - viisa on mul elektroonne, nii nagu kõigil teistelgi ja piiripunktis seda ka reisidokumenti ei kleebita. Kes aga soovib (no mõni tööandja võib nõuda või oled lihtsalt edev ja tahad see olemas oleks), siis selle siiski saab. Ootasin järjekorras ca 10-15 minutit, teenindaja isegi ei küsinud, miks ma seda tahan, vaid vajutas nuppu ja juba tuligi... printerisoe. Protsess teenindaja juures, 1,5 minutit. Kesklinna parkimine maksis mulle 4 dollarit, bussipilet oleks olnud kaks korda kallim (ja bensuhinda juurde ei arvesta praegu  :P).

Tagasi koju minnes suutsin valesti suunduda 2 korda. Oh, well...

Kui teistes osariikides on numbrimärkidele lisatud ka osariigi staatused või hüüdlaused (nt Queensland - the sunshine state; SA - the wine state), siis WA on täiesti null, vaimuvaene lausa. Ühtegi hüüdlauset ei ole kohanud. See-eest aga on neil siin kõrges kontsentraadis isikustatud numbreid, eks Eestis on  neid erinumbreid palju, selle vahega, et Eestis maksab selline nubrimärk 20 000, siin aga 69 dollarit. Iga loll võib endale võtta, ütleme siis nii, et vist ongi võtnud :)


Päev jätkus internetis ja päikese käes õues, kuni ma vist oma mõtetesse ära eksisin ja ei kuulnud, kuidas L-J koju jõudsid ja L mulle ligi hiilis ning veega pritsides eluvaimu sisse puhus. Päris vähe ei ehmatanud äkitsi saabunud veejuga :)

Enne õhtusööki tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonnas. 

29.03.2012
Hommikul sain smsi ühelt tööandjalt, kellele meili olin saatnud. Leppisime kokkusaamise kella poole kuueks õhtul. Seega oli päev juba hoopis rõõmsamates toonides ning tegelesin jätkuvalt töökuulutuste surfamisega.

Õhtul sai allkirjastatud tööleping ja nüüd ma siis olen paper-walker :) Sarjast "mida kõike Austraalias raha teenimiseks ei tehta".

30.03.2012
Kuna tööaeg on enda teha, siis väga varakult ei saanud end ka voodist välja. Kell 10 siiski olin objektil ja alustasin kohaliku lehe laiali jagamist. Kahju lausa, et mul sammulugejat ei ole, oleks olnud huvitav päevaskoori teada. Kui dollarimärgid silme ees, siis hoog ei rauge. Jalutasin non-stopp 8h ja jagasin laiali 1200 ajalehte. Veidi analüüsi tehes pole küll paha esimese päeva kohta, kuid strateegiat saab veidi paremaks lihvida. Parkida paremini, kust lehti kätte saada, et ei peaks palju tühja jalutama. Kui ma muidu olen tohutu parkide ja pargipinkide fänn, siis täna ma lausa pahurdasin omaette, kui järjekordne park tee peale jäi - park, se tähendab ju tühja jalutamist :)

Aga päev oli ilus (kes unustas päikesekreemi panna, mis? sest hommikul ju oli pilves ilm ja isegi jahe...), palavgi ja rajoon jalutamiseks väga kaunis. Jätkus kohalike tõsieluseriaal "ei vii asju jäätmekäitlusesse, vaid viskan sodi maja ette murule soovijatele võtmiseks". Aegajalt ikka vaatasin muigega, mis "müügis", aga sodi ongi see enamjaolt :)


Ja päeva esimeses pooles, kui samm reipam oli, tegin ka "professionaalsest huvist" pilte postkastidest, neid on ikka päris imelikke mõnikord. Suurt kaamerat ma muidugi kaasa ei vedanud, oleks olnud enesetapp veel seda ka kaasa vedada, seega pildid seebikaga. Suured vabandused selle pärast :)


Päeva lõpuks võiks öelda, et olin täielik laip. Vedasin end koju ja isegi köögis ei jaksanud passida, et süüa teha :) Voodisse ära ja internetti uusi tööpakkumisi uurima. Sest et kuigi selle töö eest saab palka umbes sama palju kui mu viimasel kohal Eestis, siis mul jääb kõvasti vaba aega veel ja see palk siin ei ole ikka mingi number :) Otsingud jätkuvad.

pühapäev

PERTH ja selle ümbrus, AUSTRAALIA, märts 2012




20.03.2012
Hommikut Rockinghamis algan külma vee duššiga, sest olgugi, et dušše leiab mõistlikult palju, ei ole kõigis sooja vett. Mis siis ikka :) 

Esimene peatus Fremantle, juba tegelt läheb Perthina kirja, sest väikelinn on kasvanud Perthi külge. Linnake mind võlub oma nunnude skulptuuride ja armsa õhustikuga. Ainus mis armas ei ole, on tasuline parkimine igal pool. Neetud, olemegi vist suurlinnas juba.


Suundusimegi Perthi kesklinna ära, aga jõudsime arusaamale, et siin ikka autoga ei ole hea seigelda, parkida on seda veel vähem. Tom sai koordinaadid kirja ja sõitsime kesklinnast välja Laura ja Janeki maja ette, kuhu siis kenasti auto saime parkida ja edasi ringi tuiates oodata, millal noored töölt koju jõuavad, et eestimaiseid tervitusi jagada ja viina mekkida :)



21.03.2012
Vallutasime Perthi. Kell 9-10 on ikka lootusetu midagi süüa leida ja vihastame nii, et sõidame bussiga kesklinna ära... lootuses, et seal ehk ikka... Päevapilet Perthis maksab muide 9.30 AUDi.

Aga et meil Perthi kaarti pole ja täpselt ei tea, kus kesklinnas miskit on, siis väljume küll CBDs, aga jõuame otsapidi King's Parki välja. Vaated on ilusad, süüa saab ka ja tuju on täitsa okei juba.


Pargist tagasi saame tasuta bussiga (nr 37) ja siis me juba teame, kus mida teha on. Martin sukeldub poodidesse, sest tema peagi lendab tagasi Eestisse ja no midagi peaks ju soetama. Mina jalutan niisama ja puhkan jalga Bell Toweri purskkaevus. 


Linnad, I mean ikka suurlinnad, on siin nii lärmakad, et telefonihelinat üldse ei kuule. Kuidas inimesed omavahel suhtlevad küll :) Ja kui autoroolis on väga bueno, ka suurlinnades, siis jalakäijana ma siin veel auto alla jään.. No tee või tina, ei saa aru, kust see auto keerab või tuleb...

Päev on ringi jalutamisest väsitav. Istume oma bussi ja sõidame "kodu" lähistele keskusesse sööma. Leiame hiinaka, kus portsjonid on hiigelsuured. Ei jõua oma kausikest tühjaks süüagi. Saame seda teada muidugi peale tellimuse esitamist ja toidu lauda toomist. 

Õhtu lõpetame Laura ja Janeki juures akusid laadides :) Nad on ikka nii armsad, hea kohe, kui on omad eestlased võtta :) Paar päeva on mul selleni, et nende juurde sisse kolida, sest osa inimesi kolib välja, seega niikaua jätkub neljarattaline hotelli saaga. Saadan cv-sid ja otsin tööd. Õhtu saab kiiresti ööks :)

22.03.2012
Teeme Martiniga rannapäeva. Alustame Cottesloe rannast, mille kohta Laura ja Janek oli rääkinud, et seal olid ägedad skulptuurid rannas. Skulptuuride väljapaneku aeg aga on ilmselgelt otsa saanud, sest neid mina enam eest ei leia.


Perthi lähistel rannajoon on üks pikk randade rivi. Jalutad rahulikult Cottesloe rannas, kui teatab silt, et nüüd oled Swanbourne rannas ja varsti juba City beachil. Sealt edasi Scarborough’s jaaniiedasi. Arvestades, et ma tulen hallikaspruunist Läänemere regioonist, on need rannad siin nagu unistus.

Sõidame autoga järgmisi randu läbi ja kuna meid on tabanud kena bensiinikanistri vimka, siis tegeleme pool päeva auto tuulutamisega. Nimelt on otsustanud me kõrbetuuri kanku nüüd lambist lekkima hakata ja me sensuaalne buduaar/magamistuba haiseb nagu tankla. Pargime end Floreat võrratule rannale, aknad-uksed lahti, magamiskotid tuulduma ja KÕIK muu tavaar välja. Kenakene väljanäitus tõesti, parem kui Palamuse :)


Rand on ilus ja sinna me ka öö saabudes end majutame. Me hotell on selleks ööks Force majeur tõttu suletud ja sätime end ookeanikaldale liiva sisse. Jah, kahjuks on ookean väga valjuhäälne, kuigi see mind ei segakski. Erinevalt sellest mis ma sõpradele ütlesin. Tegelik magamatuse põhjuse seisneb selles, et liiv on külm ja öösel veel külmem ning ma võitlen külmavärinatega terve öö. Postitan FBsse ka SOS-hüüde, aga kell 5.30 ma annan alla ja kolin lisandväärtusega hotelli tagasi.


23.03.2012
Mida teha-kuhu minna ja otsustame Martiniga tema säästmise nimel, et rannapäeva rohkem ei tee :D Sõidame hoopis Perthist põhja poole 200 km, kus Cervantese linnakese servas asuvas rahvuspargis on Pinnacles kõrb looduslike kivikuhilatega. Sissepääs on 11 dollarit auto kohta ja asume ringi tuuritama. Olen vaadetest vaimustuses ja klõpsin rõõmsalt pilte.


Tagasiteel peatan auto, et turnida tohutus liivamäes ja üritan liivasurfiga tegeleda. Ei ole väga osav selles (sest mul pole ju surfilauda eksole) ja suundume tagasi Perthi. Kohale jõuame kenasti tööpäeva lõpuks ja saame Laura-Janekiga poes kokku, et valida välja erinevad take-awayd ning manustada neid nende verandal. Õhtu lõppeb muidugi FBs ja erinevad peetud vestlused ei anna jälle und, vaid keerutan peas miljonit mõtet. Uni, see on nõrkadele.


24.03.2012
Laural ja Janekil on viikend ja Martinil viimane päev Austraalias, tähistame seda väljasõiduga Yanchep rahvusparki. Esmaslt randa, kus natuke laen omale jumet juurde (ma olen ju Austraalias, pean seda endale muudkui meelde tuletama ja piltidel poseerimiseks jumet parandama) ja siis võtame ette rahvuspargi enda. Sissepääs on taaskord 11 dollarit autole ning siis väikse ringkäigu ette võtame. Ringi hüppavad kängurud, kraaksuvad sulelised ja koaalad. Oo need koaalad. 


Pargis on ka mitu vahvat koobast, ent sinna peab ette broneerima mineku, seega me neisse ei pääse ja suundume tagasi Perthi. Auto peatan Perthi CBDs, sest kuna M õhtul liigub lennujaama, siis ma enam autos ööbida ei taha. Niigi on hotellis Ford peatutud juba 14 ööd jutti. Seega internet, hea sõber, leidis mulle lahke võõrustaja Anthony, kes mulle lahkelt diivanit pakkus paariks ööks. Ainult et diivani asemel annab Anthony mulle täitsa oma toa suure voodiga. Kas saab olla midagi paremat? Pärast õllet-pastat-pudelit veini lõpuks murrab mind ka uni maha ja magan imeliselt :D

25.03.2012
Kui ärkan ca 11 ajal, on Anthony juba ammu üleval. Kuna ilm on kehva, siis me kokkulepitud minu esimene surfitund jääb ära. Anthony on nagu imemees, mille kõigega ta ei tegele/ole tegelnud/käinud. Kuna ta töötab 6 päeva nädalas ja surfama ka ei saa, on meil laisk pühapäev teleka ees. Ka mulle see sobib, sest 4 nädalat jutti olen muudkui ringi tuisanud. Peale lõunat ma siiski veidi ringi hulgun ja CBDs ringi jalutan. Olen kinnisideeks võtnud üles leida skulptuuri Footsteps in Time ja lõpuks saadab mind ka edu. Olen sellest kohast mööda käinud oma 4-5 korda, kui neid 5 pronksmeest lõpuks märkan, no nii hästi sulanduvad linnapilti, et ei pane üldse tähelegi. Loivan tagasi „koju“ ja vaatame Anthonyga vormelit. Tema rohkem kui mina ofkoors, ma tegelen töö otsingute ja Facebookiga. Õhtusöögi võtab Anthony muidugi enda peale ja mina lihtsalt kaunistan diivanit. 




Hommikul saan sisse kolida Laura ja Janeki juurde, oo happy days! Kui elada miinimumtingimustes, on dušš-köök-voodi ja muidugi lõputu-hinna sees wifi Maslow püramiidi esimene tasand ja hindamatu luksus.