24.09.2016
Lend väljub õhtul ja oleme endale näpistanud terve päeva omaette olemise aega. Meie väike poja veedab meie reisil olemise aja +1 päeva vanaema-vanaisa juures.
Lennujaama käsutan meil kohale jõuda 2h enne väljumist ja hästi on. Tallinna lennujaam võib küll väike olla, aga turvakontroll on küll paras pudelikael ja massid pikas järjekorras ootel. Läbime oma kadalipud ja suundume lennukisse. Esimene lend on Tallinn-Riia, kus ümberistumise aega 1,5h. Õnneks mõistlik aeg. Teeme RIXis u kolm tiiru mööda seda tilllukeest lennujaama. Tallinna lennujaam on küll väike, aga Riia oma on niiiiii mõttetu mu meelest. Ja kole, st üheülbaline kõikide teiste lennujaamadega. No kesse tahab osta Furlat ja Gucci-Muzzit lennujaamast. Really?
Veel viimane ülistus Tallinna lennujaama suunal - sealne raamatunurk on minu arust geniaalne. Aitäh, et see olemas on. Kui ma peaks kuskil 4-6h ümberistumist ootama (nagu tagasiteel Riias pidime), siis ma teeks seda ülimalt meelsasti Tallinnas. Loeks raamatut ja naudiks neid erinevaid värviliste toolidega ootesaali ja lennukoridoride uksi mis on metsavaadete jm põnevaga dekoreeritud. Tallinna lennujaam on lihtsalt nii ilus.
Aga olgu, me olime jõudnud Riiga eksole. Üks positiivne asi seal siiski on. Olgu, kaks. Tasuta wifi, mida härra meelsasti kasutas, ja Victoria's Secret butiik. Seda väisasin mina suurima rõõmuga (kuigi härragi mul ei suutnud uudishimule vastu panna ja tuli minuga pesu valima).
Viimaks on aeg suunduda keldrikorrusele "karantiini", sealne ootesaal on nii masendav. Lend on minu jaoks esimest korda 10 aastase kogemuse juures piinarikas. Ebamugav istuda, magada ei saa. Viimaks oleme kohal.
25.09.2016
Kohale jõuame öösel 4.30. Meie pagas tuleb lindilt neljandana. Ostan pre-paid kohaliku telefonikaardi, et sellega netti saada. Etteruttavalt olgu öeldud, et me ei aagi seda tööle, kuigi kõik settingud on 10+ korda üle käidud. Argh.
Olen eelnevalt välja valinud, broneerinud ja maksnud rendiauto eest. Asume seda otsima. Lennujaam on juba inimestest tühi, aga meie oma autot ei leia. Keegi ei tea midagi. Ise olen ka natuke süüdi, sest mul pole ühtegi mõistlikku paberit broneeringu kohta. Läheb natuke aega ja natuke närve, aga siis leiab härra oma meilidest broneeringukinnituse. Pff, miks ta seda kodus mulle ei presenteerinud, et ma oleks selle saanud välja printida? Aga läks õnneks. Nüüd saame juba juhised, kust oma autorenti otsida, sest loomulikult on see selline firma, kellel esindajat lennujaamas sees ei ole.
Esindaja ootab meid väljas x kohas, võtab peale ja viib u kilomeetri kaugusele kontorisse. Toimingud, sh ebameeldiv üllatus 1000-eurose tagatisraha osas. Kust kurat ma võtan 1000 eurot niisama lihtsalt enne reisi. Härra paneb panti oma firmakaardi.
Kell on 5 läbi, kui viimaks saame liikuma. Aga kuhu? :) Majutuse osas ei teinud me mitte ühtegi broneeringut. Meil on täiesti vabad käed. Kui mina tahaks hakata saarele ringi peale tegema kellaliikumise suunas, siis härral on vastupidine ettepanek. Ja et ma olin tema tanki, khm rooli pannud, siis jäi tema soov peale. Küprosel on parempoolne rool ja liiklus vasakpoolne. Ei saanud sellest "valikust" aru enne, kui saime natuke ajalooga rohkem sina-peale. Küpros oli 1960.aastani Suurbritannia võimu all. Sealt siis see pärand. Ja et riigi ajalugu veel nutusem oleks, 1974. okupeeris Türgi kolmandiku saarest.
Asume siis paberkaardiga orienteeruma. Õnneks on ju viidad ka ja üle pika aja oli mu hobist Turismimessidelt ja reisidelt koguda riikide ja linnade kaarte ka kasu. Küprose saare kaart oli mul olemas ja selle ma ka kodunt kaasa haarasin. Aitab hästi orienteeruda, et kuhu poole suunda hoida. Ja õnneks on olemas ka teeviidad eksole. Väljas on kottpime ja me võtame suuna Larnacale. Esialgne mõte on, et äkki leiame kuskil tee ääres eraldatuma koha, kuhu auto parkida ja siis veidi sõba silmale saada. Sellist kohta ei ole, seega sõidame kesklinna mere äärde. Kõik on välja surnud :) Niikaua, kui pusime telefonikaarti netiks aktiveerida, hakkab hästi kergelt valgemaks minema. Kell on kuus ja otsustame enne liikluse tihenemist lahkuda. Meie sihtkohaks saab Agia Napa.
Päikesetõus on ilus. Esimesed muljed Küprosest - niiiiii igav. Kõrbene, kuiv, kivine, tuhm ja luitunud värvid, tolmune, palav. Meenutab väga Egiptust, ka hooned oma "arhitektuurilt".
Uni tahab maha murda.
Oleme siiski mõlemad vaprad edasi ja jätkame sõitu. Jõuame Agia Napasse ja kell on varahommik. Napilt 8. Suundume kuskile avatud kohvikusse hoommikusaiakesi sööma. Ma ei ole sugugi saiafänn, aga Küpros on sai igal pool. Kõik toidud on sai.
Sõidame natuke ringi ja mõtleme, et mis edasi teha. Vaja oleks leida öömaja koht. Telefonis ei hakka jätkuvalt see nõme internet tööle, seega roaming abiga otsime majutuskoha. Paloma Hotel Apartments - kõlab hästi ja hind on vastuvõetav.
10 minuti pärast leiame öömaja asukoha üles ka. Pargime auto, toa saamiseni läheb aega. Kell on 10. Seega otsustame minna randa. Tee viib läbi meelelahutuskeskuse, sest Agia Napa on Küprose Ibiza. Erinevaid pubisid, baare, söögikohti, põgenemistube, restorane, tattoosalonge jne on meeletult. See on ööelu-meka. Praegu, kell 10 hommikul on kõik kinni ja vaade suht trööstitu. Õhtul näeme hoopis teist vaatepilti.
 |
| Tuleb välja, et härral on Küprosel päris palju firmasid. Ta vist ei ole siin ikka esimest korda? :) |
Esimene, mis Küprosel silma-kõrva hakkab, on vene keel. I-G-A-L P-O-O-L. Kõik kõnetavad sind vene keeles, kuigi ise räägid inglise keeles vastu, ümberringi turiste jälgides kuulates räägivad kõik eranditult vene keeles.
Istume kai peal päikesevarjus ja puhkame jalga. Vaatame meie ees siblivaid paadireiside müjaid ja inimesi, kes oma paatidele kiirustavad. Iseäranis palju muigame ühe rahvast puupüsti täis "piraadipaadi" üle, mis niipea kui hakkas sadamast välja tüürima, sai asuda etlema "šõud", kus paadi ninna kargles "ehe" Jack Sparrow.
No ja umbes poole tunni pärast lasi härra ennast ka ära moosida ühele paadireisile, niiet ei olnud me sugugi targemad. Võtsime siis 4-tunnise paadireisi, millel kaks ujumispausi ja lõunasöök. No iseäranis argumenteerivaks faktiks oli lõuna, sest meie tripp maksis 15€ per inimene ja söögihind kuskil kohvikus-tavernas on u sama.
Hea oli see, et reis algas 20 min pärast, seega ei pidanud kuskil aega parajaks molutama. Seadsime end teise korruse tekil sisse ja sõit võis alata. Kui muidu Küpros ei olnud suutnud mulle veel muljet avaldada, siis see imeliselt selge ja helesinine vesi avaldas muljet küll. Need lahesopid, laguunid, kaljukoopad ja jätkuvalt helesinine vesi. Sellist Küprost oli mulle kiidetud ja seda olin ma guugeldades netist näinud. Siin ta oligi.
Siis kui tuli esimene ujumispaus, saatsin härra musi saatel ujuma-snorkeldama, ise sättisin end matile pikali ja tõmbasin salli peale. Uni murdis maha ja sain võimaluse natukene tukastada. Magasin u tunnikese, kuni saabus lõunapaus. Selleks ajaks olin täiesti ära põlenud :) Lõunasöök oli väga maitsev ja täiesti korralik suur ports. Ei ühtegi nurinat.
Paat sõidab 4h minuti pealt täis, kogu raha eest ikka. Teisel ujumispausil käisin ikka ka vees ära, härra haaras mind seljale ja julgestas :)
Kell 15.30 oleme sadamas tagasi ja suundume nüüd põrgupalavuses oma hotelli. Saame toa kätte (35€ 2ne tuba) ja teeme 3-tunnise tukastuse. On ometigi olnud meeletult-lõputult pikk päev. Eriti härral.
U kl 20 ajal avame silmad. Väljas on pime ja õhk juba jahutavam. Suundume välja süüa otsima. Ööelu on täies hoos. Päevane vaikelu on lõppenud, kõik poed-butiigid-restod-jne on avatud ja säravad pimedas öös. Rahvast on megalt, lisaks poodidele on terve keskus avatud tänavatele nn turuna. Müüakse kõike! Kogu selle melu juures aga on vaid ÜKS puuviljamüüja. Veider. Ja hinnad on nii kallid. Ostan kg granaatõuna (3€) ja kilo viinamarju (samuti 3€). Ja nad kasvatavad neid ju siin Küprosel! Eestis on ka hinnad kaks korda väiksemad. Hiljem, päevi hiljem, kui me mööda Küprost tuuritame, tõdeme, et ju see kastmine on neil suur kuluartikkel ja probleem. See ilmselt ajabki hinna kõrgeks.
Ühest supermarketist (neid on ka hea ikka muigega vaadata - kõik on supermarketid, ise on väiksemat sorti maxima mõõtu heal juhul, valikut pole ollagi) otsustame varuda vett. 0,5-liitrine veepudel maksab 1€. 1,5-liitrine pudel 1,50€ ja 6x1,5-liitrist vett ehk sixpack on 2,50€. Pole küsimustki, vett kulub meil päevade jooksul kõvasti.
U 23 ajal jõuame oma hotellituppa. Härral piisab vaid pead padjale toetada, kui ta juba mu kõrval nohiseb. Mina võtan ette meie Kõprose kaardi ja väljaotsitud-kaasaprinditud materjalid ja kannan märkmed kaardile. Et oleks hea hiljem orienteeruda. Kirjutan valmis postkaardid ja poen ka teki (khm, lina) alla ära.
Viimased mõtted veel enne magamajäämist on oma pisipojast, kes jäi vanaema juurde meie puhkuse ajaks. Süda ju muretseb, et kus ja mis ja kuidas. Esimese päeva jooksul juba nägin Küprosel sadu pisikesi põnne, aga kujutan ette, kui keeruline ikkagi oleks lapsega palavas kliimas majandada. See sobiks siis, kui oleksime terve reisi ühes hotellis all-in paketina ja veedaksime valdava osa päevast nt toas või basseini ääres. Aga meie plaan on pikki päevi ringi sõita ja meie poja kohe mitte ei malda üle kahe tunni autos paigal olla. Tean, et tegime õige otsuse, aga emasüda eksole.
26.09.2016
Kell on Küprosel sama mis Eestis. Vähemalt ei teki mingit segadust.
Ärkame 7 ajal, väljas on valge ja liiklus juba möllab. Ruumis olev konditsioneer on juba nina kinni pannud. No ei taha mitte külmetuda.
Sätime end riidesse ja asjad enam-vähem kokku ja suurema osa asju viime auto peale ära ka. Tuba veel ära ei anna, kõnnime natuke ümbruskonnas ringi. Postkaardid teele, härrale kohvi ja siis meie hotelli tagasi hommikut sööma. English breakfast 4.80€.
Kõht saab korralikult täis ja suundume tuppa tagasi hambaid pesema ja viimaseid asju toast võtma. Leian eest PÄRANI ukse ja pärani rõduukse. Voodilt pesud üles kistud ja hunnikus maas. Lisaks on minu asjades soritud, sest leian ühe asja katkisena oma kotist.
Päriselt. WTF?
Kuidas tullakse tuppa ENNE kui tuba on üleantud. Vot mulle absoluutselt ei meeldi selline asi ja oma puhkemajas ma ei tülita oma kliente enne, kui nad on teavitanud, et hakkavad lahkuma ja soovivad maja üle anda. Igatahes jätab see olukord nii halva meki suhu, kuigi kõik muu oli super.
Istume autosse ja asume ringreisi jätkama.
Kõigepealt sõidame Agia Napa rannikut pidi üles. Kohe linna servas uudistame sama kohta kaljude pealt, mille koopaid olime eelmine päev paadilt imetlenud. Pildi tegemise järjekord on pikk ja no ikka on mõni loll, kes teise pildile ronib. Kui ma näen, et pilti tehakse, siis ma ootan eemal. Ma ei soovi teha pilti mingi saksa pensionäriga, aga just üks selline mulle kohe no külje alla ronis. Minu märkuse peale, et kas palun ootate hetke, et ma teeks pildi ära, ta ainult turtsatas naerda. Lõpuks ma lihtsalt vaatasin teda silma rullides pikalt ja siis sai aru :)
Ma tean, esimese maailma probleemid, aga kui nii mina kui sina ronid kaljunukile ilmselgelt ühe sama sooviga teha pilti, siis austame üksteist? Ootame kenasti järjekorras? Ei?
Kusjuures pildile jäämise osas on mul oma 10-aastase reisistaaži juures toimunud muutus. Kui mu varasemal reisidel ma tegin igas rannas 100-pildilise seeria "mina lainetes", siis nüüd. Ma vist olen ühes rannas ainult paaril pildil. Ei ole enam seda vajadust vist. Põhiliselt oligi kaamera minu käes ja klõpsisin vaateid, detaile ja härrat :) Kogu reisi peale on minust tõeti üksikud pildid vaid.
Liigume edasi. Cape Greko. Härra käib korra ujumas on naastes jätkuvalt nördinud, et mitte ühtegi kala ega midagi, mida snorkeldades vaadata-uurida. Paari pruunikarva kala vist nägi, aga mis neist imetleda. Seda enam me imestasime, et kui palju randades on neid klaaspõhjaga paate, et tulge imetlege imelisi veealuseid vaated, kui tegelikkuses pole MITTE MIDAGI vaadata :)
Niikaua, kui härra sulistas, nautisin mina kauneid merevaateid ja helesinist vett. Edasi jäävad tee peale väikesed ja veidi suuremad linnad. Protarase kohta olne lugenud ülivõrdeid, aga eest me küll miskit erilist ei leia. Tõenäoliselt on sama lugu nagu Agia Napaga - ärkab ellu alles pimeda saabudes. Igatahes on kiidetud sealset purskkaevushowd.
Juhindume paberil olevast kaardist, aga läbi linnade orienteerudes need teeotsad pööravad ja keeravad ootamatult ja me natuke eksisimegi teelt. Väikese ringiga saame oma soovitud suunale tagasi ja ühtäkki leiame end piiriületuspunktist.
Türgi okupeeritud ala.
Templit passi ei saa, rendiautole tuleb osta 3 päeva kehtiv lisakindlustus (20€).
Kohe järgmiseks leiame end Famagusta linnast. Minu käes olevat paberil kaarti pole mõtet rohkem vaadata ,sest see ei aita meid enam. Kaardil on kohanimed kreekapärased, aga Türgi, ofkoors on pannud türgipärased nimed. Ja need ei sarnane omavahel üldse. Vahepeal tuleb küll ahastus peale :)
Famagusta on täiesti vahva linn. Tohutult suur kindlus, mille sees vanalinn, mis siis türklaste mõistes on üks suur bazaar. Jalutame veidi.
Jätkame oma teekonda mööda rannikut üles põhjaranniku suunal. Kuna kaardist abi ei ole, tuleb võtta kasutusele nutiseadmed. MA ei olnud taibanud oma iidvana gpsi kaasa võtta reisile, aga polegi vaja enam lisavidinaid tarida. Härra oli kelleltki saanud soovituse kasutada MAPS.ME telefoniäppi ja see tõesti oli suurepärane. Ei vaja internetti navieerimiseks, ainult nii palju, et google playst alla laadida. Kaardile saab märkida kõik oma huvipunktid ja seejärel sinu asukohast navigeerib ka soovitud punkti. Ülimugav ja mõnus ja ülejäänud reisi me sellega muudkui trippisimegi. Tõmbasin enda telefoni ka ja nii saime oma akusid vaheldumisi kasutada. Tegelikult juhtus veel selline ootamatu lugu, et härra Sony niiskus-ja põrumiskindel telefon kuumenes üle! Ei olnud otsese päikese käes ega midagi, aga lihtsalt viskas pildi tasku ja mitu päeva oli vaikus. Siis oli minu telefon abiks.
Kuskil imetillukeses külakeses ranna ääres teeme viimaks lõunasöögipeatuse. Satume endalegi ootamatult väga heasse türgi restosse, maitsev toit ja türgilik tähelepanu - mitu meest askeldab ühe laua kallal.
Peale sööki suundume sisemaa suunas mägedesse. Kantara kindlus on meie sihtkoht ja sellele on täitsa adekvaatselt palju teeviitasid. Tee on sinkavonka mäest üles, äärmiselt kitsas. Mitu korda tuleb ikka ootamatult kurvi tagant auto ka vastu. Leiame kindluse üles, 573 meetri kõrgusel teine ja pilet oli 2.50. Tegemist küll varemetega, aga päris hästi säilinud ja seega rühime mäest üles. Vaated on ilusad.
Täheldame, et nii, kui olime üle piiri Türgi okupeeritud alale tulnud, kadusid turistide massid ja teist punase numbrimärgiga autot me Türgi poolel ei näegi. Küprosel on huvitav süsteem - rendiautode numbrimärgid on kõik punase põhjaga. Kohe kaugele näha, et "loll" tuleb :) Noh, et kes ei ole kohalik, ega pruugi liikluses adekvaatseid liigutusi teha.
Kui oleme kindluse vallutanud, siis suundume autoga lääne suunas. Küll aga ei suundu kohe mägedest alla kiirteele, mis kulgeb piki rannikut, vaid otsustame natuke maad sõita mägedeharjal kulgeval teel.Üks hetk vist valisime jälle vale teeotsa või magasime oma viida maha või midagi, igatahes tee viib meid mäest alla ja ära kiirteele. Aga ongi lihtsam ja kiirem kulgeda vahelduseks.
Suundume põhjaranniku suurima linna suunal. Sellel linnal on vist miljon nime. Kyrenina ja Girne on põhilised, mida linnas ja viitadel kohtame.
Kyrenia on ääretult sümpaatne linn. Ilus vanalinn, suur kindlus, mille kõrval abajas jahtidega palistatud. Kai kaldad välikohvikuid täis. Siin me vene keelt ei kuule, põhiline on inglise keel. Aga turistilinn ta ikkagi ei ole. Jätab euroopaliku mulje oma vaadetega.
Äärmiselt huvitav tähelepanek on see, et Kyrenia tänavad on TÄIS barbershoppe ehk habemeajamissalonge/meestejuuksureid. Igal tänaval, kus me tiirutasime, lugesin kokku 4-5 barbershoppi vähemalt. No neid oli metsikult. Ju siis Türgi mehed on edevad?
Igatahes tekib härral ka kiusaus ja tahab ikak väga minna ja lasta oma juukseid lõigata. Tahtis juba enne reisi, aga iga kord ta tuleb Eestis juuksurist tagasi eriti koledana. Muidu nii nägus ja seksikas mees, aga juuksurid (erinevad kusjuures) teevad mingit nülgimistööd ja mina koledat meest reisipiltidele ei tahtnud. Seega ma ei lubanud tal enne reisi juuksurisse minna :) Nüüd siis Türgi alal on väga vaja eksole.
No astume siis ühte sisse, mul lubatakse diivanil oodata. Ongi põnev jälgida. Sellal, kui härra juukseid lõigatakse, on kõrvaltoolis veel üks klient ja seal on hoopis muud toimingud. Tema juukselõikus hakkab vist lõppema, igatahes näen, et juuksur haarab eriti pika vatitiku ja süütab selle suure leegiga põlema. Selle leegiga käib ta üle kliendi bakkenbardid (no ma ei saa nii täpselt jõllitada ka), kärsatab neid. Ma pole Eestis kuulnudki, et meestel nii tehakse? Seejärel läheb veel põnevamaks :) Tolle kliendi viimistletud soeng (noh, puhta siilikas on) tehtud, lükatakse klient enda ette kummargile. Märkan alles siis, et iga klienditooli EES on kraanikauss. Ja hakatakse pead pesema. Vett jookseb suud ja silmad ja krae täis :)
Härra soeng saab lõigatud (olen rahul, et ei lõigatud nudipeaks nagu Eestis. Jätkuvalt kena mees on), pudistab juuksur midagi ja härra noogutab. Pärast tunnistas, et ta ei saanud ka täpselt aru, mis see juuksur ütles, aga arvas, et kuna ma rääkisin sellest tuletikust, et ju siis talle ka seda ja nõustus.
AGA EI!
Härra isiklik türklane haarab kuskilt kapist rohelise möga välja. Ma mõtlen õudusega, et nüüd geelitatakse ta juuksed ära nagu türklastel need soengud on.
AGA EI!
See möga, mida härra täpsustab mulle hiljem, et oli kuum, plätserdatakse talle näole. Küll mitte habemele, aga põsesarnadele, kõrvadele, otsaette. Lisaks vatitikud koos vahaga nii ninna kui kõrva :) Härra näeb välja nagu Shrek ja ma lihtsalt naeran pidurdamatult. Isegi salongi-türklased naeravad minu naeru.
Härra ei naera, sest peagi hakatakse seda vaha maha koorima :) Ja see oli olnud valus. Härrast saab ilus sile poiss. Pool-türklane või nii :)
10€ eest nalja kui palju. Jääb rahule härra ja mina ka. No ta selle valuga vist väga rahul muidugi ei olnud, aga ei ohanud ka kordagi.
Igatahes õhtu on käes ja väljas pole enam sugugi pikalt valge. Me jalutame ringi, vaatame veidi linna ja otsime wifit. Kusjuures paarkümmend meetrit barbershopist edasi on üks hotelli-laadne toode japakun härrale, et uurime hinda, sest meil öömaja ju pole. Härra vastab, et ei, sest bookingus on odavamad hinnad ja sealt võtame. Oolrait siis.
Ühes restos teeme kokteilid ja wifitame. Wifi on megaaeglane, aga härra (veel töötavas) telefonis mingil määral toimib. Bookingus on Kyreniasse umbes-täpselt kaks majutuskohta ja hind ei sobi kohe mitte.
Jalutame juba üsna pimedas mööda hotelle ja uurime hindasid. Härrale ei sobi üks ega teine ja mina olen juba sellest kõigest väsinud. Mulle meeldiks mööda öist linna ringi jalutada, KUI on öömaja koht olemas ja sellega seoses kindlus ka. Aga praegu tunnen end kodutuna ja see mulle ei meeldi. Pinge sees, nagu härrale meeldib mind norida. Noh, ma isegi puhkan nutma, sest nii hale on endast. Härra pakub välja, et sõidame edasi pealinna Nicosiasse, aga pimedas sõit ja selagi ju öömaja pole vaid tuleb seigelda ja otsida. See plaan ei meeldi mulle, seda enam, et see linn siin ju meeldib.
Lõpuks suundume sellesse samasse hotelli, mis oli barbershopi lähedal ja millele ma kõige esimesena tähelepanu juhtisin. Sealne hind on vastuvõetav ja tuba ka meeldib. Asukoht väga super. Seega Harbour Scene Hotel sai öömajaks ja hinda saame veidi alla kaubelda. 50€ kahene tuba koos hommikusöögiga.
Meie auto oli pargitud x-kohta tasulisse parklasse ja nüüd on vaja hotelli lähistele ümber parkida. Suundume auto juurde ja leiame, et järjest on mitu ühesuunalist teed, mistõttu peamepaar tänavat eemale sõitma. Lihtne orienteerumine ütleb, et siis vups ümbernurga ja oleme peagi hotelli juures.
AGA EI.
Mingil kummalisel kombel oleme nagu läbi jäneseuru kuskile pärapõrgusse sattunud. Lausa 6-7 km sihtkohast eemale. Seikleme pimedas jumala tundmatus kohas, aga õnneks maps.me aitab taas. Saame tagasi reele ja leiame parkla ning hotelli kenasti üles.
Veidi vedeleme toas, sööme granaatõuna ja kl 22 veame end linna jalutama.
27.09.2016
Kell 9 ärkame ja suundume hommikusöögile. Õhtul saime hotelli wifi abil endale kaks järgmist öömaja ette bronnitud, mis ühest küljest on mõnus kindel teadmine, teisalt aga piirab kulgemise vabadust. Et noh, kindlalt peab nüüd sinna jõudma ja ümber mõelda ei saa.
Tänane päev tuleb eriti tiheda graafikuga ja valdavalt mägedes sõitmine. Õhtuks peaksime jõudma Küprose /Kreeka (kuidas kellelegi) poolele tagasi.
Kõigepealt sööme kõhud punni, siis uudistame linna ka päevavalges. Käime rannapromenaadil ja tõdeme, et siin põhjarannikul pole kohanud mitte ühtegi ujumisranda. Ka siin linnas ei ole, kuigi meri ja rand on siinsamas ju. Pole vist oluline, sest turiste praktiliselt pole?
Jõuame Kyrenia kindluseni ja lähme sinna ka sisse (4€ per in). Turnime müüridel, uudistame kambreid, piinamiskoopaid, näituseruume. Tund möödub imekiiresti.
Kuna päev on planeeritud pikk, siis asume teele. Sõidame piki kiirteed pealinna Nicosiasse. St türklastel on Lefkosia. Või oli see vastupidi? Segadus ühesõnaga.
Nicosia on vaid 19 km kaugusel ja juba olemegi kohal, et istuda pooltunni jagu julgelt ummikus. Kaardi pealt vaatab vastu eriti ägeda kujuga vanalinn. Pargime end selle äärde ära ja astume müüride vahelt sisse. Müürid ongi võimsad aga neid 12 torni, mida kaardi pealt tähistatuna nägime, ei leia küll kuskilt eest. Need peaksid siis olema need müürinukid ilmselt, mis teatud vahemaade tagant turritavad.
Sellist vanalinna, nagu nt Tallinnas, me eest ei leia. On kohati turistidemass ja samm kõrvale on ühtäkki tühjus, mustus, kaos. Ei jäta positiivset muljet.Kui ühtäkki keset tühje tänavaid jälle massi sisse jõuame (mis imelikud inimliikumise vood siin kehtivad?), leiame end neverending bazaarilt, mille keskel on... piiriületuspunkt.
Nicosia olevat väidetavalt ainus pealinn maailmas, mis on jagatud kahe võimu vahel. Hästi segadust tekitav. Siinkohal me siiski veel Küprose poolele tagasi ei jõua, sest meie auto on ju mujal.
Lõpetame oma ekslemise ja suundume autosse ära, härra bazaarilt ostetud originaalpäikeseprillid pudenevad õhtuks juba laiali.
Võtame suuna Troodose mägedele ja meie telefoniäpp suunab meid saareriigi ülemisi teid pidi. Seega sõidame jupp maad tagasi Kyrenia suunal ja siis piki mägesid, kuni lõpuks mägedesse ära keerame teelt. Enne kui me muidugi mägedeni jõudsime, istusime taas jupp aega ummikutes. Nii kui linn lõppes, lõppesid ka autod ja majad tee ääres. suhteliselt kummastav vaade taas. AGA... elumajade asemel olid järjest ja järjest ööklubid. Kes siin käivad?? Kui elumajasidki ümberringi ei ole.
Kuskil väikelinnas ületame piiripunkti ja samas asulas teeme lõunapausi. Meid teenindab äärmiselt jutukas venelanna. Ports on nii suur, et ei jõua ära süüagi, pool pakitakse kaasa.
Peagi olemegi mägedes ja rühime muudkui ülesmäge sõita. Härra telefonis on veel üks põnev äpp, millega saab kõrgust mõõta. Seega loen meetreid :D Troodose mäestiku kõrgeims tipus tuleb ette 1711m. Tegelikult on vist kõrgem veel.
Troodos vallutatud, suundume otsima Kykkose mungakloostrit. Selle kohta olin internetist lugenud häid soovitusi, seega kui juba, siis juba. Pealegi jääb meile teele, et sõit öömaja kohta. Tee on parajalt käänuline.
Klooster on superilus. Ja tasuta! Ma pigem tahaks sellises kohas pääsme eest maksta kui mõnes teises kohas igava üksiku samba vaatamise eest... Suveniiripoodi jätan oma rahakoti vahelt Eesti 2-kroonise. Omanik/juhataja... no keegi kõrgem tegelane ühesõnaga, on niiväga rahul. Palub mul kirjutada sinna pühenduski.
Kloostri pühakojas pilti teha ei tohi ja see on arusaadav, miks. Sellist ilu pole ma veel mitte kunagi varem näinud. See on nii kuldne ja särav, et sõnu kirjeldamiseks ei jagu. Nii rikkalik ja uhke. Võimas ja kindlasti midagi, mida oma silmaga kaeda.
Uudistame veel natuke kloostris ringi, käime ära lähistel mäetipus, kus käib parasjagu teise kiriku ehitus ja siis suundume mägedest ära alla mere äärde. GPS teatab teekonna pikkuseks 60 km, mis niisama sõites poleks midagi. Aga me oleme mägedes ja see sõit on katsumusterohke. Kell on 18 õhtul, varsti läheb pimedaks ja tee on ÄÄRMISELT käänuline. 20m ja vasakkurv. 10m ja paremkurv ja nii TERVE TEE.
50 km saab sõita enamvähem loomuliku päevavalgusega Siis on saabunud kottpime öö ja sõit on kohutav. Loksutab meeletult ja mul on süda paha. Härral endal ka loksub kõvasti, aga ta on roolis ja see on mägedes iga kell parem variant. Olla roolis kui kõrvalistmel. Härra muigab, kuidas ta max 40 km/h kihutab. Sest see tundub tõega kihutamise ja rallimise moodi, kuigi pole ju seda. Aga tahaks nendest mägedest nüüd lõpuks ära öömajale saada.
LÕPUKS jõuame sihtkohta Pomos linnakesse. Leiame oma öömaja, tuba on täitsa armas. Sööme ja vedeleme. Tegelikult on kell alles 20 eksole, aga tunne on, et päris hilja öösel juba :) Telekast leiame ühe kanali, kus jookseb ingl.keelne hollivuudi film ja laseme sellel taustaks mängida.
Wifi parool on maailmapikim, mida ma kohaud olen. 16-kohaline.
28.09.2016
Rahulik ärkamine ja olemine. Rõdult paistab nii bassein kui meri, päris kena vaade. Apartmendis on meil küll köök, aga mida pole, on toiduained. Ja et Küpros on väga kallis riik toidu osas, siis ei ole mõtet poest ka võileivamaterjali osta, sest see läheb kindlalt kallimaks, kui väljas hommikusöögi söömine. Proovisime omal nahal järgi üks kord....
Seega natuke kasutame võimalust wifitada veel, mina täheldan üles reisimärkmeid, siis asume jälle liikvele. Süüa otsima :)
Kõigepealt viime toa võtme ära Kanalli Restorani. Meie öömaja nimi oli Kanalli Apartments, seega perefirma. Restoranis aga saame väikese üllatuse, sest serveeritakse meile maja poolt hommikukohvi ja väike koogitükk. Ongi hommikusöök tehtud :)
Liigume imetillukesest Pomos linnakesest rannikuäärt pidi edasi. Polis linnakeses teeme kiire poepeatuse. Seal on esimene supermarket pood, mis päriselt ka oma nime väärib, mitte ei ole suvaline R-kioski suurune poeke. Mõlemad skoorime omale kivises rannas vette minemiseks jalanõud ja veidi snäkke autosse.
Sõit viib edasi Aphrodite kümbluskohta vaatama, mis on kõikvõimalikes Küprose tuuriinfodes ja materjalides soovitatud koht. Ma soovitaks vahele jätta, sest oli kerge pettumus.
Parklas on ootel mitmed safarituuride pakkujad, et poolsaarel oleval kaitsealal tuure teha ja viia Blue Lagooni supluskohta. Hind 15€ inimene.
Safarituuri me võtta ei plaani, mõtleme, et kas saame oma linnaautoga mindud? Teekond Blue Lagooni on vaid 6 km. Asume safariautode suunda silmas pidades teele ja kaugele ei jõua. Kohevarsti on ees karm mäkketõus, kus kruusane suurte kivide ja vagudega tee. Keerame otsa ringi ja teeme uue plaani. Võtame väikese ringiga ette tee Kilpkonnalahele. Tee viib küll mägedesse taas, ent ei ole selliste karmide tõusude ja offroad teega tegemist. Sõidame ja orienteerume nii kuis saame, sest üksasi on näpus olev kaart ja teine teepeal olev viidastus ja mõnikord kui isegi viidad juhatamas, saabub hetke pärast mägiteede ristmikpundar, kus vali ise õige tee. nii võib juhtuda seikluseid. Igatahes meie jõudsime ka mägiteede ristmikule, kus ees oli viit: Blue Lagoon 11 km. See sama koht, mida me Aphrodite juures vallutada ei saanud. Härra arvab, et sõidame natuke ja vaatame. Et kui tee kehvaks läheb,siis keerame ringi. Sõidame ja sõidame. Vahepeal on 3-4 hullu kohta ka, aga neil hetkedel liigume just allamäge, seega saame läbitud. Ei taha mõeldagi tagasisõitmise peale. Kuna oleme sõitnud juba pika tee ära, ei taha enne ka ümber pöörata kui sihtmärk üle kaetud. Seega jätkame mägiseiklust linnaautoga. Tundub ka, et oleme ainukesed hullud. Vastu tulevad vaid safari-jeebid (tundub, et nad teevad sama ringi, aga meiega vastupidises suunas lihtsalt) ning igal pool renditavad bagid, mis on maastikuläbimiseks väga head.
Viimaks jõuame kohale. Helesinine laguun on ilus küll, aga selliseid kohti on Küprosel veelgi ja kas on just kogu seda vaeva väärt? Koos safariga ilmselt siiski elamus.
Ujume mitmes laguunisopis. Tegemist on looduskaitsealaga ja erinevaid loomi liigub ka vabalt ringi. Nii oligi, et minu juurde randa kepsutasid paar mägikitse. Täitsa kohe veepiirile välja.
Peale supluseid tuleb asuda taas teele. See mõte mind hirmutab, sest nägin ju teed, mida pidi tulime ja autot, eriti veel rendiautot, ei taha kuskil üksinduses ära tappa. Härra mul arvab, et aga liigume mitte tuldud teed pidi edasi, vaid teeme selle safariringi täielikult teistpidi ära. Et laguunist Aphrodite kümbluskohani on 6 km ja sealt edasi hea asfalttee. Pealegi on meil kütust paagi juba päris vähe ja mägedes sõit vägagi kütusekulukas. Teeme siis nii, nagu härra arvab. Suundume teele, kus mõned tunnid tagasi takerdusime, aga nüüd teistpidi sõites saame hakkama. Sest see karm tõus on nüüd hoopis mäest allasõit ja see kulgeb valutumalt.
Peagi oleme tagasi Polis linnas, kell on 16 ja kõht juba väga tühi. Otsustame teha kiire snäkipeatuse ühes ristmikul olevas putkas. Saame suure üllatuse osaliseks, sest toit osutub küll Küprose odavaimaks ja tõesti maitsvaks ka. Portsjon oli hiiglaslik.
Härra võtab kebabi (4€) ja mina caesari salati (4€), mis küll ei ole muu maailma mõistes caesari salat, aga on u pool kilo maitsvat kana koos kapsa ja majoneesiga segatud ja maitseb väga hästi. Võtame ühe portsjoni sama salatit veel kaasa ka, õhtusöögiks nt. Seejärel otsime tanklat ja edasi sõidame otsejoones Paphosele. Kilpkonnalaht jääb nüüd ära.
U 5 km enne Paphost peaks olema Adonise kosk, mida ka kiidetakse netis. Suundume seda vaatama ja GPS juhendab meid mäetippu, kus mitte midagi ei ole. võibolla kuskilt sealt see kosk alla langeb, aga me ei leia. Seega jätkame lihtsalt sõitu ja ühel hetkel jätkuvad teeviidad ka. Selgub, et tuleb veel ja veel sõita. Peale pikka sõitu lõpuks jõuame selle kose juurde. Ees ootab piletimüüja ja küsib 9€. Härrale tundub see röövimisena ja ta ei taha maksta. Seega me ei saagi näha, milline see kosk on ja kas oleks raha väärt ka või ei.
Paar kilomeetrit sõitu ja jõuame Paphosele. Meil on öömaja broneeritud, aadress olemas, GPS juhatab meid meie tänavasse, kuid me ei leia mitte mingi võluväega meie ööbimiskohta. Hea, et me veel päevavalges kohale olime jõudnud. Pargime auto ühe poe kõrvale parkimisplatsile ja hargneme härraga. Asume otsima jalgsi meie majutuskohta. Et noh, äkki autoga liikudes lihtsalt ei märganud. Peale tühja otsingut naasen auto juurde nõutult. Härra juba ootab, silmad säravad. Tuleb välja, et meie apartment asub sellesama poe, mille kõrval me parkisime, teisel korrusel. :))
Apartment on väga vahva. Eraldi magamistuba ja kööktuba. Suur rõdu läbi apartmendi. Natuke puhkame, värskendus duši all ja siis läheme jalutama. Väljas on vahepeal pimedaks läinud. Kell on 19.
Meie asukoht on super. Kohe ranna juures ja keskuse lähedal. Jalutame ringi ja otsustame lõpuks natuke süüa ka. Kaasa ostetud "caesari salat" jääb hommikusöögiks. Potsatame viimaks ühte restorani ja võtame komplekt-õhtusöögi. Kolm käiku, kõht on punnis iseeenesest, aga maitseelamust väga ei saa. Hind 10.95 inimese kohta.
Kell 23 jalutame oma apartmenti ära ja tuttu ära.
29.09.2016
Hommik möödub nagu ikka - kes wifis, kes kirjutab reisimärkemid üles, et oleks mida pärast reisikirjaks ümber toksida. Mõtleme ja peame plaani, et mis edasi teeme. Sõidame vaatama Tombs of Kings hauamonumente. On metsikult palav ja kuiv ja noh, lõunamaine :) Tegemist on suure maa-alaga, jalutame ringi. Ühel hetkel koperdan ja löön varba vastu kivi õnnetult veriseks ja katki. oi kui valus.
Lonkan siis autosse ära ja otsustame randa minna. Seega järgmine peatus Coral Bay. See on suur liivarand, mis tähendab, et turistikas. Ongi. Pikutan varju all, kuni härra ringi snorkeldab. Hiljem teen ka värskendava supluse. Vesi on mõnusalt ilus helesinine.
Järgmine peatus: laevavrakk. Küprose rannikul on neid ikka päris palju ja meie MAPS.ME kaardil on osad neist ka märgitud.
Uudistame muudkui edasi ja iga peatus on eelmisest vaid mõne kilomeetri kaugusel. Nii me muudkui rannikut pidi üles sõidame.
Järgmine peatus: Sea Caves ehk koopad. Esimeses kohas on tohutud lained, sinna härra ei saa snorkeldama minna. Kaardil on järgmised koopad märgitud kohe lähedale, sõidame edasi. Leiame privaatse koha, kus on imeilus vesi, kaljune rand ja koopad. Meile meeldib see koht üliväga. Päevitan kaljunuki peal, kuni härra taas snorkeldab ja seejärel kutsub mindki ühte avastatud koobast uudistama.
Kuna oleme päris palju piki rannikut üles sõitnud, on Kilpkonnalaht ja rand juba lähedal. Sõidame siis sinna ka :) Loodus seal on võrratu. Ütlen seda Küprose kohta vist küll esimest korda. Akamas poolsaar ja palju kaljusid ja helesinine vesi. See soovitus on ka netis, et Akamas poolsaarel ringi sõita. Esimene soovitus vist, mida saan tõeseks ja heaks lugeda. See on väärt külastamist tõepoolest.
Kilpkonnasid küll ei näinud, aga rand oli täis nende pesade tähistusi. Niiet nad seal tegelikult küll on olemas. Hiljem guugeldame ka ja nad on rannikul valdavalt öösiti/pesitusperioodil. Ajaliselt on september õige aeg nende kohtamiseks. aga kuna me merel sukeldumas ei käinud ja ööd ootama ka ei jäänud, siis jäid merekilpkonnad nägemata. Mina olem Austraalias neid näinud meres, härral varasem kogemus puudub.
Nüüd sõidame tagasi Pafosesse. Kell on 16 ja kõhud tühjad. Sõit on äge ses mõttes, et terve see piirkond on banaaniistandusi täis ja tee pealt muid vaateid ei olegi kui banaanid. Väga-väga äge.
Jõuame linna ja püüame leida tänaõhtust ööbimiskohta. Kui muidu otsisime bookingu kaudu, siis tänaseks on airbnb kaudu ja sealne kaart ja koordinaadid juhatavad meid täiesti valesse kohta. Ühe kohaliku noormehe abiga ja kõnega apartmendi perenaisele Alexandrale saame uued juhised. Püüame siis mäe otsast, kuhu airbnb meid juhendas, alla saada mere äärde. Tohutult palju ummiktänavaid, ühesuunalisi teid ja remondis olevaid teid. Õudus-kuubis. Lisaks niigi pingelist liiklusrohket orienteerumist helistab perenaine tagasi, et no kus nüüd täpselt olete? Kust ma tean??? Ma ei tunne ju seda linna, kuidas ma seletan, et nt vana minski poe juures? Ajab mind natuke närvi :)
Me oleks hea meelega ööbinud samas apartmendis, mis eelmisel ööl, aga kuna seal oli kõik juba broneeritud, siis me seal pikendada ei saanud oma ööbimist. Seega võtsime teise koha. Lõpuks jõuame ka õigesse kohta ja tõdeme taas, et hea, et päevavalges seiklesime, sest ööpimeduses oleksime hätta jäänud.
Meie öömaja on tore, mitte küll tsentrumis nagu öö varem, aga siiski merele lähedal. Asume täna Chlorakas piirkonnas. Puhkame natuke päevastest toiemtustest ja pimeda saabudes läheme jalutama. Sööme ühes Itaalia restoranis, seejärel jalutame mere äärde.
30.09.2016
Hommikul võtame hästi vabalt ja vedeleme pikalt. 9.30 vean end välja voodist ja lasen härral edasi laiselda. Käin poes ära, mille eelmisel õhtul meie lähistelt leidsime. Toon midagi hommikusöögiks ja see võileivamaterjal läheb ikka oluliselt kallimaks maksma, kui oleks võtnud kuskil kohvikus hommikusöögi. Pahandus on ju selles, et kui oleksime nädala-kaks kuskil ühes kohas, siis tasuks omal käel toid valmistamine ära. Aga et me sõiddame muudkui ringi ja toidusju väga autosse kuumaga jätta ei saa, tuleb osta asju, mis oleks väikeses koguses või mis ei rikneks. Igal juhul meie reisi kalleim hommikusöök.
Täpselt kell 11 stardime ja sõidame Limassoli suunal. Seal on meie järgmine öömaja ja tee peale jääb mitmeid kohti, mille olen ära kaardil märkinud, et võiks/peaks uudistama,
Esimene peatus Apollo templi jäänused. Pilet 2.50 per inimene.
Sealt edasi Kurioni antiiklinn. Pilet 4.50 per inimene. Vabalt võib Küprosel kõik need muud kohad ja üksikud sambad jätta vaatamata ning võtta plaani Kurioni linn. See on päris vahva ja täitsa suur maa-ala. Vaatamist jagub!
Natuke veedame aega ka Kurioni rannas, kus oh üllatust, härra snorkeldab :D
Võtame suuna Akrotiri linnale, mille lähedal peaks olema üks laevavrakk rannikul. Kuna kaartidel seda märgitud ei ole, püüan oma orienteerumise ja loogikaga kohta leida ning leiamegi üles! Härra suundub taas snorkeldama ja laevavrakki uudistama.
U 16 ajal jõuame Limassoli. Pargime auto öömaja juurde. Öömajaks seekord Escape and Relax guesthouse, mis on tehtud endisesse Escape Roomi. On laheda noortepärase kujundusega ja meie toas on üllatus. Täitsa tavaline tore tuba - voodi, kapp, tool ja kapiust avades, on see hoopis uks salatuppa. Üliäge!!!
Mere äärde on jalutada u 3 km, esimese hooga orienteerume valesti, aga õnneks on ju nutitelefonid ja kaardid. Peagi leiame ägeda vaid jalakäijatele mõeldud tee, mis lookleb randa. Vahva jalutamine ja pilti ei viitsi üldse teha viimasel ajal, kuigi suur kaamera kotis kaasas koguaeg.
Jõuame mere äärde ja oleme pahviks löödud. Vau, milline uusarendus seal käimas on - kunstlikult loodud saarekesed, jahikohad iga maja ees, villad. Kai on palistatud kohvikutega. Jalutame, peame elulisi vestluseid. Naudime kauneid vaateid. Limassol on väga väga kaunis linn ja siin oleks kohe palju pikemalt.
Jõuame oma ööbiskohta ja võtame oma toast puuvilju, et siis kööktoas hängida ja süüa neid. siin majutuskohas on kööktuba jagatud ruum ja ühel hetkel saabub üks teine külastaja korraks kööki ja ütleb meile TERE.
Me oleme hämmingus, vist ei ütle isegi tere vastu ja sosistame omavahel, et kas ta ütles päriselt eesti keeles tere? Noh, ongi nii, et reisi lõpus kohtame esimest eestlast :) Lobiseme mõnda aega ja tervitused Pärnu surfipoisile meie poolt.
01.10.2016
Käes on oktoober!!! Juba? Kuhu aeg kaob?
Hommikud nagu hommikud ikka ja peale söömist pakime asjad ja alustame oma viimast päeva Küprosel. Ümber nurga meie öömajast on õhtul märgatud lasteriiete pood. Enne Limassolist ära sõitmist lippan sinna poodi, et oma kodus ootavale mõnglile kingitust osta. Ostan natuke riideid ja ei hooli päris krõbedatest hindadest.
Võtame suuna piki rannikut Larnakale. See on päris pikk tee ja paaris kohas teeme vahepeal päevitamise ja ujumise peatuseid. Kuid ükski koht pole päris SEE. Ilusamad rannad on mujal kui sellel lõigul Limassolist Larnakasse.
Ühes väikelinnas Perigola (oli vist Perigola) külje all on imeilus vanalinn ja teeme seal lõunapausi. Astume sisse täiesti huupi valitud pisikesse pererestorani ja lõpuks saan oma soovi tellida kohaliku toidu nn buffet ehk MEZE. See on valim erinevaid kohalikke toite. Hea võimalus tutvuda selle päris Küprose köögiga. Olen mezet nillinud juba reisi esimesest päevast alates aga seda tehakse miinimum kahele inimesele ehk härra peaks ka võtma ja ühe inimese hind on 18-20 eurot olenevalt kohast.
Saame kahepeale TOHUTU koguse sööki. Kokku 30 erinevat rooga ja ausalt, me ei jaksa kõike ära süüa. Tegelikult võiks võtta mezee kahele inimesele ja süüa seda neljakesi. Kõik saaksid kõhud punni. Pärast konkreetselt veereme ära laua tagant. Aga väga hea ülevaade kohalikust köögist ja maitsetest. Kuskilt lugesin ka, et meze on sotsiaalne söömine. Et tuledki sõpradega nt õhtul ja võtate meze, sööte mitu-mitu tundi.
Jõuame Larnakasse. Kuna meil läheb öösel, pmst varahommikul lennuk, siis algne mõte oli, et öömaja ei võta ja oleme kuskil. Noh, auts või midagi. Aga mul on hästi meeles see saabumise aeg, mil lennuk ka saabus keset ööd, saime auto ja ei olnud just eriti lõbus tunne kodutu olla :) Päev kulges ka ülipikaks ja lõpuks oli metsik väsimus. Seega eiran siin härra mõtteid ja bronnin suvalise öömaja keskusest kaugel ja võimalikult odava. Larnaka hinnad on juba hoopis teisest puust kui muu Küpros.
Otsime öömaja üles, arveldame ja siis suundume veel natuke Larnaka keskust ja mereäärt vaatama. see oli meie esimene vaatepilt saabudes ööpimeduses ja nüüd siis ka viimane, kus näeme natuke valges veel, kohe hämardub ja jälle on pime :) aga nüüd on kell vähemalt mõistlik ja elu käib. Erinevalt siis kell 6 hommikul avanenud vaatest.
Veel on mõned poed lahti ja tegeleme siis viimase hetke poodlemisega. Me ei ole mitte midagi enne kodustele ostnud, sest noh, igal pool on ühesugune hiina kräpp, mida leiab meil ka maximast. Napilt enne sulgemist leian NEXT poe ja sealgi lasteosakonnas kergendan oma rahakotti. Next on küll Eestis ka olemas, aga eks valikud erinevates riikides ja erinevates poodides on ka erinevad ja no Nextis on alati nii palju nii nunnusid lasteriideid.
Nüüd sõidame öömajja tagasi, pakime kohvrid valmis ja kl 20.30 poeme teki alla ära. Mul ei taha uni üldse tulla veel, härra juba nohiseb (kuigi tema soovi järgi pidime ju viieni üleval olema :D)
Äratus on kl 2. Tõuseme, sätime, liigume. Lennujaamas leiame kiirelt ja muretult oma KEM autorendi tagastuspunkti ja meid transporditakse terminali. Tšekk-in, pagas ära, turvakontroll. See viimane on ikka nõme inimeste peetimine, vahet pole mis riigis, mis lennujaamas.
Lennukis on kitsas ja ebamugav. U 4h lendu saab siiski lõpuks mööda.
Riia tervitab meid vihma, udu ja 11 kraadiga. Härra on hoogsalt asju pakkides ka mu paksud sukapüksid äraantavasse pagasisse pakkinud, seega olen paljaste säärte ja plätudega. Ees ootavad lõbusad neli tundi Riia lennujaamas. Noh, wifi on neil nüüd õnneks tasuta ja jätkuvalt see Victoria's Secret pood, mis pakub mõningast ajaveetmisvõimalust.
Kell 13.35 oleme taas lennukisse pakitud, et lennata Tallinnasse. Kuigi me mõtlesime võimalust nt Tallinna sõita bussiga, et siis Riias seda pikka ooteaega vältida ja tulla nt bussiga Tartusse otse, siis härra seekord otsustas kannatada :)
Seega pool tundi lendu Tallinnasse, sealt pagasiootus ja taksoga meie auto juurde (jäi sõprade maja ette ootama meid), et siis Tartusse sõita meie väikese Mummi juurde. Enam ei jõua ära oodata, et saaks väikest pätut kallistada ja musitada ja süles hoida.
Puhkus tehtud!
No ja umbes poole tunni pärast lasi härra ennast ka ära moosida ühele paadireisile, niiet ei olnud me sugugi targemad. Võtsime siis 4-tunnise paadireisi, millel kaks ujumispausi ja lõunasöök. No iseäranis argumenteerivaks faktiks oli lõuna, sest meie tripp maksis 15€ per inimene ja söögihind kuskil kohvikus-tavernas on u sama.
Hea oli see, et reis algas 20 min pärast, seega ei pidanud kuskil aega parajaks molutama. Seadsime end teise korruse tekil sisse ja sõit võis alata. Kui muidu Küpros ei olnud suutnud mulle veel muljet avaldada, siis see imeliselt selge ja helesinine vesi avaldas muljet küll. Need lahesopid, laguunid, kaljukoopad ja jätkuvalt helesinine vesi. Sellist Küprost oli mulle kiidetud ja seda olin ma guugeldades netist näinud. Siin ta oligi.
 |
| Härra jälle oma salafirmaga |
Siis kui tuli esimene ujumispaus, saatsin härra musi saatel ujuma-snorkeldama, ise sättisin end matile pikali ja tõmbasin salli peale. Uni murdis maha ja sain võimaluse natukene tukastada. Magasin u tunnikese, kuni saabus lõunapaus. Selleks ajaks olin täiesti ära põlenud :) Lõunasöök oli väga maitsev ja täiesti korralik suur ports. Ei ühtegi nurinat.
Paat sõidab 4h minuti pealt täis, kogu raha eest ikka. Teisel ujumispausil käisin ikka ka vees ära, härra haaras mind seljale ja julgestas :)
 |
| Küprose taksod. Ülipalju isetehtud(?) kolme uksega autosid oli liikvel. |
Kell 15.30 oleme sadamas tagasi ja suundume nüüd põrgupalavuses oma hotelli. Saame toa kätte (35€ 2ne tuba) ja teeme 3-tunnise tukastuse. On ometigi olnud meeletult-lõputult pikk päev. Eriti härral.
 |
| Agia Napa kivirannas nägime sellist vettemineku lahendust |
U kl 20 ajal avame silmad. Väljas on pime ja õhk juba jahutavam. Suundume välja süüa otsima. Ööelu on täies hoos. Päevane vaikelu on lõppenud, kõik poed-butiigid-restod-jne on avatud ja säravad pimedas öös. Rahvast on megalt, lisaks poodidele on terve keskus avatud tänavatele nn turuna. Müüakse kõike! Kogu selle melu juures aga on vaid ÜKS puuviljamüüja. Veider. Ja hinnad on nii kallid. Ostan kg granaatõuna (3€) ja kilo viinamarju (samuti 3€). Ja nad kasvatavad neid ju siin Küprosel! Eestis on ka hinnad kaks korda väiksemad. Hiljem, päevi hiljem, kui me mööda Küprost tuuritame, tõdeme, et ju see kastmine on neil suur kuluartikkel ja probleem. See ilmselt ajabki hinna kõrgeks.
Ühest supermarketist (neid on ka hea ikka muigega vaadata - kõik on supermarketid, ise on väiksemat sorti maxima mõõtu heal juhul, valikut pole ollagi) otsustame varuda vett. 0,5-liitrine veepudel maksab 1€. 1,5-liitrine pudel 1,50€ ja 6x1,5-liitrist vett ehk sixpack on 2,50€. Pole küsimustki, vett kulub meil päevade jooksul kõvasti.
U 23 ajal jõuame oma hotellituppa. Härral piisab vaid pead padjale toetada, kui ta juba mu kõrval nohiseb. Mina võtan ette meie Kõprose kaardi ja väljaotsitud-kaasaprinditud materjalid ja kannan märkmed kaardile. Et oleks hea hiljem orienteeruda. Kirjutan valmis postkaardid ja poen ka teki (khm, lina) alla ära.
Viimased mõtted veel enne magamajäämist on oma pisipojast, kes jäi vanaema juurde meie puhkuse ajaks. Süda ju muretseb, et kus ja mis ja kuidas. Esimese päeva jooksul juba nägin Küprosel sadu pisikesi põnne, aga kujutan ette, kui keeruline ikkagi oleks lapsega palavas kliimas majandada. See sobiks siis, kui oleksime terve reisi ühes hotellis all-in paketina ja veedaksime valdava osa päevast nt toas või basseini ääres. Aga meie plaan on pikki päevi ringi sõita ja meie poja kohe mitte ei malda üle kahe tunni autos paigal olla. Tean, et tegime õige otsuse, aga emasüda eksole.
26.09.2016
Kell on Küprosel sama mis Eestis. Vähemalt ei teki mingit segadust.
Ärkame 7 ajal, väljas on valge ja liiklus juba möllab. Ruumis olev konditsioneer on juba nina kinni pannud. No ei taha mitte külmetuda.
Sätime end riidesse ja asjad enam-vähem kokku ja suurema osa asju viime auto peale ära ka. Tuba veel ära ei anna, kõnnime natuke ümbruskonnas ringi. Postkaardid teele, härrale kohvi ja siis meie hotelli tagasi hommikut sööma. English breakfast 4.80€.
Kõht saab korralikult täis ja suundume tuppa tagasi hambaid pesema ja viimaseid asju toast võtma. Leian eest PÄRANI ukse ja pärani rõduukse. Voodilt pesud üles kistud ja hunnikus maas. Lisaks on minu asjades soritud, sest leian ühe asja katkisena oma kotist.
Päriselt. WTF?
Kuidas tullakse tuppa ENNE kui tuba on üleantud. Vot mulle absoluutselt ei meeldi selline asi ja oma puhkemajas ma ei tülita oma kliente enne, kui nad on teavitanud, et hakkavad lahkuma ja soovivad maja üle anda. Igatahes jätab see olukord nii halva meki suhu, kuigi kõik muu oli super.
Istume autosse ja asume ringreisi jätkama.
Kõigepealt sõidame Agia Napa rannikut pidi üles. Kohe linna servas uudistame sama kohta kaljude pealt, mille koopaid olime eelmine päev paadilt imetlenud. Pildi tegemise järjekord on pikk ja no ikka on mõni loll, kes teise pildile ronib. Kui ma näen, et pilti tehakse, siis ma ootan eemal. Ma ei soovi teha pilti mingi saksa pensionäriga, aga just üks selline mulle kohe no külje alla ronis. Minu märkuse peale, et kas palun ootate hetke, et ma teeks pildi ära, ta ainult turtsatas naerda. Lõpuks ma lihtsalt vaatasin teda silma rullides pikalt ja siis sai aru :)
Ma tean, esimese maailma probleemid, aga kui nii mina kui sina ronid kaljunukile ilmselgelt ühe sama sooviga teha pilti, siis austame üksteist? Ootame kenasti järjekorras? Ei?
Kusjuures pildile jäämise osas on mul oma 10-aastase reisistaaži juures toimunud muutus. Kui mu varasemal reisidel ma tegin igas rannas 100-pildilise seeria "mina lainetes", siis nüüd. Ma vist olen ühes rannas ainult paaril pildil. Ei ole enam seda vajadust vist. Põhiliselt oligi kaamera minu käes ja klõpsisin vaateid, detaile ja härrat :) Kogu reisi peale on minust tõeti üksikud pildid vaid.
Liigume edasi. Cape Greko. Härra käib korra ujumas on naastes jätkuvalt nördinud, et mitte ühtegi kala ega midagi, mida snorkeldades vaadata-uurida. Paari pruunikarva kala vist nägi, aga mis neist imetleda. Seda enam me imestasime, et kui palju randades on neid klaaspõhjaga paate, et tulge imetlege imelisi veealuseid vaated, kui tegelikkuses pole MITTE MIDAGI vaadata :)
Niikaua, kui härra sulistas, nautisin mina kauneid merevaateid ja helesinist vett. Edasi jäävad tee peale väikesed ja veidi suuremad linnad. Protarase kohta olne lugenud ülivõrdeid, aga eest me küll miskit erilist ei leia. Tõenäoliselt on sama lugu nagu Agia Napaga - ärkab ellu alles pimeda saabudes. Igatahes on kiidetud sealset purskkaevushowd.
Juhindume paberil olevast kaardist, aga läbi linnade orienteerudes need teeotsad pööravad ja keeravad ootamatult ja me natuke eksisimegi teelt. Väikese ringiga saame oma soovitud suunale tagasi ja ühtäkki leiame end piiriületuspunktist.
Türgi okupeeritud ala.
Templit passi ei saa, rendiautole tuleb osta 3 päeva kehtiv lisakindlustus (20€).
Kohe järgmiseks leiame end Famagusta linnast. Minu käes olevat paberil kaarti pole mõtet rohkem vaadata ,sest see ei aita meid enam. Kaardil on kohanimed kreekapärased, aga Türgi, ofkoors on pannud türgipärased nimed. Ja need ei sarnane omavahel üldse. Vahepeal tuleb küll ahastus peale :)
Famagusta on täiesti vahva linn. Tohutult suur kindlus, mille sees vanalinn, mis siis türklaste mõistes on üks suur bazaar. Jalutame veidi.
Jätkame oma teekonda mööda rannikut üles põhjaranniku suunal. Kuna kaardist abi ei ole, tuleb võtta kasutusele nutiseadmed. MA ei olnud taibanud oma iidvana gpsi kaasa võtta reisile, aga polegi vaja enam lisavidinaid tarida. Härra oli kelleltki saanud soovituse kasutada MAPS.ME telefoniäppi ja see tõesti oli suurepärane. Ei vaja internetti navieerimiseks, ainult nii palju, et google playst alla laadida. Kaardile saab märkida kõik oma huvipunktid ja seejärel sinu asukohast navigeerib ka soovitud punkti. Ülimugav ja mõnus ja ülejäänud reisi me sellega muudkui trippisimegi. Tõmbasin enda telefoni ka ja nii saime oma akusid vaheldumisi kasutada. Tegelikult juhtus veel selline ootamatu lugu, et härra Sony niiskus-ja põrumiskindel telefon kuumenes üle! Ei olnud otsese päikese käes ega midagi, aga lihtsalt viskas pildi tasku ja mitu päeva oli vaikus. Siis oli minu telefon abiks.
Kuskil imetillukeses külakeses ranna ääres teeme viimaks lõunasöögipeatuse. Satume endalegi ootamatult väga heasse türgi restosse, maitsev toit ja türgilik tähelepanu - mitu meest askeldab ühe laua kallal.
Peale sööki suundume sisemaa suunas mägedesse. Kantara kindlus on meie sihtkoht ja sellele on täitsa adekvaatselt palju teeviitasid. Tee on sinkavonka mäest üles, äärmiselt kitsas. Mitu korda tuleb ikka ootamatult kurvi tagant auto ka vastu. Leiame kindluse üles, 573 meetri kõrgusel teine ja pilet oli 2.50. Tegemist küll varemetega, aga päris hästi säilinud ja seega rühime mäest üles. Vaated on ilusad.
Täheldame, et nii, kui olime üle piiri Türgi okupeeritud alale tulnud, kadusid turistide massid ja teist punase numbrimärgiga autot me Türgi poolel ei näegi. Küprosel on huvitav süsteem - rendiautode numbrimärgid on kõik punase põhjaga. Kohe kaugele näha, et "loll" tuleb :) Noh, et kes ei ole kohalik, ega pruugi liikluses adekvaatseid liigutusi teha.
Kui oleme kindluse vallutanud, siis suundume autoga lääne suunas. Küll aga ei suundu kohe mägedest alla kiirteele, mis kulgeb piki rannikut, vaid otsustame natuke maad sõita mägedeharjal kulgeval teel.Üks hetk vist valisime jälle vale teeotsa või magasime oma viida maha või midagi, igatahes tee viib meid mäest alla ja ära kiirteele. Aga ongi lihtsam ja kiirem kulgeda vahelduseks.
Suundume põhjaranniku suurima linna suunal. Sellel linnal on vist miljon nime. Kyrenina ja Girne on põhilised, mida linnas ja viitadel kohtame.
Kyrenia on ääretult sümpaatne linn. Ilus vanalinn, suur kindlus, mille kõrval abajas jahtidega palistatud. Kai kaldad välikohvikuid täis. Siin me vene keelt ei kuule, põhiline on inglise keel. Aga turistilinn ta ikkagi ei ole. Jätab euroopaliku mulje oma vaadetega.
Äärmiselt huvitav tähelepanek on see, et Kyrenia tänavad on TÄIS barbershoppe ehk habemeajamissalonge/meestejuuksureid. Igal tänaval, kus me tiirutasime, lugesin kokku 4-5 barbershoppi vähemalt. No neid oli metsikult. Ju siis Türgi mehed on edevad?
Igatahes tekib härral ka kiusaus ja tahab ikak väga minna ja lasta oma juukseid lõigata. Tahtis juba enne reisi, aga iga kord ta tuleb Eestis juuksurist tagasi eriti koledana. Muidu nii nägus ja seksikas mees, aga juuksurid (erinevad kusjuures) teevad mingit nülgimistööd ja mina koledat meest reisipiltidele ei tahtnud. Seega ma ei lubanud tal enne reisi juuksurisse minna :) Nüüd siis Türgi alal on väga vaja eksole.
No astume siis ühte sisse, mul lubatakse diivanil oodata. Ongi põnev jälgida. Sellal, kui härra juukseid lõigatakse, on kõrvaltoolis veel üks klient ja seal on hoopis muud toimingud. Tema juukselõikus hakkab vist lõppema, igatahes näen, et juuksur haarab eriti pika vatitiku ja süütab selle suure leegiga põlema. Selle leegiga käib ta üle kliendi bakkenbardid (no ma ei saa nii täpselt jõllitada ka), kärsatab neid. Ma pole Eestis kuulnudki, et meestel nii tehakse? Seejärel läheb veel põnevamaks :) Tolle kliendi viimistletud soeng (noh, puhta siilikas on) tehtud, lükatakse klient enda ette kummargile. Märkan alles siis, et iga klienditooli EES on kraanikauss. Ja hakatakse pead pesema. Vett jookseb suud ja silmad ja krae täis :)
Härra soeng saab lõigatud (olen rahul, et ei lõigatud nudipeaks nagu Eestis. Jätkuvalt kena mees on), pudistab juuksur midagi ja härra noogutab. Pärast tunnistas, et ta ei saanud ka täpselt aru, mis see juuksur ütles, aga arvas, et kuna ma rääkisin sellest tuletikust, et ju siis talle ka seda ja nõustus.
AGA EI!
Härra isiklik türklane haarab kuskilt kapist rohelise möga välja. Ma mõtlen õudusega, et nüüd geelitatakse ta juuksed ära nagu türklastel need soengud on.
AGA EI!
See möga, mida härra täpsustab mulle hiljem, et oli kuum, plätserdatakse talle näole. Küll mitte habemele, aga põsesarnadele, kõrvadele, otsaette. Lisaks vatitikud koos vahaga nii ninna kui kõrva :) Härra näeb välja nagu Shrek ja ma lihtsalt naeran pidurdamatult. Isegi salongi-türklased naeravad minu naeru.
 |
| Minu Shrek |
Härra ei naera, sest peagi hakatakse seda vaha maha koorima :) Ja see oli olnud valus. Härrast saab ilus sile poiss. Pool-türklane või nii :)
10€ eest nalja kui palju. Jääb rahule härra ja mina ka. No ta selle valuga vist väga rahul muidugi ei olnud, aga ei ohanud ka kordagi.
Igatahes õhtu on käes ja väljas pole enam sugugi pikalt valge. Me jalutame ringi, vaatame veidi linna ja otsime wifit. Kusjuures paarkümmend meetrit barbershopist edasi on üks hotelli-laadne toode japakun härrale, et uurime hinda, sest meil öömaja ju pole. Härra vastab, et ei, sest bookingus on odavamad hinnad ja sealt võtame. Oolrait siis.
Ühes restos teeme kokteilid ja wifitame. Wifi on megaaeglane, aga härra (veel töötavas) telefonis mingil määral toimib. Bookingus on Kyreniasse umbes-täpselt kaks majutuskohta ja hind ei sobi kohe mitte.
Jalutame juba üsna pimedas mööda hotelle ja uurime hindasid. Härrale ei sobi üks ega teine ja mina olen juba sellest kõigest väsinud. Mulle meeldiks mööda öist linna ringi jalutada, KUI on öömaja koht olemas ja sellega seoses kindlus ka. Aga praegu tunnen end kodutuna ja see mulle ei meeldi. Pinge sees, nagu härrale meeldib mind norida. Noh, ma isegi puhkan nutma, sest nii hale on endast. Härra pakub välja, et sõidame edasi pealinna Nicosiasse, aga pimedas sõit ja selagi ju öömaja pole vaid tuleb seigelda ja otsida. See plaan ei meeldi mulle, seda enam, et see linn siin ju meeldib.
Lõpuks suundume sellesse samasse hotelli, mis oli barbershopi lähedal ja millele ma kõige esimesena tähelepanu juhtisin. Sealne hind on vastuvõetav ja tuba ka meeldib. Asukoht väga super. Seega Harbour Scene Hotel sai öömajaks ja hinda saame veidi alla kaubelda. 50€ kahene tuba koos hommikusöögiga.
Meie auto oli pargitud x-kohta tasulisse parklasse ja nüüd on vaja hotelli lähistele ümber parkida. Suundume auto juurde ja leiame, et järjest on mitu ühesuunalist teed, mistõttu peamepaar tänavat eemale sõitma. Lihtne orienteerumine ütleb, et siis vups ümbernurga ja oleme peagi hotelli juures.
AGA EI.
Mingil kummalisel kombel oleme nagu läbi jäneseuru kuskile pärapõrgusse sattunud. Lausa 6-7 km sihtkohast eemale. Seikleme pimedas jumala tundmatus kohas, aga õnneks maps.me aitab taas. Saame tagasi reele ja leiame parkla ning hotelli kenasti üles.
Veidi vedeleme toas, sööme granaatõuna ja kl 22 veame end linna jalutama.
27.09.2016
Kell 9 ärkame ja suundume hommikusöögile. Õhtul saime hotelli wifi abil endale kaks järgmist öömaja ette bronnitud, mis ühest küljest on mõnus kindel teadmine, teisalt aga piirab kulgemise vabadust. Et noh, kindlalt peab nüüd sinna jõudma ja ümber mõelda ei saa.
Tänane päev tuleb eriti tiheda graafikuga ja valdavalt mägedes sõitmine. Õhtuks peaksime jõudma Küprose /Kreeka (kuidas kellelegi) poolele tagasi.
Kõigepealt sööme kõhud punni, siis uudistame linna ka päevavalges. Käime rannapromenaadil ja tõdeme, et siin põhjarannikul pole kohanud mitte ühtegi ujumisranda. Ka siin linnas ei ole, kuigi meri ja rand on siinsamas ju. Pole vist oluline, sest turiste praktiliselt pole?
Jõuame Kyrenia kindluseni ja lähme sinna ka sisse (4€ per in). Turnime müüridel, uudistame kambreid, piinamiskoopaid, näituseruume. Tund möödub imekiiresti.
Kuna päev on planeeritud pikk, siis asume teele. Sõidame piki kiirteed pealinna Nicosiasse. St türklastel on Lefkosia. Või oli see vastupidi? Segadus ühesõnaga.
Nicosia on vaid 19 km kaugusel ja juba olemegi kohal, et istuda pooltunni jagu julgelt ummikus. Kaardi pealt vaatab vastu eriti ägeda kujuga vanalinn. Pargime end selle äärde ära ja astume müüride vahelt sisse. Müürid ongi võimsad aga neid 12 torni, mida kaardi pealt tähistatuna nägime, ei leia küll kuskilt eest. Need peaksid siis olema need müürinukid ilmselt, mis teatud vahemaade tagant turritavad.
 |
| ERROR :) Huvitav, kas numbrimärk tähendab auto liikumisvõimelisust? :) |
Sellist vanalinna, nagu nt Tallinnas, me eest ei leia. On kohati turistidemass ja samm kõrvale on ühtäkki tühjus, mustus, kaos. Ei jäta positiivset muljet.Kui ühtäkki keset tühje tänavaid jälle massi sisse jõuame (mis imelikud inimliikumise vood siin kehtivad?), leiame end neverending bazaarilt, mille keskel on... piiriületuspunkt.
 |
| Piiriületuspunkt |
Nicosia olevat väidetavalt ainus pealinn maailmas, mis on jagatud kahe võimu vahel. Hästi segadust tekitav. Siinkohal me siiski veel Küprose poolele tagasi ei jõua, sest meie auto on ju mujal.
Lõpetame oma ekslemise ja suundume autosse ära, härra bazaarilt ostetud originaalpäikeseprillid pudenevad õhtuks juba laiali.
Võtame suuna Troodose mägedele ja meie telefoniäpp suunab meid saareriigi ülemisi teid pidi. Seega sõidame jupp maad tagasi Kyrenia suunal ja siis piki mägesid, kuni lõpuks mägedesse ära keerame teelt. Enne kui me muidugi mägedeni jõudsime, istusime taas jupp aega ummikutes. Nii kui linn lõppes, lõppesid ka autod ja majad tee ääres. suhteliselt kummastav vaade taas. AGA... elumajade asemel olid järjest ja järjest ööklubid. Kes siin käivad?? Kui elumajasidki ümberringi ei ole.
Kuskil väikelinnas ületame piiripunkti ja samas asulas teeme lõunapausi. Meid teenindab äärmiselt jutukas venelanna. Ports on nii suur, et ei jõua ära süüagi, pool pakitakse kaasa.
Peagi olemegi mägedes ja rühime muudkui ülesmäge sõita. Härra telefonis on veel üks põnev äpp, millega saab kõrgust mõõta. Seega loen meetreid :D Troodose mäestiku kõrgeims tipus tuleb ette 1711m. Tegelikult on vist kõrgem veel.
Troodos vallutatud, suundume otsima Kykkose mungakloostrit. Selle kohta olin internetist lugenud häid soovitusi, seega kui juba, siis juba. Pealegi jääb meile teele, et sõit öömaja kohta. Tee on parajalt käänuline.
Klooster on superilus. Ja tasuta! Ma pigem tahaks sellises kohas pääsme eest maksta kui mõnes teises kohas igava üksiku samba vaatamise eest... Suveniiripoodi jätan oma rahakoti vahelt Eesti 2-kroonise. Omanik/juhataja... no keegi kõrgem tegelane ühesõnaga, on niiväga rahul. Palub mul kirjutada sinna pühenduski.
Kloostri pühakojas pilti teha ei tohi ja see on arusaadav, miks. Sellist ilu pole ma veel mitte kunagi varem näinud. See on nii kuldne ja särav, et sõnu kirjeldamiseks ei jagu. Nii rikkalik ja uhke. Võimas ja kindlasti midagi, mida oma silmaga kaeda.
Uudistame veel natuke kloostris ringi, käime ära lähistel mäetipus, kus käib parasjagu teise kiriku ehitus ja siis suundume mägedest ära alla mere äärde. GPS teatab teekonna pikkuseks 60 km, mis niisama sõites poleks midagi. Aga me oleme mägedes ja see sõit on katsumusterohke. Kell on 18 õhtul, varsti läheb pimedaks ja tee on ÄÄRMISELT käänuline. 20m ja vasakkurv. 10m ja paremkurv ja nii TERVE TEE.
50 km saab sõita enamvähem loomuliku päevavalgusega Siis on saabunud kottpime öö ja sõit on kohutav. Loksutab meeletult ja mul on süda paha. Härral endal ka loksub kõvasti, aga ta on roolis ja see on mägedes iga kell parem variant. Olla roolis kui kõrvalistmel. Härra muigab, kuidas ta max 40 km/h kihutab. Sest see tundub tõega kihutamise ja rallimise moodi, kuigi pole ju seda. Aga tahaks nendest mägedest nüüd lõpuks ära öömajale saada.
LÕPUKS jõuame sihtkohta Pomos linnakesse. Leiame oma öömaja, tuba on täitsa armas. Sööme ja vedeleme. Tegelikult on kell alles 20 eksole, aga tunne on, et päris hilja öösel juba :) Telekast leiame ühe kanali, kus jookseb ingl.keelne hollivuudi film ja laseme sellel taustaks mängida.
Wifi parool on maailmapikim, mida ma kohaud olen. 16-kohaline.
28.09.2016
Rahulik ärkamine ja olemine. Rõdult paistab nii bassein kui meri, päris kena vaade. Apartmendis on meil küll köök, aga mida pole, on toiduained. Ja et Küpros on väga kallis riik toidu osas, siis ei ole mõtet poest ka võileivamaterjali osta, sest see läheb kindlalt kallimaks, kui väljas hommikusöögi söömine. Proovisime omal nahal järgi üks kord....
Seega natuke kasutame võimalust wifitada veel, mina täheldan üles reisimärkmeid, siis asume jälle liikvele. Süüa otsima :)
Kõigepealt viime toa võtme ära Kanalli Restorani. Meie öömaja nimi oli Kanalli Apartments, seega perefirma. Restoranis aga saame väikese üllatuse, sest serveeritakse meile maja poolt hommikukohvi ja väike koogitükk. Ongi hommikusöök tehtud :)
Liigume imetillukesest Pomos linnakesest rannikuäärt pidi edasi. Polis linnakeses teeme kiire poepeatuse. Seal on esimene supermarket pood, mis päriselt ka oma nime väärib, mitte ei ole suvaline R-kioski suurune poeke. Mõlemad skoorime omale kivises rannas vette minemiseks jalanõud ja veidi snäkke autosse.
Sõit viib edasi Aphrodite kümbluskohta vaatama, mis on kõikvõimalikes Küprose tuuriinfodes ja materjalides soovitatud koht. Ma soovitaks vahele jätta, sest oli kerge pettumus.
Parklas on ootel mitmed safarituuride pakkujad, et poolsaarel oleval kaitsealal tuure teha ja viia Blue Lagooni supluskohta. Hind 15€ inimene.
Safarituuri me võtta ei plaani, mõtleme, et kas saame oma linnaautoga mindud? Teekond Blue Lagooni on vaid 6 km. Asume safariautode suunda silmas pidades teele ja kaugele ei jõua. Kohevarsti on ees karm mäkketõus, kus kruusane suurte kivide ja vagudega tee. Keerame otsa ringi ja teeme uue plaani. Võtame väikese ringiga ette tee Kilpkonnalahele. Tee viib küll mägedesse taas, ent ei ole selliste karmide tõusude ja offroad teega tegemist. Sõidame ja orienteerume nii kuis saame, sest üksasi on näpus olev kaart ja teine teepeal olev viidastus ja mõnikord kui isegi viidad juhatamas, saabub hetke pärast mägiteede ristmikpundar, kus vali ise õige tee. nii võib juhtuda seikluseid. Igatahes meie jõudsime ka mägiteede ristmikule, kus ees oli viit: Blue Lagoon 11 km. See sama koht, mida me Aphrodite juures vallutada ei saanud. Härra arvab, et sõidame natuke ja vaatame. Et kui tee kehvaks läheb,siis keerame ringi. Sõidame ja sõidame. Vahepeal on 3-4 hullu kohta ka, aga neil hetkedel liigume just allamäge, seega saame läbitud. Ei taha mõeldagi tagasisõitmise peale. Kuna oleme sõitnud juba pika tee ära, ei taha enne ka ümber pöörata kui sihtmärk üle kaetud. Seega jätkame mägiseiklust linnaautoga. Tundub ka, et oleme ainukesed hullud. Vastu tulevad vaid safari-jeebid (tundub, et nad teevad sama ringi, aga meiega vastupidises suunas lihtsalt) ning igal pool renditavad bagid, mis on maastikuläbimiseks väga head.
Viimaks jõuame kohale. Helesinine laguun on ilus küll, aga selliseid kohti on Küprosel veelgi ja kas on just kogu seda vaeva väärt? Koos safariga ilmselt siiski elamus.
Ujume mitmes laguunisopis. Tegemist on looduskaitsealaga ja erinevaid loomi liigub ka vabalt ringi. Nii oligi, et minu juurde randa kepsutasid paar mägikitse. Täitsa kohe veepiirile välja.
Peale supluseid tuleb asuda taas teele. See mõte mind hirmutab, sest nägin ju teed, mida pidi tulime ja autot, eriti veel rendiautot, ei taha kuskil üksinduses ära tappa. Härra mul arvab, et aga liigume mitte tuldud teed pidi edasi, vaid teeme selle safariringi täielikult teistpidi ära. Et laguunist Aphrodite kümbluskohani on 6 km ja sealt edasi hea asfalttee. Pealegi on meil kütust paagi juba päris vähe ja mägedes sõit vägagi kütusekulukas. Teeme siis nii, nagu härra arvab. Suundume teele, kus mõned tunnid tagasi takerdusime, aga nüüd teistpidi sõites saame hakkama. Sest see karm tõus on nüüd hoopis mäest allasõit ja see kulgeb valutumalt.
Peagi oleme tagasi Polis linnas, kell on 16 ja kõht juba väga tühi. Otsustame teha kiire snäkipeatuse ühes ristmikul olevas putkas. Saame suure üllatuse osaliseks, sest toit osutub küll Küprose odavaimaks ja tõesti maitsvaks ka. Portsjon oli hiiglaslik.
Härra võtab kebabi (4€) ja mina caesari salati (4€), mis küll ei ole muu maailma mõistes caesari salat, aga on u pool kilo maitsvat kana koos kapsa ja majoneesiga segatud ja maitseb väga hästi. Võtame ühe portsjoni sama salatit veel kaasa ka, õhtusöögiks nt. Seejärel otsime tanklat ja edasi sõidame otsejoones Paphosele. Kilpkonnalaht jääb nüüd ära.
U 5 km enne Paphost peaks olema Adonise kosk, mida ka kiidetakse netis. Suundume seda vaatama ja GPS juhendab meid mäetippu, kus mitte midagi ei ole. võibolla kuskilt sealt see kosk alla langeb, aga me ei leia. Seega jätkame lihtsalt sõitu ja ühel hetkel jätkuvad teeviidad ka. Selgub, et tuleb veel ja veel sõita. Peale pikka sõitu lõpuks jõuame selle kose juurde. Ees ootab piletimüüja ja küsib 9€. Härrale tundub see röövimisena ja ta ei taha maksta. Seega me ei saagi näha, milline see kosk on ja kas oleks raha väärt ka või ei.
Paar kilomeetrit sõitu ja jõuame Paphosele. Meil on öömaja broneeritud, aadress olemas, GPS juhatab meid meie tänavasse, kuid me ei leia mitte mingi võluväega meie ööbimiskohta. Hea, et me veel päevavalges kohale olime jõudnud. Pargime auto ühe poe kõrvale parkimisplatsile ja hargneme härraga. Asume otsima jalgsi meie majutuskohta. Et noh, äkki autoga liikudes lihtsalt ei märganud. Peale tühja otsingut naasen auto juurde nõutult. Härra juba ootab, silmad säravad. Tuleb välja, et meie apartment asub sellesama poe, mille kõrval me parkisime, teisel korrusel. :))
Apartment on väga vahva. Eraldi magamistuba ja kööktuba. Suur rõdu läbi apartmendi. Natuke puhkame, värskendus duši all ja siis läheme jalutama. Väljas on vahepeal pimedaks läinud. Kell on 19.
Meie asukoht on super. Kohe ranna juures ja keskuse lähedal. Jalutame ringi ja otsustame lõpuks natuke süüa ka. Kaasa ostetud "caesari salat" jääb hommikusöögiks. Potsatame viimaks ühte restorani ja võtame komplekt-õhtusöögi. Kolm käiku, kõht on punnis iseeenesest, aga maitseelamust väga ei saa. Hind 10.95 inimese kohta.
Kell 23 jalutame oma apartmenti ära ja tuttu ära.
29.09.2016
Hommik möödub nagu ikka - kes wifis, kes kirjutab reisimärkemid üles, et oleks mida pärast reisikirjaks ümber toksida. Mõtleme ja peame plaani, et mis edasi teeme. Sõidame vaatama Tombs of Kings hauamonumente. On metsikult palav ja kuiv ja noh, lõunamaine :) Tegemist on suure maa-alaga, jalutame ringi. Ühel hetkel koperdan ja löön varba vastu kivi õnnetult veriseks ja katki. oi kui valus.
Lonkan siis autosse ära ja otsustame randa minna. Seega järgmine peatus Coral Bay. See on suur liivarand, mis tähendab, et turistikas. Ongi. Pikutan varju all, kuni härra ringi snorkeldab. Hiljem teen ka värskendava supluse. Vesi on mõnusalt ilus helesinine.
Järgmine peatus: laevavrakk. Küprose rannikul on neid ikka päris palju ja meie MAPS.ME kaardil on osad neist ka märgitud.
Uudistame muudkui edasi ja iga peatus on eelmisest vaid mõne kilomeetri kaugusel. Nii me muudkui rannikut pidi üles sõidame.
Järgmine peatus: Sea Caves ehk koopad. Esimeses kohas on tohutud lained, sinna härra ei saa snorkeldama minna. Kaardil on järgmised koopad märgitud kohe lähedale, sõidame edasi. Leiame privaatse koha, kus on imeilus vesi, kaljune rand ja koopad. Meile meeldib see koht üliväga. Päevitan kaljunuki peal, kuni härra taas snorkeldab ja seejärel kutsub mindki ühte avastatud koobast uudistama.
Kuna oleme päris palju piki rannikut üles sõitnud, on Kilpkonnalaht ja rand juba lähedal. Sõidame siis sinna ka :) Loodus seal on võrratu. Ütlen seda Küprose kohta vist küll esimest korda. Akamas poolsaar ja palju kaljusid ja helesinine vesi. See soovitus on ka netis, et Akamas poolsaarel ringi sõita. Esimene soovitus vist, mida saan tõeseks ja heaks lugeda. See on väärt külastamist tõepoolest.
Kilpkonnasid küll ei näinud, aga rand oli täis nende pesade tähistusi. Niiet nad seal tegelikult küll on olemas. Hiljem guugeldame ka ja nad on rannikul valdavalt öösiti/pesitusperioodil. Ajaliselt on september õige aeg nende kohtamiseks. aga kuna me merel sukeldumas ei käinud ja ööd ootama ka ei jäänud, siis jäid merekilpkonnad nägemata. Mina olem Austraalias neid näinud meres, härral varasem kogemus puudub.
Nüüd sõidame tagasi Pafosesse. Kell on 16 ja kõhud tühjad. Sõit on äge ses mõttes, et terve see piirkond on banaaniistandusi täis ja tee pealt muid vaateid ei olegi kui banaanid. Väga-väga äge.
Jõuame linna ja püüame leida tänaõhtust ööbimiskohta. Kui muidu otsisime bookingu kaudu, siis tänaseks on airbnb kaudu ja sealne kaart ja koordinaadid juhatavad meid täiesti valesse kohta. Ühe kohaliku noormehe abiga ja kõnega apartmendi perenaisele Alexandrale saame uued juhised. Püüame siis mäe otsast, kuhu airbnb meid juhendas, alla saada mere äärde. Tohutult palju ummiktänavaid, ühesuunalisi teid ja remondis olevaid teid. Õudus-kuubis. Lisaks niigi pingelist liiklusrohket orienteerumist helistab perenaine tagasi, et no kus nüüd täpselt olete? Kust ma tean??? Ma ei tunne ju seda linna, kuidas ma seletan, et nt vana minski poe juures? Ajab mind natuke närvi :)
Me oleks hea meelega ööbinud samas apartmendis, mis eelmisel ööl, aga kuna seal oli kõik juba broneeritud, siis me seal pikendada ei saanud oma ööbimist. Seega võtsime teise koha. Lõpuks jõuame ka õigesse kohta ja tõdeme taas, et hea, et päevavalges seiklesime, sest ööpimeduses oleksime hätta jäänud.
Meie öömaja on tore, mitte küll tsentrumis nagu öö varem, aga siiski merele lähedal. Asume täna Chlorakas piirkonnas. Puhkame natuke päevastest toiemtustest ja pimeda saabudes läheme jalutama. Sööme ühes Itaalia restoranis, seejärel jalutame mere äärde.
30.09.2016
Hommikul võtame hästi vabalt ja vedeleme pikalt. 9.30 vean end välja voodist ja lasen härral edasi laiselda. Käin poes ära, mille eelmisel õhtul meie lähistelt leidsime. Toon midagi hommikusöögiks ja see võileivamaterjal läheb ikka oluliselt kallimaks maksma, kui oleks võtnud kuskil kohvikus hommikusöögi. Pahandus on ju selles, et kui oleksime nädala-kaks kuskil ühes kohas, siis tasuks omal käel toid valmistamine ära. Aga et me sõiddame muudkui ringi ja toidusju väga autosse kuumaga jätta ei saa, tuleb osta asju, mis oleks väikeses koguses või mis ei rikneks. Igal juhul meie reisi kalleim hommikusöök.
Täpselt kell 11 stardime ja sõidame Limassoli suunal. Seal on meie järgmine öömaja ja tee peale jääb mitmeid kohti, mille olen ära kaardil märkinud, et võiks/peaks uudistama,
Esimene peatus Apollo templi jäänused. Pilet 2.50 per inimene.
Sealt edasi Kurioni antiiklinn. Pilet 4.50 per inimene. Vabalt võib Küprosel kõik need muud kohad ja üksikud sambad jätta vaatamata ning võtta plaani Kurioni linn. See on päris vahva ja täitsa suur maa-ala. Vaatamist jagub!
Natuke veedame aega ka Kurioni rannas, kus oh üllatust, härra snorkeldab :D
Võtame suuna Akrotiri linnale, mille lähedal peaks olema üks laevavrakk rannikul. Kuna kaartidel seda märgitud ei ole, püüan oma orienteerumise ja loogikaga kohta leida ning leiamegi üles! Härra suundub taas snorkeldama ja laevavrakki uudistama.
U 16 ajal jõuame Limassoli. Pargime auto öömaja juurde. Öömajaks seekord Escape and Relax guesthouse, mis on tehtud endisesse Escape Roomi. On laheda noortepärase kujundusega ja meie toas on üllatus. Täitsa tavaline tore tuba - voodi, kapp, tool ja kapiust avades, on see hoopis uks salatuppa. Üliäge!!!
Mere äärde on jalutada u 3 km, esimese hooga orienteerume valesti, aga õnneks on ju nutitelefonid ja kaardid. Peagi leiame ägeda vaid jalakäijatele mõeldud tee, mis lookleb randa. Vahva jalutamine ja pilti ei viitsi üldse teha viimasel ajal, kuigi suur kaamera kotis kaasas koguaeg.
Jõuame mere äärde ja oleme pahviks löödud. Vau, milline uusarendus seal käimas on - kunstlikult loodud saarekesed, jahikohad iga maja ees, villad. Kai on palistatud kohvikutega. Jalutame, peame elulisi vestluseid. Naudime kauneid vaateid. Limassol on väga väga kaunis linn ja siin oleks kohe palju pikemalt.
Jõuame oma ööbiskohta ja võtame oma toast puuvilju, et siis kööktoas hängida ja süüa neid. siin majutuskohas on kööktuba jagatud ruum ja ühel hetkel saabub üks teine külastaja korraks kööki ja ütleb meile TERE.
Me oleme hämmingus, vist ei ütle isegi tere vastu ja sosistame omavahel, et kas ta ütles päriselt eesti keeles tere? Noh, ongi nii, et reisi lõpus kohtame esimest eestlast :) Lobiseme mõnda aega ja tervitused Pärnu surfipoisile meie poolt.
01.10.2016
Käes on oktoober!!! Juba? Kuhu aeg kaob?
Hommikud nagu hommikud ikka ja peale söömist pakime asjad ja alustame oma viimast päeva Küprosel. Ümber nurga meie öömajast on õhtul märgatud lasteriiete pood. Enne Limassolist ära sõitmist lippan sinna poodi, et oma kodus ootavale mõnglile kingitust osta. Ostan natuke riideid ja ei hooli päris krõbedatest hindadest.
Võtame suuna piki rannikut Larnakale. See on päris pikk tee ja paaris kohas teeme vahepeal päevitamise ja ujumise peatuseid. Kuid ükski koht pole päris SEE. Ilusamad rannad on mujal kui sellel lõigul Limassolist Larnakasse.
Ühes väikelinnas Perigola (oli vist Perigola) külje all on imeilus vanalinn ja teeme seal lõunapausi. Astume sisse täiesti huupi valitud pisikesse pererestorani ja lõpuks saan oma soovi tellida kohaliku toidu nn buffet ehk MEZE. See on valim erinevaid kohalikke toite. Hea võimalus tutvuda selle päris Küprose köögiga. Olen mezet nillinud juba reisi esimesest päevast alates aga seda tehakse miinimum kahele inimesele ehk härra peaks ka võtma ja ühe inimese hind on 18-20 eurot olenevalt kohast.
Saame kahepeale TOHUTU koguse sööki. Kokku 30 erinevat rooga ja ausalt, me ei jaksa kõike ära süüa. Tegelikult võiks võtta mezee kahele inimesele ja süüa seda neljakesi. Kõik saaksid kõhud punni. Pärast konkreetselt veereme ära laua tagant. Aga väga hea ülevaade kohalikust köögist ja maitsetest. Kuskilt lugesin ka, et meze on sotsiaalne söömine. Et tuledki sõpradega nt õhtul ja võtate meze, sööte mitu-mitu tundi.
Jõuame Larnakasse. Kuna meil läheb öösel, pmst varahommikul lennuk, siis algne mõte oli, et öömaja ei võta ja oleme kuskil. Noh, auts või midagi. Aga mul on hästi meeles see saabumise aeg, mil lennuk ka saabus keset ööd, saime auto ja ei olnud just eriti lõbus tunne kodutu olla :) Päev kulges ka ülipikaks ja lõpuks oli metsik väsimus. Seega eiran siin härra mõtteid ja bronnin suvalise öömaja keskusest kaugel ja võimalikult odava. Larnaka hinnad on juba hoopis teisest puust kui muu Küpros.
Otsime öömaja üles, arveldame ja siis suundume veel natuke Larnaka keskust ja mereäärt vaatama. see oli meie esimene vaatepilt saabudes ööpimeduses ja nüüd siis ka viimane, kus näeme natuke valges veel, kohe hämardub ja jälle on pime :) aga nüüd on kell vähemalt mõistlik ja elu käib. Erinevalt siis kell 6 hommikul avanenud vaatest.
Veel on mõned poed lahti ja tegeleme siis viimase hetke poodlemisega. Me ei ole mitte midagi enne kodustele ostnud, sest noh, igal pool on ühesugune hiina kräpp, mida leiab meil ka maximast. Napilt enne sulgemist leian NEXT poe ja sealgi lasteosakonnas kergendan oma rahakotti. Next on küll Eestis ka olemas, aga eks valikud erinevates riikides ja erinevates poodides on ka erinevad ja no Nextis on alati nii palju nii nunnusid lasteriideid.
Nüüd sõidame öömajja tagasi, pakime kohvrid valmis ja kl 20.30 poeme teki alla ära. Mul ei taha uni üldse tulla veel, härra juba nohiseb (kuigi tema soovi järgi pidime ju viieni üleval olema :D)
Äratus on kl 2. Tõuseme, sätime, liigume. Lennujaamas leiame kiirelt ja muretult oma KEM autorendi tagastuspunkti ja meid transporditakse terminali. Tšekk-in, pagas ära, turvakontroll. See viimane on ikka nõme inimeste peetimine, vahet pole mis riigis, mis lennujaamas.
Lennukis on kitsas ja ebamugav. U 4h lendu saab siiski lõpuks mööda.
Riia tervitab meid vihma, udu ja 11 kraadiga. Härra on hoogsalt asju pakkides ka mu paksud sukapüksid äraantavasse pagasisse pakkinud, seega olen paljaste säärte ja plätudega. Ees ootavad lõbusad neli tundi Riia lennujaamas. Noh, wifi on neil nüüd õnneks tasuta ja jätkuvalt see Victoria's Secret pood, mis pakub mõningast ajaveetmisvõimalust.
Kell 13.35 oleme taas lennukisse pakitud, et lennata Tallinnasse. Kuigi me mõtlesime võimalust nt Tallinna sõita bussiga, et siis Riias seda pikka ooteaega vältida ja tulla nt bussiga Tartusse otse, siis härra seekord otsustas kannatada :)
Seega pool tundi lendu Tallinnasse, sealt pagasiootus ja taksoga meie auto juurde (jäi sõprade maja ette ootama meid), et siis Tartusse sõita meie väikese Mummi juurde. Enam ei jõua ära oodata, et saaks väikest pätut kallistada ja musitada ja süles hoida.
Puhkus tehtud!
 |
| Reisil tehtud kõige-kõige viimane pilt. Jah, Küpros jätab enda üle imestama ;) |
