Montenegro kohta olin ma enne reisi algust kuulnud juba nii palju kiidusõnu, et mu ootused olid kõvasti üleval. Omamoodi on see alati kahjulik, palju parem on minna ilma igasuguste ootusteta ja saada totaalselt lummatud (nagu oli mul Bosniaga). Sellegipoolest saan Montenegrot kiita tema imeliselt kauni looduse ning oluliselt vähemate turistihordide eest. Ja Montenegros kehtib riigivaluutana euro, niiet see on veel omamoodi boonus.
Äärmiselt lihtne on tulla Montenegross nt Dubrovniku kaudu. Kui tulla lennukiga D-sse ja rentida sealt auto, on Montenegro ca 40 km kaugusel. Kiviga visata põhimõtteliselt. Mäed on sama ägedad kui mujal Balkanis. Rannad on samailusad kui Horvaatias. Nagu öeldud, turiste oluliselt vähem ja veidi on Horvaatiast ikka odavam ka.
Piiripunktis lüüakse passi ka tempel, minu silmis suur pluss :) Esimene peaus on kohe linn nimega Herzeg Novi. Noh, juba nime pärast meeldib ta mulle kohe. Astume oma autost välja ja julmalt palav on. See ongi esimene emotsioon ka. Kui olen aanud parkimispiletid kätte ja need autosse asetanud, võtamegi otse suuna rannale. Härra tormab vette, ma lobistan niisama.
Mõningase veenmise peale (see autovõtmete näitamine mõjub iga kord) liigume siiski rannast edasi. Vaatame üle ikka kindluse ja vannalinna ja kõik need kohustuslikud punktid. Tunnid mööduvad märkamatult.
Herceg Novisse öömajale me jääda ei taha, seega sõidame natuke edasi. Võtame suuna Kotorile, GPS omaloomingu tahtel suundume aga läbi ka Perast linnakesest. Kui juba siia tulime, siis muidugi vaatame ringi ka. Tegemist on väga armsa linnakesega, kuhu muide autoga sisse ei saa. Auto parkimise eest aga võetakse hirmkallist hinda, 5€ tunnist, kui ma õigesti nüüd mäletan.
Meie ei tahtnud nii palu maksta. Paarsada meetrit eemal oli vaateplatvorm, jätame auto sinna. Tasuta.
Kui olime ühel sadamakail piisavalt istunud ja olemist nautinud, tõmbasime jalad soojast vees välja ning jalutasime autosse tagasi.
Sõitsime Kotori, nagu plaanitud.
Enne kohalejõudmist pidas härra tee ääres kinni, ta oli mingit silti näinud. Saabus tagasi kotitäie rannakarpidega, 1.50€ oli kilohind ja tal neid hädasti vaja :) Eks ma võisin veidi silma rullida, peaasi et ta ise nendega tegeleb.
Sõitsime Kotori ja esimeste vaadete järgi mulle hirmsasti hakkas meeldima. Päevv oli jõudnud õhtusse ja otsisime öömaja kohta. Kotori ümbruses kämpingkohad silma küll ei hakanud, nägin hoopis ühte apartmendi silti. Väikese aktiivse arutelu tulemusena käisime hinda küsimas ja apartmendi hinnaks saime 40€. Omanik tegi õigest hinnast alla soodsamaks ja et ma olin juba väsinud otsimisest ja korter meeldis ka oma kahe toa, köögi, kahe vannitoa ja khm, internetiga, siis jäime sinna. Esimene ja viimane meie Balkani reisi öö, mille me ei veetnud autos.
Et kõhud olid tühjad, otsustasime jalutada paarsada meetrit poeni, mida olime tulles silmanud (et osta sidrunit ja neid rannakarpe keeta snäkiks ja seejärel hiljem minna linna sööma). Enne poodi jõudmist jõudis härra sisse astuda järjekordsesse urkasse, mida mina isegi ei märkaks või siis väldiks otsejoones. Selles lihapoes, kus vitriinil hunnik erinevat tooret liha aga saab seda lasta ka enda jaoks küpsetada ja muidugi härra vaimustus sellest. Nii me sisi poe asemel läksime joonelt sööma. Me saime u nelja inimese portsu liha, salatit ja saia, mida tõesti ei jaksanud ära süüa. Poest võtsime ka selle õnnetu sidruni kaasa, et härra vastu õhtut nendega ikka tegeleks.
Nautisin dušši ja korteris asjatamist. Sellal kui härra köögis toimetas, sain mina pildimajandusega tegeleda. õhtu veetsime romantiliselt :) Kumbki oma arvutis internetis. Tutvusime uudiste ja Facebookiga.
Et enne reisi olin uurinud sihtiikide infot, siis Montenegro info oli minu jaoks veidi ärevust tekitav. Nimelt oli kirjas, et vajalik riigist lahkumisel ette näidata registreerimine. Seda teevad majutusasutused, ent meie plaanisime ju autos ööbida. Teine variant oli pöörduda politseisse seda tegema. Päeval olime erinevatest turisitiinfopunktidest ja isegi politseilt asja uurinud, aga eks noh väikene keelebarjäär ka ja targemaks väga ei saanud. See apartmendis ööbimine aga lahendas küsimuse meie jaoks ära ja saime vajalikud paberid .Hiljem riigist lahkudes probleeme ei olnud, saadud paberidki võeti piiripunktis ära. Niiet teistele, eks plaanivad Montenegrot autoga külastada ja sama küsimuse ees seisavad - vastuseks on jah, seda paberit on vaja.
18.07.2014
Ärkame varakult ja naudime veelgi oma luksuskorteri võlusid. Vabastame ruumid kl 9.30ks ja liigume linna. Härra tahab kõrgele mäkke rühkida, mina aga seekord valin all-linnas jalutamise. Annan kaasa oma kaamera ja jään ise lõõdama, kui härra musiga teele saadan.
Selline põneb lohe on Kotoris, suunab üles mäkke kindlust uurima. Vanalinn aga on toredasti linnamüüride vahel kindlalt paigal ja seda on rõõm avastada.
Sellal, kui härra ülaltoodud pilte klõpsib, avastan mina ühte kaubanduskeskuse laadset toodet. Hinnad siin kaunis Montenegros on vähemalt kleitidele väga krõbedad. Sestap jäävad mul ka igasugused ostud tegemata. Istun hoopis pargipingil ja kirjutan postkaarte, mida teele saata.
Härra saabub mõne tunni pärast mäe otsast surmväsinult alla. Ma tõesti ei oleks jaksanud seda rada seekord kaasa lüüa, enesetunne oli selline. Viimase tunnikese sulistasin hoopis rannas vee ääres härrat oodates. Rand aga tähendab siin linnas midagi huvitavat :)
Montenegro on tuntud kui taskukohasem Monaco. Ja luksjahte siin jagub küllaga, kõik sopid on täis. Samuti on Montenegro Vahemere kruiiside peatuspaik, seega võib erinevatest linnadest leida paaritunniseid asiaatide invasioone.
Kui kell oli lõuna ajast juba üle tiksunud ja me omajagu päikese käes vedelenud, otsustasime edasi liikuda. Järgmine sihtkoht: Budva. See on TÄIESTI turistikas linn ja mitte eriti minulik. Seega vaatasime veidi ringi (loe: tunglesime rahvamassides) ja siis võtsime järgmise sihtkoha. Budva on üdini suveniiripood meets restoranid meets rannabaarid. Ilmselt käib öösiti tohutu möll tähistaeva all. Kui mujal Montenegros naljalt turisti ei kohta, siis teadke, nad on kõik Budvas.
Hmm, ma vaatan, et ma pole üldse seda restoranide-klubide rivi pildistanudki. Ju siis käsi ei tõusnud seda pilti tegema :)
Me liigume edais ära Sveti Stefani linnakesse-randa. Vot siin on oluliselt privaatsem ja mõnusam, rand on imeilus, kuigi pildile hetkel nii sinisena nagu ta on, jääda ei taha.
Selles vanalinna osas, mis saarekese peal, on restoran. PÄRIS krõbeda hinnaga. Kui tahad sinna niisama jalutama minna, tuleb samuti krõbedat hinda maksta ja me loobume. Restorani polnud ka kohti ju ette broneerinud, seega me sinna ei saagi. Naudime siis vaateid rannast.
Peal mitmetunnist päevitamist vaheldumisi suplusega liigume õhtule vastu ja sõidame pealinna.
Podgorica on "auga" välja teeninud ühe maailma mõttetuima pealinna tiitili. Ausõna. Midagi vaadata ei ole, süüa praktiliselt ei saa ning poodidest ärme räägigi. Mingeid butiike leidub, aga need hetkel ei kõneta. Kui siin poleks olnud transformerite skulptuure, ei saaks ma mitte midagi head selle linna kohta öelda. Vähemalt siin olid transformerid eksole. MA pidin LASTEGA VÕITLEMA, et pildile saada muide.
Ahjaa. Podgorica kogemust vürtsitab ka trahvikviitung kojamehe vahel. Parkimise juhis tänaval ütleb NE PLATNO 120 min. Mis te sellest arvate? MA sain aru, et 2h tasuta. Paneme parkimiskella peale ja puha. Aitäh kviitungi eest. Me kogume neid.
Käes on õhtuhämarus ja me suundume piiri suunal. Albaania piirini on paarkümmend kilomeetrit ja need vaated enam pole üldse varem kogetud montenegrolikud. Albaaniat on tunda kõvasti - teed on räämas ja eeslid vankritega nendel sõitmas. Piiriüetus on taaskord sujuv.
Kokkuvõtvalt Montenegrost - igati armas ja ilus. Soovitaks pigem randu pidi liigelda, Podgorica tõesti ei ole midagi erilist.
