Esmamuljeid Albaaniast ei jõua tekkidagi. Saabusime üle piiri üsna õhtuhämaruses ja pimedas otsime kohta, kuhu öömajale jääda. Suund on Shkröder linnale. Pea poolel teel sinna märkan silti kämpingsaidile, jah - selle me võtamegi. 13€ küsitakse raha ja meile see sobib. Pargime auto, toimetame toimetusi ja poeme ära magama. Kaasmatkalisi väga palju ei tundu olevat, kõik on rahulik.
19.07.2014
Ärkame ja uudistame, kus me oleme :) Kämpingplats asub Shkröder järve kaldal on päris armas kohakene.
Peale hommikusööki jätkame teed sihtkohta: Shkröderisse. Nii kui külavaheteelt vähe suuremale asulateele pöörame, hakkab SEE pihta:
Albaania on päris huumor, vaatame ja imestame. Täiesti kindlasti kõige kreisim koht Balkanil. See liiklus on pöörane - üheskoos tunglevad liikluses hobuvankrid, jalgrattad, autod ja isemesiterdatud kolmerattalised. Igaüks pressib kuskilt kuhugi. Aga kõik arvestavad kõigiga ja signaal on suunatule eest. Härra ei jõua ära kiruda, et tal
A- signaali poleB - MadMaxi autot pole :))
Shkröder linn on see kõige tipp :) Kulgeme selles hulluses kaasa ja muigame üheskoos. Lisaks kõigele on tänavad täis kõikvõimalikku kaupa, alates puuviljadest, lõpetades kodukeemia ja auto ilukilpidega.
 |
| Need kolmerattalised imemasinad on lausa koguperemasinad :) Vähe ei ole neid kordi, mil näeme kastides tervet peret pisemateni välja koos tavaariga sõitmas. |
Võtame suuna Shkröderi linna kindlusesse mäe otsas. Vaated on taaskord imetabased, ei tule pettuda. Kindlus ise on päris hästi säilinud ja vaatamist-jalutamist jagub. Piletiga saame muidugi kohe tünga. Me pole veel leidnud kohta, kus raha vahetada, seega ei tea ka kurssi. Pilet on 200 LEKi, ja müüja on "suuremeelselt" nõus 3€ pileti kohta. Hiljem saame teada, et 140LEK= 1 EUR.
Peale kindlust on hädasti vaja leida üles Mesi sild. Tean, et see on sellesama linnakese lähedal. Uurime tänaval noormeestelt ja saame joonise, kuidas leida. Seikleme mööda x tänavaid ja mulle tundub, et oleme puhta eksinud. Kuid ühtäkki härra suunab rõõmsalt käega, et näe!!! Eks tal oli omakasu mängus, et seda silda üles leida :)
Mesi sillalt lahkudes pildistan üles oma Albaania-tripi lemmikvaate. Need neli hobust olid pargitud poe juurde :))
Võtame suuna rannikule Durres linnale. Ma lasen korraks silma kinni, et neid avades avastada härra teeseldud jahmatust, et tema nüüd ei tea, kuidas see juhtus, aga me oleme pealinnas Tiranas hoopis. No muhahaha :) GPSist meile igatahes Albaanias abi ei ole, see ei leia mitte midagi.
Tirana nimetab end "city of colours". Et vanadest nõukogude režiimist jäänud hallid üksluised paneelmajad on saanud värvilised värskendused. Tirana on seega kirjumirju ja no las kannab pealegi sellist tiitlit :)
Tirana nimetab end "city of colours". Et vanadest nõukogude režiimist jäänud hallid üksluised paneelmajad on saanud värvilised värskendused. Tirana on seega kirjumirju ja no las kannab pealegi sellist tiitlit :)
Tirana on nõksa parem kui nt Montenegro pealinn, aga mitte oluliselt. Kokkuvõtvalt ütleks, et suuuuur geto.
Et siis Tirana on üsna igav linn. Kesklinna ei ole, vanalinna ammugi mitte. Postkontoreid/postkaste ei ole (terves riigis muide). Politsei on iga ringtee juures ja igaks juhuks ringide vahelisel alal ka. Need vähesed skulptuurid, mis silma jäävad on kõik relvadega inimestest. Ju on kõvasti verd valatud? Arbuusid tee ääres on müügil imeodava hinnaga. 10-20 LEK. See on nagu puhta muidu. Härra toob 100LEKga ära 12 kg arbuusi. Igaüks püüab rahaga sind petta.
Ja noh see elektriliinide segapundar :)
Kui me lõpuks ikka Durresesse jõuame, suundume randa. On küll veeäärne linnake, aga rand on päris kole. Me oleme võtnud nõuks Albaanias mitte nii põhjalikku ringi teha, seega lõunapoole randadesse ei sõida. Internetis taustauuringut tehes soovitatakse just neid allpool olevaid randasid.
Järgmiseks suundume Elbasani, tee ei ole pikk, aga on aeglane. Saame sõita mägedes ja lohiseda rekkade järel, kes kuidagi ei jaksa neid hirmsaid tõuse võtta. Elbasan on täitsa sümpaatne linnake. Mitte kaugel asub piiripunkt ja sinna me suundumegi. Albaania peatus seekord on üpris lühike.
Kui ma enne reisi eeltööd tegin, siis Albaania lood mind natuke kohutasid. Küll oli trip.ee-s lugusid, kudias on valepolitsei peatanud ja relva ähvardusel röövinud. Palju oli lugusid, kus on päise päeva ajal rahvarohketel tänavatel autodesse murtud. Õnneks saan öelda, et meil midagi sellist kogeda ei tulnud. Ja Albaania kogemus oli reisi kõige erksam ehk oma hullu liiklusega :)
