Kui Horvaatia on ikkagi EL ja seetõttu minu silmis mitte nii väga Balkan, siis minu suured ootused ja lootused olid pandud Bosniale. Paarikümne kilomeetri kaugusel Plitvice rahvuspargist asus piiripunkt ja ületus läks väga sujuvalt. Liigagi ütleks - passi templit ei pandud ja see pälvis minu nördimuse :)
Koheselt avanesid hoopis teised vaated kui olid seda olnud Horvaatias-Sloveenias. Külad ja külavaheteed olid kuidagi rusutumad, minaretid (ehk raketid nagu me neid nimetama hakkasime) igal pool ja siis näiteks sellised sildid:
Esimene mulje Bosnia ja Hertsegoviinast tuleb piirilinnakesest Bihac.
Sellest jookseb läbi imeilus smaragdroheline jõgi Una, millelt ma ei suuda enam silmi pöörata. Kuidas saab üks jõgi nii ilusat värvi olla? Kuritegelik ilu lausa. Hiljem Bosniat risti-rästi läbi sõites tõden, et see ei ole erand vaid reegel. Veekogud siin ongi lihtsalt nii imeliselt ilusad. Ma pean tunnistama, olen kade. Pruunile merele-jõele-järvele on see kaunis vaheldus.
Püüame Una kaldale öömaja leida, aga see pole teps mitte lihtne. Asustus jookseb tihedalt jõe kallastel ja ei leia me kohta, kuhu peatuma jääda. Härra siis võtab kuskilt teeotsast suuna üldsegi mägedesse ja nii me ka öömajale jääme. Kuskile suvalisse võssa, kus me enne näeme tee ääres sellist hoiatust:
Ainult natukene kõhedusttekitav või mis? Ma olin lugenud ka, et Balkanil on palju miine ja niisama oma suva järgi hulkuma ei soovitata minna. Pole vist ime, et me härraga kumbki ei maganud hästi sel ööl?
14.07.2014
Tundub tulevat järjekordne vihmane ilm. Taevas on hallisegune ja ilm jahedapoolne. Ent see tunne on ekslik. Mõnekümne minuti pärast juba päike kütab võimsalt ja peame oma üleriided pealt viskama.
Bosnia (kuna riiginimi on NIIIII pikk, siis ma ei jaksa seda igakord välja trükkida. Ma üldse ei taha Hertsegoviinat alahinnata ega vähem tähtsamaks pidada, eriti, et ta sisaldab mu oma nime eksole... kuid Bosnia lihtsalt on suu- ja käepärasem) on ringi sõites ja vaatluseid tehes ikka oluliselt räpasem kui varasemalt külastatud riigid. Silma jäävad lugematul hulgal majade varemeid - küll on kuulijälgedega majad, küll pooleli jäänud, küll hüljatud ja lagunenud majad... JA kuulijälgi ei ole just vähe...
Tunda on vaesust. Ja need mošeed-minaretid igal sammul. Mõned tähelepanukd veel, mis reisi jooksul silma hakkavad:
- politsei on igal pool. Nii palju politseid, kui Bosnias, ei ole ma tõesti varem täheldanud.
- kui poest tahad mune osta, tuleb neid tükikaupa osta. Pakitakse paberkotikesse. Võib kindel olla, et iga kord oli meil päris mitu muna katki enne, kui neid söögiks jõudsime valmistada.
- õlut saab osta klaaspudeliga vaid siis, kui samapalju sama taarat vastu annad. Meil polnud seda taarat kuskilt võtta ja härra jäigi poes õllest ilma.
- sõidad-sõidad, aga kuhugi ei jõua. Mägiteed aina siuglevad ja kiirust pole mõtet arendadagi.
- supermarketid on üllatus. Tee pealt vaatad - pisike suvaline pood. Ok, lähme siiski... JA sees avaneb Prisma. Müstika.
- Bosnial on kolm presidenti. Nii räägivad meile kohalikud. Sellest ka see identiteedikriis, mida ringi sõites märkasime. Teede ääres majadel lehvibad erinevad lipud igal pool. Arutame härraga, et nad ei tea ise ka, kes nad olla tahavad.
- kui Bosniasse sisse sõites kiitsin härrale, et vaata kui tore, sildid-viidad igal pool ja oo, prügikastid, siis see lõppeb peagi. Too koht oli rahvuspargi ala, peale seda on null.
- esimesed külastatud linnakesed Bosnias mulle muljet sugugi ei avalda, mäed ja jõed aga küll. Õnneks saan varsti oma arvamust muuta ja nii mitmedki Bosnia linnad on fantastilised. Kokkuvõtvalt tõuseb Bosnia mu Balkani lemmikuks.
- tee ääres hakkavad silma ka bensiinijaamad. Me näe sama nimega tanklat kordagi, kõik on erinevate nimedega.
Meie suund on Banja Luka linna. Otsustame eirata kiirteed ja valime otsetee. Täiega õige otsus oli! Need vaated, mis avanesid, olid lihtsalt hingematvalt ilusad.
Banja Lukas teeme pikema pausi. Külastame kindluse varemeid, jalutame linnas ringi, sööme. Hinnad on odavad (2 marka võrdub euro), aga osta suurt midagi ei ole :) Poed kui nii sõnastada, on kõik puha turukaup. Samas see, mis meid kõnetab, on puuviljaturg, kust me tõesti ostame kaasa lademetes puuvilju.
Banja Lukast suundume alla ja peatume äkkmõtte peale (nägime imeilusat kindlust mäe otsas) Jajce linnas. Kui me oleks Banja Lukasse minekuks valinud jätkuvalt kiirtee, oleksime sama teed pidanud kaks korda sõitma, nüüd aga saime nautida kordumatuid vaateid.
Jajce, see on lihtsalt vau!
Minul isiklikult on vau-meeter laes siin linnas. Kõik on nii ilus- see kosk, see veevärv, see kindlus, need kitsad tänavad ja pilguheit inimeste eludele hoovides. Kohalikud! Teel kindlusesse teeme kohvipeatuse. Üks kohalik pere pakub hoovis kodukohviku teenuseid. Noored oskavad inglise keelt ja nii me siis asume eluolu ka uurima. Inimesed siin on ilusad ja head, hoolimata raskustest, mida nad on pidanud läbi elama ja mida nad jätkuvalt teevad, kohandudes erinevate kultuuridega, mis nende riigis liidetud on.
 |
| kuidas parkida autot, kui käsipidu ei tööta! |
Peale linnapeatust jätkame oma teed Sarajevo poole. Öömajale jääme ca 70 km enne pealinna. Ega see otsing meile kerge ei ole. Bosnia ei ole väga turismi arendanud ja kämpingpeatuseid siin üldse ei leidu, samuti on väga suuri raskuseid niisama kõrvalise koha leidmisega, sest asutus on tihe igal pool. Ei leidu niisama metsatukka, kuhu oma autot peatada. Juba on hämar ja me ei jaksa enam ringi otsida. Vaatame lihtsalt, et ühes asustatud punktis on mahajäetud maja ja otsustame ööbida selle kõrval. Selle mahajäetud maja taga asuvast majast on kohe peremees kohal ja küsime temalt loa, mille ametlikult saame. Härra asub õhtusööki meisterdama, mina märgin üles päevasündmuseid. Haukame juba esimesi ampse õhtusööki, kui kohale saabub politsei. Kontrollib dokumente, uurib, mis me siin teeme. Selgitame, et Eesti turistid ja ei leia sugugi öömaja. Politsei selgitas, et kuna peatume asulas, siis silmapaarid iga pool ja ju me tundusime kellelegi kahtlased tühja maja juures toimetamas. Sestap ka politsei välja kutsuti. Tore härra on ja meil probleeme vastastikku ei ole ega teki. Ta annab soovituse ühte teise asulasse peatuma jääda, mine hulle tea ja helistavad siin äkki uuesti politseid välja.
Oleme kahevahel, et mida teha, kui saabub sama kõrvalmaja peremees ja toob meile kahes klaaskausikeses magustoidud. "Bosnian delicatess," ütleb ta. Me oleme lihtsalt liigutatud mõlemad, sest täiesti ootamatu sündmuste areng. Ei peaks ju üldse võhivõõrastele midagi pakkuma, suurepärane üldse, et saime loa siin peatuda.
Sööme magustoidud ära, peseme ka kausid viisakalt puhtaks ning otsustame küsida, et kas võime oma auto parkida teisele poole seda hüljatud maja. See jääb meiega suhelnud peremehe sissesõidutee peale. Peremees on lahkelt nõus ja pakub välja, et aga vaat keerake sealt tema sissesõidutee pealt tema abihoonete vahele sopi sisse, siis on varjuline ja mitte kellelgi pole midagi kobiseda. See teeb meile ainult rõõmu.
Oleme juba parkinud ja end sisse seadmas, et lähme tuttu ära, kui peremees saabub uuesti me juurde. Serveerib meile kaks kohvi nüüd enne ööle suundumist. Tõsiselt, see rahvas on imeline! Et ma kohvi ei joo, siis härra menetleb need kaks ise ära :) Uurime Bosnia kaarti samal ajal ja teeme edasisi plaane. Magama ära poole üheteistkümne ajal, väljas on juba ammu kottpime.
Ja vaevu saanud suikuda, algab trall. Bosnia eksole. Raketid igal pool!!! Ka meie asume otse ühe raketi all ja mis kell 23 muud lahti läheb kui üks suur soigumine kõlaritesse. Oikurjanoh! Kui see viimaks lõppeb, poen kaissu ära, et kell 3 jälle üles võpatada, sest algab päikesetõusu-huilgamine. See ei taha üldse lõppeda ja unesegane inimene on teadupärast pahur :D Viimaks saame veel natuke sõba silmale. Nii palju, kui kell 3 autoaknast välja vaatasime, peremehe toas süttis tuli ja enam ei kustunud. Nemad nii vähe magavadki.
15.07.2014
Hommikul virgume ja otsustame, et ei hakka teiste inimeste hoovis omale hommikuputru keetma, vaid suundume ära Sarajevosse. Pargime kesklinna piirile kaubanduskeskuse ette parklasse ja haarame rattad. Ilm on taaskord tuttavlikult vilu ja vihmaeelne. Riietume seega soojalt. Noh, nii soojalt, kui minipükstes saab. Esimest korda mõtlen nende pidžaamapükste soetamisest, tunduvad hetkel mõnusalt soojad, kui teisi naisi linnapildis vaatan.
Sõidame ratastega paar kilomeetrit ja jõuab linna südamesse. Esimene peatus näeb meil ette hommikusööki ja silmad pärani seda võimalust ka otsime. Härra valikul peatume mingis "mjasenicas". Tema on mul see, keda alati nurgatagused kohad tõmbavad, samal ajal kui mina ei märkaks ka neid kohti ning otsin kallemaid "kanasalati-kohvikuid". Pidama jäime sinna ka sellepärast, et seal oli tihe kohalike voor, ju on väärt koht. Nii nõukaaegset interjööri pole ammu kohanud :) Klaasitaguses letis on 4-5 erinevat sorti pirukat. Keelt me väga ei valda, seega üritame nuputada või siis minna ehku peale ja proovida kõiki? Härra läheb valibki erinevatest pirukatest sektoreid meile. Kui kohalikud ostavad kilode kaupa pirukaid kaasa, sisi meie jääme sinna staloovajasse koha peale sööma. Oleme saanud kartuli-, liha- ja seenetäidisega pirukad, kõik tükid eriti suured. Koos kahe Spritega maksab see söök meile 10 marka ehk 5€, millest lõviosa maksid Sprited. Ei kurda Bosnia hindade üle. Pirukad kusjuures on väga maitsvad.
Jätkame rattasõitu ja jõuame vanalinna bazaarile. Siin vähemalt müüakse suveniire, seega saan oma magnetid-postkaardid kätte. Peale ringisõitmist avaldan soovi ka natuke poodidesse minna, seega võtame suuna auto poole tagasi, sest seal oli mitu meile tuttavat keskuse-kontseptsiooni.
 |
| Nägin vaateaknal kingi, mis mind kõnetasid! Oi, ma tahtsin neid. Ja muidugi, see pood oli kinni.... |
Jõuame kaubanduskeskustesse ja jätan härra kohvi nautima. Ise tuiskan ringi vaadata, aga noh, osta ikka midagi pole. Ühe kleidi siiski soetan. Palju rohkem tekitavad minus elevust hoopis keskuse seintele jäetud tsitaadid ja mõtteterad. Nende eest annan küll 5 tugrikut.
Poest lahkudes oli jõudnud viimaks ka sadama hakata. Läbi vihma sõtkusime auto juurde ja liikusime Sarajevost edasi. See linn oli minu jaoks täiesti sümpaatne ja siin võiks ringi jalutada küll.
Kell on ammu üle lõuna ja mõtetes on nüüd taaskord söömine. Olen lubanud härrale välja teha ühes nendes teeäärsetes söögikohtades, kus on näha lammast terves tükis varda otsas ringi pöörlemas. Jätkub sellise koha otsing. Vaated aga kanjonites mägede vahel on jätkuvalt imetabased, vihmaga ja vihmata.
Tee äärseid vaateid palistavad lõputult mäed, kanjonid, akveduktid, jõed. Ma ei jõua ära ahhetada.
Viimaks leiame ühe söögikoha ka.
Erilist naudingut me ei saanud, kõik toidud olid kuidagi äärmiselt kehvad. Vähemalt kõht enam nii tugevasti ei nurisenud, seega jätkasime sõitu. Meie sihiks nüüd on Mostari linn, palju sinna maad on, ei tea. Bosnialastel ei ole kombeks viitasid kilomeetritega panna. Sõit on aeglane, sest käänuline tee ja palju rekkasid ees. Reaalselt on möödasõitudeks alla 100 meetri ja härra teeb tihti spurte, mida ma vaadata ei suuda. Igaks juhuks. Aga muidu me ei jõuakski kuhugi.
Viimaks jõuame Mostarisse. Pargime auto ja sedakorda jalutame, otsime "stari mosti" ehk vanalinna koos kuulsa sillaga. Natuke loeme kaarti valesti ja jalutame seega muus linnaski ringi, aga see on ainult plussiks, sest näeme ka kontrasti. Vanalinn, mis pärit 16.sajandist ja otseloomulikult UNESCO, on muidugi super ja vana sild on taastatud ning uuesti üles ehitatud. Aga kõrval on tohutute kuulijälgedega kortermajade varemed...
Kui Mostari jäätised on söödud ja vanalinna tänavad läbi jalutatud, palju pilte tehtud ja kuuliaugud üle loetud (sassi läks küll, aga siiski...) võtame nõuks edasi suunduda.
Järgmine sihtkoht Mostari külje all Blagaj - sõnulseletamatult kaunis turistilõks :) Siin on superkaunis kanjon ja jõgi, mille kahel kaldal söögikohad tihedalt üksteise kõrval. Ma annan vaadete eest 12 punkti ja iga kell teeks siin ühe pika õhtusöögi.
Selleks korraks otsustasime Bosnia ja Hertsegoviina ringreisi lõpetada ja suundusime Horvaatia piiri poole. Kindlasti tahan ma aga siia riiki tagasi tulla, see loodus ja need inimesed läksid mulle südamesse.
