LÄTI, aprill 2011

24.04.2011

Ja siis, kui lennuk maandus Riia lennujaamas (olles pidanud eelnevalt Münchenis check-inis kolm korda kinnitama, et jah, palun lend Riiani vaid, mitte Tallinna) ja kui ma vedasin oma asjadest pungil ja kahtlustan et ka kõvasti ülekaalulise MickeyMouse koti kõigepealt transfeeribussi ja seejärel juba edasi pagasi ootele, ma ootasin ja ootasin ja ootasin ja.. see üks punane kohver käis lindil kolm korda ringiga ära, kuni ma tabasin, et õu, see ongi minu kohver. Väga kummaline lugu igatahes. Aga kuna tegu oli AirBalticu lennuga, kus pagas muidugi on lisatasu eest, siis ei ole imestada, et terve lennukitäis inimesi käsipagasiga lendas. No välja arvatud mina, eksole.

Niisiis, lohistasin viimasena oma pagasi lindilt (olgu mainitud, et segadust põhjustas Läti saabuva pagasi teavitussüsteem, kus kogu lennujaama peale oli 2 linti, kummalgi 4-5 saabunud lendu infoga, kust tulnud lennuk mis kell maabus ja mis kell pagas lindile jõuab, seejuures jätmata ruumi fantaasiale, et pagas võib ka varem lindile jõua tablool märgitud kellaajast ja niiviisi preili oma laenatud kohvrit ära tuvastada ei suutnudki) ja astusin viimasena lennujaama ruumidesse, kus nägin tuttavaid nägusid (loe: emme ja issi olid lapsele järgi tulnud). Kuna lugu oli selline, et minu jätkulennuni Tallinnasse oli 6h aega, siis pidasin mõistlikumaks minna bussiga Tallinnasse ja jõuda koju enne, kui lennuk Riiast veel stardib. 

Niisiis, fämili oli kohal saiakestega, sest tütar oli ometigi söömata ju. Kogu austuse juures pisteti kolm ööd magamata ja kasimata laps autorooli, et ise õlut lürpida saaks. Algas imeline teekond Eestimaa suunal.

Õnneks on olemas abimees GPS, kes lennujaamast tee Eestimaa poole üles leidis, läbides muidugi Riia kesklinna ja muud toredused. Lisaks ma ei saa jätta taaskord mainimata, millised tropid Lätimaa teedel liiklevad. Räägin kohalikest eksole.

Niimoodi me siis läbi Läti kodu poole kruiisisime, mugides saiakesi ja juues limonaadi peale. Kuna reisilt tulijal on alati nii palju rääkida, siis see 2.5h tripp kulges imekiiresti, lastes nautida vilksamisi tuttavaid kohti tee ääres, ent jättes samas ruumi üllatustele, nt Eesti piirile tekkinud tervitus "welcome to alecoq country!"

See viimane on küll äge! 

Äge EI OLNUD aga see, et hea plaan Pärnust bussi peale minna luhtus telefonikõne järel infoliinile, kust küsitud "mis kell läheb buss tallinna" peale kõlas vastus "täna ei lähe ühtegi bussi".

Oot mismõttes???Mismõttes läheb viimane buss pärnust tallinna 19.30 ajal?

Egas midagi, tuli preili autoga Tallinna toimetada. Ja kahetsusväärne on muidugi see, et Lätis shopata ei saanud :)))

LIECHTEINSTEIN, aprill 2011

23.04.2011

Liechtensteini kohta reisimaterjale otsides sain ma päris palju targemaks. Et tegemist on maailmas väiksuselt 6nda riigiga. Et ta on ainus riik, millele on antud nimi tema ostja järgi ja et ka praegugi on riigipea herr von Liechteinstein. Et seal on väga soodsat maksutingimused ja sestap on sinna ka kirjutatud väga paljud firmad (mis muidugi tagab riigile jõukuse). Et riik on 25 km pikk ja 6 km lai.

Sinna kohale jõudes nägin ma selle pisiriigi imelisi vaateid. Mäed (mis ei üllata enam kedagi eksole)! Pisikesed tänavad (peisikli üks pikk tänav), armas arhitektuur ja skulptuurid.

Ja meil vedas. Jällegi oli vaja tegeleda suveniiride soetamisega, kuid meie tihe reisigraafik viis meid Liechteinsteini loetud minutid enne kl 19 õhtul. Suveniirpoe härra kangutas just asju poodi sisse, kui me sisse astusime ja hoogsalt shoppamisega tegelema asusime. Saime oma vajalikud asjad kätte :)

Uudistasime ringi Vaduzis, Triesenis, Triesenbergis ja Schaanis. Mis kõik olid tegelikult nagu üks Vaduz, sest linn ei lõppenud ega alanud, vaid majade vahel oli teavitus järgmise linna algusest. Jah, oleks tahtnud seal ka päevasel ajal ringi vudida, käia lossis ja veel paaris Liechtensteini linnakeses, kuid ära nägime pea kogu riigi :) Triesenbergis lisaks veel kummalise kirikuriituse.

Ja ka Liechtensteinis oli väga palju luksusautosid tänaval. Rikkurid :)

ŠVEITS, aprill 2011

21.04.2011

Esimene kiire silmapilk Šveitsile toimus pilkases pimeduses, kui 23 ajal jõudsime Schaffenhausenisse. Kus internet ja Lonely planet ütlesid olevat Euroopa suurima joa Rheini joa. Pilkases pimeduses me häält kuulsime ja otsisime üles vaateplatvormi. See, mis me nägime, oli niiiiiiiiiiiiiii tilluke. Et mismõttes Euroopa suurim? Jägala, ei isegi Keila-joa on suurem ju? Aga jätsime mõistatuse lahendamise järgmiseks hommikuks, et päevavalges talle teine võimalus anda.

22.04.2011

Peale kosutavat und autos, alustasime oma Šveitsi ringreisi. Enne aga tegime värskendus-slash-kohvipausi bensukas. Kuna mina kohvi ei joo, siis tegelesin kohvi soetamise hetkel muude asjadega autos, kui silmarõõm ilmus kohale kahe topsiga. Hoolitses mu eest ja tõi rohelise tee, mmm ja kui hea tee veel. 

Siis algas uus katse Rheini joale, seekord sisestasin gpsi Neuhauseni linna nime (mis on peisikli 1 km sellest punktist, kus öösel olime) ja ohsa, mis pilt meile avanes!!! Tõeliselt võrratu juga, mida sai muidugi igatpidi pildistatud.

Peale peatust ja uudistamist keerasime autonina Zürichi poole, mis jäi 60 km kaugusele. Mitte küll pealinn, kuid eeskujulik siiski. Parkisime taas auto kuskile parkimismajja ja suundusime linna vallutama. Suveniire ei ostnud, sest neid hindasime kalliks. Erinevat nt kohvist vm hindadest.

ZÜRICH pildis:

Ilm oli muidugi võrratu!

Ja et oli lihavõttepühadega, siis oli linn praktiliselt tühi ja vaikne! Oli muidugi inimesi (loe: turiste), kes siin-seal kesklinnas ringi kolasid, kuid kõik poed olid suletud. Nii saime vaid ninad vastu klaasi Šveitsi kellasid ja Šveitsi nugasid vahtida

Kui olime paar tundi ringi traavinud, lunastasime 4 frangi eest oma tubli Ford Focuse ja sõitsime Luzerni. Auto margi pidin lihtsalt suurest piinlikkusest ära märkima. Sest noh tegelt ei ole Ford Focuse juures üldse midagi piinlikku, v.a juhul muidugi, kui sa oled nt euroopa ühes rikkaimas riigis Šveitsis, kus iga teine auto on Porche, iga kolmas Bentley, Lamborghini või noh, you get the picture!!! Teised autod olid turistid põhimõtteliselt.

LUZERN:

Aga Luzern!!! Vot see on unistuste asula! Need vaated, see arhitektuur, täismäng.

Lisaks muidugi oli tegemist võrratult ilusa ilmaga, meil oli palju head õlut ja kiiret ei kuhugi (no tegelt oli küll kiire, sest me tahtsime ju piiratud aja jooksul väga palju kohti ära näha) ja nii me järve kaldal istusime ja nautisime.

Panime paika, kuidas me Eestis auto maha müüme ja saadud raha eest Luzerni korteri ja Porche maja ette ostame (mhm, täiesti reaalne eksole).

Kui lõpuks siiski linna peale jalutama end viisime ja ringi ära tegime, suundusime edasi Interlakenisse.

See ei olnud aga sugugi ei kiire ega lihtne teekond, sest et:

Esiteks: me jõime hoogsalt muudkui õlut edasi ja see tingis teatud pause.

Teiseks: See oli kõige kaunim teekond üldse, mida me senini autoga olen läbinud ja seetõttu tingisin ja kauplesin mina muudkui fotosessioonide pause. Kõike oli vaja ju pildistada.

üks kosk ees või taga ...

Interlakenisse siiski jõudsime ka. Juba vaikselt hämarduval õhtusel aal, kus joodud õllekogustest tingituna ei tulnud pildid enam väga selged välja :) Linnake ise oli hästi väike ja armsake, poed valdavalt suletud (sest ärgem unustagem, et tegemist oli suure reede päevaga ja nii saksas kui šveitsis poed kõik suletud).

INTERLAKEN pildis:

Pimedas sõitsime Interlakenist edasi Berni külje alla kämpingusse, kus tegime veel õllesid ja keerasime ära silma puhkama.

23.04.2011

Peale kosutavat und ning värskendust ja enda kaunist kaunimaks sättimist, sõitsime paari kilomeetri kaugusel olevasse pealinna Berni. Silmarõõm tegi kohvi, mina tegin pilti.
BERN pildis:

Seejärel me kolistasime ringi suveniiripoodides, kus magnetite hinnad järjest ulmelistemateks läksid (12 chf), (no isegi pildilt nähtub, et muna maksab 1,50 chf ehk ca 15 eeki) ja võtsime suuna linna serva kaubanduskeskustele.

Käisime kahes, jätsime kumbagi veidi raha, kuid suveniire ikka ei saanud.

"give me an input"

Seejärel, kui oli pool päeva möödas, liikusime taas Zürichi peale, jättes skoobist seekord välja Baseli. Minule meenus Zürichis tänavaputka, kus magneteid norm hinnaga olin uudistanud, ning sinna me ka siis suundusime ja magnetid kätte saime. Reis ei lähe ju arvesse, kui ei ole:

Esiteks. Magnetit.

Teiseks. Postkaarti riigi templiga koju saadetud.

Kolmandaks. Pilti tehtud.

Neljandaks (optional, kuid siiski soovitud). Shopatud.

Silmarõõm näitas üles hiilgavat mõtlemisvõimet, sest olime Zürichisse taas jõudes jäänud üsna õhtu peale. No ikka päris õhtusse, arvestades lääneriikide kommet poed kl 18 sulgeda ja laupäeviti veel varem. Sellest tulenevalt arvas silmarõõm, et rongijaamas on alati poed pikalt lahti ja seal on suveniire ka. No geniaalne, watson!

ZÜRICH:

Zürichi rongijaam on ikka tohutusuur ja läks mitu mitu levelit maa alla, täis poode ja butiike. Nii sain mina ühtkomateist ja said poisid ka oma Šveitsi noad jm suveniirid kätte.

Ja siis me reis Šveitsi oligi lõpusirgel, jäi vaid stiilselt kiirteed pidi Austria suunal vurada, hinges veendumus, et siia tulen ma veel. No kui mitte elama, siis reisima kindlasti. Võrratu riik, keda on kõigega õnnistatud.