19.08.2013
Kell 6.45 on äratus. Tuleb ju valmistuda järgmisteks "kodutu elu" päevadeks ehk viimane nauding dušist enne tagasi koju jõudmist. Peale juuksepesu (kõik on puhas strateegia) hommikusöök ja interneedus. Hotellis on üldkasutatav arvuti, kust saab 20 min kasutada ehk meilid üle vaadata. Hädasti ootasin härra kirja, isegi uni oli raske sellepärast ja hommikul saingi lugeda. Päikeseline päeva algus.
Kell 8.15 liigume paar sammu üle tee ja oleme lennujaamas. Check in on meil eelnevalt tehtud ja reisime vaid käsipagasiga - peaks meie elu oluliselt lihtsustama.
Pardale minnes stjuuard väravas vaatab passi ja nähes seal kirjet EESTI, lausub "Tere-Tere!" ning soovib "Aitäh, ilusat lendu!" Olen lummatud :) Tegemist ei olnud muidugi eestlasega, aga selline pisiasi tõstis jälle suunurgad ülespoole.
Ja me lendame WizzAiriga. Ma ausalt öelda polnud kuulnudki sellisest firmast. ->e samas tegi reisi jaoks ära hullu kodutöö ja kammis läbi sadu odavlennufirmasid. See konkreetne oli lausa pärl! Türukulikult ärevaks tegi ja pani kilkama meid esiteks läbiv roosa värv :) Nende kostüümid olid ägedad ning täiesti üllatusime - kõigi stjuuardesside küüned ka roosad! Et kas oli kokkusattumus, nende endi omavaheline kokkulepe või lausa firmapoliitika? Ei teagi.
Lend kestab 2h15min ja oleme Serbias. Juhhuuu! Seda olen mina väga pikalt oodanud - al 2006 aastast plaanin muudkui Balkanit vallutada, küll Horvaatiat aga ka teisi riiki ja nüüd sain lõpuks esimest korda kanna maha siin. Wizzair jättis üdini positiivse mulje, tunduvalt okeim sisult kui Ryanair ja otsustame seda firmat veelgi kasutada. Nad nt lendavad Stockholmist Skopjesse kah ;)
Niisiis Serbia! Koheselt saame lennujaamast Belgradi kaardi (küll läbi mossituste, aga mõistame, et see on Balkani idaploki jäänuk nõukast - siin ongi klienditeenindajad kõik kurjad ja pmst me oma küsimustega läksime ju segama ilus olemist) ja kesklinna viiv buss A1 oli juba ukse ees ka. Pilet 300 dinaari.
Meie Balkani tripi rõhuasetus ongi muudkui matemaatikal. Serbias tuleb jagada 100ga, et saada hind eurodes. Niisiis, bussipilet 3 euri on Serbia kohta muide üsna krõbe, arvestades muid hindasid.
A1 buss peatub bussi-ja rongijaama juures. Need on väga mugavalt lähestikku Belgradis. Me hüppame maha ja teeme esimese asjana selgeks omale öösel väljuva rongi asukoha jms. Seejärel saame linna avastama asuda.
Vaatamist ja uudistamist jagub. Väga palju hakkab silma vanakooli. On vene autod ja nõukastiilis majad. Ütleks, et ei ole eurostunud ja see mulle tegelikult meeldibki. Kipuvad ju eurolinnad kõik ühte nägu minema.
Ilm on supersoe, 36 kraadi. Meil jagub vantsimist ja ega see käsipagas õlal ka kõige kergem ole. Lisaks 2-liitrine veepudel, sest vett muudkui kulub.
Ja me teeme jäätisepause. Esimeses teele ette jäänud kohvikus juba saame imehead jäätist maitsta ja maksis see 50 dinaari. See on 50 eurosenti kohvikujäätise eest! Eriti maitsev! Meid teenindav noormees on veel omaette kompu :) Üldsegi saame ->e sõbranna tarbeks "materjali" üles pildistada. Ehk siis kohalikke mehi. Serbia on selles osas rikkalik. Tõsiselt palju silmailu.
Nii me siis muudkui jalutame. Hoiame suunda vanalinna poole ja vaatame tänavaid. Need on äärmiselt põnevad. Näiteks tänavamüük on korraldatud nii nagu alumisel pildil :)
Esialgu me ei ole veel šopingutänavaile jõudnud ja seega kogu pudipadimajandus nii väga kutsuv ei ole. Pildistamisest muidugi ära öelda ei suuda. Erinevad poed jäävad silma. Kõike ei julge tegelt pildistada ka. Nad on ju valdavalt torssis näoga ja äkki ei meeldi, kui pilti teen? Ja iga kord ei jaksa küsida ka, et kas ma pilti tohin teha?
Aga näiteid poodidest - hakkasid silma sellised piiiiiiiiiisikesed poed, kus kaua nag üldse silma ei hakka. Kas tühjad seinad ja üks riiul millegagi või siis rohkem riiuleid aga ka tühjad... Ja siis kaks vanameest-müüjat näiteks. Äärmiselt põnevad vaated ühesõnaga.
Aga samm-sammult jõuame lähemale kihavale šopingutänavale.
Ja siin on uudistamist oluliselt rohkem. On juba brändipoed ja me ei suuda vastu panna mõnesse sisse põigata. Mina ausalt öeldes ei tunne kihku mujal maailmas Mango, Zara või Tally Weij poodidesse minna. Kui tahan/vaja, siis Eestis ka olemas. Pigem ma tahakski hoopis teisi brände vaadata. Ja ma ei ole sugugi moeteadlik preili. ->e samas üsna pidevalt rõõmustas, kui nägi tänaval: "Oo, neil on siin Aldo/ Sephora/ juneimit...!"
Päriselt ka, ma pole kokku puutunud :D Seda enam oli mulle väga hariv reis, ->e viis mind ka maailmaasjadega kurssi :)
Ja peale brändide oli tänavat niisamagi huvitav uudistada.
See tänav viib meid Belgradi kindlusesse välja. Eks ma olen varemngi mõneski kindluses käinud, kuid see siin jättis mul ka suu lahti ja ila nurgast tilkuma :)
(ma räägin nii ilusti, ma tean...)
Kindlus oli uhke ja tõesti vaatamist väärt. Suur, massiivne ja hästi säilinud. Ja raha selle külastamise eest ei võetud. Kindluse manu oli aga tohutupalju sõjatehnikat eksponeeritud, no ikka tonnide viisi tanke, suurtükke, mürske. Mehed, kes seal ringi uudistasid, olid küll kõik elevil ja säravate silmadega :)
Ma oleks oma härragagi seal hea meelega ringi tatsanud, kuigi ma kujutan ette, et ma oleks lõpuks olnud nagu mõni mees naisega šopingul, kes istub pingi peal ja saadab kaasa edasi "et mine-mine ma olen siin... tundide viisi ja kiidaks kõik heaks.. no nagu uuspõld "ürgmehes" - kiida takka, läheb kiiremini!" :D
Kõndisime ringi omajagu, kuigi vaadata on seal kordades rohkem kui me viitsisime-jõudsime. Üle poole päeva võiks seal vabalt olla.
Kuhu me seekord ei jõudnud, oli kindluse kõrval olev sõjamuuseum. Seekord ei hakanud sinna sisse minema, seega ongi võimalus härraga minna ja vaadata seda.
Jalutasime hoopis tuldud tänavat pidi tagasi ja realiseerisime enne silma hakanud soove.. jäid kripeldama noh. Märksõnaks oli käsipagas suurendamine.
Otsisime ühtlasi kohta, kuhu maha potsatada ja end kosutada toidu ja joogiga. Meile oli sobiv koht juba enne silma hakanud ja sinna me ka läksime. Vanalinna välikohviku kohta olid meile hinnad mõistlikud. Caesari salat ja mojito maksid 6.50 eurot. Me tegime mojitosid kaks ringi :)
Pärast tunnikest mõnulemist otsisime lõpuks üles postkontori, et saaksin postkaardid teele saata. Miks huvitav on see postkaardi saatmine erinevates maailmanurkades nii keeruliseks tehtud? Kui suveniiripoed kaarte müüvad, miks on neil siis nii väga raske postmarke müüa? Eriti just Venemaal ja endistes sotsialistlikes riikides, aja seda postkontorit nagu napakas taga. Või kui ongi mingi ime läbi postmark saadud, siis postkasti kuhu seda panna, ikka ei leia. Ikka mine postkontorisse...
Peale postkontori leidmist tiirutasime otsida veel järgmist kohvikut, kus mõnuleda jäätist süüa. Meil dinaare jagus ja oli ju vaja ära kulutada need. Kumbki vahetas kaasa 50 eurot ja selle eest andis ikka laristada. Süüa-juua sai kõvasti, shopata ning ikka jäi veel rahakotti ka.
Ühed prantslased, keda kohtasime rongis, rääkisid, et nemad said 50 euroga kaks päeva koos majutusega Belgradis läbi aetud. Vabalt, täitsa usun. Meil lihtsalt ei olnud kahte päeva priisata, seevastu raha küll :)
Peale jäätist oli meil rongini veel jätkuvalt aega, kuid me vaikselt võtsime suuna juba raudteejaama poole. Ühes pargis sebisime sobiva pingi ja hängisime veel seal rahvast vaadata ja materjali pildistada :) Need politseinikud olid väga hea materjal. Kontrollisid seal ühel teisel pingil olnud paarikese dokumente. Me olime täiesti nõus, et nad tuleksid meie dokumente ka kontrollima.
No ei tulnud.
Sidevahendid käes, näppisid neid, tehti päringuid jne. Me muidugi omavahel muigasime, et ega nad tegelt kontrolli mingeid dokumente, otsivad hoopis wifi levi! Et noh politseiniku palk on väike ja datapaketti ei jaksa ju võtta telefonile, käivad siis erinevate pinkide juures hängimas, kus parem levi on :)
Kell oli 21 kanti ja kobisime pargist üle tee rongijaama ära. Rahvast perroonil ja raudteejaama ees juba jagus ja rong oli ka ootel. Leidsime oma vaguni ja kupee (oi me seda sõna muudkui tuletasime ja meenutasime... boks? kajut? mis sõna see oli noh? :D) ja huumor alga. Oi me ->e-ga lõkerdasime naerda. No see oli nii vanakool kui olla sai. Pulstunud pruunid sametistmed, väga kulunud ilme. Oleme hoopiski luksuskupees, sest meil on neljane, kuid teised magamiskohad kuueses kupees. Kuuene on lausa hirmus, nagu silgud reas kolm tükki üksteise all, istukile tõusta ei saa, sest ruumi pole.
Meie naabriteks osutuvad kaks prantslast, nad reisivad kuuekesi sõpradega koos mööda Euroopat rongidega. Väga lahe variant mu meelest.
Oleme ->e-ga rahul, et otsustasime rongide kasuks. Esiteks on tohutu ajavõit öörongiga liigelda - rong sõidab siis, kui magad, terved päevad saab aga sihtkohas veeta. Alternatiiv oli meil minna autoga, mis me nüüd tagantjärgi arutasime, olek olnud suur uhamine. Vahemaad olid siiski piisavalt suured 500-600 km kaupa, mitte muhvigi poleks jõudnud näha. Lisaks majutused, bensiin, autorent ise jne. Seega olime kõige väga rahul.
Välja arvatus Serbia-Bulgaaria rongi wc-ga. No see oli julm. Läksin sinna ja see konkreetselt haises, sest kiiret pilku potti visates võis näha korralikku laadungit, mida keegi polnud vaevaks võtnud loputada. Või ole see juba ummistus?
Igatahes, rong alles startis ja wc oli juba ongelma.
Teiseks miinuseks oli koridoris suitsetamine. See on minu jaoks tõsine probleem, ma lihtsalt ei talu suitsuhaisu. Aga suitsetaja ei saa sellest aru, räägi või ära räägi. Ja suitsetaja argument, et "aken on ju lahti" - maailma labaseim klausel, mis suust võib välja tulla.
Õnneks meil kupees aken käis lahti, panime vaheukse kinni, kuid eks suitsuhaisu immitses sisse siiski. Elasime selle reisi üle...
Öösel 5.30 ja 6 vahel toimus piiriületus. Serbiast jõudsime EUsse, seega esimene kontroll oli Serbia piirivalve pool ja tunnike hiljem Bulgaaria omade poolt. Olin üllatunud, et Serbia ei pannud maalt väljumise templit passi, ma lausa küsisin järjekordselt "materjalilt", et kas ei saagi? Raputas pead ja lahkus.
Uhh, tõmbasin oma mini-inimese teki üle (kui õlad kaetud, siis varbad väljas ja vastupidi...) ning suikusin unne uuesti. Serbia on äärmiselt tore koht ja ma kavatsen seda veelgi rohkem vallutada.
