15.11.2010
Uhke hommikusöök taas selja taga, küsisid noormehed, kas meil asjad pakitud :) Sest minu tingimus oli Egiptimaale minnes, et mina tahan Iisraeli tripile minna. Ja kui keegi ei tule, siis lähen kasvõi üksi. Selle peale tehti mulle nägusid kurja häälega, et üksi ei lähe ma mitte kuhugi ja kuna ma ju alla ei andnud oma nõudmistes, siis nüüd oligi minek.
Uhke hommikusöök taas selja taga, küsisid noormehed, kas meil asjad pakitud :) Sest minu tingimus oli Egiptimaale minnes, et mina tahan Iisraeli tripile minna. Ja kui keegi ei tule, siis lähen kasvõi üksi. Selle peale tehti mulle nägusid kurja häälega, et üksi ei lähe ma mitte kuhugi ja kuna ma ju alla ei andnud oma nõudmistes, siis nüüd oligi minek.
Astusime hotellist välja kl 10.30 kõrbetühjusesse tee äärde hääletama. Ega me mingit korraldatud trippi ometi võta eksole. Kaua me seal ei passinud, u 15-20 min, kui saime mööduva beduiini ära räägitud, et see meid Tabasse viiks (ca 75-80 km). Maksime selle lõbu eest 40$. Tabas soetasime 2 egiptuse naela eest mingid margid maalt lahkumise kaardile, ületasime jalgsi egiptuse ja iisraeli piirid, kokku kulus ca 40 min selleks. Teisi liikujaid ei olnud. Ja juba olimegi Iisraelis. Takso viis meid 15$ eest 10 km kaugusele Eilatisse.
 |
| ülekäigurada kuhu? |
Eilat oli tavaline turistilinn, oluliselt ägedam muidugi kui armsaks saanud Nuweiba :) Sealt leidsime südamelähedase Hertzi :) Ja rendiauto me võtsime. Iisraeli seiklus alga :) Enne kui saime autoga kohalt võtta, kukutasid mingid jorsid veepudelite aluse autoninas ümber. Oh õnne ja rõõmu.
Minnes oli kõik eriti huvitav- isegi see igav liiv ja tühi väli. Palmisalud. Põllumajandus teede ääres. Kaamelihoiatused. Hävitajad madallennul üle auto lendamas.
 |
| Eilat |
 |
| Põllumajandus. Allah seda teab, mida seal kasvatatakse :) |
Igatahes vurasime oma Mazda 3ga mööda Iisraeli teid, mina näpuga kaardil järge ajamas, sest reisikaaslaste arvates GPSi meil vaja pole, kaardiga saame hakkama. Sättisime autoraadio Hala FMile ja purskasime kõik IGA laulu ajal vähemalt korra naerma. Sest, nagu me täheldasime, on igas laulus vähemalt korra mainitud eriti haledalt venitades "habibi" :D ehk siis kallis. Naised küll on madalam kui muru, aga laulus on muudkui habibi :)
Niimoodi kruiisides jõudsime esiti soolakaevanduse juurde ja sealt edasi oli juba Surnumeri. Otsisime aga sobivat beachi, kuni kaardi järgi tõdesin, et kohekohe lõppebki Surnumeri ära ja nüüd või ei iial tuleb beachile minna. Parkisime auto, maksime 12$ sissepääsu eest ja jalgupidi vees me olime koos saksa, usa ja vene pensionäridega. Sattusime mere mudasesse ossa, kus kõik olid end ugrimugrideks mätserdanud ning kõndides lirtsus muda varba vahel. Eriti äge oli end vees pikali lasta, jalad panid vups üles :) Nii seal siis käte abil sõudsid edasi tagasi ringi ja hullasid niisama.
Peale naha nooruslikumaks muutmise protsessi suunasime autonina edasi Jeruusalemma poole, kuhu jõudsime juba pimedas. Ajasin aga osavalt kaardil näpuga jälge ja suunasin meid Jaffa värava parklasse, kuhu auto ööseks jätsime.
Kolasime ringi öises vanalinnas, pildistasime ja uurisime bazaari. Mõtlesime, et päevavalges jõuab shopata küll ning peamine on leida a) söögikoht ja b) majutus. Kell oli 18.30 ca aga kottpime. Bazaaril tänavaterägastikus ringi liikudes külvasime sensatsiooni nagu turistid ikka (või vähemalt nii ma mõtlesin). Saime igasugu defineerimata ja defineeritavate hõigete osaliseks. Enamik neist oli mulle, nagu ma poistelt hiljem kuulsin. Minu lemmiktsitaat ja hoobilt reisi hittlause tuli ühelt araabilt, kes oma butiigi ees seisis, käsi püksis ja teadagi millel ning hõikas mulle: "What you want, I have!" Hea, siis et ma talle näkku ei lagistanud naerda.
Söögikoha me leidsime bazaari rägastikust. Eluhea kebab oli seal. Ja värskelt pressitud granaatõuna mahl. Ja hummus ja muud delikatessid. Kõht sai pilgeni täis ja omanik oskas soovitada ka öömaja, mis oli peisikli 100m kaugusel autost. Hotell Imperial meile öömaja pakkus, kahene tuba 90$. Viskasime oma kompsud tubadesse ära ja liikusime uuesti öisesse linna.
Niisiis, forseerisime treppe, sest neid seal vanalinnas jagus mõnuga ja vaatasime tuledesäras üle nii palju, kui jalad kandsid. Tiirutasime veelkord bazaaril ning suundusime Via Dolorosa poole. Vahepeal pidin ma muidugi koguaeg statiivi sättima ja pilti tegema, panemata ümbrust üldsegi tähele. Poisid seisid mul terve aeg truult kõrval. Põhjustest sain muidugi teada jällegi hiljem, sest no sorri vaan, minu jaoks on inimesed ilusad ja head ja ei adunud, milist vaatepilti pakub üks blond chikk põlvini seelikus erinevatele tsurkadele. Kuuldavasti mõõdeti mu jalgu sel õhtul kilomeetrite kaupa ning kommentaare lendas igas ilmakaares. Minu sihtgrupp on nüüd 15-muldvanad ätid, kõik olla ilastanud.
 |
| Lemmik-raadiokanal |
Lisaks nendele juhtumitele leidnud aset terve hulk provotseerimisi, kus nolgid meelega blokeerisid teed me jalutuskäigul küll niisama küll jalgratastega. Üks vastutulija viskas meile õhku vihase "jewish killers".
Mina endiselt veel ei saanud millestki aru, et midagi jamasti oleks olnud ning mõlgutasin mõtteid, et ihsand kui lahe linn ja siia vist tuleks kunagi veel.
Niisiis jõudsime seiklustega Damascuse väravateni ja seal ootas ees ikka võimas vaatepilt - araabia turg. Täielik mäsu ja kaos ja nii valju lärmi polnud mu kõrvad kuulnud päris ammu. Allah teab, mida seal ruuporitesse karjuti. Tunglemine oli metsik ja seltskonda silmist kaotada oli käkitegu.
Nii me siis ekslesime vanalinnas ringi, ühelt tänavalt teisele, ühest värvast välja, teisest sisse. Jõudsime Nutumüüri äärde. Panin oma jutud kirja, käisin pistsin nende seinakummardajate vahelt ta seinaprakku (hull töö oli see ikka, seal ei ole millimeetritki vaba ruumi) ja tagurdasin välja.
Liikusime ära hotelli, soovisime poistele headööd ja siis vaatasime aaduga üksteisele tõtt - Heinekeni tahaks, onju. Läksime tagasi välja. Jalutasime bazaaril, mida hakati vaikselt kokku korjama ja tõdesime, et kus me nii väga ikka minna oskame, liigume tagasi hotelli juurde, mille kõrval oli pubi ja teeme ühed õlled. Saime õlled (eriti iharate nägudega baarmenidelt) ja istusime välidiivanil ja muljetasime niisama. Kuni ma panin tähele, et mul on silmside kõigi teiste laudadega (ainult mehed ümberringi. kohalikud) ja otsustasime, et lõpetame päeva ära. Kuna poisid polnud veel suurt saladust avaldanud, et peisikli kõik vahtisid mind koguaeg, siis me ei osanud ka miskit karta. Hea, et me kaugemale ei läinud, muidu oleks poiste kuulutus beduiinitelgist või millestki muust tõsieluseriaaliks osutuda võinud.
16.11.2010
Kinnitasime hotellis keha, võtsime asjad ja here I come Jerusalem. Et siis teha väiksed shoppingud ja pildid päevavalges ikka ka. Bazaar oli luugid kinni. Imelik, mõtlesin, et mis kell nad siis avatakse. Jalutasime mööda bazaaritänavaid ja kulgesime Templikiriku suunal, et see üle vaadata. Ühel hetkel mingi tsurka seina äärest teatas, et neil algasid pühad 4 päeva ja kõik on suletud. Bazaar, Templikirik jne.
Einoteretore. Tsurka pakkus, et näitab, kust me kirikut pildistada saaksime ja viis meid kõrvaltänavatesse ja katustele. Näitas, kus miski kvartal löppeb ja teine algab. Siis sukeldusime jälle sisehoovidesse ja käikudesse.
Lõpuks hakkas järjekordne nali pihta. Ma viskasin dollareid, et aitäh abi eest. Tsurka: "this is nothing to me" ja et köhi rohkem välja. Nagu mida hekki? Jaurasime tükk aega, kuid raha talle juurde ei maksnud. Selle peale neati meid maapõhja "bad people" ja mis me kõik olime.
Kuna me ei julenud rohkem ringi hulkuda, mine tea, mis nurga taga ta sõprade ja pesapallikurikatega vasu tuleb, maksime auto parkimise (20$) eest ja otsustasime võtta suuna Jerichole või Bethlemmale. Ajasin näpuga kaardil järge ja jälgisime viitasid tänaval.
Jõudsime getosse ühesõnaga. Mina, endiselt teadmatuses ja ilma ohutundeta, õitsesin autoistmel. Getotänavad siis koosnesid noortest tsurkadest, kes taaskord asusid võõrast autot ja võõraid nägusid (aariarahvas eksole) provotseerima. Küll veniti tänaval ees ja astuti nimme tänavale, kui lähenesime, küll jäädi rattaga ees seisma jne. Seda kõike muidugi saatsid sõnulkirjeldamatud pilgud ning relvavennad all around. Poisid tunnistasid, et neil keps väriseb all juba mitu tundi.
Viimaks geto lõppes ja saime sõita normaalselt. Vara hõisata, sest jõudsime Mar Sala´sse, kus tee lõppes keset kõrbe! Edasi oleks saanud sõita mingi dziibiga, aga me ei riskinud kuhugi kivikõrbe oma autot lõpetada.
Eino midagi, ümberpöörd ja sama suund tagasi. Läbi geto again. Parim osa oli see, et leidsime majade küljest vaid palestiina lippe. Kuhu krt ma sõitnud olime? Seejärel ootas meid ees üks ringristmik , kus kolmel mahasõidul viiest oli silt, et juutidele sisenemine keelatud, palestiina alad. Oohvakinpõrgu...
Keerasime tagasi Jeruusalemma peale ja forsseerisime uuesti seda linna. Olime sõitnud juba ca 3h linnast välja. Viimaks leidsime eelmisel õhtul tuldud tänavad ja saime Surnumere poole teele asuda. Tee peale jäi ka Jericho, kuid kuna ööd on seal mustad ja pimedus saabub vägagi vara, pluss meil oli juba kõikvõimas getoelamus, siis me Jerichosse siiski ei läinud, vaid tuldud teed tagasi Eilati poole. Surnumere ääres siiski tegime peatuseid.
Ülejäänud osa teekonnast oli ulmeigav juba. Samad palmisalud. Sama igav liiv ja tühi väli. Autosid praktiliselt tee peal ei olnudki. Pühad krt.
Siis saime sahmaka paduvihma. Ja eriti huvitaval kombel välk selgest taevast. Mina nägin esimesena välku ja poisid muidugi ei uskunud mind. Seejärel hakkas neid välke veelgi tulema. Ärge muidugi mind uskuge :D
Loomulikult saime näha veel madallennul lennukeid. Täitsa pimedas jõudsime Eilatisse ja tagastasime auto. Mina arvasin, et võiks natuke Eilatis ringi chillida ja süüa, aadu pakkus, et jääks öömajale, kuid poisid kupatasid meid taksosse ja piiriületuspunkti (sõit taas 15$). Seal ootas meid ees 100m pikkune järjekord (kell oli 18.30) ja teade, et pühade tõttu piiripunkt suletud 24h ja avatakse kell 21.
Egas midagi, liikusime jalgsi tagasi Eilati suunal. Ca paar kilomeetrit forsseerisime lonkida, kuni jõudsime mingi hotell-restoranini. Maksime per feiss 30$,et buffeelauas süüa ja ohjeldamatult vett juua :) Üle pika aja sai normaalseid toite süüa, kana riisiga muidugi :) Kella 21 ajal asusime piiripunkti tagasi liikuma.
Vahepeal oli järjekord kasvanud kilomeetriseks, meie neljakesi ei leidnud, et me jääme 50-pealiste gruppide taha ootama, vaid liikusime ettepoole. Rääksime inimestega ja ühes grupis paar inimest lasid meid ette, paljud tegid haput nägu muidugi ka ja õiendasid.
Kell 21.30 avati piiripunkt ja algas kahetunnine horror-error ühe inimese juurest teise juurde venida, täites erinevaid ankeete, makstes erinevaid rahasid muudkui. Kõigepealt küsisid iisraellased 98.50 seeklit maalt lahkumise raha (30$), siis asjatasime egiptlaste poole peal ja arvasime, et hästi läks ja eluga saime tagasi Tabasse. Tabas võtsime siis beduiin Ibrahimi, kes meid Nuweibasse viiks. enne veel aga peatas meid järjekordne punker meestega ja teatasid, et meil tuleb maksta 75 egiptuse naela (15$) reisijamaksu, sest et me tulime Iisraelist. Dziisaskraist kui tore.
Ibrahim, me taksist, ei olnud ka lihtsamate killast, nagu mu silmad taaskord avati. Nii kurje silme ei ole peale terrorostifilme kuskil näinud ja need silmad olid mind jällegi saatnud. No ei ole lihtne olla põhjamaa naine :)
Igatahes, jõudsime seltskonnaga siiski elusalt Iisraeli reisilt tagasi, kaugelt pärast südaööd olime oma hotellis ja tegime närvi- ja jalarahustuseks väikesed napsud. Beduiinitelki seekord ära ei lohistatud :)
Mina endiselt veel ei saanud millestki aru, et midagi jamasti oleks olnud ning mõlgutasin mõtteid, et ihsand kui lahe linn ja siia vist tuleks kunagi veel.
Niisiis jõudsime seiklustega Damascuse väravateni ja seal ootas ees ikka võimas vaatepilt - araabia turg. Täielik mäsu ja kaos ja nii valju lärmi polnud mu kõrvad kuulnud päris ammu. Allah teab, mida seal ruuporitesse karjuti. Tunglemine oli metsik ja seltskonda silmist kaotada oli käkitegu.
 |
| Nutumüür |
Liikusime ära hotelli, soovisime poistele headööd ja siis vaatasime aaduga üksteisele tõtt - Heinekeni tahaks, onju. Läksime tagasi välja. Jalutasime bazaaril, mida hakati vaikselt kokku korjama ja tõdesime, et kus me nii väga ikka minna oskame, liigume tagasi hotelli juurde, mille kõrval oli pubi ja teeme ühed õlled. Saime õlled (eriti iharate nägudega baarmenidelt) ja istusime välidiivanil ja muljetasime niisama. Kuni ma panin tähele, et mul on silmside kõigi teiste laudadega (ainult mehed ümberringi. kohalikud) ja otsustasime, et lõpetame päeva ära. Kuna poisid polnud veel suurt saladust avaldanud, et peisikli kõik vahtisid mind koguaeg, siis me ei osanud ka miskit karta. Hea, et me kaugemale ei läinud, muidu oleks poiste kuulutus beduiinitelgist või millestki muust tõsieluseriaaliks osutuda võinud.
16.11.2010
Kinnitasime hotellis keha, võtsime asjad ja here I come Jerusalem. Et siis teha väiksed shoppingud ja pildid päevavalges ikka ka. Bazaar oli luugid kinni. Imelik, mõtlesin, et mis kell nad siis avatakse. Jalutasime mööda bazaaritänavaid ja kulgesime Templikiriku suunal, et see üle vaadata. Ühel hetkel mingi tsurka seina äärest teatas, et neil algasid pühad 4 päeva ja kõik on suletud. Bazaar, Templikirik jne.
Einoteretore. Tsurka pakkus, et näitab, kust me kirikut pildistada saaksime ja viis meid kõrvaltänavatesse ja katustele. Näitas, kus miski kvartal löppeb ja teine algab. Siis sukeldusime jälle sisehoovidesse ja käikudesse.
Lõpuks hakkas järjekordne nali pihta. Ma viskasin dollareid, et aitäh abi eest. Tsurka: "this is nothing to me" ja et köhi rohkem välja. Nagu mida hekki? Jaurasime tükk aega, kuid raha talle juurde ei maksnud. Selle peale neati meid maapõhja "bad people" ja mis me kõik olime.
Jõudsime getosse ühesõnaga. Mina, endiselt teadmatuses ja ilma ohutundeta, õitsesin autoistmel. Getotänavad siis koosnesid noortest tsurkadest, kes taaskord asusid võõrast autot ja võõraid nägusid (aariarahvas eksole) provotseerima. Küll veniti tänaval ees ja astuti nimme tänavale, kui lähenesime, küll jäädi rattaga ees seisma jne. Seda kõike muidugi saatsid sõnulkirjeldamatud pilgud ning relvavennad all around. Poisid tunnistasid, et neil keps väriseb all juba mitu tundi.
Viimaks geto lõppes ja saime sõita normaalselt. Vara hõisata, sest jõudsime Mar Sala´sse, kus tee lõppes keset kõrbe! Edasi oleks saanud sõita mingi dziibiga, aga me ei riskinud kuhugi kivikõrbe oma autot lõpetada.
Eino midagi, ümberpöörd ja sama suund tagasi. Läbi geto again. Parim osa oli see, et leidsime majade küljest vaid palestiina lippe. Kuhu krt ma sõitnud olime? Seejärel ootas meid ees üks ringristmik , kus kolmel mahasõidul viiest oli silt, et juutidele sisenemine keelatud, palestiina alad. Oohvakinpõrgu...
Keerasime tagasi Jeruusalemma peale ja forsseerisime uuesti seda linna. Olime sõitnud juba ca 3h linnast välja. Viimaks leidsime eelmisel õhtul tuldud tänavad ja saime Surnumere poole teele asuda. Tee peale jäi ka Jericho, kuid kuna ööd on seal mustad ja pimedus saabub vägagi vara, pluss meil oli juba kõikvõimas getoelamus, siis me Jerichosse siiski ei läinud, vaid tuldud teed tagasi Eilati poole. Surnumere ääres siiski tegime peatuseid.
Ülejäänud osa teekonnast oli ulmeigav juba. Samad palmisalud. Sama igav liiv ja tühi väli. Autosid praktiliselt tee peal ei olnudki. Pühad krt.
Siis saime sahmaka paduvihma. Ja eriti huvitaval kombel välk selgest taevast. Mina nägin esimesena välku ja poisid muidugi ei uskunud mind. Seejärel hakkas neid välke veelgi tulema. Ärge muidugi mind uskuge :D
Egas midagi, liikusime jalgsi tagasi Eilati suunal. Ca paar kilomeetrit forsseerisime lonkida, kuni jõudsime mingi hotell-restoranini. Maksime per feiss 30$,et buffeelauas süüa ja ohjeldamatult vett juua :) Üle pika aja sai normaalseid toite süüa, kana riisiga muidugi :) Kella 21 ajal asusime piiripunkti tagasi liikuma.
Vahepeal oli järjekord kasvanud kilomeetriseks, meie neljakesi ei leidnud, et me jääme 50-pealiste gruppide taha ootama, vaid liikusime ettepoole. Rääksime inimestega ja ühes grupis paar inimest lasid meid ette, paljud tegid haput nägu muidugi ka ja õiendasid.
Kell 21.30 avati piiripunkt ja algas kahetunnine horror-error ühe inimese juurest teise juurde venida, täites erinevaid ankeete, makstes erinevaid rahasid muudkui. Kõigepealt küsisid iisraellased 98.50 seeklit maalt lahkumise raha (30$), siis asjatasime egiptlaste poole peal ja arvasime, et hästi läks ja eluga saime tagasi Tabasse. Tabas võtsime siis beduiin Ibrahimi, kes meid Nuweibasse viiks. enne veel aga peatas meid järjekordne punker meestega ja teatasid, et meil tuleb maksta 75 egiptuse naela (15$) reisijamaksu, sest et me tulime Iisraelist. Dziisaskraist kui tore.
Ibrahim, me taksist, ei olnud ka lihtsamate killast, nagu mu silmad taaskord avati. Nii kurje silme ei ole peale terrorostifilme kuskil näinud ja need silmad olid mind jällegi saatnud. No ei ole lihtne olla põhjamaa naine :)
Igatahes, jõudsime seltskonnaga siiski elusalt Iisraeli reisilt tagasi, kaugelt pärast südaööd olime oma hotellis ja tegime närvi- ja jalarahustuseks väikesed napsud. Beduiinitelki seekord ära ei lohistatud :)
