02.12.2010
"Have fun. Use a condom," olid need sõnad, millega mind töö juurest kell 17 lennujaama poole teele saadeti. Nimelt oli saabunud aeg, et minna Londoni peale laiama. Laiamise osa oli muidugi kahtluse alla seatud juba hommikul, mil sain telefoni ärevaid teateid, et Euroopas on ootamatult talv saabunud ja UK lennujaamad suletud. Appi-appi, pisike mure oli muudkui rinnus ja kui lennujaama infotelefoni tädi ka nähvas, et kui lennuk sisse tuleb, siis ka väljub, ei andnud see eriti palju julgustust.
Siiski, oma kodinatega suundusin Põnniga lennujaama, enne tee pealt aadu peale korjates. Kahe ülejäänud chikiga kogunesime juba kohapeal, kus asusime nelja peale üte kohvrit pakkima. Hea plaan eksole :) Minna neljakesi ühe kohvriga Londonisse shoppama.
Niisiis, check-in. Noormees ka imestas, et misasja? Nelja peale üks kohver :P Seejärel turvakontroll, tavarutiin - saapad jalast, pesu seljast :)
Ja siis, siis saime oodata ja oodata lennukit. kl 20.30 väljuma pidanud lennukisse hakati meid pardale lubama peale 21. Isegi hästi läks, saime lähestikku istuma (easy jeti numbrita kohad eksole) ja peale pisukest tukastust olimegi juba Londoni kohal, maandumine, kohver kätte ja bussi otsima. Easyjeti bussile oleks pääsend alles pooleteise tunni pärast, mida me kindlasti ei kavatsenud ootama jääda. Seega võtsime national expressi vms ja ostsime kohe ka edasi-tagasi pileti ära, rahavõit eksole:)
Seejärel tunnike öist sõitu ja kl 24 ajal olime Victorias, kust hakkasime South Kensingtoni orienteeruma. Majutus seega muheda Hyde parki ääres kohe. Suvisel ajal kindlasti väga chill ja muhe koht, meie aga avastasime peagi, et shoppamise jaoks oleks tahtnud oxford streetil peatuda.
Eesti aja järgi väga öösel saime hotelli checkinitud ja kukkusime jala pealt ära magama.
03.12.2010
Juba enne magama minekut kehtestasin omale ainuõiguse otsustamiseks ning äratuskell peksis meid ülesse kell 7.30 kohaliku aja järgi. Dushid, meigid, riietumised, hommikusöök - nelja naisega ei ole see mingi maraton :) Seega kell 9 läbi olime jalul ja liikvel. Esimese asjana juhatasin nad lähistel olevasse tkmaxxi, mille kohta sain superhüperinfot ↔e-lt. Sinna jõudsime umbes-täpselt avamise ajaks :) Lahkusime muidugi ostudega, mina suutsin hoobilt kaks paari kõrgeid kontsi omale soetada, kolmas ja eriti nunnukas paar kingi jäi sinna poodi, sest "see on ju alles esimene päev ja esimene pood". Ütleme siis nii, et need kummitavad mul siiamaani ja ei, nad ei tulnud minuga koju. Kahjuks need 10 min, mis ma nendes kingades seal poes ringi jalutasin, hakkasid nad kohe varvastele, aga krt, ilu nõuabki ohvreid eks. Kuigi see asjaolu sai määravaks, miks ma neid kohe kaasa ei haaranud...
Niisiis, minu marypoppinsi käekott juba kontsakingi täis, jalutasime läbi Hyde parki Oxford streetile, samal ajal muidugi pilte tehes. Mul on omad fetishid, millele tuleb järele anda :)
Oxfordil Marble Arch nurgal sooritasin kiirelt ära kohustuslikud "too mulle Londonist seda-teist-ja-kolmandat" ostud, pluss magnet ja muu turistinänn eksole. Seltskonnale oli selleks ajaks juba väsimus suur jalutamisest ja silme ees terendas vaid kohvipaus. Nende õnnetuseks oli kohe järgmine pood Primark ja see oli neile liiga ahvatlev, et mööda külma südamega jalutada. Järgmised üks kuni mitu tundi veetsime me seal, aegajalt üksteist proovikabiini, kassajärjekorra või peegli järjekorras trehvates.
Lahkusin peale rasket tööd veel kahe paari kingade, kolme seeliku, kudumi ja ühe paari kinnastega. Lisaks veel kõikvõimalikku muud "vajalikku" kraami ja aksessuaare. Samal ajal kui rahakoti vahel olevas nimekirjas ilutsesid "saapad, käekott, villane mantel, trenchcoat, pliiatsseelik, mustad v punased nahkkindad, villane kleit, kudumid"
Enda õigustuseks, et päris nimekirjast mööda ka ei libisenud eksole. Mustad kindad ja pliiatsseeliku ma siiski skoorisin.
Seejärel oma kolm musketäri jälle kokku kogudes suundusime ära lähimasse pubisse sööma ja jalga puhkama. Samal ajal, kui teised sooritasid oste vääringus 16£, 17£ ja 20£, väljusin mina 65£ eest kokku krabatud kraamiga. Annbiliivabõl. Kuna ma suutsin kontsadega oma udupehme Primarki paberkoti koheselt lõhki käristada, siis tulid mu musketärid mulle appi ja paigutasime mu kraami rõõmsalt kõigi nelja kottidesse ära :) Milline sulnis õnn, kui on olemas sõbrad :p
Seejärel jalutasime aga rõõmsalt edasi, uidates mööda Londoni tänavaid, jõudsime välja Buckinghami palee juurde, klõps-klõps-klõps, sest no turisti tuleb ka mängida, ega ma seda kaamerat trenni pärast kaasas vea. Edasi juba muidugi Big Ben ja sealt otsustasime ära liikuda öömaja suunal, sest kell oli 16 peal ja preilidel vaja ümber kehastuda õhtutualettidesse.
Niisiis, pitskleidid, -särgid seljas, meigid ja juuksed viimistletud, aksessuaaridega relvastatud, liikusime preili Mga ära otsima Dominioni teatrit. Tänavat ja maja numbrit teadsime, kuid kus see seal tänaval asuda võiks, polnud õrna aimugi. Olime ka enda teada meeletult hiljaks jäämas, kui meie valitud metroopeatusest tänavale jõudes leidsime end hoobilt D eest. Ja ühtäkki oli aega rohkem kui küll :)
Piletid (ettenägelikult eelnevalt veebist ette ostetud) olid meil stallis ja kohe keskel ja no mida paremat oleks tahtnud :) Nii me seal siis istet võtsime, pitsides ja satsides ... ja uudistasime suurlinna kõrgmoodi. Jah,selle saime kohe kiiresti selgeks. Et me oleme overdressed. Tänapäeval käiakse isegi West Endi teatrites maikade ja dressidega, annhvakinbiliivabõl. Lausa kole oli olla.
Aga siis hakkas meie show. "We will rock you" Ooooooooooo.... Ma olin sealt pärast kolme tundi pisarateni naermist, kaasa laulmist, plaksutamist ja veel plaksutamist täiesti laksu all. Täiega pilvedes. Superkogemus ja aitäh, preili M, et mind sinna kaasa agiteerisid ;)
Seejärel ootas preili K juba meid D ukse ees hullu külma käes, et minna pubirallile. Mis oli meie jaoks täielik hämming - kui mina silkasin kõik Londoni päevad (mini)seelikutes ringi, siis kohalikud teavad, et on olemas veel minimaid seelikuid. Ja et talvel lumega sukki ei kanta, paljad sääred on in. Ja peep-toes.
Niisiis, otsisime pubi. Reede õhtu, kõik kohad rahvast paksult täis, niiet sissegi ei mahu. Lõpuks ühe koha me endile välja valisime, glöggi oli neil otsa saanud (no käis selline veider mõte peast läbi pärast lumekihikesel tippimist), pinti õlut preilid mulle aga ei toonud, vaid piirdusime siidritega. No hea oli, et jõudsime need sisse kallata, kui tuldi pubist välja ajama - suletakse. Nagu mida hekki? Kell oli 24 alles. Eino mis seal ikka, lonkisime veel ringi ja suundusime öömajale ära.
04.12.2010
Ajasin rahva jälle varakult üles, ega me siis Londonisse magama tulnud. Shoppamise sekka oli meil ette nähtud pikkida ka kultuuri, seega suundusime preilidega Towerisse. Öö otsa oli vihma sadanud ja lund ei olnud enam kuskil ja täitsa soe oli ka. Seekord preili K otsustas omapead linna avastada ja Towerisse jõudis vaid 3/4 seltskonnast ja seda väga õigel ajal, so 9.30. Tower ise avati kl 9 ja massid ning jaapanlaste turismigrupid polnud veel kohale jõudnud. Seega saime rahulikult tiirud peale tehtud ning lahkudes jaapani turismigruppidest end läbi surudes metroo poole teed rajada.
Et minna Oxford streetile taas. Seal oli vabakava, seega igaüks ise suunas leidis omale tegevusi järgmiseks kaheks tunniks. Minu tegevused viisid mind otsima Sherlock Holmesi Baker streetil.
Hiljem, taaskord üksteist üles leidnutena, suundusime Camdenisse. Tikri Londoni-aegadest oli see kuklas tiksumas, et sinna peaks oma ostusoovidega suunduma. Meie jõudsime sinna ca 15 ajal. Nii kui ma seal tänavale aatusin, oli selge, et London on uus Helsinki, kuhu tuleb paar korda aastas ostutuurile suunduda ja et edaspidi on Camden esimene peatuspaik :)
Igatahes, seal läksid teed jälle lahku ja nii ma muudkui seiklesin ringi. Ja kulutasin raha :)
Üks hetk oli täitsa öö ja jalad ei koopereerunud enam ja nii me siis metrooga ära hotelli liikusime. Tegime jalapuhkuse ja veinipudeli hinge alla. Siis sai juba nii hea, et võis uuesti linna tagasi minna. Sest ega ma siis statiivi niisama kaasa vedanud eksole.
Järgmine peatus - Big Ben.
Niikaua kui mina statiiviga jaurasin, oli teistel külm ja nad ei viitsinud passida :) Liikusid ära London Eye´d kaema, et sellega sõitu teha. Kui olin omajagu asjatanud, liikusin siis neile järgi. Aga ega see nii lihtne tegevus olnudki, kui ma arvasin.
Poolel teel üle silla pookis mulle külge üks itaallane. Kuldhambaga. (Õujeesh). Ja kuna ma olen "so british", siis ta küsis, et kus miski on mu käest. Ma siis rehmasin, et way over there ja good luck :P Aaaagaei. Nii lihtsalt need asjad ei käi, kui sa oled blond ja üksinda vantsid, statiiv näpus. Kutt (päris plass, ma unustasin ta nime sekund peale selle teada saamist ära ... Luigi ... Lorenzo... whateva) siis tuvastas, et tema on teist päeva Londonis ja mina kolmandat ja "we are so alike" ja et ta on nagu mu long lost brother või midagi. Või vähemalt soulmate. Veel sain ma teada, et paljud tema sõbrad on Eestis käinud, et huvitav, miks neile seal küll meeldib ja et mis seal siis on? Ma siis, et ilusad Eesti naised ofkoors.
"Can´t disagree on that!" ajas ta juba praktiliselt keelt kõrva. No ühesõnaga, tema oli teel õllele ja mina preilisid otsima ja siis ta arvas, et tahab mulle klaasi shampust osta. Me diskuteerisime selle üle pikalt ja "Maria, sa ju ei helista mulle niikuinii" ütles ta mulle, kui ma ikka argumenteerisin, et pean sõbrad üles otsima sest nad külmetavad ja et ta mulle oma numbri kirjutaks ja ma saaks liikuma hakata. Maria oli muidugi esimene valenimi, mis mulle pähe hüppas ja kui ta mind sellega korduvalt kõnetas, olin ma sellegi suutnud kiiresti ära unustada, et aa, minuga räägid?
Igatahes, ta andis teada, et ootab kella 24 mu kõnet :) nagu mingi cinderella stoori ma ütlen. Lubasin talle kindlasti helistada, KUI oma preilisid üles ei leia.
Ja nii ma pärast poolt tundi vestlemist sain liikuma. Et leida London Eye alt tühjust. Preilisid ei olnud. Helistasin. MITTE KEEGI ei võtnud toru vastu. Sel hetkel ma needsin end, et pidin ma Luigile (või Lorenzole või ...) sellise lubaduse krt andma. Et hakka või talle helistama, tõesti.
Igatahes, tegelesin siis vahelduseks ja külma peletamiseks oma statiiviga. Heihopsti olid mu kõrval kaks djuudi oma statiividega ja nii me seal siis targa näoga kõik kolm asjatasime ja targutasime :)
Telefonid ei vastanud endiselt. Vahepeal aga trügisid ligi mingid kaks tonti, kes teatasid: "tripods are not allowed in this area." Nagu mida hekki (vol.2). Djuudid olid ka hämmingus. Et peisikli ma ei tohi pimedas Big Beni pildistada statiivi pealt või??? Mismõttes? Päeval võib ja seebikaga/käest tee ka palju võhma on, aga statiivi pealt ei tohi??? Unbelivable vol miljon.
Haarasin oma statiivi ja astusin siis edasi. Viimaks vastas ka telefon ja sain preilid kätte. Patseerisime ja pildistasime veel ja veel ja veel. Sõime kommi.
Ja siis millalgi öösel ära "koju" magama.
05.12.2010
Äratus? Vara muidugi :) Pühapäev ja viiiiiiiiiiiiiiiiimane hommik Londonis. Lahendasime tekstülesannet - kui lennuk väljub Stanstedist kell 16.15, kus peaks kohal olema 2h enne väljumist, ja buss sõidab 1,5h ja Oxfordilt Victoriasse läheb metrooga 10 min, siis mis kell poed avatakse? Õige vastus - hvakin kell 12 ehk see kell, millal väljub buss Stanstedi. Oli küll huvitav 3h linna peal jalutada kui ühtegi poodi sisse ei saa. Preili K oli oma personaalaega kasutades ära käinud Camdenis. Mina jalutasin Bond str-l ja leidsin üles otsitud pargipingi :) Kaamera ette jäi veel ühtteist põnevat.
Teekonnal Oxford-Victoria leidsin ma metroost oyster kaardi. See on kindel märguanne, et minust saab Londoni tihe külaline :)
Niisiis. Buss-Stansted-check in. Hinge hoidsin kinni, et mis see nali siis maksma läheb :) Tuletan meelde, et neli naist käis shoppamas ühe kohvriga. Kohvriga, milles valdavalt olid lõppkokkuvõttes minu asjad :) ja kõik, mis kohvri skoobist välja jäi, läks käekotti. Thank God tõesti, et marypoppinsi kotid moes on. Terve maailm on mul seal.
Asetasin kohvri kaalule, ja ennäe imet - 17.7 kg ainult :P Ma oleks võinud veel midagi osta :)
Seejärel siis tegime aega parajaks lennujaamas shopates. Kõigepealt oli mul vaja endale soetada sada kilo kaaluv raamat 501 kohta UKs ja Iirimaal. Sest ma kavatsen teha korraliku autotripi selles saareriigis. Selle kinnisidee najal ma jälgisin kõik need päevad, kuidas ikka autod sõidavad täpselt. Väga keeruline süsteem oli, kõik oli peegelpildis ja ma üldse ei saanud aru, miks nad sealt tulevad ja sinna keeravad :) Samal ajal kujutlesin, et kas mu gps oskaks mind õigesti ikka juhendada. Elulised ja filosoofilised küsimused ühesõnaga.
Seejärel tegime väikse võiku viimaste pennide ja poundide eest. Osavalt keevitati juurde 50 penni, kui tahtsime istuda tooli peale.
Kui pool lõhnapoodi ka sai juustesse, kätele ja kaelale piserdatud (gucci guilty ikka ja siis ma avastasin veel vivienne westwoodi naughty alice)(miskit on lahti minu eelistustega, ilmselgelt ... naughty ... guilty ... millele see küll vihjab :D), guccy guilty piserdaja tädiga juttu aetud ja minu kleiti kiidetud ja imetletud, liikusime ära oma väravasse. Kus ootasin järtsus seistes tund aega hilineva lennu väljumist. Naiss. Mitte et mu jalad viimse rakuni läbi kulutatud oleks ja kannad ei kandnud millimeetrit ega -sekunditki enam. Lennuk. Uni. Tallinn.
Uskmatul kombel jõudis väljumisega tund aega hilinenud lennuk Lennu-jaama vaid 10 min hilinemisega. Vastu võttis lumetormine Tallinn, Põnn oli 30 cm lumekihi all ja käed oli sekundiga jääs lund kraapides, sest käekott oli muidugi sadamiljon asja täis ja kindad olid need kõige alumised ja tarbetumad esemed. Oli ju Londonis meid ära saatnud päike ja roheline muru ja rohelised puud ja ilus sügispäev noh.
Et siis millal tagasi? Kõik need 21 000 ja 12 värvitoonis taksod ja punased kahekordsed bussid ja punased telefoniputkad ... oeh. kõik need on ikka nii ägedad. Ja trepid... Oi kuidas mulle trepid meeldivad :) Treppe forsseerisime vast kilomeetrite viisi, no mina küll vähemalt. JLO hakkab vaikselt taanduma ja soetatud pliiatsseelik on täitsa pandav seljas :P
