Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma (oh üllatust küll! tahan ära käia kõigis maailma ca 200s riigis ja noh euroopas juba üksi on ca 50 riiki, niiet you do the math!) talvel, s.o nii jaanuaris-veebruaris, käisin välja, et lähme Šotimaale. Chicad ütlesid midagi stiilis, et jajah-mhm. sest alati on ju nii, et lähme muidugi...kunagi! Ja kunagi ei tule kunagi :)
Siis läks mööda ca kaks kuud, kui ühel laupäeva õhtul (mil herzil olid taskus juba Budapesti ja Müncheni lennupiletid) istusin arvutis ja vedelesin niisama ja helistas preili H küsimusega, et kle mis sellest Šotimaast siis nüüd sai? Suur oli minu rõõm, sest noh mulle ei sa ju panna mingit reisimõtet pähe, sest ma hull ju tahangi minna ja KOHE! ja teiseks seda, et preili H ise näitas üles initsiatiivi. Niisiis, samal ajal kui preili H telefonis juttu ajas, oli minul juba Ryanairi kodukas avatud ja kuupäevad sisestatud. Preili K oli ka varasemalt nii möödaminnes sümboolse jah-sõna andnud ning kui ma preili H ootele panin, et preili K-le helistada, ei jäänud tal muud üle, kui veelkord jah öelda. Nii said piletid kolmele preilile ostetud.
 |
| Mel Gibson :) |
Kaks päeva hiljem, kui ma kilkasin, et ihsand, ma nüüd lähen Šotimaale ka, ei saanud preilid M ega aadu enam vaikselt paigal istuda, kuiet küsisid luba, kas nad võivad ka tulla äkki? Nii meid sai 5.
Aga et ma selle otsustava paari päeva jooksul olin bronninud ka majutuse, algas majutuse saaga. Ma olin sunnitud valima kohta veidi kesklinnast eemal, sest nähtavasti ei eksisteeri Edinburghis mõistet kolmene tuba. Aga et siis meid sai 5, asusid lisareisijad end ise juurde bookima, mis päädis väga põnevate ja pikkade kirjadega, kus šotlane Jon korduvalt ja korduvalt aga krediitkaardi numbrit tahtis ja igasugu muud jama ajas (sh kirjutades ja põhjendades end tuleohutuseeskirjadega, siis ähvardades, et kui kiiresti ei toimita, jäävad nad oma kohast ilma sest tahtjaid on palju jne) ja kuidagi nagu ei õnnestunud see bronnimine neil. Ma vaatlesin seda lugu kõrvalt, kuni siis ohjad enda kätte võtsin ja ise oma bronni muutsin kolmelt viiele. Sai nagu asi korda, üles jäi veel see pisiasi, et oli netis kirjas nõue, et kui saabumine on hilisem kui kl 22, siis andke sellest meiliga märku. Seda ma tegin, aga erinevalt oma preilidest, kes said pikki pikki kirju, ei saanud mina mingit reaktsiooni, kuni tuli samalt Jonilt kirjake, et kas ma olen oma reserveeringu tühistanud? Mäletatavasti ma muutsin bronni eksole. Ma siis kirjutasin, et ei, ja et me ikka tuleme ja saabume hilja. Järgmise kirja sain, kus Jon nõudis mult krediitkaardi andmeid (huvitav, et alles siin hakkasin ma mõtlema, et mis krdi nõmedik see on ah). Ma ei reageerinud. PÄEV enne saabumist tuli taas Jonilt kirjake, et kui me saabume peale kl 22, siis on mingi müstiline tasu vaja selle eest maksta, mispeale ma juba päris hämmaris olin. Esimest korda minu 5-aastase staaži juures olin ma sattunud mingi tropi otsa. Aga päev enne polnud nagu midagi teha ka, kui kohale minna.
12.05
Ja nii me siis lennujaama läksime - 5 preilit, üks kohver (london all over again), ilmaennustus vihm, veidi vihma ja vihm!!! ning uskumus, et tuleb kuramuse lahe reis.
Lend väljus kl 22 midagi ja kl 23 olime oma kohvri kätte saanud ja istusime lennujaama bussi, mis meid kesklinna Waverly rongijaama viis. Ahjaa, ma pean lennust ka rääkima - meie ees istusid pikkade juustega poisid ja seletasid elavalt. No peaaegu sama elavalt kui meie. Ja kui ma oma kõva häälega kommenteerisin üle lennuki, et aadu.... siis üks eesistuvatest noormeestest viskas pikalt pilke meile ja mulle. Me arvasime, et ju ta nimi on siis ka aadu ja segaduste vältimiseks ristisime ta lennuki-aaduks. Ja kui me seal üksteise seljas ootasime, et lennukist välja saaks, tegime preili K-ga huumorit, et ei tea kuidas see ilm väljas on ja kas saab Schwarzkopfi reklaami teha, et lennukitrepil juukseid lendlema panna. Astusime siis lennuki-aadu selja tagant välja, kui tuul tahtis juuksed peast viia ja irvitasime K-ga et täitsa Schwarzkopf, lennuki-aadu muidugi naeris meiega kõva häälega kaasa.
Aga jätkakem sealt, et jõudsime Waverly rongijaama. Tol hetkel, pimedas ja linna veel mittetundvana, ei jaganud nagu päris hästi, et kus me täpselt oleme ja kablutasime väljaprinditud google mapsil sõrmega järge ajades otsemäkke oma kohvriga ja leidsime end lossi juurest. Seiklesime veel veidi ja siis veidike veel, küsisime teed ja jalutasime tuulest võetuna (sest eestist lahkudes oli ju meil soojad ilmad krt küll) läbi the Meadowsi (pimedas väga nunnukas ja etteruttavalt - päevasel ajal sinna ma enam ei jõudnudki et pilti teha), siis küsisime veel teed vahepeal ja üldse märkamata, kuidas keegi noormees aadu ees põlvitas ja teda naiseks kosis või midagi, ise samal ajal kaifides, et
1. ihsand ma olen šotimaal,
2. jõuaks juba kohale ja saaks magama
3. ihsand, kui ägedad need šotlased ikka on ja kui äge aksent see on ja kui sõbralikud nad on ja üleüldse.
Niisiis, leidsime meie peatuspaiga üles. Tõehetk eksole. Vajutasime uksekella, aknast kuulsime "go away" või midagi sinna kanti ja ootasime. Avanes uks. Vastu vaatas mulle lõua alla ulatuv kasimata djuud õlgadeni pesemata juustega, kes totaalselt haises alko järele. Jon. Saime muidugi õiendada, et me tulime nii hilja ja inimesed magavad. Käsutati jalatsitest välja ja anti kile seest valged hotellisussid varba otsa. Seletas, kuidas tal mingi tuletõrjeohutuse kontrollid käisid tol päeval, kuidas tal sellepärast ühtegi klienti ei ole majas jne. Näitas meile me ruume ja kui jõudsime selleni, et maksame ära oma 4 öö eest, hakkas mingi jauramine pihta. Ikka stiilis et nii hilja tulime, et peale 20 pole üldse normaalne saabuda, et tema tahab magama minna (ja siis ei läinud kuskile vaid jauras ja jauras, ägestus, röökis jne), kuidas tal on brasiilia sõbraga vestlus pooleli skypes ja sõber ootab (eemmm what about going to sleep???), siis ikka kuidas tal on homme tähtis päev ja peab ärikohtumisele minema, kuidas ta teist maja ostab ja sinna majutuskoha teeb ja niiiiiiiiiiiiiii edasi. Ühesõnaga, tüüp keeras sekundi pealt kreisiks ja see oli väga väga kriipi ja ainus mõte oli, kuidas seda ööd üle elada ja rahunegu juba maha. Siis kui me ei saanud aru, miks me peale igaüks 10 naela võtme eest maksma, siis viskas ta meid välja. Kell oli umbestäpselt 1.30 öösel, me olime söömata-joomata (mõttes oli üks vein, mis kohvris eksole)-magamata. Õues tuli ikka paar piiska vihma, ulus külm tuul, seljas oli õhuke seelik, you get the picture! Ahjaa, võtmed, mis nii kuramuse kallid talle olid, jäid minu kätte. Oi, kui ma oleks veidigi õelam inimene, ma korraldaks talle midagi.
Me olime kuskil keskusest omajagu eemal, praktiliselt nagu surnud tänav, mõtisklesime võtta takso ja lasta end kuskile kohta viia. Sel hetkel jalutasid mööda kaks noormeest teisel pool tänavat ja aadu suunas saatuse büroo sinna suunda, hõisates Hi! Hello! ja kablutades üle tänava. Olgu öeldud, et kõik ülejäänud šotlased, kellega me reisi ajal suhtlesime, olid sitaks (kui mitte kaks) toredad, abivalmid ja vahvad! Üks noormeestest haaras kohe oma fäänsi telefoni (mille üle teine ka huumorit pritsis) ja asus guugeldama, helistas ühte kohta (kus öö oli 80 naela kahele inimesele (ja mille peale mul klomp kurgus ära käis)) ja siis küsis, et kui nõudlikud me mugavuse osas oleme. Kuna meil oli et ükskõik kuhu!!! (ja ega me muidu ka mingid pirtsakad ei ole), siis nii saigi vastatud, teatas noormees (kes oli john või james või kuidas keegi kuulis mcdonald, ja mcdonald veel eriti mõnusa šoti aksendiga), et ta nüüd võtab hirmussuure riski ja viib meid enda juurde ja ta loodab, et me seda ära ei kasuta (5 naist ma tuletan meelde jah).
 |
| see punane on mcdonaldi uks. ja seal taga oli ilmatuäge korter. |
Nii me nägime ära ühe šotlase kodu, ööbisime nagu pagulased üksteise kõrval rivis ja saime õndsalt ohata, et psycho Joni (või narkari või mis iganes neid tujumuutusi põhjustas) käest tegelt tervelt pääsesime. Once in a blue moon satub ka selliste otsa.
13.05
Hommikul überõnnelikena üles ärgates, kostitas John või James meid tee ja kohviga ning kenasti korraldas mulle interneti, et ma saaksin meile uue majutuse leida. Psycho Jon oli veebikeskkonnast oma majutuse juba mu bronnide alt eemaldanud, ilmselt selleks, et ma ei saaks sinna kirjutada, et mis tegelikult ees ootab. Minagi lugesin teiste kiidusõnu, kui tore koht see ikka on.
Vahepeal silmas aadu, mis siis ühe šotlase kodus ka leidub ja parimaks leiuks osutus raamat, mille pealkiri teenis ära auväärse koha top5 reisihuumori seas: "what would google do?"
Niisiis, otsisin meile uut kohta ja sel lootusetul hetkel oli täiesti ükskõik, mis see olema saab. Peaasi, et saame kohad. Paljud kohad olid juba välja müüdud, seega saime viiele majutuse Edinburgh backpackerite hostelis Cockburn tänaval. Kuidas teie muidu seda nime hääldaksite mis? Mina muidugi nii nagu ma seda oma inglise keele teadmiste juures hääldada oskan eksole ja nii ma siis ka Johnile või Jamesile teavitasin, et ohjess leidsin pleissi (chicad muidugi arvasid et tegelt võiks coco chaneli teha ja keelduda lahkumisest :D)
Niisiis, peale mcdonaldi rõõmsat naeruturtsatust ja keelelist korrektiivi šoti aksendiga, lasime tal meile takso kutsuda (juhhuu nii äge, briti taksosõit - tehtud) ja palusime end viia [kokkbörrn] [koböörn] tänavale. Taksosõit iseeneses oli juba awesome! ja me mahtusime kõik viiekesi taha ära ka ja juhi kõrval on üldsegi pagasiruum ehk kohvri koht :)
 |
| meie takso :) |
Niisiis, meie Cockburni tänav... oli see tänav, mis oli KOHE Waverly rongijaama juures ja kust me öösel olime ka mööda kimanud oma kohvriga ülesmäge otse lossi eksole. Astusime checkini ja minepekki kui tore admin meil oli. Naeratused, soe tervitus, sebis meid ühte tuppa kõiki jaaaniiedasi. Andis meile igasugu discount sedeleid, mida ta poleks tohtinud anda ja jagas soovitusi kuhu minna-mida teha. Ja kui ma olin ära kurtnud, et ihsand kui tore on temaga suhelda, sest MIS KÕIK EELMINE ÖÖ OLI JUHTUNUD, laksas see pisike armas neiu rusikaga oma teise käe peopesa ja manas ette mõnusalt õela ilme, et kui keegi siin teiega ülbitseb, siis ta annab ise peksa :)
Ühesõnaga, jätsime oma liigsed kilod hostelisse maha, liikusime 15 sammu otse Royal mile tänavale ja olime nii õnnelikud, et lõpuks nii läks, sest see asukoht oli hoopis super. Tegime ühe traditsionaalse inglise hommikusöögi ja siis veel veidi aega parajaks, et samal nurgal (ca 18 sammu me hostelist eksole) koguneda linnatuuri jaoks, mida hostel meile soovitas. See oli nimelt tasuta tuur ja kui sulle sobis, siis hiljem andsid tippi. Me aaduga oleme alati irvitanud, et kes need jobud on, kes linnatuuridel käivad. Palun väga, need jobud oleme nüüd meie ja tegemist oli kriitilise ajaga, nagu preili M irvitas, ehk endiselt jooksis see nädal, kus aadu sai mult nõusoleku, et ma teen neid asju, mida ma tavaliselt kunagi ei teeks. Seega me läksime linnatuurile koos giid Alaniga. Ja Alan oli eriliselt äge mees (välimusel üsna meie psycho moodi ehk siis pesemata juuksed ja no riietus, aga hei, riided on üldsegi optional eksole) ja see kuidas ta šotimaad ja oma linna fännab ja see kuidas ta kõigest räägib ja kõik need killud, mis ta maha pani. No pmst ei olnud kahtlustki, et me tippi talle ei anna pärast eksole. Ja ennast nimetas ta piraadiks :)
 |
| Alan the pirate |
Ja nii me siis tegime linnatuuri 3h. Ega me väga kaugele ei jalutanud, ikka risti rästi me enda hosteli ümbrust, aga need jutud ja taustainfo... see oli äge.
Ja siis me tegime grupipilti ja Alan hüüatas oma erikuradilaheda aksendiga: "we don't say cheese. we say freeeeeeeeeeedom!"
Ja me käisime erinevates hoovides ja kangialustes, saime teada, mismoodi on tänavatele nimesid pandud (seal elanud oluliste inimeste järgi), miks rikkad elasid kärarikastel tänavatel ja mitte luksuslikus vaikuses eemal (väljaheited visati tänavale eksole ja kogunesid nn agulitesse, kus olid siis gaasid ja plahvatusohtlikud olud jne), miks rikkad elasid all ja vaesed üleval (tulekahjud), et heart of midloathian ei ole nüüd küll midagi romantilist ja kuidas šotlased minestavad, kui keegi juhtub seal põlvitama ja kallima kätt ja südant abieluks paluma (sest tegemist kunagise võlavangla asukohaga, kus käidi sülitamas ja tehakse seda sülitamise asja tänase päevani, ise nägin), kus täpselt J.K. Rowling oma esimesed kaks härripotterit kirjutas (elephant house kohvikus) ja mis vaade tal seal avanes (edinburghi erakool ja loss ja surnuaed) ja kuidas greyfrier Bobby 14 aastat truult oma surnud peremehe haual istus ja sekka ikka igasugu poomislugusid ka (Maggiest kes poodi üles, tunnistati surnuks, aga ellu ärkas ja keda ei saanud enam üles puua, sest tema üle peetud kohtuotsus oli puua suremiseni ja seda ta oli ka teinud ehk ära surnud ja kes siis teisi surmamõistetuid linnaväljakul lohutas, et (vägagi ägeda šoti aksendiga) don't worry about it, it happened to me too and here i am... ja kes siis elas veel 14 aastat rõõmsat elu). Ja muidugi ka surnuaia lood, kuidas tuli tegeleda hauavalvega, kui maeti kogemata elus inimesi (no ikka juhtub) ja neile oli siis sõrme otsa pandud nöör ja haua peal kellake. Need inimesed olid siis saved-by-the-bell inimesed.
 |
| Bobby |
Vahepeal saime tuult ja külma ja vihma ja päikest ka. Seal on menüüs kõike. Kui vahepeal tegi Alan Grassmarketil pisikese pausi, putkasime kõik poodi sooja ja ma soetasin omale kindad ka et oleks hea. Need kindad olid pärast kõigi lemmikud, käisid käest kätte.
Tuuri lõppeks jõudsime Princes tänava aeda, vaatega lossile muidugi ja seal siis tuli pikem lõpetussõna ehk veel rääkimata lood friiiidomist ja kivist ja selle vargusest ja koju ootamisest ja kõike muud ka. Muidugi käib tuuridega kaasas ka muud pakkumised ja nii me õnge läksimegi ning lasime end sooduskohta sööma viia ja soetasime "pub crawl" piletid ka õhtuks. Ehk siis esimese asjana söömine, Princes shoppingutänava paralleeltänavas. Proovisime ära fish and chips ning haggis. Oh, haggis mulle ikka väga meeldis, täitsa kodune rupskieine :)
 |
| Haggis kaalika ja kartuliga |
Ja siis kui kõht oli täis, jätkasime kus mujal kui Princes tänaval. Me teed läksid lahku ja iga preili suundus omas tempos oma ära nägemise järgi poodlema. 3 tundi ja päris mitu raha hiljem kohtusime taas, et minna hostelisse riietevahetusele :)
Juba oligi coctail o'clock ja vedasime end hostelist välja taas paarkend sammu ja Bank Hoteli ees algas me pub-crawl ehk "kas me tulime siia magama või me tulime siia jooma?" (legendaarne lause lennuki-aadult, kui me veel Edinburghi poole teel olime). Bank hotellist saime siis siidrid või õlled, kes mida tahtis ja neid me siis rüüpasime. Kuna allkorrusel oli meeletult palju rahvast, irdusime omaette teisele. Ühtäkki oli meie juures üks USA noormees, kes oli ka hommikusel ekskursioonil olnud ja sealt meie kombel pubiralli pileti soetanud ehk tervitame "high-five. awesome" kutti. High-five kutt susistas vist kõiki tähestiku tähti, niiet ta tutvustas end et ta nimi on uizzz. Fish? küsisin ma üle ja sain jaatava vastuse. Chris ühesõnaga oli verinoor ja puhta üksinda kolmekuulisel eurotripil ja küsis, et kas võib meie sekka tulla. Me arvasime et võib ja tema arvas, et nii olemegi terve õhtu ja ta enam meist sammugi maha ka ei jäänud, isegi kui me ainult omaette eesti keeles rääkisime. Uizzi leivanumber ag aoli muidugi figh-five-awesome. Sest iga asi, mis ta küsis või mis me küsisime, tõi tema huulilt kuuldavale "Awesome" ja selle peale käsi püsti "high-five". Ja ka vastupidi. Arvata võib, et sellest sai me terve järgneva tripi põhi statement.
Enne pubituuri sai tehtud panused ja salajased hääletused, kes õhtul (esimesena) skoorib ehk kelle saame mehele panna :) Õhtu võitja selgus ca 10ndal minutil, kui preili M-le lähenes üks sigapurjus noormees, fliisist dildo ette seotud (bachelor party, mis siis veel eksole) ja avaldas maailma armastust ja mida kõike veel preili M-le ja palus tema sedasamust hoida. Ma ei teagi, mis selles šarmantses noormehes küll preili Mi ei võlunud, kuid ära ta me lauast kupatati :)
Ja juba meil oli imenunnu John, kes teatas, et vaja liikuda järgmisesse baari, kus me tegime värvilisi shotte (punased ja sinised ja rohelised ja..), millele järgnes Jägerbomb. Oh see oli ikka hea jook, mis põsed roosaks ja meele rõõmsaks ja keelepaelad lahti tegi :D Baaris saime muudkui uusi peikasid, kes muudkui meiega pilti tahtsid teha. Ma ei tea, kellele neid pilte näidatakse, sõpradele või emale või pruutidele või ekspruutidele, aga neid pilte tehti palju!!!
 |
| Jägerbomb(s) - RedBull pluss sisse kukutatud Jägermeister |
 |
| Uizz trügis ka peaaegu pildile. Awesome! |
Järgmine baar oli elava muusikaga, kus sai juba vaikselt muusika rütmis õõtsuda ja lõpetuseks viskit sipsata. Oi ma ei ole ikka viskisõber. Uizz hängis endiselt meiega eksole.
Järgmises baaris avasin siis enda sihtgrupi skoori ja sain endale (ilmselt) alaealise noormehe kes kuidagi sõprade kutsele kluppi minna alluda ei tahtnud ja muudkui minu kõrval diivanil hängis ja kudrutas. Sain ka kutse minna kluppi Charma, sest meie planeeritud klubis "Sin" pidid väga noored olema, mitte et ma vana oleks muidugi, tuli täpsustus kohe juurde :) Selle pubi lõpetasime rohelist värvi shotiga.
Edasi liikusime Frankensteini - see oli selline klubilik pubi, mis osutus õhtu ägedaimaks kohaks. Mitte nende testtube joogiklaaside pärast, kus olid värvilised shotid sees. Kindlasti mitte nende tagumikust haaravate kuttide pärast. Mitte selle kuti pärast, kes kogu aeg kahte sõrme pealae peale surus ja keerutada käskis. Mitte nende iiri nunnude kuttide pärast, kellega me koridoris tantsisime ja kes ära minna ei lubanud. Vaid selle muusika ja muusika ja tantsu ja joodud alkoholi ja tantsu ja muusika ja olustiku ja Frankensteini ja muusika pärast. Ühesõnaga, see oli üliäge koht ja sealt polekski tahtnud edasi minna aga meie pubituur nägi ette veel ka klubi "Sin" eksole, mis oli tehtud vanasse mahajäetud kirikusse. No see mõte sellisest klubist meeldis meile väga, aga seal oli tõesti erikuradikummaline seltskond koos, emmm noored ja siis neil oli "silent disco" ehk kõrvaklapid peas ja igaüks jämmis oma muusika järgi ja üldse oli see tossune ja no ei olnud enam seda fiilingut. Sealt me liikusime ära koju. Vahva oli see, et me elasime superkoha peal ja pubituur oli olnud ümber meie hosteli koguaeg ehk kojuminek võttis aega 4 minutit :)
14.05
Selleks päevaks oli mul ettevalmistatud autorent ja tunne-oma-Šotimaad tripp. Kl 10 pidime saama Waverly rongijaama autorendist (oh, kas ma juba ütlesin, kui SUPERhea asukohaga me hostel oli???) ehk 2 min treppidest alla oma Vauxhall Insignia (mis ma täna sain teada, et on opel tegelt) automaatkäigukastiga ja istekohti viiele. Saime kenasti auto paberid, jalutasime parkimisplatsile ja saime võtmed (onul oli näpus kahed võtmed ja piiksutades ühte ust lahti, et kas see on teie auto..., "wait no, you have a better car" tegi küll tuju rõõmsaks) ning ei mingit "vaatame-märgime kriipsud-kraapsud" ega muud mutru. Võtmed ja minek. Ainult et noh, kuidas seda öelda... esiteks ei ole ma varem automaadiga sõitnud (need kaks katsetust ei lähe arvesse eksole) ja teiseks... rool oli valel pool :)
Esimese hooga ei saanud käsipiduritki maha ja seda pidi onu tulema mulle õpetama ja üldse oli kõik täisautomaatika eksole, vs mu isiklik auto aastast 95 kus ei ole midagi elektroonset peale peeglite ja katuseluugi :)
Saime siis parkimisplatsilt liikuma, hea seegi. Nüüd algas järgmine huumor, sest liiklus oli ka ju täitsa tagurpidi ja kuhu keerata jne olid esimesed küsimused. Õnneks ma olin sõnad peale lugenud ja tagumisel istmel oli keelatud kiljuda-karjuda-õpetada :D Ainult esiiste tohtis kommenteerida ja sedagi teemal "foor on punane" või "foor on roheline" sest
1. ma sõitsin automaatkäigukastiga, mis esialgu nõudis keskendumist
2. ma sõitsin valel pool teed
3. ma istusin autos valel poolel
4. ma sõitsin täiesti tundmatus linnas ehk vaatan muudkui gpsi
5. ma sõitsin täiesti mõõdetamatute gabariitidega autoga ehk see oli laev!!!
Foori ja jalakäijate jaoks tõesti mul silmi ei jagunud. Aga kedagi alla ka ei ajanud.
Niisiis, hakkasime aga vaikselt minema, esimesed pöörded võtsid otsaesise higiseks ja endamisi mõtlesin, et krt oli mul vaja seda autorenti ah? Miks ma ei võinud bussireisi võtta?
Aga siis saime Edinburghist välja ja sõit hakkas sujuma. Tunni aja pärast olime Glasgows.
Mille esialgu olin plaaninud välja jätta, et saame kabussiga tulla ja vaatame hoopis loodust või midagi. Kui aga Edinburghis ringi shoppates jalutas vastu, et Primark coming soon (meenutas mulle automaatselt Eurotrip filmi, kus Bratsilavas rong ka tuli varsti, juba ehitati) ja vastu vaatasid tellingud, siis tuli teha kiired ümberrehkendused ja poolteist tundi Glasgow Primarkis oli shoppinguparadiis. Mina jõudsin selle ajaga kulutada 44 naela, käia teistes poodides ka ja pildistada linna. Preili K jõudis vaid Primarki pesuletis ühe tiiru teha :)
 |
| no shopping was made that day :) |
Seejärel kruiisisime Glasgow ringi ja võtsime suuna Inveraray armsale linnakesele, tehes vahepeal peatuseid Loch Lomondi ääres ja kirudes neid kuramuse kitsaid Šotimaa teid.
 |
| Loch Lomond |
Ühesõnaga Inveraray. Seal ma suutsin ära unustada, et ma sõidan automaadiga ja vajutasin "sidurit". Oli ta jee sidur. Preilid vaatasid, et mis nüüüüüüüüüüüd juhtus!!! Aga noh, andsid mulle andeks ja sõitsime rahulikult edasi :D
Parkisime auto ja jalutasime veidi ringi, tegime kiired võikud ja sõitsime edasi. Vahepeal oli terve tee (terve hullult kitsas tee ofkoors) mägede vaateid ja lambaid ja mägesid ja koski ja mägesid ja koski täis. Ihsand kui ilus see kõik oli! Missest, et ma just sabusin Alpidest või et Kreeka mäed mind lummasid eelmine suvi. Igal pool on mäed ikka isemoodi ja šoti mäed olid noh nii šotilikud. Vahepeal sai pillatud, et tahaks ka neid šoti veiseid näha, mis igalpool postkaartidel ja magnetitel olid. Ja siis me sõitsime aga muudkui edasi ja taevas oli ikka pilvine, vahepeal andsime tööd kojameestele ja siis sai hullult suure ja külma tuule käes pilti tehtud ja ma üldse ei hoolinud, et tegemist on suurbritannia ilmaga ning riietusin ikka nagu londoni suvitaja pariisi loomaaias :)
 |
| Scotland, the usual. |
 |
| lambad, mäed, ojad-kosed, mäed, lambad... :) |
Parkisime auto, vaatlesime veidi poekesi ja tulime külma tuule käest sooja autosse tagasi ära :) Minu esialgne ja ülimalt optimistlik plaan oli sõita Fort Williamist, mis on šoti highlandsi pealinn, edasi kaugemale kiltmaale, kuid aeg surus takka ja õhtuks pidime Edinburghi tagasi jõudma. Edasisõit Invernessi oleks sama palju aega ja kilomeetreid võtnud kui sõit Edinburghi. Seega, suund Stirlingule ja Edinburghi.
Ja kui me olime sõitnud ca 15 minutit, rammisin ma taas seda krdi kõnnitee äärt, see oli umbes neljas kord mu roolis oleku ajal, ja siis hakkas kostuma natuke naljakat häält. Parkisime auto tee äärde möödasõidu boksi ja seal ta siis oli - meie hvaking katkine rehv! Mina olin muidugi äärmiselt õnnetu (sest minu krediitkaart oli pandis eksole, kus kogu mu raha broneeringu all oli) ja et ma niimoodi oma hooletuse tõttu teiste reisi rikkusin ja üleüldse. Olime jumal teab kuskohas, mingeid teeviitasid ega midagi. Aga noh, neli blondi ja brünett said edukalt hakkama pagasniku avamisega ja varurehvi välja otsimisega. Jah, seda me sooritasime elegantselt. Varurehvi õnneliku tuusiku oli võitnud asendusratas, mis on pärisrehvist kaks korda peenem ja millega tohib sõita imeaeglaselt ja persse noh!
Ja sellel lootusetul ajal seal külmade tuulte ja pilvise taeva all šoti pärap----ses vaatas mulle tee kõrvalt murumaalt 5m kauguselt vastu šoti veis.
Alleaaa.
Küsi ja sulle antakse eksole. Ma seda pildisoovi esitades küll ei arvanud, et selleks peaksin esirehvi loovutama või midagi. Aga et tegemist oli rendiautoga, siis pidin ma sellest raporteerima. Samal ajal peatus me juurde kahe mehega auto, kes vupsvups selle majandamise enda peale võtsid ja rehvi alla panid :D
Mina samal ajal, helistasin abinumbrile, kus ma kolm korda pidin valima numbrit mis küsimuses ma ikkagi helistan (sekundid muudkui tiksusid eksole ja minuti hind oli 8 naela, oiraisk ma ei taha seda telefoniarvet). Sain siis ühe onu jutule, rääkisin mure ära, ta küsis kus ma asun, et kuhu rehvitiim saata, kes mulle rehvi alla paneks korraliku (mis muidugi maksis raha). Ma ju ei teadnud, kus ma olen. Leppisime siis kokku, et sõidan, kuni tuvastan, kus ma olen. Sõitsime siis kenasti 40 mph. Kõik autod olid selja taga sabas. Nii kui tuli teetähistus, et möödasõiduboks läheneb, kukkusid autod selja taga tulesid vilgutama. Jajaaa, võtan boksi. Õppige möödasõitu tegema! Näete küll, et mul on ohutuled peal.
Niisiis, jõudsime kohta, mille nimi oli Bridge of Orchy ja võtsin siis oma telefoni, et helistada uuesti ja uuesti valida kolm nr, et mis küsimuses ma ikkagi helistan. Jõudsin mingi naisterahvani, kellele seletasin siis ära, mis teema on, ja piinlikult paludes koguaeg küsimust korrata, et sellest kuradiägedast aktsendist midagi aru saada :)
Ja siis naisterahvas checkis technical teamist, et kas ma selle rehviga sõita võin. ja ma ootasin ja ootasin ja ootasin toru otsas. Ausalt, raha maitse oli suus. Sain vastuse, et jaa võin sõita Edinburghi (krt see esimene oleks võinud seda mulle öelda) ja kõik on ok kui ma oma rendifirmale raporteerin. Ütlesin, et seda ma juba tegin, niiet sain aksepti. Tiksusime 150 km sõita 40 mph :)
Aga loodus oli ilus ja kuhu meil kiiret eksole (v.a et meil oli masterplan minna pubisse eurovisiooni vaatama) ja nii me seda kaunist loodust nautisime. Kl 20 kui teadsime eurovisiooni algavat, näppis preili M rõõmsalt me raadiot ja leidis, ohooo BBC R2, mis kandis saadet üle ja eetris oli Ken Bruce, briti oma Mart Juur ja Kivirähk :D
Ja taas. Küsi ja sulle antakse eksole. Tahtsime eurut, saime. Sest pubis häält ei oleks saanud eksole. Seega kuulasime laule ja irvitasime Ken-poisi pilkeid stiilis: "this is a good song. strong song ... for sweden" ja "oh (s)he is running and singing at the same time. almost as the same as running with scissors."
Väikese vahepeatuse tegime ka Stirlingus, kuhu plaani järgi oleksime pidanud jõudma 2h varem ja oleksime saanud rohkem ringi uurida ja vaadata.
 |
| Stirling castle |
 |
| eurovisioon |
Kokku sõitsime 520 km Šotimaa teid. Sellise ringi:
15.05
Asusime siis hommikul taas teele Waverlysse ehk elu raskeim öö :) Mõtlesin igasugu stsenaariume, aga samas võtsin mõistusega, et no auto on terve, elus on kõik jne. Ainult mingi tühine poola rehv läks katki. Jõudsime boxi, ulatasin võtmed, noormees oli väga häppi olemisega, selgitasin, et rehv on tühi ja varurehv all ja sellega sõitsime ja et raporteerisin ja puha. Noormees ütles aga et OK ja muud ei midagi. Ma nüüd huviga ootan oma krediitkaardi broneeringu vabanemist ja muidugi telefoniarvet.
 |
| siuke auto päriselt ka sõitis meist mööda |
Aga süda läks kuidagi kergeks ja samm hoogsaks. Tegime väikse hargnemise ja aadu uitas omapäi, kuni ülejäänud preilid lossi vallutasid.
 |
| väike pano igas päevas |
Šotlased kellega järgmistel päevadel kokku puutusime, kõik uurisid, et õu, kuidas Eestil Eurovisioonil läks? Teavad seda laulutralli :)
 |
| vangikong |
 |
| väike jänks lossis |
Seejärel alla Princes tänava aedadesse poseerima.
Ja Calton mäele vaateid nautima. uhh, trepid-trepid-trepid mu lemmikud.
Ja siis avastasime sealt samast St James shoppingkeskuse, kus siis uudistasime, mida head pakutakse (pakuti 1 poundi poodi, kust sai kolleegidele kommi osta), peale mida teed taas lahku läksid, et igaüks saaks omapäi kolada ja kohtuda kl 17 hostelis koos aaduga. Võtsin suuna lossi ja aia pildistamisele, kus mind võttis rajalt maha sihtgrupp :)
Tegelikult osutus see mees väga toredaks vestluskaaslaseks, kes tegi rohkelt nalja šotlaste üle ja selgitas, et miks on Princes tänaval trammirööpad aga ei ühtegi trammi, seejärel koos arutlesime, et ihsand kuidas nad siin riides käivad (jumala paljalt muide, lühikesed seelikud, paljad sääred, krt külm tuul on ju) ja siis jõudsime selleni, et mina olen ikka väga hästi riides ja kuulasin kenasti kiituseid :)
Peale väskendavat vestlust (ja kutset tagasi tulla Šotimaale) liikusin edasi Royal mile'le, et minna Holyrood paleed vaatama, mis on kuninganna residents Šotimaal. Üle tee sellest on parlament ja teisel pool üle tee Holyrood park ehk suuuuuuuuuuur mägi ja Arthur's Seat.
Kuna kell muudkui tiksus, siis kiirustasin tagasi hostelisse, kus preilid ükshaaval kogunesid, tegime veini ja lobisesime ja vaatasime saagid üle ja vahetasime garderoobi (st mina vahetasin) ja liikusime ära linna peale sööma. Valisime Grassmarketil ühe pubi, mille nimi meelde ei jäänud, sest nad on kõik nii ägedalt šotipärased. Toit oli imemaitsev, täiesti talutava hinnaga ja suuuuuuuur. Peale püha õhtusöömaaega liikusime otsima järgmist kohvikut, et süüa magustoitu.
 |
| ihsand, ma vajan seda kleiti :) |
Teekonnal juhtus legendaarne lugu :) Preili M takerdus kingaga tänavaplaadi otsa ja lendas grandioosselt ent elegantselt ninali. See lugu ei ole midagi märkimisväärset ega naljakat ja ega kirjutagi sellest, et selle üle naerda. Mis loo legendaarseks teeb, on see, et samal hetkel kõndis meist tänaval mööda lennuki-aadu :) Kes muidugi kõike pealt nägi, "tere tüdrukud" hõiskas ja siis vaatepilti nautis. Ühesõnaga, kohandatud Murphy seadus on see, et kui midagi piinlikku juhtub, siis looomulikult näeb seda pealt mõni eestlane :))
Valisime koogi jaoks juba legendaarseks õhatud Elephant's House'i, ehk siis kus Rowling istus ja pastakat imes. Ilmselgelt oli tegu väga popi kohaga, kus pidime ootama järtsus ca pool tundi enne kui laua saime. Aga krt, see vaade!!! Ja kõik võtsime erinevad koogid ja tegime koogirallit ja üldse oli imeline olla.
Kui juba oli pime ja mul kannutäis teed joodud, liikusime kohvikust ära. Preilid ära hostelisse ja mina statiiviga linna peale.
16.05
Hommikut alustasime hosteli köögis, kus siis valmistasime omale kiirhommikusööki. Samal ajal, kui vesi kees ja me omavahel jutlesime, mitte tähelepanu pöörates nii 40ndates mehele, kes seal ka toimetas, kui kuulsime tema suust ühtäkki, et oh olete Eestist jah?
Juba tõestatud fakt - eestlasi kohtad ikka välismaal :)
 |
| Arthur's Seat |
Ja muidugi juhtus pärast see, mida me kõik teadsime, et juhtub. Me olime shoppanud oi kui palju. Ja kui saabus hommik, mil kõik see tuli kohvrisse mahutada, siis kõik see lihtsalt noh... ei mahtunud :) Igatahes andsime endast parima, tegime check-out ja jätsime tavaari hoiule kuni õhtuni, mil lennujaama suundusime. Tegime jällegi väikse hargnemise, kus preili M seekord läks shoppama ja mina vedasin ülejäänud gängi mäkke :) ehk siis vulkaaniline mägi ja Arthur's Seat ja väiksed vihmapiisad ikka ka ja pilves taevas ja metsikkülm tuul. Aga ära tegime selle järsu mäkketõusu. Ja igati äge oli!
 |
| tuult sel päeval peaaegu et polnudki |
No ja siis oli meil veel oi kui mitu tundi aega ning tegelesime shoppinguga :) ilmselgelt ju on käekott kummist. Minu omal oli sang otsustanud põgenemist proovida, kuid abivalmi administraatori abiga klammerdasin ma ta koti külge tagasi :)
 |
| Edinburghi parlamendihoone |
Ja siis me soetasime veel ühtteist poodidest, sest ma pidin ju tutvustama ühe poundi poodi ja siis sealt veel komme ostma ja siis oli seal üks teine pood, kust ma leidsin kollased kingad, mida mul on ju nii väga vaja ja siis preili M juhenduste järgi leidsime me raamatupoe. Pekki, seda poleks pidanud tegema :) Kui kuskil on pood, kus on reisiraamatud 99p tükk, siis võib kindel olla, et ma ju ostan sealt...
Viimaks, ulmeväsinuna, liikusime üle tee National Galleries muuseumisse, mis on täitsa tasuta, puhkasime jalga, no hea küll, nautisime kunsti ikka ka. Mööda saale jalutades ja ilusaid šoti vaateid nautides, tõdesime, et me ei leidnud ühtegimaali, kus oleks olnud sinine taevas!!! Igal maalil olid pilved!
Oligi aeg kobida paarisaja meetri kaugusele hostelisse kohvri järele ja istuda lennujaama bussi peale. Pagasi ära andmine läks libedalt, sest kohver ei olnudki ülekaalus (kõik tavaar oli ju käekottides :D) ja õnneks ka turvakontroll ei peedistanud... teisi :) Mina pidin eemaldama oma kollased kontsakingad, mida siis turva kommenteeris koos seljataga olevate meestega.
Pärast, kui me juba ootesaalis istusime, tuli sama härra mu juurde vabandama, et ta ei mõelnud midagi halba ja talle tõesti väga meeldisid mu kingad. No mulle ka, sestap nad ju ostsingi :) Ütlesin, et ma ei võtnudki isiklikult ja jäime sõpradeks :) Šotlased noh!
Ryanairi väljareklaamitud täpsus vedas alt ja lennuki väljumine hilines ca tunni. Kodusesse Tallinnasse jõudsime siiski lubatud ajal, ju siis piloot andis gaasi :)
Muidugi pidin ma lennukis jalga puhates saama omale suka külge nätsu, mis on nii hvaking naiss. Aga noh, raske on olla kuri, kui sul on erkkollased kingad. Ja Mickey Mouse kott, mille sang uuesti põgeneda proovis kui taksosse istusin.
Aga kuna see üks värdjas, kes meile palju seikluseid ja tagantjärgi huumorit põhjustas, šotlaste mainet me silmis alla ei tõmmanud, siis ma kindlasti lähen sinna tagasi. Sest nii palju on veel kohti kuhu minna ja losse mida vaadata ja järvi, kus ääres jalutada ja haggiseid mida süüa... Ja šotlaseid, kellega tutvuda.
Ja oh kurat. Kilti alla ju jäi ka vaatamata, et kas see on ikka tõsi mis räägitakse.
