01.06.2011
Mina ja preili M asusime teele kohe hommikul ehk preili M korjas mind taksoga peale ja lennujaamas me olimegi. Kohver ära, turvakontroll juunõu kuidas need asjad ikka käivad. Vahepala Riia mõtetus lennujaamas ja peagi istusime juba jälle lennukis ja olimegi Budapestis. Vabandust, Budapešššššt on õige hääldus ehk turistid esimest päeva Ungaris tunneb ära s-tähe järgi :)
Lennujaamast haarasime siis bussi nr 200E, mis meid lünklünklünk-Kispesti peatusesse viis, kust tuli ümber istuda metroo peale, et kesklinna saada. Rahanalja hakkaski saama juba lennujaamas, sest nii rikkana pole ma end varem küll kunagi tundnud!!! 200 euroraha eest vaatas mul rahakotis vastu 52000 forinti. Ja kui ma siiani arvasin, et krt eurodes mõelda ja arveldada on keeruline, siis nüüd algas kõrgem matemaatika edasijõudnutele - jaga 260ga et saada hind eurodes ja korruta 15,6466ga, et saada "päris raha".
Ühistranspordi single ticket maksis ühesõnaga 320 ft putkast-automaadist-müüjapoisilt ostes ja 400 bussijuhilt. Meie kõrgem matemaatika edaspidi piirdus siis sellega, et single ticket on "nats rohkem kui eur". Kaks ühikut tegime omale ungari rahas veel selgeks - et kui on 1000 ft, siis on 4 euri ja 4000 ft on 15 euri. Kõik, mis sinna vahele jäi oli ok, ja mis rohkem, kallis :)
Niisiis, metroopeatus. Ette loivas imevana raudrong, mis sümboliseeris metrood. Eks ma olen ära hellitatud, harjunud igal pool uusi (metroo)ronge nägema, see oli küll veidi ootamatu vaatepilt. Aga hei, meil pole sedagi!
Sõitsime juhiste järgi ja peagi helistasime kella hosteli ukse all. Mõni hetk nõutult seisnud, hõikas tänavalt juba Sandor, me majutuse omanik, et hei herz, mina olen Sandor ja selgitas meile, et tead, siin läks natuke nüüd keeruliseks, sest ühed kliendid otsustasid kauemaks jääda ja ma upgrade'sin teist rohkem kesklinna. No meile oli see väga bueno, Sandor pakkis meid oma autosse ja viis meid kohale ka! Leidsime end ühtäkki sigakesklinnast oma apartmendist! Ühtasja oleme me küll tiheda trippimisega õppinud! Majutus peab olema nii kesklinnas kui saab. Maksku või rohkem! Lisaks jagas Sandor meile linnakaardi, näitas kaardil ära kõik must-do asjad, joonistas-jutustas-soovitas!!! Saime teada klubid-pubid-restoranid-spad-kirikud-tuurid-kõik jutud noh. Ja jumala vähe maksis ka me majutus. Omaette apartmendis ma tuletan meelde jah!!!
Niisiis olime end sisse seadnud ja läksime siis oma kaardiga linna vallutama. Esimese asjana võtsime ette Vaci tänava :) no ikka postkaart-magnet on need kõige esimesed tegevused. Seejärel tatsasime ringi ja tegime pilti ja nautisime mõnusat 30 soojakraadi ja jäime vihma kätte. Sest olles kaks nädalat pingsalt ilmateadet jälginud, selgus et seal on küll 30 kraadi, aga iga päev äikesevihm. Jah. Sellise teadmisega ma sinna läksingi, et krt, ainult kallab. Tegelikult oli päike ja palav ja suvi ja lahe ja väga palav ja väga palju päikest ja vahepeal sahmakas vihma koos äikese ja müristamisega. Sai hetkeks värskendust ja läks päike jälle edasi.
 |
| me sihiks olid muidugi kirikud... not :) |
Igatahes olime jäänud oma esimese äikesevihma kätte ja lippasime Sandori soovituste kohaselt lähedal asuvasse ungari restorani, mis oli rahvast täis pakitud ja saime siiski laua ning tellisime ikka guljašši ja veini ja muud headparemat. Teenindus oli väga meeldiv ja kiire ja no suured numbrid ajasid ikka mõnusalt segadusse.
Kui kõht oli täis ja meeled veinisegused, oli vihm ammu üle läinud ja pimedaks ka muutunud, haarasime "kodunt" statiivi ja linna peale kettsilda me pildistama suundusime.
02.06.2011
Plaan oli meil muidugi kiirelt paigas ja graafik tihe. Hommikul varakult äratus, pool kilo maasikaid hommikusöögiks per face ja võtsime rivvi, et minna tasuta linnatuurile :)
Seekord oli giide lausa kaks ja nad jutustasid ajaloost ja linnast ja arhitektuurist ja kuulsatest madjaritest. Jah, selgub, et tegelikult ungarlasteks kutsuvad neid kõik muu maailm (ja ekslikult üldsegi), nemad ise on madjarid. Ja kui me preili Mga reisi planeerisime ja Budapesti linnast pilte uurisime,siis vaidlesime, et kuule see on nagu London ja see nagu oleks Itaalia või Prantsusmaa, siis jah, giidilt saime kinnitust, et tegelt kõik need uhked vanad majad, mis linnas vastu vaatavad, on maksimaalselt 150 aastat vanad, sest ungarlased vaatasid, et kle meil oleks pealinna miskit uhket vaja ja kopisid siis teiste linnade arhitektuuri. Mis muidugi ei tähenda, et linn ilus ei oleks. On küll väga ilus.
 |
| "basiilika", sest keegi ei julenud paavsti parandada kui too hõikas "what a beautiful basilica!" |
 |
| üks giididest |
Jalutasime aga mööda linna ringi oma grupiga ja kuulasime kõiksugu põnevaid andmeid ning jõudsime lagendiku-Pestilt mägisesse Budasse, kus on loss ja värki. Seal ka tuur lõppes, andsime veidi tippi ja kulgesime oma pead. Võtsime suuna spasse ja valisime selleks suurima ja vanima spa ehk Szechenyi spa.
 |
| Meie spa-s olid põnevad boksid (paremal) - 1 ruutmeeter, kus siis sai riietuda ja kuhu oma asjad jätta. |
Seal me siis kulgesime välibasseinidest sisebasseinidesse (sest hakkas välgutama ja müristama ja sadama ja meid aeti ära, kuigi meile vihma käes täitsa meeldis basseinis vedeleda) ja saunadesse. Neid kõiki oli seal meeletu hulk ja preili M vajutas havi soovil minu käsul nuppu saunas, mis seansi alustamise asemel kutsus kohale security ja jõle piinlik oli ja nalja ka sai ning jälle me end välisbasseinist leidsimegi, kus vesi oli 38 kraadi ja üleüldse oli hullult lahe.
 |
| mis sa ikka niisama molutad, aega tuleb ikka mõttekalt sisustada! ehk neid mehi, kes malet mängisid, oli igal pool!!! igas basseinis, igas pargis, igal pool |
Peale mitut tundi vees leotumist, mille järel tundus, et ma olen puhas nagu beebi ja kõik sõrmeotsad hirmus kortsus olid, suundusime taas linna peale ehk võtsime ette jalutuskäigu spast linna piki Budapesti Champs-Elyseed nagu nad ise armastavad kohutavalt igal pool reklaamida ehk piki Andrassy tänavat, vahepeal põigates sisse poodi ja soetasime sealt piknikukraami (loe: vein, sai, juustu-vorsti) ja kulgesime tas kettsilla äärde piknikku pidama. Ilus oli olla ja mured ei piinand.
 |
| kangelaste väljak |
 |
| Budapesti oma Champs-Elysees |
03.06.2011
Selle päeva olime endil planeerinud tripipäevaks ehk eesmärk oli jõuda Balatoni järve äärde. Selleks oli vajalik leida sobilik rong ja sobilik rongijaam eelkõige. Madjarid asju lihtsaks muidugi polnud teinud, kuivõrd neil on linnas 4 rongijaama!!! Mina teadsin esimese hooga kahte - lääne ja ida rongijaama ja valisin Sandori jutule põhinedes lääne oma, sest sealt pidavat rohkem ronge minema. Liikusime sinna, kus aga selgus, et Siofoki ei sõida sealt küll ühtegi rongi. Egas midagi, metroosse ja ida rongijaama, kust saime siiski edasi-tagasi piletid (mina, täiskasvanu ca 4400 ft eest ja preili M, õpilane, 2200 ft eest. kui alatu) ja rong väljus ka ca 10 minuti pärast. Ainult 2h ja 130 km hiljem olimegi Siofokis, kus esimese asjana otsisime linna turismiinfo üles, et saada kaart ja suunised, ning siis võtsime jäätised :) 300 ft eest Ungari tripi parimad ning läksime ära ranna suunal. Jõudsime muidugi hoopis rannapromenaadile, kust osav müüginaine meid Balatoni peale paaditripile meelitas (1000 ft per face) ja tund aega me seal ringi seilasime, serveeritud õunamahl näpus. Minu maailmas siis olime me purjekal ja jõime veini eksole :)
Hiljem jätkasime teekonda ranna suunal ning oh kuidas seal mulle meeldis. Vesi, liivapõhi, lähenev äikesepilv, palavus, mmmmõnus!
 |
| Balatoni järv |
Peale värskendavat suplust ja päikeselaigus lebamist põgenesime viimaks rannast, kui vihmapilv kohale jõudis :) Liikusime ära shoppama ehk leidsime end magistrali äärest toidupoodidest taas piknikumaterjali valimast (eelkõige muidugi veiniriiuli äärest). Seejärel valisime omale kesklinnas sobiva pargipingi, kus päikeselõõsas leiba luusse lasksime (loe: veini kulistasime). Peale mida oli shopping hoopis lõbusam ja kõik riided sobisid selga ka :)
 |
| see on kirik muideks |
Tagasi Budapesti liikusime kl 19se rongiga ja leidsime kaks tundi hiljem end ... hoopis kolmandast rongijaamast kui hommikul tutvunud olime! Seekord üldsegi Buda poolelt. Õnneks metroo viis meid tuttavatele radadele ja peagi olime "kodus" kiirel pitstopil, et minna öömelu avastama. Võtsime suuna nn ruinbar-ile, mida Sandor soovitas sõnadega "very worth of visit (seda ta ütles muidugi iga asja kohta) and can't explain you must see it yourselves."
Niisiis sinna me läksimegi. Ja se oli very worth of visit!!! Sest see oli tõesti varemetes... mitte nüüd templi või lossi mõõtu varemetes aga sellises tundub nagu mahajäetud majas, ilma katuseta, paljude sopiliste ruumidega täis kõikvõimalikku träni alustades vanadest autoistmetest kuni rehvide jm välja. Supermuusika, superinimesed (ma ei liialda, terve seltskond mehi oli supermeeste kostüümides), jookide jaoks olid eraldi baariletid kokteilidele, õlledele, kangemale kraamile. Inimesed muhelesid vesipiipu teha, kes kus, mitmel korrusel, välikino - kõik kõik oli olemas. Übermuhe. Võtsime meiegi omale kokteilid ja leidsime koha istumiseks. Ei läinud väga pikalt mööda, kui lähenesid noormehed, kes omalegi kohta otsisid ja kuna teisel pool meie lauda oli palju toole ei hoidnud ma neid endale, vaid lubasin lahkelt istet võtta ja nii me oma lauast ühe ungarlase ja kolm serbia noormeest leidsimegi!!! Oi nad oli nunnud. Serbia kutid muidugi :) Ja ungari poiss üritas mind muudkui serbia noormehega paari panna :)
04.06.2011
Taaskord võtsime päeva suurelt ette ning liikusime varakult taas cityparki, kus teadsime Sandori sõnul olevat kirbuturu. Sissepääs sinna oli 150 ft aga eest leidsime terve suuuuuuuuuuuuuuuuuure turu tihedalt kraami täis. Küll müüdi ehteid, küll kohalikku käsitööd, küll riideid, jalanõusid, muud vanakraami, telekapultide jm tavaarini välja. Jalutasine päikeselõõsas ja muudkui uudistasime. Soetasime ka ühtteist muidugi.
Peale turgu suundusime taas lääne raudteejaama, kuid palju proosalisematel põhjustel. Nimelt Balatoni äärde minna soovides märkasime, et lääne raudteejaamakõrval on kaubanduskeskus West End. Otsustasime üle chekata. Olgu öeldud, et ta ei ole üldse nii pisike, kui ta meile esimese hooga paistis - seal oli 4 korrust ja iga korruse ring nii suur, et lõppu ei paistnud tulevatki.
 |
| central market |
Peale rasket shoppingut liikusime metrooga, millele viimaks ostsime 1550 ft maksva 24-h pileti, et olla kavalad ja järgmisel päeval selle raames ka lennujaama liikuda, ning sõitsime tagasi kesklinna ja otsisime üles järgmise shoppingukoha ehk central marketi. Tulevaste reisisellide jaoks olgu öeldud, et see ongi otsetõlge - keskturg ehk siis puu ja juurviljad ja muidugi paprika!!! Paprika igas olekus - kreemina, viljana, kuivatatult, pulbrina, juuneimit! See on nende põhiartikkel eksole.
Saime turult maasikad ja murelid odava rahaga ja liikusime neid nosima pargipingile. Ja sealt pingilt me ei liikunud 2h, sest maasikad-murelid olin nii head ja jalad olid nii väsinud ja niiiiiiii palav oli ka. Leidsime end väikselt armsalt väljakult purskkaevu kõrval istumats. Eriliseks tegi selle koha üks noormees, kes selle kahe tunni jooksul sealt purskkaevu äärest kuskile ei liikunud ja muudkui pildistas kõiki, kes seal purskkaevus käisid. Meid kaasa arvatud. Sest ohihsand kui hea oli pista paljad varbad jahutavasse vette. ahjaa, pean mainima ka seda, et Budapestis ja mujal Ungaris on vesi ainus maavara ja seda on neil palju, niiet igal pool on kraanid joogiveega. Tasuta. Sama tore asi nagu Roomas!
Ja siis, kui me olime piisavalt muginud, puhanud, purskkaevus tatsanud, liikusime trammi ootama päikese kätte ja edasi Margiti saarele. Mis on nr 1 lebo koht madjaritele ja very worth of visit ja nii meiegi seal lebotasime siis nagu kord ja kohus. Mugisime ka madjarite Langošit ehk väga rasvast saia riivjuustuga. Väga stroomi ranna "garjaatšie tšebureeki" tunne oli :)
 |
| seda ekstreemsust me järgi ei proovinud, et bussiga Doonausse kihutada. |
Ja Margiti saarel ringi jalutades leidsime eest käsitöö laada. Krt, et selleks ajaks juba rahakott sularahast tühi oli. Eriti nummid prossid olid seal ja magnetid ja... oeh :)
 |
| prossid |
 |
| magnetid |
Kui hakkas jälle vihmale kiskuma, otsustasime minna ikka Buda poolele ära ja üles Gellerti mäkke me liikusime. Uhh, vaated olid vapustavad, aga et me ei viitsinud päris kolme tundi oodata kuni pimedaks läheb ja et veelkord kettsilda imetleda tuledesäras ja et statiivi niikuinii kaasas ei olnud, siis kulgesime tagasi alla ja ära koju :) enne muidugi poest läbi ja õhtusöök kaasa ehk pudel veini :) Algne plaan minna õhtul kluppi ei teostunud liigse väsimuse ja veini mõjude tõttu.
05.06.2011
Oli kojusõit ehk pidime hommikul oma kesklinna apartmendiga hüvasti jätma ja metroosse istuma. Seda ma ei saa jätta mainimata, kui masendav on Ungari tööturg! Selle asemel et teha väike it-arendus ja panna metroopeatustesse väravad ja süsteemid, kust ei pääse läi muidu, kui piletiga, on neil igas metroopeatuses vähemalt 4 meest, kes vaatavad, et sa pileti ikka valideeriksid!!! Dziisösfakk küll. Automaadid, kust pileteid osta nii ungari kui inglise keeles, on nad suutnud küll arendada... Neid mehi vaadates tundub, et mu töö ikka ei ole kõige hullem.
 |
| metrooplaan. kohe näha, kes sponsoreeris |
Niisiis metroo ja lennujaama suund. Üks peatus enne something-something- Kispesti tuli metroo onu ja ütles, et peab minema välja ja bussiga saab edasi. Meie sappa võtsid veel kolm kohvritega meesterahvast, sest et "looks like you are going to the airport too" ja ilma meieta nad polekski osanud muffigi teha eksole (paitan oma ego praegu). Niisiis replacemnt buss viis meid ühe peatuse võrra edasi Kispesti, kus istusime taas buss nr 200E peale ja leidsime end lennujaamas taas.
Checkinis hakkas nalja saama. Seal olid ainult õpilased ja midagi igatahes vussiti ära, niiet preili M sai kolm piletit, sh ümberistumisega Riias ja mina ühe - kuni Riiani!!! Kui tahtsin ka saada Riiast ära koju, tuli lakooniline vastus, et süsteem ei saa mind checkida ja tehku ma seda Riias. Vahva! Seda enam, et väljalend hilines ja Riias oli meil ümberistumiseks 25 minutit aega ehk siis sealne check in lõpetas palju varem enne meie kohalejõudmist. Lisaks ei suudetud meid panna kõrvuti istuma, kuid vähemalt sain ma suht esimestesse ridadesse, kust preili M mind tuli enda kõrvale istuma kutsuma, sest tema istus täitsa omapäi (arumaivõi, miks siis kokku ei pandud?) ja sai selle eest ofkoors stjuuardilt, kes tõsi küll oli väga ilus pruunisilmne noormees, noomida :) Kohale jõudes Riiga tormasin siis kui tuulispask terminali (õnneks ei olnud tegemist bussiga minekuga), et transferis imeuimaste tšikkide otsa sattuda ja kuulda hõiget megafonist "last call to Tallinn" ja ikka veel mitte omades piletit kurat küll ja selle saades siis padavaid oma väravasse joosta (mille nr pealegi see trasfer mulle valesti ütles) ja siis leida et krt pileti printisid nad välja ikka vale rsk ja preili M nimelise ja preili M piletikood oli juba ju läbi lastud ja loomulikult sama koodiga ei saanud mina minna. Õnneks olin ma ju nimekirjas olemas ja prinditi seal mulle veelkord uus pilet, mis viimaks oli minunimeline ja huh, lennukile viivasse bussi mureliku olemisega preili M juurde ma pääsesingi! Siis viis buss meid lennuki juurd eja ma tundsin end viimaks väga VIPilt sest sain esimesena lennukisse astuda :) Aknast nägime, et ka meie kohver jõudis lennuki peale ja ei tilkunud ega midagi, mis oli loomulikult hea märk, sest muidugi soetasime me kaasa terve hunniku Ungari veine :)
No ja siis me jõudsimegi Tallinna ja alati on nii lahe ikka oma linna ülevalt uudistada, sest mitte kunagi ma ei saa aru, mis majad need ikkagi on, peale Rocca ofkoors, kes on suurelt selle peale kirjutanud :) Ja siis seal ma hõljusin ja nägin AleCoq Arenat ja tundsin ära oma maja ja oma auto maja ees ja ihsand ma pole tükil ajal nii õnnelik olnud :D
Ja tagasi kodus ma olingi, kus taksost maha astudes tervitas mind mu naabrimees, aga see on juba teine lugu :)
welcome to estonia vol. wtf?
