02.10.2011
Kui Estravelist (ja muudest allikatest ka) oli silma jäänud imeodav Peterburi pakkumine; kui algul ilma ja pärast koos FB abiga oli otsitud ja leitud reisiseltskond; kui raha oli makstud ja reis lukus, kogunesid mann, siim, maardz ja herz A-terminalis. Check-inis sai piletid ja väärt infot (et laeva peal valgustatakse pagas läbi ja alkohol nt korjatakse ära ja pange pudelid omale jope alla või põue), liikusime edasi passikontrolli. Saba oli meeletu!!! Ja siis me ei teadnud veel, et nii hakkabki olema. Kui viimaks olime jõudnud piirivalvurini, esitlesin siis oma paari kuu vanust passi, muhe piirivalvur uudistas dokumenti ja mind vaheldumisi, kuni ma küsisin, et kas ma ikka vastan pildile? :) Piirivalvur muigas, et vastan küll ja soovis ilusat reisi.
(iga kord, kui ma lennujaamas, sadamas, etc piirivalvuritele dokumenti esitlen, on nii suur kihk neile hõisata "tervist, kolleegid :)" aga mitte sellest ...)
Niisiis, teised mupsikud lubati ka laeva ja siis jõudsimegi selle hetkeni, kus tuli lasta pagasit läbi valgustada. Ma koguaeg mõtlesin, et oli nüüd mul vaja seda nii taljesse (khm, kellele taljesse, kellel lihtsalt nagu vorst kiles eksole, ma siinkohal tahan end meelitada ja väldin teise mõiste kasutamist. mis tegelikult ei tähenda, et teine väljend vale oleks :D) jakki selga panna. Seda pudelit polnud kuidagi võimalik peita ja nii ma salli ette sättisin etc.
See üks D-light oli muidugi nii ülimalt oluline laeva saada :)
Saime kajuti kätte ja muhelesime niisama. (kajuti veetsees võttis vastu meid põnev tervitus vene moodi).
Checkisin telefoni, et veel viimased hingetõmbed FBs teha, aga mida ei olnud, oli levi, internetist jm rääkimata. Laeval olime me juba Venemaa territooriumil, kohal olid sõnumid "teretulemast Venemaale", "osta reisikindlustus" ja "kõne hind on". Pekki, ma alles loen tekil vanalinna punaseid viilkatuseid üle, mis mõttes ei ole levi? Igatahes, kui asusin valima numbrit, et helistada, teatas venekeelne naisterahvas telefonis, et number valesti "võbran" ja üleüldse. Hämming kuubis.
Uudistasime laeva, shoppasime russkii standarti, manustasime seda rõõmuga ja nii see laevasõit läks. The usual :) Käibefraasideks said "NUKID!!!" (ehk siis rusikad kokku, kui miski oli kooskõlastatud omavahel :D), "bez more ne mogu!" ja "hiireke". Samuti oli missivõistlus, jagati tiitlid "Miss toimub 2011", "Miss sul viga on 2011" ja "Miss teed 2011". Mistereid ei valitud :)
Kogu tegevus laeval on praktiliselt vene keeles, samuti ka kõik võimalikud teavitused, mis siis kajutis kõlavad. Hommikul hakati 2h ette teavitama, et Sankt-Peterburg läheneb, et kiirustage, seltsimehed unetud, kiirustage! Aga ärge samas trügige, seda laeva saabumine siiski viibib etc.
Meie kohe saabumise järel maha kiirustama ei hakanud, vaid lasime ca tunni mööduda, et siis avastada imelist Venemaad :) Teadsime ju, et Venemaale minnes tuleb ka kella keerata ja irvitasime, et tuleb keerata 50 aastat minevikku. Veel ei teadnud, et krt see osutub ka tõeks :)
Laevalt maha ja siis leidsime eest uskumatult pika järjekorra, seisime oma tunni, kui vaatasime, et nii me linna ei jõua, sest meile kui viisavabadele turistidele oli kohustuslik (ja liikumist ka muidugi mugavdav)
city tour buss, mis pidi lahkuma ca 20 min pärast. Tegin eestlast ja jalutasin rahvasumma sisse ja valisin endale nurga taga oleva järjekorra, st meie kõrval olev järjekord, kus olime, hargnes nurga taga veel neljaks "kassaks", mis tähendas, et meie rivi ei liikunud üldse ja kõrval liikusid kogu aeg. Võtsin siis kõige kaugema rivi, mis oli ühtlasi ka kõige lühem ning truud reisisellid liibusid peagi minu juurde, et oisinasiinootadkassanäed!
See oli hea lahendus :) Muidugi aga hakkas silma ka kõrvalrivis seisvale mutile.Ega ta siis tagasi ei hoidnud ja õiendas muudkui vene keeles. Olen lihvinud perfektseks oma käitumise sellistel puhkudel ja teesklesin umbkeelset :) Tädi muidugi ei lasknud segada ennast sellest, lasi aga edasi, et noored niimoodi tulevad siia, temal on ei tea kui kiire ja tööle vaja minna ja üleüldse kõik on nõme ... keegi siis ütles, et õu, nad on eestlased ja ei saa sust aru, mis sa jaurad. Mutt kommenteeris, et küll siis kui vaja, aru saavad, ja kui ei taha, siis ei saa. Üldeüldse oli see jauramine tema poolt tegelikult mõistetamatu, sest ta seisis üldse teises rivis teise "kassa" juurde, aga see teda ei takistanud. Lasi mitte ainult meile, vaid ka teistele, kes nurga tagant edasi liikusid, kuni üks teine baaba närvi kaotas ja vastu plõksis, et mis sul viga on, sa ei seisa ju kahe kassa järjekorras. No see oli normaalne tädi juba :)
Saime passikontrolli tehtud, jooksuga bussi peale ja hoidsime bussi nii kaua kinni, kuni kõik neli peal olime. Mõned minutid hiljem olime Iisaku väljakul, algasime turistireisi ehk tegime palju pilte üks- kaks- ja kolmhaaval.
Ühesõnaga, see aeg, mis meile linna peal kolamiseks oli antud, kulges Nevski prospektil, Kaasani kiriku juures, Ermitaazi ümbruses, Neeva jõe kallastel ja hvakin postkontorit otsides. Kohalikku boršši sõime ka. See oli imemaitsev ja odav... hmmm. Räägivad ju, et Peterburg on kallis ja Moskva lausa maailma üks kõige kalleimaid linnu.
Postkontori lugu oli laushuumor. Nagu turist kunagi, oli vaja soetada magnetid-postkaardid eksole. Sest kunagi ammu, kui ma Venemaal käisin, siis mul veel ei olnud turisti kombeid ja nii nad teostamata olid jäänud. Moskva tripil aga ma ei leidnud postkontorit, et seda neetud kaarti postitada. Tol ajal ma pikemalt ei mõelnud ja saatmata ta jäi...
Peterburg. Postkaart - check! Postmark - njetu! Mitte ükski suveniiri pood, mis neid kaarte müüb, ei paku kaasa postmarki (mis mind eriti närvi ajab. See ei ole ju nii keeruline asi krt omale müügiartikliks võtta ja turisti elu ka veidi lihtsustada, aga hei, me räägime Venemaast siiski). Niisiis, suveniiripoodidest ei saanud. Ühest poest sain postkontori aadressi: Kazanskaja dom nomer tsetõõre. Kuna ma lähistel olin, kablutasin sinna, jättes ülejäänud tiimi shoppama. Avanes vaatepilt, kus mu ees oli normaalse või suuremapoolse postkontori ruumid - TÄIESTI TÜHJADE RIIULITEGA!!! Mitte ühtegi asja mitte ühelgi riiulil. See oli küll wtf ja dejavu-
recall ühes. Ent kahel pool seinte ääres olid kassad ja järjekorrad, midagi nagu ju toimub. Võtsin ühte sappa ja jäin ootele, samas nägin, et ei liigu siin küll midagi. See kassiir oli eriti aeglane ja eriti tõre. Kuna mul polnud aega seal passida, läksin rivile vahele ja küsisin, kas marke saab neilt. Kassiir moka otsast pillas, et ei saa, aga vbla teisest rivist saab (
yeah right). Aga sappa ma siiski võtsin ja tegin sama skeemi, et mõne minuti pärast läksin küsima. Sealt sain eriti jõhkra "Njet" ja küsimuse peale, kust ma siis saan, vaadati mind eriti "kriminaalse venemaa" pilguga ja midagi ta kobises ka stiilis "kustminapeaksinteadmajobu". Ma siis avaldasin oma arvamust ka selle kõige peale kõvasti eesti keeles ja lahkusin.
Sõbrad olid juba ootel ja uitasime linna peal edasi. Arvasin, et äkki toimib variant - küsi uhkest hotellist. Sest no seal peaks ikka olema. Preili administraator vaatas eriti suurte silmadega otsa ja ütles, et neil küll ei ole, pöördugu aga ma postkontorisse Kazanskaja uulitsal. Teavitasin, et neil nüüd küll ei ole. Preili helistas ja ei saanud kedagi telefonile :) Siis helistas kuskile mujale, kus poes pidi olema, andis mulle kaardi, kus see on ja kuidas sinna saab ja mis poe nimi ka on. Kõik oli ilus ja tore, ainult et see koht, kus pood pidi olema, oli terve bloki ulatuses remondis ja tellingute jm asjadega kaetud ja sinna ei saanud mitte mingi valemiga ligi (kuhu ta helistas, tekib küsimus???)
Närvid olid juba läbi nagu politseikoeral :) Mis mõttes on võimatu saata postkaarti või kirja? Piinlik oli ka, et sõbrad minuga niimoodi mööda linna jooksevad, et neetud postmarki otsida. Aga nad ei tahtnud mujale ka minna ja arvasid, et mängivad selle mängu lõpuni. Küsisime järgmisest suvalisest poest "atkuuda marki palutšat?" ja suunati peapostkontori poole. Leidsime selle ka lõpuks üles ja sealt siis ma õnnetud margikesed kätte sain. Potšta Rossii rokib küll sokid jalast. Daibohh kui need kaardid kohale ei jõua.
Selles peapostkontoris nägi muudki klikiaegset, alustades sprint-loterii piletitega, lõpetatades ümbrikega, mida mäletan lapsepõlvest. Nad kasutavad selliseid siiani!!!
Huumorilaks käes ja õndsus tagatud, et neetud kaardid posti sai pandud (sel hetkel kadus küll postkaardi saatmise rõõm ära), külastasime ka lähimat keldripoodi "Pakupki" (või oli see "Produktõ"?) ja leidsime igasugu imevigureid müügilt :)
Igatahes, imeline Venemaa õigustab oma nime küll. Jalutasime veel ja veel. Tore oli ja üleüldse.
Rahvas vaikselt väsis ja nälgis, seega tegime taaskord kohvikupausi ja siis oli aeg minna bussi peale ja sadamasse, kus ootas ees taaskord metsikpikk järjekord, et passi templit saada ja laevale minna.
Väike russkii standart, väiksed võikud ja tuju oli jälle hea :) Õhtul külastasime ka kruiisika šõu programmi ja oma nime ta väärib küll - šõud oli seal rohkem kui rubla eest :) Et mitte valet muljet asjast jätta, siis kommentaariks veel nii palju, et asjad käivad ikka vene moodi ja see on huumor, puhas (äratundmis)rõõm :)
Kajutis vallandus mängupõrgu ja mingil ajal öösel keerasime magama ära.
Hommikul pidin mina kiirustama tööle, seega ronisin varakult maale pääsejate järjekorda, mis eristati muust fuajeest lindiga. Ilus ja mõistlik jne, aga väikene aga oli seal juures see, et lindiga eraldatud järjekorda ja tunduvalt ettepoole jõudsid ka kõik lifti ja treppide kasutajad ja mina dumbass jäin muudkui tahapoole. Närvi ajas noh, sest mul oli sigakiire tegelt.
Eesti pool passikontrollis tegin ise seda mutti, kes eelmisel hommikul järjekorras õiendas :) Kahest tondist saime lahti, sest ilmselgelt on venelase jaoks raske aru saada passikontrollis siltidest "EU citizens only" ning "All passports", sest terve hunnik neid ronis EU rivvi ja siis vaene piirivalvur tegi oma protseduuri miljon aastat. Ja ma olin närvis. Kaks tükki kupatasime minema oma rivist :) vaatamata nende argumentidele, et näe need kas seal ees ei ole ka EU kodanikud. Nende kuradi kahega läks päriselt ka miljon aastat, samas kui viimaks järjekord minuni jõudis, sain ma kolme sekiga sealt edasi. Jooksuga esimesse suvalisse taksosse ja õudväsitav tööpäev võis alata.
Aga ma ütleks, et ma seda Peterburi kruiisi teeks veel. Linn on vaimustavalt ilus ja ei jõudnud ju shoppamiseni seekord. Seda viga tuleb parandada.
