Saabusime Oslosse pealelõunal, pärast seda kui olime maandunud Rygges ning bussiga tunnikese linna sõitnud, ja esimese asjana võttis meid vastu tiiger.
Bussijaam on Oslos kenasti rongijaamaga ühendatud ja sealt on oluline väljuda peauksest ehk Karl Johani tänavale. Edasine on kökimöki. Meil oli teada aadress ning rongijaamast ostsime kaardi ka (sest preili "kogun kõikide külastatud kohtade kaarte" ei tulnud selle peale, et kodust kaart kaasa haarata) ning hakkasime orienteeruma.
Aadukene, kes mind igaveseks maha on jätnud ja Norra ära kolinud pereelu elama, ootas meid külla. Õigem on tegelikult rääkida sellest, et härraga mõtlesime teha kiire Skopje reisi läbi Stockholmi veel sel sügisel, aga soovid läksid suureks ja ajagraafik ei mahutanud enam jne. Aga uurisime erinevaid odavlennufirmasid ja hindasid ning härrale jäi Ryanairi 15 euro kampaania kripeldama. Nii ta mulle helistas, kui ma peale mandlioppi kodus surin, et kuule... helista aadule ja küsi, kas ta meid külla ei kutsuks?
Mis seals ikka, helistasin. Ja kutsus :)
Me seekord reisisime stiilselt. Mantlites ja käsikohvriga ja viisakad inimesed ikkagi. Käsikohvriks otsisin oma kapist välja ema kunagi ostetud kohvri.. No et oleks ikka väike ja kindel, et Ryanairi nõuetele (loe: piirangutele) vastaks. Selle kohvriga sai nalja. Ma ise olen umbes 2 korda kasutanud seda - maalt asjade Tallinna kolimiseks eelmine sügis ning üürikorterist ümberkolimiseks oma pessa kevadel. Mõlemad korrad nägin selle kohvri lukustamise-avamisega kurja vaeva. Ja härra pakkis kenasti reedel kohvri kokku, kui ma veel tööl asjatasin ja tuli minu juurde, et siis koos lennujaama saaksime minna.
Lennujaamas on teatavasti turvakontroll. Minu meigivahendid olid jäänud ka kohvrisse ja nüüd paluti need sealt välja tõsta. Mida me ei suutnud teha :) Sest see kohver ei tulnud lahti! Peal oli nimelt koodiga värk ja no ei avane lihtsalt. Tuleb välja, et ju siis on mingi kood peal, mida me ilmselgelt ei tea, sest me proovisime mõndasid variante :) aeg tiksus ja turvakontroll oli ka resoluutne. Kolm korda käis me kohver masina alt läbi ja ikka tuli vastus, et ei, ikka tuleb lahti teha. Härra küsis neilt siis kääre, et noh, lõhum eluku ära. Sekkus teine töötaja, kes küsis, et kas pärast kinni ka saame. Me uskusime, et ilmselt mitte. Käis ka uuesti kohvriga masina alt läbi ja lubas meil minna.
Ryanairi pardale minemise saba juba lookles ja võtsime end rivvi. Härra asus siis uuesti muukima ja sai koodi kätte kah :) Sama koodi, mis ta esimesena oli proovinud ja mis turvakontrollis ust ei avanud :)
Igatahes, saime jälle naerda ja reisierroritesse uue nalja juurde.
Oslos võtsime Karl Johani tänava (suundub kuningapalee juurde) otsa ülesse. See oli siis kohe rongijaamast väljudes otse eksole. Tiigrist mööda ja tuld. Ja nii me vaikselt nohisesime tulla ja ma muudkui idurdasin, sest vaja oli pilti teha. Südametega ja ilma. Trollidega ja skulptuuridega. Ilm oli võrratu ja meil otseselt tuli takus ei olnud.
Vaatlesin siis rahvast tänaval ja veendusin, et riietuse poolest on nad igavad. Ühelgi neiul polnud jalas mustrilisi... isegi mitte värvilisi sukki. Ainult musta värvi. Mina oma Pariisi-teemaliste sukkadega olin seega vaatamisväärsus omaette. Päris naljakas oli vaadata reaktsioone ja jälgida, kuhu pilk suundub. Vahiti jalgu muudkui, osad näöitasid näpuga ka :)
Aga värvid on neil tänavapildis olemas küll. Igal pool ja see on ütlemata tore. Juurde andis palju ka kollane sügis.
Porchesid oli neil ka seal silmatorkavalt palju. Muigasime, et tea, kas soodushinnaga müügis või mis?
Aadu jõudis kaks minutit peale meie maja ette saabumist jõudis Bassuga jalutamiselt koju ka aadu ise. Lubas tuppa ja puha :) Näitas valdused ette ja juhatas meid oma sviiti.
Me küll tegime härraga konstantselt nalja, et järgmistele külalistele preili M-le ja Helisele teeme ikka põhjaliku ülevaate, kuidas vastu võeti. Et pandi põrandale magama. Et eelrooga ei olnud ja kolmekäigulist sööki sai ainult esimesel õhtul. Jne :)
Igatahes, aadu ja härraga tegid kerge rummikoolad ja siis otsustasime minna linna vallutama. Aadu mõtteis mõlkus New To Oslo sotsialiseerumisüritus, kuid seal rahvast nappis ja siis tegime küsimuste-vastuste vooru linna vahel (peamiselt Aker Brygges) jalutades. Ja küsimustevoor tähendas seda, et aadu uuris härralt kõike :) Sellal, kui mina muudkui üritasin pilti teha.
Tegime mõnusaid ringikesi ja vaatlesime erinevaid nurgataguseid, kui mu kinnas jalutama läks. Asusime kolmekesi teda jälitama - hargnesime ja asusime käidud radasid üle otsima. Hulkuv kinnas hüppas välja käekotist voodrivahelt...
Et vaikselt kiskus jahedaks, ikkagi öö käes juba, siis liikusime kodupoole tagasi.
12.10.2013
Hommikul ootas meid kaetud laud, saime norralikult kõhtu kinnitada. Ma õppisin ära uued nipuid ja poest hiljem otsisin vastavaid materjale kaasa ka. Saame härraga norra õhtu teha nüüd kahekesi ja meenutada reisimuljeid :D
Seejärel läksime härraga linna peale. Aadu toimetas Bassuga ja abikaasa Erik tegi tööasju. Seega saimegi omavahel hulkuda.
Selliseid koledusi on Oslos pea sama palju kui Porchesid. Erinevaid elektriautod ja üks koledam kui teine.
Suundusime uuesti Aker Bryggesse ja seal nurgas ootas meid Nobeli keskus. Piilusime sisse muidugi. Muidugi oli seal suveniiripood, sellist pluusi oleks minu ja härra ühisloomele küll ühel päeval vaja...
Aga mis veelgi põnevam, seal oli ka näitus "Mida me sööme?" ja erinevad stendid piltidega erinevate maade perekondadest ja nende nädala toidukraamist. Väga lahe ülevaade.
See nt on perekond Bhutanis - 13 inimest vahmiilis ja nädala toidu eelarve on 5.03 dollarit!!!
Samas, kui kalleim perekond elab Norras, kus viiele inimesele kulub nädalas 718 dollarit. Misasja?
Eestit kahjuks välja toodud ei oldud, valdavalt olid seal vahemikud 250-400 dollarini nädalas ja riigid Kanada, Austraalia, USA jne.
Et öösel nägime Aker Brygges nii palju ägedaid skulptuure, oli vaja ikka päevavalguses ka neid uudistada. Sain nii mõnedki ägedad pildile püütud.
Ja südameid seal Oslos jagub. Neid kleepse nägin igal pool.
Aker Bryggest hoidsime Akerstadi poole, et minna vaatama kindlust. Seal saab territooriumil tasuta jalutada ja sügiseselt leherohkelt kollane ja ilus oli seal. Meie läksime kindlusesse sisse ka ja see maksis kahele inimesele 120 NOKi.
 |
| torukübar :) |
Üks, mis huvitav Oslos... Seal nägin päris palju naisi vahtkonnavahetuses mundris seismas-marssimas. Ma ei ole naisi kuninglikus vahtkonnas teistes riikides kohanud.
Kindlus oli mõnus jalutamine. Ruumid soojad ja kutsuvad, erinevalt paljudest teistest kindlustustest, kus käidud.
Oslofjordil toimus mingi purjeregatt ja neidki oli mõnus jälgida nii tänava pealt, kindlusest ülevalt kui kindlusmüürilt.
Kindluseaknast alla vaadates nägin ühte kändu, millel süda sees. Ma pidin selle muidugi ju üles leidma!
Edasi liikusime ooperimaja suunas. See on neil ultramodernne hoone, katusel saab ringi peale teha ja muudkui treppidest ronida. Seekord sinna ei läinud, imetlesime eemalt. Sest pean pattu tunnistama, jalad lõid tuld. Ma olin ju ilu nimel taas kontsakingadega reisile läinud ja need onküll sussid jalas, kuid pikemal jalutamisel... no nii 21000 sammuga päevadel nagu meil Oslos kujunes, hakkas nagu jalale.... imelik.
Härrag ka just ülemäära ei kippunud sinna minema jalutama, kuigi ma olin tegelt nõus.
Otsustasime hoopis vaikselt kodu poole tagasi orienteeruma, ent mitte taas Karl Johani tänavat pidi, vaid et valime muud tänavad. On huvitavam.
Nii me leidsime end ühtäkki ühe taiwani restorani eest, kuhu aadu ja erik mind eelmine kord Oslos sööma olid toonud. Et on üks odavamaid kohti Oslos. No muidugi me läksime sisse jalga puhkama ja midagi hamba alla saama.
Ümber restorani nurga oli aga üks eriti äge Hong Kongi pood, kus müüdi kõike, alates spetsiaalsetest toidunõudest kuni toiduainete ja toorikuteni välja. Me käisime ringi, uudistasime ja valisime ning otsustasime kaasa viia endaga lauanõusid sushi serveerimiseks ning proovida ka midagi söödavat. Selleks valis härra välja friteeritud oad.
Üritasime siis maksta kaardiga ja nagu hiljem aadu kinnitas, siis Oslos on väga palju poode, kus saab maksta üksnes Norra pangakaardiga. Pekki noh. Meil muidugi liiga palju sularaha just ei olnud. Arve oli 62 NOKi ja meil oli ca 56 vms. Ilmselt oli kassas omanik, kes selle naerusuil vastu võttis ja ütles, et on ok. Pakkis kaunilt ostud ära paberkotti, lisas juurde veel komme ka.
Ja need oad oli oi kui head. Nosiks praegugi.
Härra proovis Ass õlut.. okei, tegelt oli Aass. Mõte jääb samaks.
Ja siis möödusime ühest tõeliselt ägedast kontorist, kus klaasidel oli palju mõtteterasid.
Suundusime muudkui kodu poole. Väljas juba kiskus hämaraks. JA tänav, mid amööd atulime ehk shopping street of Oslo vol.2 pakkis oma laata kokku. Me teadsime, et päeval pidi olema suur melu linnas, kuid valeandmed olid need. Nee dolid kohe aadu kõrvaltänavas.
Prl M ja helis, hoiatussõnad vol 2 - saate valeinfot :))
Taaskord jõudsime koju, et kaetud laua taha maanduda ja õhtu lõppes diivanil filmiõhtuga. Välja ei viitsinud keegi minna, jalad vajasid massaaži, mida härra lahkelt ka pakkus mulle.
14.10.2013
Hommikusöök ja valmistumine linna peale minekuks. Seekord võtsime kampa ka aadu koos Bassuga. Et Vigelandi skulptuurpark asub pisikese jalutuskäigu kaugusel, siis "aadu reisiprogrammi" alusel sinna suundusimegi.
Tegim emuidugi kõikvõimalikke poose järgi.
Natuke jalutasime veelgi, enne kui tagasi suundusime. Üks surnuaed oli hea rahulik koht.
Tagasi kodus kupatasime Eriku toast välja, et minna kambaga kõik koos (loe: et Erik autoga viiks) Ekeberg parki. Seal avati paar nädalat tagasi skulptuuride park ning hea mõnus jalutuskäik. Mida me ei osanud oodata, oli eesavaneb totaalne õudus. Tunne oli, et nagu Laadapäevad meets Paunküla väljanäitus meets Laulupeo rongkäik. Rahvast oli metsikult. Kõik sebisid kõikjal. Kõik olid jalus. Kõik käisid üle muru.
Aga vaated linnale olid ilusad, enne kui me parki puude vahele jalgradadele suundusime.
Skulptuure oli seal igasuguseid :)
Kogu suurt ringi me ära ei jalutanud, noorpaaril oli tegemist beebiga ja too muutus rahutuks. Suundusime tagasi autosse ja seekord jäi Ekeberg pargi metsa osa avastamata. Uudistes siin hiljuti kirjutas, et seal harrastavad geid käia seksomas, seetõttu pandi sinna spetsjomm linnukastid vms, mis on täidetud tasuta kondoomidega nende jaoks. Me ei saanud seda fakti seekord kontrollida :)
Aga autoga viidi meid nüüd hoopis Grüner Lokka linnaossa. Me väljusime seal, et veidi ringi patseerida ja noored sõitsid koju ära. Meie suundusime jalgsi pärast kodupoole.
Grüner Lokka on aga mõnusalt värviline ja kohvikutega tihedalt põimitud boheemlaslik linnaosa. Sattusime ka pühapäevasele kirbukale ja sealt ma juba tühja käega ei lahkunud.
Väikse kosekese leidsime sealtsamast. Muidugi vaja pilte teha.
Kõikvõimalikke tabalukke oli sild muidugi täis. Otsisime õigeid nimetähte ja leidsime ka. Enda initsiaalid leidsin ka ja selle pildi tegemist härra ikka üritas mõnuga takistada. Et räägi välja, kesse Jaan või Jaanus sul on :)
Erinevaid pargipingipilte sain teha rohkelt. Härraga meil paar korda oli pilditegemise pahandus :)) Millised kohutavad suhteprobleemid eksole. Mina tegin pildi ja näitasin konseptsiooni. Et palun tee siit selle nurga alt ja katsu rihtida, et see või too pildile ei jääks.
Ja mida teeb härra? Maetrso arvab, et tem ateab, kuidas teha :)) Uskuge, ma pahandasin :)
Meie dialoogid sel teemal:
herz: "tee palun nii, nagu ma näitasin."
härra: "kunstnik ise teab, kuidas teha"
herz: "härra kunstnik, see on tellimustöö. te peate klientide hoidmise nimel tegema soovide järgi."
härra: "kuule, kui sa oleksid juuksuris ja paluksid soengut teha, siis juuksur ka vaatab, et see soeng ei sobi sulle üldse. ja teeb ise.."
herz: "mismõttes???"
:))
Ühesõnaga, härra kordas hiljem pidevalt, et kõik on hästi kuni pildistamiseni :) Et välk ja konseptsioon, need ajavad tülli :))
Koju jõudsime taas hämardudes. Sõime õhtust ja lobisesime pikalt. Härra uuris-puuris Eriku tööd ja hobi pikalt, kuni me aaduga naistejutte lobisesime. Nii hea oli teda näha pikemalt kui 30 min, mis meil Tallinnas tavaliselt on.
14.10.2013
Et meie lend läks suhtkoht varakult, st ärkama ja väljuma pidi varakult, siis hiilisime ringi, sõim ekiire võiku ning jätsime pererahva tuduma. Elutempo käib lapse järgi eksole.
Marssisime rongijaama ja Oslost jäi meid saatma taas pilk tiigrile. Seega tulles ja minnes, tiiger. Check.
Sõitsime rongiga Ryggesse, transfeerbuss viis lennujaama treppi ja seal ootasime veel veidi, et siis lennukile pääseda. Too sindrinahk aga hilines. Oligi nädalavahetus jälle läbi.
