Selja taga überpikk ja ebamugav päevane lend Amsterdamist Atlantasse, kus sõba silmale saada oli raske ja videosüsteem elnnukis ei funktsioneerinud kah, saime asuda tollisappa. Kaks korda sõrmejälgi ja näokujutist (sest keegi oli mind Air France lennule reganud ja "that's not your fault, I'll scan you all over again") ning küsimusi kes oled, kuhu lähed, kauaks jääd, ära ka lähed (turist, brasiiliasse pliis, one day, yes of course) lubati USAsse. Et ma korra varem olin ju ka USAs käinud ja tollest ajast kenasti 10-aastane viisa eelmises, juba kehtetus passis ootamas, siis ei hakanud mina uuesti lõivu maksma ega oma elu lihtsustama ESTAga. Ei, aitäh, ma tulin kahe passiga. Mõnes kohas sain sellega muidugi segadust ka külvata ja muidugi ükski self-service automaat sellepärast mul ka lennule checkimist teha ei lubanud, vaid pidin ikka ja jälle teenindaja poole pöörduma.
Esialgu meil kaartigi polnud ja oma hotelli otsisime kohalike abiga ja eelprinditud kaartidega. Tegime väikese ringi ümber kvartali ja leidsime ikka üles. Teel lennujaamast linna oli vahepeal päevast öö ka saanud, kuigi sõit polnud üldse nii pikk.
Sättisime asjad tuppa ja läksime välja. Minu soov oli veid jalga sirutada, teised tahtsid hädasti sööma minna. Nii nad Rock Cafesse kadusid ja ma jäin siis jalutama. Hotell oli lähemal vaatlusel paarisaja meetri kaugusel ümber nurga metroopeatusest ja ega linn väga suur tundunudki. Ses suhtes, et mida Atlnatas teha või vaadata?
Oli küll juba kottpime, kuid linn tuledesäras. Väga palju jõulu vaatas vastu ja et ilm oli võrratu, sain muudkui pilte klõpsida.
Leidsin end ühtäkki Centennial Parkist ehk siis olümpiapargist ja seal oli väga kena. Jalutasin ja vaatlesin ja ohkasin omaette võlutult. Taamalt kõlas muusika ja oli avatud uisuväljak.
Ma ronisin hoopis vaateratta otsa ja tegin oma 5-6 tiiru sellega, enne kui välja kupatati. Ülevalt paistis kõik see jõul kaunilt kätte, taustaks kõrghoonete peegeldused. Nii ma seal ringlesin ratta peal ja unistasin härrast. (õnneks oli hotellis wifi puhta tasuta ja nutikas telefonis skype olemas).
Üksinda on aga igav ringi tatsata ja kulgesin hotelli tagasi. Tüdrukud juba olid tagasi kõik ja dushi all sai üles soojeneda ka. Ega soojale maale minemiseks ju palju soojasid riideid kaasa võeta, eksole.
Ja kui voodis teki all unelesin ja aknast välja vaatasin, sain imetleda kaunist vaadet...
26.11.2013
Ärkasime, sõime rahulikult hommikusööki ja väga ei kippunud õue. Seal nimelt lahistas vihma sadada!!! No misasja?
See on vana tõde, et kui reisil on ilm ilus, olgugi pime juba ja öö käes, tuleb minna ja teha pilti. Sest tegemata pilti kahetsen pärast kõige rohkem.
Metroopeatuse vastas tuvastasin öösel kaubanduskeskuse ja suundusime läbi vihma seda uurima. Selgus, et seal on rohkem nodipoed ja söögikohad, shoppingut üldse mitte. Seal ringi sebides, oli vaja ikka teha eestlaslikke remarke, kui jõulukuuse all ühed poseerisid ja pildistasid. Nimelt E küsis meilt kõlaval häälel, et kas teeme ka puu all pilti? Mille peale inimesed pead pöörasid ja küsisid: "Eestlased?"
No muidugi... Hemingway oma headuses, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane... Saime siis nendega jutule ja selgus, et nemad just lõpetasid oma Brasiilia reisi ja ootavad lendu Atlantast läbi Amsterdami koju. Saime siis usutleda, et keskusmis ja vastused stiilis Rios on kolm päeva sadanud, ei kõlanud just kõige paremini.
Tore seltskond oli ja saime kõiksugu küsimused uuritud ning pealekauba veel nende viimased reaalidki taskusse, läksid teed lahku. Meie siis läbi vihma otsustasime üles otsida Coca-Cola muuseumi ja sealt vihma eest varju otsida.
Muuseumi me leidsime ja sisenesime võlumaailma. Ega ei oskakski soovitada teistele Atlantasse suundujatele, et mida seal muud teha. Väga palju just Atlantas endas teha pole. Linnast välja jääb üks äge mäe sisse kujundatud skulptuuride park, selline mount Rushmore Atlanta versioon, aga sinna me seekord ei jõudnud.
Jäi siis Coca-Cola muuseum, kus saab päris palju ringi vaadata.
Erinevad kinod, nii CC parimate reklaamidega üle terve maailma kui ka 5D kino CCst endast. Lisaks ajaloost erinevad saalid ning parimaks osaks vast 100 Coca Cola company toodangut maitsmiseks taaskord üle maailma. Ka Eesti oli esindatud Fantaga.
Kui CC muuseumis olime lõpetanud, suundus muidugi väljapääs läbi nännipoe. Ohihsand kui palju ägedaid asju seal oli ja seal veetsime veel kena tunnikese. Hädasti oli kõike vaja. Ja erinevaid ägedaid magneteid oli seal lademetes, ma ei suutnud väga valida ja võtsin mitu tükki. Mis teha, kui mulle selline haigus on külge hakanud.
Peale muuseumit, mille ümber õues oli lademes suuri jõulukuuse pallikesi, superägedad, oli vihm ka järele jäänud ja sai pilte teha. Jalutasime taas Centennial Parkis ning võtsime suuna hotelli poole. Meie lend oli alles poole öö ajal ja aega maailm. Sest noh, Atlantas pole väga midagi teha eksole. Iseenesest on tegu USA ühe suurima ümberistumise lennujaamaga, kuid linnake selline tagasihoidlik.
Käisime veel söömas ja kirsiks tordile ikka cheescake ja ma pean ütlema, et mida rohkem ma välismaal käin ja originaalis asju söön, seda vähem on mul soovi Eestis üldse midagi osta või süüa... See juustukook oli lihtsalt imeline.
Hotellis tegin veel kiire skype-kõne kalli härraga ja siis võtsime oma pagasi, et lennujaama suunduda. Ega me pikalt pidanud seal väga passima. Niimoodi aega parajaks tehes ja juttu ajades, möödus meist taaskord üks eestlane. Maailm on väike.
Peagi oli aeg lennukisse minna, öise pikapika lennu eelis on mugavas poosis olles uni. Magasin üsna hästi ja olimegi kohal. Sellest juba järgmises postituses.
