Täpselt kolm aastat on mul reisimises ja siia blogimises paus olnud. Tõele au andes ei ole ma enam jõudnud pisikesi Läti või Pihkva ühepäevareise kirja panna nagu ma vanasti Helsinki poodlemisereise üles tähendasin. Neid on ikka vahepeal olnud. Kasvõi sel samusel 2019 aastal 3x Pihkvas käidud ja 1x Riias Rammsteini kontserdil.
Aga nüüd Aserbaidžaani juurde.
25.09.2019
Kahe lapse ema ja nais(väike)ettevõtjana reisiks valmistumine on hoopis teine tera. Varasemalt ei olnud mul vaja rööprähelda pereliikmetega ja end surmväsinuks rääkida samadel teemadel, et ära kakle, ei löö, tee õele/vennale pai, koristage oma mänguasjad, peske hambad, pange end riidesse, pange asjad tagasi kokku jne jne jne. Kodu säilitamine ühes tükis on juba kõrgem tase, samal ajal kellegi riidesse saamine, toast välja saamine ja asjade kokku pakkimine - selle taseme nimi on emadus.
Seega esimest korda suundusin reisile NULL ettevalmistusega. Ei jõudnud ma uurida sihtkoha infot ega pakkida kohvritki ette. Ja oma peegelkaamerat, truud reisikaaslast, ma samuti seekord kaasa ei paki. Esimest korda suundun reisile vaid telefonile lootma jäädes. Niiet kõik selle reisi pildid on tehtud mu uhiuue Huawei P20 pro telefoniga + mõned klõpsud härra Iphonest.
Ärkame hommikul, pakime lõpuks reisikohvri, seejärel pakime lapsed riidesse ja autosse. Kui lapsed õpuks majast välja saan, kulub veel pooltund, et maja ka ära koristada. Mulle väga meeldib tulla puhtasse korrasolevasse koju.
Nibin-nabin kella 12ks jõuame lastega Tartusse ja anname lapsed üle vanaemale nädalaks. Ma tean, et paljud rändavad koos lastega ringi, aga mina tunnen, et vajan ka puhkust. Tahan, et nad oleksid suuremad ja ilma kaklemisteta ja jonnimisteta saaksime koos perega reisile minna. Niikaua jäävad nad vanaema seltsi. Seekordne reis on meil härraga üldsegi pulmareis. Aasta tagasi peale pulmi algas kibekiire aeg, mis pole tegelikult seni veel mööda saanud (üle aasta hiljem), aga kui me jõuga endale puhkuseaega ei võta, siis seda ei tulegi ja läbpõlemise oht kasvab.
Auto jätame ämma-äia juurde ja äi viib meid bussijaama ära. 12.30 bussiga stardime Tallinna lennujaama. Jõuame kiirelt kenasti kohale ja kolme aastaga on lennujaam mõnusasti muutunud. Nii armas, hubane ja äge on ta!
Liiga palju ootama ei peagi, juba on pardalekutsung ning stardime Riiga. Edasi on ootamist üle 4h. Teeme mõned reisinapsud ja et härral on kaasas sülearvuti, siis kasutame aega praktiliselt. Mina olen selline, kes pidevalt oma postkaste puhastab ja rämpskirju kustutab. Härra postkastid samas ajavad üle - nii isiklik kui ettevõtluse postkastid tal kummaski üle 3000 lugemata kirja. Nii ei leia ta tähtsaid kirju üleski, ainult igasugu kettkirjad ja firmade pakkumised. Võtsime koos ette suure puhastustöö ja eemaldasime tema meiliaadresse hulga erinevatest listidest. Üle aastate oli esimest korda selliseks tegevuseks nüüd parasjagu aega. 4h lippas kiiresti.
Liiga palju ootama ei peagi, juba on pardalekutsung ning stardime Riiga. Edasi on ootamist üle 4h. Teeme mõned reisinapsud ja et härral on kaasas sülearvuti, siis kasutame aega praktiliselt. Mina olen selline, kes pidevalt oma postkaste puhastab ja rämpskirju kustutab. Härra postkastid samas ajavad üle - nii isiklik kui ettevõtluse postkastid tal kummaski üle 3000 lugemata kirja. Nii ei leia ta tähtsaid kirju üleski, ainult igasugu kettkirjad ja firmade pakkumised. Võtsime koos ette suure puhastustöö ja eemaldasime tema meiliaadresse hulga erinevatest listidest. Üle aastate oli esimest korda selliseks tegevuseks nüüd parasjagu aega. 4h lippas kiiresti.
Lõpuks sai kell 22.45 ja suundume taas AirBaltic lennukisse. Mõlemal lennul, nii Riiga kui Bakuusse oleme saanud istekohad viimasesse ritta. Nunnu.
Härra magab terve lennu maha, samal ajal kui mina vähkren ja nihelen koha peal ega leia head poosi.Tavaliselt on vastupidi, ma olen lennukis kuldmagaja.
Kohaliku aja järgi kell 3.55 saabume üle Kaspia mere nurga lennates Bakuusse.
Enne veel, kui taksoga hotelli sõidame, seisame burkadega rivis telefonikompanii leti ees, et kohalik SIM kaart osta ja aktiveerida. 46 Aserbaidžaani manatti (ca 23 eurot) maksame selle eest, et internetti oleks lõputult. Tellime lennujaamast omale takso, saam teada, et meie sihtkohta sõidu hind on 26 manatti (ca 13€) ja kui taksojuhi juurde jõuame, hakkab pihta. Ei, selle raha eest küll vanalinna ei saa. Seal on sissesõidumaksd ja tee peal teemaksud jne. Lõpuks lepime kokku hinnaks 30 manatti ja saame liikuma. Omavahel härraga kirume, et on ikka ha bisnes küll. Esimene nö ülemaksmine tehtud, taksosõit maksab Aserbaižaanis ikka palju vähem, aga nad kõik on õppinud turiste koorima. Terve reisi jooksul vaatamegi, et kõige nõmedamad seal riigis ongi taksojuhid, parajad aferistid, raharöövlid ja liikluses jobud. Aga sellest edaspidi.
Sõidame läbi öise Bakuu vanalinna suunas. veel on pime, kell hakkab 6 saama. Ilus, puhas ja kallis tundub, sest sõit möödub ülikallite brändidega pikitud bulvareid pidi. Palju rohelisi parke ja alleesid on siin linnas. Takso ise, millega sõidame, on muhvimobiil, sellised nadu Londonis on. Ja oh imet, taksode peal ongi kirjas, et London Taxi. Me ei saagi teada, miks neid Bakuus nii palju on. Need ongi ju Londoni kaubamärk.
Ka siin linnas on muidugi TrumpTower, mille isehakanud giidist taksojuht uhkusenoodiga hääles välja toob. Möödume ka tohutusuurest olümpiastaadionist, mis nüüd jõude seisab ja selle kõrval olevast linnakust. Kõik need majad lõputuarv korteritega on tühjad nüüd! Milline raiskamine. Samas elab Bakuus üle 9 miljoni inimese ja terve suur linnak olgu pigem tühi, kui et normaalse hnnaga kortereid ära müüa?
Bakuus on kõik suurejooneline ja luksuslik. Nii palju hoonekomplekse on massiivselt suured ja pargid nende ümber veel suuremad. Ainult vaata ja imetle. Rahaga siin linnas kokku pole hoitud ja raha lõhna tunneme linnas veel palju palju.
Jõuame vanalinna ja seal on autoga üks suur tiirutamine. Vanalinn on kindlusmüüriga piiratud ümmargune ala, tänavad kitsad ning ühesuunalised. Palju on kitsaid trepiastmeid ja ronimist. Selline sigrimigri ja ekslemine tagahoovides. Äge!
Meie esimene öömaja asub samuti kitsal peidus olevas tänaval läbi teiste inimeste hoovide ja usteesiste. Mitte ühtegi silti ega viita, isegi mitte hotellinime maja peal!!! Iseseivalt seda kohta me küll üles poleks leidnud, taksojuht helistas minu antud numbril ja admin ootas tänavanurgal meid. Teeme chekk-in ja suundume ära tuppa.
Õite huvitavasse kohta oleme seekord sattunud :) Valisime ka veidi soodsama hinnatasemega koha, sest jõudsime alles hommikul kohale, öö jääb väga lühikeseks. Toas pole aknaid ega toole. Kaks voodit kokku lükatud. Seinad ksotvaad läbi ja vannitoas on pisike aken sisehalli!!! Miks :) Iga toa uks koridori peal on isemoodi. Vähemalt meie uks pole klaasist. Nendel seal toas pole üldse privaatsust. Ära muiatud, jääme magama.
26.09.2019
Kell 10 ajame end üles, et jõuda veel ruttu hommikusöögile.
Kõht saia täis (ja see on aserite norm, kilodeviisi saia süüa) suundume linna avastama. Ilm on suviselt soe ja panen omale selga üha armsa kärtspunase maxikleidi. Kohe oma pisikeselt kitsalt sisehoovide tänavalt välja keerates vanalinna müüriäärse tänava suunal, satume Jaapani turistigrupi ette, kes agaralt seda pisikest tänavat pildistavad. Astume siis mu kleidi lehvides sinna suunda ja fotokad ainult klõpsivad. Nagu mingi staar oleks välja tulnud. See oli väga naljakas olukord.
Kõht saia täis (ja see on aserite norm, kilodeviisi saia süüa) suundume linna avastama. Ilm on suviselt soe ja panen omale selga üha armsa kärtspunase maxikleidi. Kohe oma pisikeselt kitsalt sisehoovide tänavalt välja keerates vanalinna müüriäärse tänava suunal, satume Jaapani turistigrupi ette, kes agaralt seda pisikest tänavat pildistavad. Astume siis mu kleidi lehvides sinna suunda ja fotokad ainult klõpsivad. Nagu mingi staar oleks välja tulnud. See oli väga naljakas olukord.
Olen veetnud Bakuu tänavatel täpselt 5 minutit, kui silman midagi, mida ma nii kodus kui siin, aserite juures, südamest armastan. Samovarid! Hiigelsuured, tavasuured, igas mõõdus ja kujus. Ja palju, neid samovare on igal pool palju! Olen hämmingus!
 |
| Linnumaja |
 |
| Jalakäijate tunneleid on palju kiirteede alt läbi minemiseks. Ilusad puhtad läikivad! |
 |
| Little Venice Bakuus |
 |
| Modernsed Flame towers kõrgumas vana linna kohal! Aserbaidžaan on tulemaa ja sellest tulenevalt ka leegikujulised pilvelõhkujad. |
 |
| Uus tohutusuur kaubanduskskus. Ei olnud veel valmis |
Niimoodi ahhetades jalutame ja jõuame kohe Kaspia mere veepiirile ja rannapromenaadile. Siin laiutab suur ja majesteetlik (nagu nii paljud asjad Bakuus ja Aserbaidžaanis, ma teadlikult rõhutan neid kaheks) park, nimega Hilli park.
Siin on jahtklubi ja uhked hooned. Purskkaevud ja palju rohelust. Siin on mini-Veneetsia! Just selle nimega! Saab gondliga tiigi peal ja sildade all sõita. Kõik on äärmiselt puhas, igal sammul harja ja kühvliga inimene. Sotsiaalsed töökohad, muigab härra mul.
Liigume tagasi vanalinna müüride vahele otsima turismiinfopunkti. Niisama jalutada on ka tore, aga tahaksime saada soovitusi. Telefonist kaarti vaatame niikuinii koguaeg. Igal sammul on kohvikud või teepoed ja nendes muidugi rohkelt samovare. On Tuula toodangut ja on Iraanist tooduid. Igal pool samovarid sumisevad ja pakutakse teed. Tellimegi siit-sealt samovariteed ja selle asemel, et siis seda samovarist võtta, kaob teenindaja kööki ja naaseb sealt teeklaasidega. Ma kahtlustan, et need teed tulevad siiski veekeedukannust, mis on nõme. Ma just tahaks näha, et samovarid ka sihtotstarbeliselt töös on.
 |
| Muinasjutud jalakäijatetunnelis |
 |
| Muinasjutud jalakäijatetunnelis |
 |
| Muinasjutud jalakäijatetunnelis |
Samovarifännina on mul siin päris raske olla :) Ma mõtlen oma kollektsiooni peale kodus ja siin on nii palju selliseid samovare, mida Eestist leidnud ei ole. Hinnad on samuti krõbedad nagu Eestiski.Ma tahaks neid kõiki omale koju siit kaasa osta. Ühe pisikese ostangi (55 AZN). Härra on vastu, aga peame pikki läbirääkisimisi. Eelkõige on takistuseks meie pagas. Tulime kahepeale 1 kohvriga, et no ei hakka ju hulluks minema eks. Viga! Ühe teise nunnuka jätangi seepärast ostmata, et no pagasisse ei mahuks ja cargo saatmine läheks kalliks lõbuks. Pean tagasi tulema, kindlasti!
Uitame ringi vanalinnas. Neitsitorni juures teatab härra, et juba on jalutatud küll (tunnikene), et tema tahaks nüüd maitsma hakata. Parasjagu on kohapeal kastanite ja värske apelsinimahla putka ja sooritame seal ostu, kui ligi astub üks noor neiu. Et ta on ajakirjanik kohalikust telekanalist ja teeb lugu. Kas ma oleksin nõus intervjuud andma. Olen nõus! Räägime, et mis ma Bakuus teinud ja näinud olen, mis ootused on ja kuhu minna veel tahaks. Pärast härraga muigame, et mis staarid ikkagi oleme. Isegi Bakuus tullakse intervjuud võtma. Koduses Eestis on seda meie Mesi tarega seoses kka palju olnud.
Tänavatel on inimesed sõbralikud. Eranditult igaüks uurib, et kust me pärit oleme ja kui vastame Eestist, siis ollakse eriti sõbralikud. Saame meestelt tihtilugu kuulda, et oo, ma teenisin Riias sõjaväes. Nii pallju kui ma tean, siis eestlasi saadeti Peterburgi ja Kaspia äärde, neid siis hoopis Pribaltikasse.
Neitsitorni juurest asume liikuma ja härral mul on kaks soovi - hamami sauna minna ja lõpuks ometi siis päriselt maitsma hakata.Jõuame vaid ümber nurga keerata ja kohtame seal härrasmeest. Järjekordne tegelene, nn sisseviskaja, et tule sööma. Aga temal ei ole kohvik vad on hoopis kodurestoran. Otsustame sisse astuda. Suunab meid rõdule istuma, kus saame linnatänavat ja ümbrust jälgida, serveerib veini ja I-ME-LI-SELT HEA toidu - hautatud lambaliha erineva rohelise ja granaatõunaga. Kastme jaoks muidugi sai, mida sinna sisse tupsutada ja süüa. Niimoodi mulle see sai täitsa sümpatiseeris! Muuhulgas kerkib ka arve imeliselt. Algsest 10 manattist sai kokku 52. Õpime, muudkui õpime. Iga liigutus on neil vahva hinnaga. Soovid juurde salatit, veini, leiba? 10, 10, 10...raha. Ja nii ta läheb.
Liigume peale kosutavat maitsmispausi edasi. Kiiret ei ole. Külastame miniatuursete raamatute muuseumit. See on hästi armas koht ja tasuta! Eramuuseum, mille omanikul on kümneid tuhandet raamatuid kollektsioonis, oli ka eestikeelseid. Uurisin, et kas tohib neile raamatuid ka kingiks saata ja tohib. Tekkis kohe soov panustada sellesse ettevõtmisse.
 |
| Pesusid kuivatavad nad igal pool akendel ja tänavatel. |
Kuningapaleesse ei hakka minema, küsitakse 15 AZN (ca 8€) inimese kohta. Jalutame hoopis veel ja veel.
Võtame sihiks Green Marketi - värsked puu- ja juurviljad. Google Maps näitab päris pikka jalutuskäiku. Napilt enne sihtkohta leiame eest ühe pisibazaari, kus üks ja teine turumutt, hambarivi kuldne ees, osavalt muudkui kahe, kolme, viie manatti eest määrib pähe teesegusid, maitseaineid, pähkleid. Saame lõpuks tulema.
Mina leian, et turukogemustest ehk nüüd aitab, aga härra ei jäta jonni ja tahab ikka Green Marketile välja jõuda. Jätkame siis jalutuskäiku ja uhkest marmoriga kaetud käiguteedest ja luksuslikest promenaadidest on saanud tavaline lõunamaine suurlinn. Tee jõuab suure laia raudteejaama lähistele ja ühtäkki kohal olemegi. Yasil Bazar ehk roheline turg! Tohutusuur angaar, kus lõputu valik. Maitseme kõike, ostame kõike. Elamus on kalalett, kus antakse degusteerida päris kaaviari. No osta ei tihka, 120 AZN kilo. Samuti antakse degusteerida erinevatel viisidel suitsutatud beluugat, ka hind üsna krõbe, aga no nii hea maitsev oli. Ostame seda natuke nosimiseks.
 |
| Oi, kuidas mulle meeldis, et Bakuus igal pool olid puud ja põõsad istutatud vanadesse tünnidesse ha et need kõik olid kaunistatud. Muidugi tähendas see seda, et oli vaja inimesi neid kastma. Kastjaid ja koristajaid on Bakuu täis! |
Võtame sihiks Green Marketi - värsked puu- ja juurviljad. Google Maps näitab päris pikka jalutuskäiku. Napilt enne sihtkohta leiame eest ühe pisibazaari, kus üks ja teine turumutt, hambarivi kuldne ees, osavalt muudkui kahe, kolme, viie manatti eest määrib pähe teesegusid, maitseaineid, pähkleid. Saame lõpuks tulema.
Mina leian, et turukogemustest ehk nüüd aitab, aga härra ei jäta jonni ja tahab ikka Green Marketile välja jõuda. Jätkame siis jalutuskäiku ja uhkest marmoriga kaetud käiguteedest ja luksuslikest promenaadidest on saanud tavaline lõunamaine suurlinn. Tee jõuab suure laia raudteejaama lähistele ja ühtäkki kohal olemegi. Yasil Bazar ehk roheline turg! Tohutusuur angaar, kus lõputu valik. Maitseme kõike, ostame kõike. Elamus on kalalett, kus antakse degusteerida päris kaaviari. No osta ei tihka, 120 AZN kilo. Samuti antakse degusteerida erinevatel viisidel suitsutatud beluugat, ka hind üsna krõbe, aga no nii hea maitsev oli. Ostame seda natuke nosimiseks.
 |
| Reisi viimasel päeval looduses jalutades kukub puu otsast alla pähkel, otse härra jalge ette. Kilkan rõõmust. Härra raputab veidi puud, et veel mekkida Kreeka pähkleid. Maa täitub kastanitega. See on lugu sellest, kuidas ma olen elanud nii vanaks ega teadnud, et Kreeka pähklid kasvavad kastanikoore sees. Sealt seest tulevad välja nii nagu na siin pildil koorega on. KAHEKORDNE KOOR!!! |
Oleme oma hotellist maha vantsinud tohutu pika tee ja tagasi enam jalutada ei taha. eriti et käed nii head kraami täis. Taksosõit maksab 6 AZN!!! Pole ka ime, kütusehinnad Aserbaidžaanis on lihtsalt nii naljakad. Bensiiniliiter on 0,90 AZN (ca 45 senti) ja diisel 0,60 AZN (ca 30 senti). Rahvas Aserbaidžaanis on kas väga rikas või üsna vaene (palgad umbes 150-200 AZN kuus). Rikkad pumpavad Kaspiast toornaftat välja, ehitavad üha uusi kalleid tornmaju, vaesed saavad ka kuidagi hakkama. Sed räägivad meile taksojuhid erinevate sõitude ajal.
 |
| Stiilinäide Aserbaidžaani kaubavedudest! Oi, milliseid koormaid me nendel žigulikatustel nägime! Heinad, mööbel, kola, kapsad, õunakastid. Lemmikauto oli see žiguli, kus autos oli rooli taga juht ja ülejäänud auto, kõik klaasid kuni katuseni täis lahtiselt granaatõunu! Kahju, et pilti ei jõudnud tol hetkel teha. |
Jõuame oma hotelli, vahetame riideid ja puhkame korraks jalga. Liigume taas välja, kus vahepeal on läinud pimedaks. Kell 19 õhtul on nagu sõrmenipsust pime.
Meie hotelli lähedal on ka hamam. On meeste-päev ja härra saaks minna. Täisteenuse hind on 45 manatti. Ta kohe siiski veel ei lähe, käime enne veelkord vee ääres rannapromenaadil pilte tegemas, Bakuu Eye vaaterattaga sõitmas (5 AZN) ja sööme veidi. Kell 21 suundub härra pesuprotseduuridele, mina tagasi hotelli. Oleksin ka tahtnud, aga järgmisel päeval on naiste-päev ja siis on meil juba teised plaanid.
Meie hotelli lähedal on ka hamam. On meeste-päev ja härra saaks minna. Täisteenuse hind on 45 manatti. Ta kohe siiski veel ei lähe, käime enne veelkord vee ääres rannapromenaadil pilte tegemas, Bakuu Eye vaaterattaga sõitmas (5 AZN) ja sööme veidi. Kell 21 suundub härra pesuprotseduuridele, mina tagasi hotelli. Oleksin ka tahtnud, aga järgmisel päeval on naiste-päev ja siis on meil juba teised plaanid.
27.09.2019
Peale hommikusööki pakime oma asjad kokku ja lahkume hotellist. Leiame kiiresti taksojuhi, kes taaskord on äärmiselt jutukas. Jutustab ja kirub, sõidab ja sõidab. Meil vaja autorenti jõuda oma rendikale järgi, tüüp sõidab hoopis mujale kui peaks. Lõpuks leiab koha üles ja peatab auto kiire liiklusega kohas. Enam pole tal juttu midagi, kasseerib kiirelt 20 AZN ja kaob. Taksosõidu eest on see raha ikka röövimine! Alles eelmisel õhtul sõitsime 6 raha eest, kas mitte? Ja nii see on terve meie reisi ajal. Tead, et sind röövitakse, aga kui üritad hakata teemat üles võtma, kaob tesel poolel keeleoskus. Seega lihtsalt võtad teadmiseks ja maksad. Lihtsalt luhvtitad oma sajalisi.
Saame oma auto kätte kl 11 ja asume teele. Juba enne ise rooli istumist tõdesime korduvalt isekeskus, kui kohutav liikluskultuur on. Roolis olles on see tunne võimendunud. Jääme siiski liikluses ellu. Mis kõige hullem selle kaoses oleva liikluse juures on - taksojuhid. Enamasti nemad, aga muidugi mitte ainult. Ikka väga paljud juhid ei püsi oma real! Nad ujuvad mööda teed ja sõidab rahumeeli kahe rea vahel joone peal. Teda ei huvita ka, et tal auto kõrval, võib vabalt selga ujuda. Seetõttu on autosignaal sinu parim sõber. Üks suur signaalitamine käib koguaeg. Avariisid näeme sellegipoolest suhteliselt vähe.
Politseid näeme igal pool. Autorendis rõhutati meile tugevalt, et mitte mingil juhul, mitte kunagi ärge andke politseile raha. Nad küsivad, aga teie ärge andke! Selliste õpetustega oli päris hea tunne asuda ringi sõitma. Politsei meid õnneks siiski kuskil kinni ei pidanud.
Esimese sihtkohana võtame ette Bakuu külje all asuva Atasgah Tuletempli. GPS juhendab ja väidab, et oleme kohal, aga meile avaneb ainult getoküla vaated. Üks hoov, teine hoov ja tänav. Ei mingit templit. Et eemal olin näinud väravaid, siis võtsime suuna sinna tagasi, kuigi GPS suunas mujale. Õnneks väravatest läbi sõites olimegi õiges ohas. Nende müüride taga, kuhu GPS meid enne suunas.
Tuletempel meeldib mulle väga. Esiteks ei võeta meilt sissepääsuraha. Öeldakse, et on turismipäev. Vaatamist seal on aga kuhjaga. Väga hästi säilinud tempel ja kambrid, huvitavad väljapanekud kaevamistest, vana aja elust ja rituaalidest.
Kontrastina on ümberringi selle aguli ääres tohutu ala kaetud toornafta puurimistornidega. Keset Bakuu linna pmst! Sürreaalne. Aga kui raha maa seest tuleb, siis tuleb seda võtta sealt eksole.
Aruaadavaks tehtud ajalugu Atesgah tuletempli asukohas:
Seejärel võtame sihtkohaks YanarDag põleva kalju. See on samuti Bakuu külje all, ainult et teisel suunal. Piirkonnas tunda tugevat väävlilõhna või nafta või millegi muu immitseva. Ei oska täpselt defineerida. Aga puurtornide vaateid näeme sõidu ajal hulga. Miski igatahes seda igavest tuld seal kaljus toidab.Ka siin ei pea me sissepääsuraha maksma, samal põhjusel, et rahvusvaheline turismipäev. Olen tegelikut üllatunud, et aserid seda peavad või kaasa lööad. Oleksin arvanud, et neile sellised asjad korda ei lähe. Aga hea meel on küll, et ei pea maksma :) Seinal on hinnakiri ka: pilet 2 AZN, välisturistid pilet 9 AZN.
 |
| I'm hot ja I'm on fire olid selle päeva märksõnad. Tagumik läks poseerides ruttu kuumaks :) |
Peale põlevat kaljut võtame ette pika sõidu piki Kaspia rannikut Bakuust eemale lausa Vene piirini välja Nabrani. Internet väidab selle olevat Aserbaidžaani kõige ilusamate randadega kuurortlinn. Nähes, kui palju Kaspia mere rannikut selle 200 km pikkuse teekonna vältel täiesti kasutamata on ja kui palju Bakuu linna ümber on meres hoopis naftatorne, siis loodame, et on ilusad rannad ja saab ujuda.
Sõidame ja sõidame. Selles riigis on kaks maailma. On kallis ja rahalõhna täis Bakuu, kus ainult hirmkalleid luksusautosid ja linnamaastureid näedki. Ja on Aserbaidžaan, eeslite, hobiste, lehmade ja lammastega tee ääres ja tee peal, kus autodest liiguvad ainult vanad žigulid, Nivad ja mõned vanad mersukolud. Kus mõni auto sõidab ainult sellepärast, et taga istuja hoiab ust kätega autol eest kinni. On Aserbaidžaan, kus ükskik, kuhu tee viib kui kus pärapõrgus sa oled, ikka keegi on samovaripuki tee äärde üles pannud ja müüb õunu ja kohalikke hoidiseid.
Poolel teel umbes Sabranis on linnakest läbiva maantee ääres kilomeetrite viisi elust suuremaid skulptuure. Olles möödunud umbes 10st on otsus sündinud - ma ei saa autost pilti teha, pargime ja jalutame natuke! Jalasirutus on väga teretulnud! Eriti, et mu nädal varem soetatud telefon on paras kiusupunn ja ISE by default loeb mu samme ja hõõrub mulle neid avaekraanil nina alla. Kui 10 000 samuu täis, siis õnnitleb ja loobib medaleid mulle. Kui mitte, siis ... vähemalt ei parasta. aga motiveeriv on ta küll ja seega jalutama me suundume. Ja suur on minu rõõm, kui ma leian ka hiigelsuure samovari!!!! Kuidas seda küll koju viia?
 |
| Teel Nabrani märkame muidu laugete mäenõlvade otsas eriliselt turritavat kaljunukki. Tagasitulles ronime sinna otsa! |
 |
| Kunagi oli Aserbaidžaanis tohutult kaamleid. Täna on nende arvukus väga väikseks jäänud. Meie ei kohta looduses ühtegi kaamlit peale selle skulptuuri. |
Ilm Bakuus ja ilm Nabranis on väga erinevad. Bakuus oli suvi, aga nüüd tuleb juba jakk või kampsun peale tõmmata. Kuurortlinnast pole jälgegi, ulub tuul, kõik kohad on tühjad, suletud või nagu mahajäetud. Varbad ma ikkagi Kaspia merre pistan ja põlvini sees olen. Paari sentimeetrine vesi on oluliselt külmem kui edasi sammudes. Vesi on tegelikult meeldivalt soe ja siinkohal kirjutab igi-külmavares. Härra teeb kiire ujumisringi ka.
Sõit siia oli pikk ja juba hämardub. Saame oma rannas käigule kiire linnukese ja asume Bookingust leitud öömaja otsima. Hämardub ja keeruline on. Sõidame siia ja sinna, küsime igalt poolt. Juhendatakse erinevatesse kohtadesse. Majutuse silti ju MUIDUGI välja pandud ei ole, milleks. Selgub, et bookingusse märgitud kaardil ja tegelikul asukohal on erinevus AINULT 11 km. Laseme kohalikel helistada ja uurida ja lõpuks sõidab peremees kuhugi meile autoga vastu. Täiesti uskumatu teeond, et kuskil sõba silmale saada.
Võibolla hooajal on see ok koht. Hooaeg muidugi lõppes augustis ära, me oleme kergelt kuu hiljaks jäänud. Seda infot ka kuskil internetis väljas ei ole, ka mitte Aserbaidžaani turismilehel, kus ühte või teist kohta kirjeldatakse. Saame ühe kõleda toa paari voodiga, ajab asja ära vast. Õhtusööki pakub peremees ka usinalt. Nagu uni käib peale, et värskelt püütud ja keedetud vähid. Me härraga ei võta vedu, härra valib hoopis teisena pakutud kohalikud seened. Aga Aserbaidžaanis on nii, et telli mis tahad, saad ikka selle roa, mille peremees sulle teha tahab (ja esimesena sulle väla pakub). Tellisime seened, lauale jõudsid vähid. Õnneks oli mul just enne reisi olnud vähjakoolitus sh kuidas vähki süüa üldsegi. Nii ma vähemalt teadsin, kust mida lutsutada ja välja pressida annab.
Öösel oli suhteliselt halb magada. Hirmus külm ja mind tabasid suured seljavalud.
28.09.2019
 |
| "Proua, ma pühkisin siit poolt laua puhtaks. Istuge siia.! Nagu miks sa tervet lauda puhtaks ei saa pühkida? |
Ilm on jahe. Suundume Nabranist mere äärest ära mägedesse Quba linna. Oleme jätkuvat Vene piiri lähistel, mis annab tooni ka autovalikus, mis teedel liigub. Siin piirkonnas elavatki rohkem vene rahvusest inimesi, kes oma riigi toodangut pidid eelistama. Nii räägib meile üks bakuulane hiljem.
Quba on põnev. Ületame mitmeid suuri jõgesid, mis ilma tilgagi veeta. Ainult kiviklibupõhi, millest uhked sillad üle sõidavad. Mõtiskleme omavahel, et kas kevadeti mägedest lumesulaveed neid jõgesid täidavad veega? Kui ilus vaatepilt see oleks. Põuane suvi ja sügis on igatahes jõgedest kogu vee ära viinud. Mitte ühtegi voolavat jõge me ei näe. Siin-seal niriseb midagi, aga nii laiasid jõgesid nagu jõepõhjad näitavad, me ei kohta.
 |
| kraav asfalti ja kõnnitee vahel. väga järsk ja sügav oli |
 |
| Pildiallkirja lisamine |
 |
| Tee äärtes maanteedel on lõputu arv müügibokse, kus müüakse erinevat ehitusvarustust ja nt suur väravauksi. Kuhu neid pannakse, arultesin autos. Palun, igale poole. KÕIGIL on SUURED KÕRGED AIAD ja väravad ees. Aiad ehitatakse suurtest telliskividest. Kallurid veavad koormaid kivisid muudkui usinalt igale poole. Neid nägime veel rohkem kui väravauste müügibokse. Nende kivide tootmise on kindlasti Aserbaidžaani üks suurimaid tööandjaid. |
Jalutame natuke Qubas ringi. Sööme kohalike prouade tehtud lihapirukaid, hind on 0,20 AZN. Otsime panka, et eurosid manattideks juurde vahetada, aga päevad on meil kõik sassis ja selgub, et on laupäev. Pangad on suletud. Satume kohalikule turule, kus härra nui neljaks kõikide võimalike inimestega lobisema asub ja muidugi peab uurima ka, et kas kuskil raha saab vahetada. Ma mõttes rullin silmi. Saab ta juhatuse, et mine siit turult vasakule, mingit iks kõrvaltänavat pidi paremale ja siis seal seisab mees, müts peas. Tema vahetab!
Nagu??? Aserbaidžaanis on tänavatel valdavalt ainult mehed! Naisi kohtab, aga pigem harva. Kõik kohad on mehi täis ja vähemalt pooltel neist on müts peas. Imeliselt täpne juhatus!
Lõpuks turul ringi tiirutamise järel koperdame jälle sama tegelase otsa, kes enne rahavahetuse juhiseid jagas ja nüüd ta viib meid kättpidi kohale. Ma olen hullult skeptiline, aga et me lennujaamas kohe tervet kaasavõetud rahapada manattideks ei vahetanud, hakkas sularaha hulk kriitiliseks juba muutuma ja ees olid päevad mägedes tulemas. Seal juba eurodega ei arvelda. Leidsime siis šapkaga (mütsiga) mehe üles, kes istus kuskil kuudis rahapakkidega ja tegime vahetust.
 |
| Purgid nende tohutute hoidiste jaoks, mis nad teevad ja müüvad. |
Inglise keelega ei tee Aserbaidžaanis eriti midagi. Hästi noored aserid räägivad jah ainult inglise keelt, aga meie kohtame igal pool 30-40-aastaseid ja vanemaid inimesi, kes võtavad jutu lahti ainult vene keeles. Väga hea keelepraktika saime ja kui ühtäkki Bakuus kuskil meid inglise keeles kõnetati siis ei osanud sõnagi öelda. Ei oska hüpata nii kiiresti ühelt keelelt teisele äkitsi.
Peale rahavahetust oli kõht tühi. Et see teejuhendaja ikka veel külje all passis, võttis ta muidugi kohe juhtimise üle ja vedas meid taas kuskile peatänava ja turu vahelisele kõrvaltänavale, kus 4-5 grilli püsti ja lihad vardasse ajamise ootel. Euronõuetest siin riigis ei räägita. Kõik toimub tänava peal silme all. Liha raiutakse ja aetakse vardasse, seejärel küpsetatakse seal samas.
Hakkame Qubast ära veel rohkem mägedesse sõitma. Meie eesmärk on jõuda Khinaliq'i (kirjutatakse ka osades kohtades Xinaliq, Khanalug jne). See on imetore mägiküla, mis on säilinud üdini autentselt. Eks see on popiks muutunud, kohalike sõnul päevas kuni 20 turistibussi sõidab sinna, aga liiga paljud ööbima ei jää. Ikka sõidetakse sealt tagasi Qubasse ära, kus lademetes mugavaid hotellitubasid. Meie tahame ööbida just Khinaliqis.
Teekond Khinaliqi on lihtsalt vapustavalt ilus.
Teekond Khinaliqi on lihtsalt vapustavalt ilus.
 |
| Vahepeal viis tee kõrgelt mägedes jälle alla orgu. Seal on rohelust ja elu, suured loomakarjad |
 |
| Märkad lambakarja? |
 |
| Kus jõest vesi sai? See must oru põhi on tegelikult jõgi. |
See küla on kogu Kaukasuse mäestiku kõrgemail asuv küla - pilvepiiril ca 2400 meetri peal. Kahjuks mul polnud telefonis altimeetri äppi ja see mõte tuli pähe alles siis, kui olime juba ära sõitnud. Oleks tahtnud kõrguse üle kontrollida. Sest jalutasime külakeses ringi ja ronisime ka lähima mäetipu otsa, et veidi eemalt külakest imetleda. Täpselt üles jõudmise ajaks jõudsid kohale ka eemalt lähenenud pilved ja kogu küla ja mäetipud ja me ise ka pilvedesse mattusime. Vaikselt kobisime siis alla tagasi ja alles hommikul natuke pilved taganesid, et saime jälle vaadet imetleda.
Mis selle küla siis eriliseks teeb. Esiteks arhitektuur. Kõik majad on ehitatud väikestest lapikutest kaljutükkidest ja on seetõttu üdini armsad. Sellel kõrgusel ei kasva enam mitte midagi, seega ammugi mitte puid. Temperatuurid Khinaliqis jäävad suvise 18 kraadi ja talvise -20 kraadi vahele niiet päris külm oli olla. Mähkisin endale kampsunid ja mantli selga, paksu talve salli ümber! Ja ma olin veel mõelnud, et äkki jätan oma sallid-mantlid üldse lennujaama hoiukappi. Hea, et ma seda ei teinud! Neid läks vaja mitmel korral!
 |
| Pildiallkirja lisamine |
 |
| Pilv läheneb |
 |
| Paremal meie võõrustaja Rauf ja vasakul tema vend |
Aga kui puid ei kasva, millega ahju kütta talvel, siis kuidas sooja saada? Kogu küla on nagu üks suur ringi looklev hoov, jalutad aga ühest hoovist ja teisest hoovist läbi, otsides Raufi, kelle pere oli leidnud omale nende kodus öömaja pakkuma. Ja lisaks 2000 inimesele elab seal külas omajagu lehmi, lambaid, hanesid, kanu ja kalkuneid. Ühte kodujänest nägin ka! Ja nemad toodavad päris korralikult sõnnikut, mis kõik kokku korjatakse! Külatänavad, kui neid hooviteid niimoodi saab nimetada, olid kõik puhtad. Sönnik patsutatakse kokku pätsikesteks ja nendest laotakse riitasid ja loomade aedikuid. Meie toa akna alla oli laotud aed lammaste hoidmiseks, niiet nii terve küla kui ka meie öömaja tuba olid vänget aroomi täis :) Aga see käib nende lihtsa kuid raske elu juurde. Õhtul, kui hämardub, kogunevad kõik pered ärevalt oma majade juurde mäejalamile. Loomad tulevad koju. Ise muide!!! Ja see oli alles vaade. Ma lehmade-lammaste saabumist ei näinud, ei tahtnud külmetada nii palju väljas, aga sattusin peale hanede kojutulekule. Tulevadki sinkavonka mäest üles ja mööda külatänavat rühivad edasi. Ise muudkui kaagtavad juurde. Ja siis igas teeotsas/ majapidamise juures mingi salk hanesid eraldus ja läks ära oma koju. Isver kui naljakas. Muud loomad nii samuti, nende teekonda käis härra uudistamas. Hommikul tehakse aedikuuks lahti ja hakkab sama joru ja kaagutamise/häälitsuste saatel teekond päevaks "karjamaale" - mäenõlvale allapoole, kuskile, kus midagi nokkida või tuustida on.
Öö Raufi pere juures on Bakuuga samas hinnaklassis - 35 AZN inimene. Hinna sees ka rikkalik õhtusöök ja hommikusöök. Meie toas ei ole mitte ühtegi mööblieset! Ainult vaibad maas. Ja mööblit ei ole ka muudes ruumides. Vaid ühes pisikeses toakeses on laud ja mõned toolid, kus õhtusööki süüa. Rauf ju tegeleb majutusettevõtlusega. Tema toakese leiame ka Bookingust üles. Internetist leiame külakese kohta lugedes, et külas üleüldse ei olegi mööblit! Kogu elu on põrandal ja paljukest seal ongi aega toas olla üldse.
Rauf ja tema naine lasevad meil nende vanust arvata. Rauf on 45 (mul härra saab 40) ja abikaasa on 36 (sama vana kui mina). Raske elu, päikese käes pikkade päevade kaupa töötamine ja mäeõhk ei ole neid hellitanud.
 |
| Rauf ja tema naine |
 |
| Rauf emaga |
Õhtusöögi teeb Raufi naine meile valmis ja hõikab lauda. See toit on ülimaitsev. Julgen öelda, et reisi suurim toiduelamus. Ma tõstan vist vähemalt neli korda endale juurde. Kartul (kasvatavad ise), juurikad, roheline salat (tomati ja kurgi ostavad oma külapoest, sinna tuuakse Qubast), imelised dolmad. Ja muidugi kilodeviisi saia, mis ausõna enam sisse ei mahu. Lisaks on uhkes jalaga kristallkausis mitut sorti moose, mida perenaine ise teeb. Need oli ka nii maitsvad, et isegi hommikul mugisime ja saime purgiga koju veel kaasa ka.
Peale õhtusööki toob pererahvas teisest toast kaks suur lambavillaga täidetud kotti madratsiteks ja vatitekid peale. "Lähen koti peale ära" ütlus sai palju selgemaks!
Oi, kui jahedaks on kiskunud. Soetan pererahvalt ühed nunnud lambavillased sokid 10 manatti eest ja et väljas ju ka ammuilma pime, poeme teki alla ära. Härra läpakast vaatan ära kaks filmi ja siis jään magama. Viimastel nädalatel kimbutanud seljavalud sel ööl mind ei külasta. Mida askeetlikum öö, seda parem mu seljale? Väga kahtlane.
Ahjaa! Ühest väga tähtsast teemats polegi veel juttu teinud! Potil siin riigis ei käida ja vetsupaber tuleb endal kodunt juba kaasa võtta! Aserbaidžaan on islamiriik, mitte küll üdini hulluks ajavalt, moššeesid on, aga need ei huilga öödpäevad läbi nagu mujal kohanud oleme. Naised, keda tänaval kohanud oleme, on kaetud, aga sellega on kogu islamiteema ka piirdunud suuresti. Välja arvatud vetsud! Härra nimetab seda "käpad maas", mina augul käimiseks. SAMAS! Meie pererahva mas on pisike ruum kraanikausiga, seega vesi on majas sees olemas! Ja nii ka paljudes teistes kohtades, kuhu satume. Kraanikausid olemas, aga potte ei installeerita! Paberi asemel on voolik veega või kannuke. Ja mis sul siis üle jääb!
 |
| Klassikaline tualett Aserbaidžaanis |
Nii ka Khinaliqis on vetsumajaõues, lammaste aedikust edasi. Pime pisike kamber, kus mu härra püstigi seisma ei mahtunud. Inimesed Aserbaidžaanis on kõik nii lühikesed! Palju mehed minustki lühemad. Seega öösel pidime paaril korral end vatiteki alt välja pressime ja üritama vetsu üles leida ja seal ära käia. Miks nad öösel uksi lukustavad, ma ei tea :) Tükk aega üritasime lahti keerata, mingi viguriga lukk oli.
29.09.2019
Kõrgel mägedes olev hõre õhk ning värskendav lehmasõnnikuaroom on hommikuks ikka hingamise raskeks teinud. Kell 7 paksu udu seest vaatame hanede ja loomade paraadmarssi tagasi tööle. Sööme hommikusöögi, mis on lihtne ent maitsev. Et õhtul oli rääkinud, et meil ka samovari kodus ja ma väga armastan samovariteed, siis hommikuks on samovar ka laual. Õhtul anti teed ikka "köögist" välja. Päike on välja tulnud, täname pererahvast ning lahkume. Teeme veel natuke pilte ja suundume tagasi Quba ja Bakuu suunal.
See on üks suur miinus minu jaoks Aserbaidžaanis. On Bakuu ja Bakuust väljuvad siirded ehk ekiirteed mägedesse ja rannakuurortitesse. Me oleks tahtnud üle mägede sõita keskmaa poole, aga Khinaliqis sai tee otsa. Kõik. Tuli sama suur ring teha tagasi pealinna, kus siis järgmine kiirtee keskmaa suunal väljub.
Kui me mitme päeva pärast taas mägedesse suundume, jõuame imearmsasse Lahic käsitöökülasse, mis on külastatud Khinaliqist ainult mäeharja kaugusel!!! Nagu kiviga visata (mitu korda). Ja see tegi hästi nördinuks ja nõutuks meid, sest tegelt oli suur ajakadu ringiga sõita. Google maps näitas meile Khinaliqis olles, et Lahicisse on jalgsimatkaga 2 päeva tee. Autoga Bakuust ringiga sõites ka 2 päeva tee muide!
 |
| Tagasitee oli ööga muutunud poriauguks. Härra mainis, et hea kodune. Kodus Eestis pidavat sama ilm meid ees ootama. |
 |
| Laia jõe asemel vaid üksikud nired |
Igatahes, sõitsime siis tagasi Qubasse, sealt läbi ja Bakuu suunale. Pikk pikk sõitmise päev. Poolel teel taaskord, enne Bakuud igatahes teeme marsruudi muutuse. Tee kulgeb Kaspia mere kallast pidi ühel käel ja teisel käel piki mäeahelikku. Ühe aheliku otsas silmasime juba tulles eriti ägedat mäge, mis eritust ülejäänud mäest oluliselt. Selle nimi on Five Fingers ja vahepeal Facebookis härra sõbraga suheldes, kes oli 4 nädalat enne meid Aserbaidžaanis juhtumisi käinud (muidu ei ole ma üldse kuulnud, et keegi mu tuttavatest aserite maal käinud oleks, Gruusias küll, aga mitte siin ja siis ühtäkki hea sõber lähiringkonnast peaaegu samal ajal meiega... isegi internetist e leia väga eestikeelseid reisikirju...) saime soovituse sinna otsa ka minna uudistama. Et autotee viib kohale ja päris üles ronimiseks on korralik matkarada/trepid.
Mõeldud-tehtud. Keerasime kiirteelt maha ja asusime autoga mäkke pressima. Hullult palu autosid vuras muudkui vastu, aru ei saanud üldse, et kust nad tulevad. Mingeid külasid näha polnud... Või siiski?
Jõudsime sihtkohta ja eemalt seda kaljunukki mäeharjast välja turritades saime aru. On pühapäev!!! Ja seal üleval, kaljunuki SEES paistab pisike palvemaja! All mäejalamil, kust taevatrepp üles kõrgus, laitas suur laadapäev. Tähendab kohalikud, kel juba jumala juurde rännak tehtud, istusid peredega ja grillisid, pidasid piknikku. Lausa grillikohad tehtud sinna. Ja trepist pressisid üles nii väiksed apsed kui väga eakad vanaprouad, memmed-ätid. Kuidas? Härra polnud nõus trepist minema ja kasutas võimalust autoga veel kõrgemale sõita. Sealt siis liitusime trepiteekonnaga.
Igal kuramuse trepiastmel või pöörakul istus keegi memm maas, käsi pikal. Dengi-dengi-dengi oli põhisõnum. Muid kerjuseid ma Aserbaidžaanis ei näinud, aga seal oli neid hulgi. Polnud vahet, läksid sa üles või alla tagasi, muudkui aga poeta kõigile.
Võibolla teistel päevadel saab rahulikult ise minna, vaadata ja selfitada, aga sel pühapäeval oli seal suur rahvasteränne. Kitsas ja tihe liiklus. Kõige üleval asus ühe kaljukivi sisse uuristatud kamber, kuhu meid ei lastud ja seal käis joodeldamine. Tulime tagasi alla. Mina valisin trepid ja härra tuli autoga. Alla jõudsime üheaegselt.
 |
| Kõikidelt, kellest pilti tegin, küsisin luba. See proua Vera lausa ise nõudis, et kas sa minust ei teegi pilti, kui selfitasin. |
Liigume ära Bakuusse. Härra on roolis ja mina otsin Bookingust meile öömaja. Võtan uhke hotellitoa vanalinnast väljas. Ei pea enam olema nii mugav, et kõik vaatamisväärsused oleks käe-jala juures. Nüüd tahame, et oleks hea autoga ligi pääseda ja autot parkida.
Õhtul lähme samme täis jalutama! Märkame enda hotelli juurest,et paistavad nii Flame towers kui ka teletorn. Võtamegi suuna teletornile (mis eemalt paistab täpselt samasugune kui Tallinna oma), et äkki siis üles ronida ja seal olevas panoraamrestoranis ka natuke näksida. Kõnnime ja kõnnime, vahepeal pole kõnniteesidki, kui härrakoostab uue vanasõna: "Ära hinda kaugust torni tipu järgi!" :)
Tegelikult ei ole üldsegi nii pikk tee. Jõuamegi Flame towersite juurde ja kohe kõrval on ilus mälestusmonument Aserbaidžaani hukkunud vabadusvõitlejatele. Oleme mäeotsas, seega avaneb ilus vaade linnale, Kaspiale ja rannapromenaadile. Aeg on ka hästi valitud. Kohe kohe hämardub ja hetkega on pime, terve linn tuledesäras. Alla sõidame funikulaariga (1AZN inimese kohta). Sõit on 2,5 minutit pikk, sõidu algust peab ootama ainult pool tundi :D
Jalutame juba ööpimeduses ja otsime söögikohta. Härra tahab autentset, näljane naine tahab süüa! Vanalinnamüüridest väljaspool võin vihjeks anda ei ole praktiliselt üldse söögikohti. Ühe viimaks leiame. Eriline elamus ei ole, aga vähemalt natuke saab midagi kõhtu! Hind kahele 26 AZN, taksosõit meile hotelli maksab 4 AZN. Kasutame härra sõbra nippi nüüd, et vaatame Bolt äppist järgi, mis ligikaudu hind oleks soovitud sõidule ja selle alusel alustame taksojuhiga läbirääkimisi! Oleks pidanud juba varem seda nippi kasutama :)
Uni selleski hotellis on väga hea, seljavalusid ei ole.
30.09.2019
Tänase päeva veedame Bakuus ja lähistel. Võtame autoga suuna Qobustani rahvusparki, mis on Bakuule võrdlemisi lähedal suunaga lõunapoole, Iraani piirile.
Terve Kaspia mere äärne on ainult ja ainult naftaplatvorme täis! Kuurortrandadega riik see kohe kindlasti ei ole. Veidi enne sihtmärki näeme teeristil tervet armeed vanu žigulisid ootel, kõik hõikamas ja viipamas. Me ei pööra neile tähelepanu. Teame vaid, et Qobustani rahvuspargis on kaljujoonistused e petrglüüfid nng teiseks on lähistel mudavulkaanid. Oleme otsustanud mõlemad kohad Google maps abil üles leida.
Petroglüüfidega muret ei teki. Kõigepealt jõuame rahvuspargi keskusesse, kus pilet on 10 AZN. Vaatame muuseumimaja üle ja siis sõidame autoga mäkke. Seal tilluke matkarada, kõrvale kuhugi astuda ei tohi, isegi kui tee läheb. Kohe valvurid kohal, et mister! mister! ei tohi!
 |
| Tore! Siin on palju usse! |
 |
| Igausugused hoiatused, keelud-käsud olid siin rahvuspargis vahvasti lahendatud. Kivitükkidele joonistatud! |
Saab paaril kaljunukil kritseldusi vaadata ja tehtud. Suundume siis tagasi oma auto juurde, kui vups, hüppab ligi sinise särgiga vend. "Tere päevast, Tere tulemast Aserbaidžaani. Kuidas läheb. Palun vabandust segamise päerast.. Lalllallalllaaa laulab ühe joruga." Kas mudavulkaane soovite vaatama minna.
Me soovime eksole. Ma ei viitsi kunagi tülitajatega tegeleda, ma saan ise hakkama. Härra muidugi kohe jutustama (juba rullisin natuke rohkem avalikult silma).
"Ei, oma autota te sinna ei saa, väga halb tee. Nivaga viin teid. Mul auto all ootab."
Hakkasid hinna läbirääkimised. Teame oma sõbralt, et hind on 10 AZNi, sinisärklane küsib 20. Härra viitsib vaielda. Sinisärklane räägib, et kui teid oleks 4 inimest, siis oleks jaa 10 manatti aga te kahekesi ainult. Härra teab vaielda, et sõidu hind on 10. Lõpuks jõuavad kokkuleppele 15 AZN, sõidame oma autoga mäest alla, istume tema autosse, sest offroad auto eemal. Viib meid mitu kilomeetrit edasi sinna teeristi, kus enne nägime tervet armeed žigulisid. Selge. Seda nad siis ootavadki.
Juba viipabki sinisärklane, et nii! Teie auto siin! Ette sõidan sedmjorka! Žiguli 07! Härra vaatab, et kuule Niva pidi olema! Sinisärklane kohe et ei ma ütlesin, et meil on sedmjorkad ja šestjorkad ja Nivad.. Et üks neist. Omavahel juba kommenteerime, et tüüpiline sahkerdamine. Küsime ikkagi Nivat, mille peale kiire vastus, et kõik Nivad on hõivatud. Olid jah hõivatud seal tee ääres hängimisega. Eks neil iga autol oma kupeldaja ja omad sahkermahkerid. See sinisärklane kooris ju omale ka raha, Lada-vend sai sealt vaid käputäie. Kohapealt ise võttes oleksime saanud ilmselt 10ga.
Härra üritas veel juttu teha, et mis nali see on. Et žiguli saab sõita ja minu auto ei saaks või? Üritati selgeks teha et jaa. No tagasi oma auto juurde oli mitmeid kilomeetreid, mis meil üle jäi. Saad ju täiesti aru, kuidas sind tõmmatakse ja vastu hakata ei saa.
Läks lahti suuremat sorti offroadimine kümnete teiste Ladadega võidu. Muudkui toodi sinna neid turiste, kes Lada tahaistmetele topiti. Turvavöösid ei olnud, kiirus oli 110 km/h ja habibi pandi kõrva kisama. Kiire oli sõiduga küll. Kiiresti üles, 10 minutit ja kiiresti tagasi, et järgmist sõitu teha.
Google maps seda kohta oma kaardil ei näidanud. Sinna saaks omal käel ka orienteeruda oma autoga. Tee on sõidetav. Võta aga Ladadele sappa ja kui ise 110ga ei sõida, siis külle neid möödakihutajaid teisigi on, kelle järgi orienteeruda.
Mudavulkaanid ise oli vahvad. Kümned pisikesed mulksuvad kraatrid ümberringi. Alt tee pealt ise ei näeks, et see mäetipp midagi erilist oleks. Nii kuidagi ära peidetud koht taaskord. Ei ühtegi viita, ei ühtegi silti. Turismimajandus neil on väga huvitav, orienteeritud turistilt raha ära võtmisele.
Olime seal ringi vaadanud, pildistanud, filminud, jalutanud ja üks vulkaan otsustanud ka mu kleidisaba muda täis plurpsata, hüüdis meie taksist meid oma tõlda ja ainus sõna, mida ta inglisekeeles oskas, oli "money, money, money" koos vastava sõrmeliigutusega. Nimelt küsis, et kas SUURT vulkaani ka tahame näha. Küsimine käis sõnadega "balsoi???". Me tahtsime küll ja peale sõrmeliigutust selgus, et see oli 10meetri kaugusel! Me oleks sinna saanud jalutada! Aga ei, juba olid vilkad näpud viieka taskusse ajanud.
 |
| Pildiallkirja lisamine |
 |
| Pildi nimel! |
 |
| Samal ajal kui ma poseerisin, sülitas mudavulkaan mu kleidisaba peale. |
 |
| Merelt paistab naftaplatvormide rivi |
Taksist viib meid tagasi teeristi, kus "juhuslikult" sinisärklane ärikas ootel, istume jälle ringi ja sõidame oma auto juurde. Algab uus jutt. Kell on ca 15 ja tegelikult kõht annab tunda. Sinisärklane kippus agaralt "tasuta" soovitama head söögikohta lähistel. Et Bakuus ei ole ju loomi, loomi kasvatatakse siin. Kõik liha värske, saad hea toidu. Bakuus vana liha, seisab mitu päeva enne, kui söögiks tehakse. Mõtlemeoamvahel, et las siis näita ette koha, me saame ise otsustada kas tahame või lahkume.
Viga.
See sinisärklane ei lähe mitte kuhugi ja sujuvalt on vaatamisest saanud juba tellimus. "Ei, ühest portsust ei saa sa midagi, võta mitu." Härra siis võttis proovimise mõttes 3 erinevat portsu meile kahepeale (kõrvus kõlab kassaaparaadi "kling"). "Kas salatit ka juurde?" ("kling!"). "Juua midagi?" ("kling!")
Juba kaetakse laud KOLMELE. Sinisärklane sujuvat istub meie lauas, sööb meie tellitud toitu!!! See kolm portsu oli 6 lihatükikest ja see sinisärklane rahulikult vitsutas ka!
Näed, tunned, mõistad, kuidas sind röövitakse ja vastu ei hakka. See on selle reisi märksõna ja see tüüp kõige suurem aferist. Kogemus võttis ikka mõnusalt mõruda meki ja härrale eriti jättis kogu reisist ebameeldiva mulje.
Arve tuli sujuvalt 42 AZNi.
Lahkume Bakuuse.
Linnaserval mäejalamillainetab tohutusuur kaubandusala. Lõputu! Meil on aega ja pole kindlat edasist plaani, otsustame minna vaatama. Eest leiame megalt palju poode, ladusid, angaare. Sektsioonide kaupa kõike, millest mõelda võid - mänguasjad, valgustid, ehitusmaterjalid, mööblit, koduakessuaare, tekstiile, jalatsid jne.Sõidame rivide vahel kuni viimaks vaba parkimiskoha leiame, suundume seiklema. Ma pean lausa maps.me äppis kaardile tärni panema, et pärast autot üles leida.
Minu lemmikud slaavimustritega suured rätikud maksavad siin 10 manatti tükk. Ostan kaks, kuigi tahaks kõiki värve! Ühe kleidi endale leian ka. Üldiselt on tänavapildis ja kauplustes riietevalik nutune - meestele on kõike ja mehe dkõik on ülimalt sikid ja kammitud. Ka mägedes kuskil suvalises külakeses kell 9 hommikul jalutasid meile vastu triiksärkides ja pintsakutega mehed. Poed on triiksärke, lipsusid, ülikondi täis. Härra tahtis ka oma triiksärki osta, et tal kodus kõik ühevärvilised, siin palju põnevate mustritega valikuid. Ja ma olin nii väsinud ja tüdinud sellest šoppingust lõpuks. a võis igas boksis seal lõputult riideid proovida, tulemus oli ikka üks! Tema suurusele (ligi 2-meetrine mees) olid ainult valged või igava triibuga särgid. Kõik teised põnevad mustrid ja kombinatsioonid olid pisikestele aseri poistele ja meestele. Naiste riiete valik on lihtsalt masendav. Naistele leiab mõne enam vähem riideseme, mis on musta värvi. Punkt. Naistele ei ole ilusaid riideid!
Kui me oleme juba tunde seal härrale riideid valinud, leidnud lõpuks ühed teksad ja ühe (igava) triiksärgi, lahkume sealt lõpuks. Nii väsinud :) Ma saan aru, mida mehed tunnevad :) Seal oli üks lõputu angaar miljoni käigu ja müügiboksiga, kus kõik rõõmsalt ka suitsetasid. Üks, mis mulle üldse ei meeldi, on suitsuhais, niiet mu poodlemine oli üsna piinarikas. Naisteriiete bokse oli kordades vähem kui meeste või lasteriiete omi ja peamiselt olid need boksid pesu või teksad või mingid imelikud tuunikad. sest just sellised aseri naised ka välja näevad.
Tagasi hotellis puhkame korra jalga ja härra asub otsima õhtusöögikohta. Oleme nii palju nõmedatesse kohtadesse sattunud, et enam ei taha. Tahaks maitseelamusi!
Härra siis võtab google maps ette, sirvib läbi kohti ja nendele antud hnnanguid ja kommentaare. Kohe hotelli kõrvalmajas on kõrge reitinguga aseri rahvusköögiga restoran Th13teen. Ma ei viitsi ise mõelda ega vastu vaielda, usaldan tehtud valikut.
Koht kõnetab mind väga! See atmosfäär, need aksessuaarid, kujundus, detailid! Ma olen nii lummatud.
 |
| Nii ilusad taldrikud! Juba nende pärast ma olin nõus pikemalt sööma. |
 |
| Oi, need dolmad! |
 |
| Söega hoiab toidu soojas |
 |
| Kallis härra abikaasa... see oli minu ports muidu... |
 |
| Arve! |
 |
| Küünlad laudadele! Kui väärt mõte. |
 |
| Restoran asub kortermaja esimesel kahel korrusel. Ja seal majas on vot selline aatrium!!! Nii äge! |
Otsustame natuke priisata ka! Tellime külma eelroa, sooja eelroa, kaks põhirooga, õlled ja värskelt pressitud granaatõunamahlad. Toidud on lihtsalt imeliselt maitsvad, portsud suured, niiet saame kahepeale süüa. Ilma küsimata serveeritakse nii, et toit keskel ja meil kummalgi omal taldrikud. Sööme kõhud punni! Kogu kupatuse peale arve 81 AZN ja selle üle mina üldse ei nurise. Kõik oli super, toidud toodi kohe, ernevalt muudest kogemustest ja atmosfäär äge.
Peale sööki mõtleme natuke kõndida, et kergem hakkaks. Üle tee on üks teine söögikoht veel, mida härra kaalunud oli. Ka see on äge. Kui Th13teen oli moodsas majas ägeda disainiga, siis see oli lopsakas aias. Ägedad boksid istumiseks, tulukesed, korraks ka elav muusika ja tantsuke. Võtame õlle ja veini. Veini ei tooda klaasiga vaid pudeliga ja see tuleb siis ka veel kuhugi mahutada. Arve 25 AZN oleks nagu tsipa kallis, samas koht on äge ja toitusid tehakse mitte moodsas köögis vaid õues.
1.10.2019
Aeg lahkuda meie hotellist Bakuus. Võtame nüüd suuna taas mägedesse aga sisemaale. Et väljasõit linnast jääb nii, et sõidame mööda ka Heydar Aliyevi keskusest, siis soovin ka seal kiiret peatust. Et saaks parema pildi, kui autoaknast tehtud.
Peab selle Heydari ka teemaks võtma korra. Ei ole Aserbaidžaanis linna, küla, linnaosa, parki, tänavat ega hoonet ilma tema nimeta. Mis vähegi saab, on Heydar Aliyevi nimega õnnistatud. Ja muidugi kõik kohad selle vanamehe pilte ka täis kleebitud, ikka massiivsete plakatite peal. Sama pilt igal pool, mitte erinevad portreed.
Tohutu Heydar Aliyevi massipsühhos. Tegemist on siis Aserbaidžaani kolmanda presidendiga, tänaseks manalateele läinud diktaatori ja autokraadiga. Aga nad kõik on põlvili, nii tore mees. Heydar oli muuseas ka KGBlane ja üldse tubli onu SSSRis, aga tema abil siis saadi vabariigiks ning ühtteist reforme riigi hüvanguks tegi ka. Sellest piisab, et kõik hooned ja tänavad oma nimele saada.
Teeme Heydar Aliyevi kultuurikeskusest ja pargist pilte .Hoone on ise vägaväga ägeda arhitektuuriga - moodne voolav ja futuristlik. Bakuu üldse on moderne linn. Vanade uhkete ja väärikate hoonete vahel kõrguvad klaasist moodsad pilvelõhkujad, kuidagi väga kontrastne.
 |
| Eriti kuldne maja Bakuus |
 |
| Pildiallkirja lisamine |
 |
| Londoni taksod Bakuus |
Et me juba siin oleme, kuigi teel linnast välja, mõtleme korraks sisse ka minna. Korraks võrdub 2,5h. Seal sees on, mida vaadata. Lugesin kokku 10 korrust, kui vahepeal midagi lugemises vussi ei läinud. Hästi puhas, valge ja helge. Huvitavad näitused. Kindlasti soovitan külastada. Piletihind Bakuus on klassikaline 15 AZN. Üks väljapanekutest on Aliyevi autod. Veel kõnetavad väljapanekud nukkudest, Bakuu märkimisväärsete suurehitiste makettidest, Aserbaidžaani muusikariistadest, kunstist jne. Palju palju tasandeid, mida uudistada.
Üks, mida oleksin tahtnud külastada, aga jääb meie ajakavast välja härra soovil, on Bakuu vaibamuuseum. Aga olgu, mehe rõõmuks hakkame linnast välja suunduma lõpuks. Kell on 13.30 juba ja päevavalgust mitte enam liiga palju.
Veel enne, kui kiirteele suundume, tõmbab härra auto teeserva, haarab järjekordsest kebabiputkast kaks kebabi ja Coca ning ahhetab. Esiteks, see kebab oli tõesti imeliselt hea. Kesklinnast ja mujalt oleme saanud ikka igasugu jama päris kalli hinnaga (10 AZN). Need kaks kebabi koos Cocaga maksid 3,50 AZN. Sellist numbrit eurodesse ei teisendadatigi üldse :)
Järjekordne kogemus, kus tunned, et sind kui turisti on koguaeg nii palju nööritud.
Hakkam sõitma Qabala suunal. Meil ei ole konkreetset plaani. Oleme vaid kuulnud paari kohaliku inimese soovitust, et Qabala on ilus linn. Heydar Aliyevi keskuses on üks väljapane ka aserbaidžaani vaatamisväärsustest ja Qabala koos paari kohaga seal suunas ka välja toodud. Mõtleme siis minna Agšusse või Ivanovkasse, kus tehakse kohalikku veini. No et vaatab. Vähemalt on Bookingu kohaselt Qabalas palju ööbimiskohti, seega muret ei ole ja bronne ette ei pea tegema. Turismihooaeg ei ole eriti tihe hetkel.
Qabalasse suundub korralik kiirtee, kaks rida kummaski suunas, betoonpiirded vahel. Vahepeal sirutame jalga Samaxi linnas, kus silmasime tee ääres järjekordset mälestusmemoriaali aga ka lennukivrakki ja sellised asjad härrale mul meeldivad.
Pean ära mainima ka linnade alguse sildid. Meil siin Eestis on üldiselt linnapiiriks kaunis plekist silt. Okei, Puhjas on tehtud turbakompositsioon!
Siin Aserbaidžaanis, ma ei väsi kordamast, on kõik grandioosne ja majesteetlik. Linnasildiks ehitatakse kasvõi pool kindlust! Samax linn (ja mitte ainult, paljud teised kohad ka) meid just niimoodi tervitab.
Üks uhke moššee on siin ka. Kasutame võimalust uudistada.
Tee viib üha mäkke, vaated on ilusad. Teeäärsed on täis samovaripukke ja mee- ning mahlade müüjaid. Veel üks asi, millega tünga saime. Aserbaidžaanis me ei kohta väga selliseid tooteid, mida kingitusteks kaasa tuua. Kodus lapsed ootavad ja tahaks mingit maiust tuua. Ostame siis neid värvilisi mahlasid, mis kile vahele laiaks latakaks pressitud ja kuivatatud. Kodus selgub, et kõik need granaatõuna, virsiku, ja miskõik erinevate värvide maitseteks öeldi, maitsed on tegelikult täpselt ühesugused. Pealegi nähes neid müügil rippumas igal pool ühesugustena,oleme täitsa kindlad, et isetehtud nad küll ei ole. Kõik on perfektselt ühesugused, järelikult tehasetoodang.
 |
| Kui õhtupäike mängib! |
Tee ääres näeme ka Meysari veinimõisa. Teeme peatuse. Saame tuuri ja degusteerimise 21 AZN eest, testime kahte veini. Valge meeldb väga. Juurde pakutakse suurt valikut nende endi tehtud juustusid. Härra jääb pikemalt lummatult vaatama ja filmima leiva (no olgu: loe saia) tegu. Tandooriahjudesse, kus põhjas söed kuumavad pannakse saia pätsid seintele plärtsti kinni küpsema. Tulevad ahjust kuumad värsked saiad, mmmm.
 |
| Palju läbimõeldud detaile, sh ka vetsusildid |
Ismayilli linnake. Kell on jõudnud õhtusse, sest pikk sõit taaskord selja taga ja kohe on pime. Otsustame, et Qabala jääb veel 50 km edasi, jääme hoopis sellesse väikelinna ööbima. Booking näitab ka ööbimisvõimalusi ja otsime ühe koha üles. Taaskord, milleks panna välja silti või nime, mida Bookingus kasutad? Pole vaja. Küll sind nende kõrgete plekist aedade tagant üles leitakse.
Saame toa 40 AZN eest, see sobib meile. Perenaine elab ise esimesel korrusel ja seega täitub me soov, mida päeval olime härraga arutanud - näha kohalike inimeste kodu seestpoolt. Maja on suur ja äge, ruumi on küll uhkelt. Lisaks meile on proual veel külalisi, 6 prantslast.
Otsime taas Google Maps abil söögikohta ning küsime proualt üle, kas on hea söögikoht. Tema kinnitab, et on. Kuigi see koht jääb linnaserva, päris pikk sõit ja möödume mitmest muus kohvikust, jääme iseendale kindlaks. Lähme vaatame ära, kui on head soovitused netis. Leiame end eest kohalikust restoranist ja koht meeldib väga.
 |
| Pilt sai tehtud enne, kui liha lauda jõudis. Siis kui liha söödud, tuli meelde, et rohkem pilti ei teinudki ju :) |
Toidud on imeliselt maitsvad, laud on lookas. Esimest korda tunneme õiglast hinda. Õhtusöögi eest käime välja 30 AZNi kahepeale, me ei jõua kõike ära süüa. Liha on hea, salatit on palju, värskeid puuvilju ka.
2.10.2019
Ärkame mõlemad kuidagi varakult. Eelnevatel päevadel oleme siiski mõnulenud ja kasutanud võimalust lihtsalt magada. Nüüd läheb uni varakult ära. See on meie reisi viimane päev. Rohkem meil öömajasid ei ole ega tule, sest öösel peame auto ära andma ja suunduma lennujaama.
Sööme proua juures kõhud täis ja juba enne kl 9 sõidame autoga Lahic mägiküla suunas. Lahici kohta lugesin netist ja vaatasin pilte, et armas autentne käsitööküla. Kuna Aserbaidžaani googeldamine on olnud suhteliselt rakse töö, väga palju infot nagu kokku ei tilgu, mida teha, kuhu minna, siis võtsime ette erinevate saitide, sh LonelyPlaneti ja TripAdvisori jt kohalik turismifirmade päevatuurid. Et kuh sõidetakse, mida vaadatakse. Selle järgi googeldasime infot juurde. Üks soovitustest on Lahic. Tee peale sinnasõidul jääb ka väga ilus rippsild. Tee kulgeb mägedes kanjoni serval, all looklemas hetkel veest tühi jõesäng. Üle selle tohutulaia jõe(kivipõhja) viib hirmuspikk rippsild ja peatusime, et seda vaadata ja pildistada. Oleme varased, kõik need turismigrupid ei ole veel kohal!
See rippsild on vaat et ainsaks ühenduseks teisel pool jõge mäetippude vahel olevasse Zarnava külla minevale rajale. Küla asub 5 km kaugusel ja sealised inimesed matkavad kitsal mägirajal igapäevaselt. ME seda küla otsima ei suundu, jääme silla ja selle vaadete juurde.
Lahici suunal edasi sõites viib tee kaljuservade ääri pidi, kus vahepeal teerada ikka väga kitsaks kisub, ainult ühe auto laiuseks.
Lahici linn on liiklusele suletud. Pargime auto ja suundume linnakesse jalutama. Esialgu ekslme niisama põneval kividega kaetud kitsastel radadel, seejärel tipime allapoole küla ostutänavale ehk turisti tegema. Käime oma eksirännaku ajal ka kohalikus muuseumis, kuhu vst väga palju turiste tavaliselt ei jõuagi?
Šoppingtänav on küll piltilus, täpselt nagu veebis olevatel piltidel. Vaheldumisi sepikojad ja tilulilu poed. Saame selgeks, et vaid sepikojast usaldame kingitusi kaasa osta. Teistes poekestes tehakse jälle aserit. Vaatab silma sisse ja väidab, et ise tegi kõik käsitöö (osav mees!) - ometi ripuvad ripatsid sildikestega made in china.
Ka siin on samovare kõikjal. Oeh!
Lahicist sõidame ikkagi ka Qabalasse. Meil on veel vaba aega, enne kui vaja hakata tagasi sõitma lennukile. Valik on meil mitme koha vahel, kuhu tahaks veel jõuda, aga jääme Qabala valikule kindlaks. Nau ikka, mingi hetk tundus, et siin riigi pole küll rohkem eriti midagi teha ega vaadata (kuna turismihooaeg läbi), aga kohapeal vaataks siia ja sõidaks sinna, aeg kulub kiiresti ja jääb puudugi.
 |
| Kui tellid Hiinast kaupa... |
Qabala on tõesti ilus linn. Üldse mitte nagu Aserbaidžaan, rohkem euroopalik, meenutab Saksa Alpides olevaid mägilinnakesi.
Oleme keha kinnitanud kauni järve ääres (kus oli vett!!!), leidsime kerge vaevaga selle linna suurima soovitatud vaatamisväärsuse. Suusakuurort, kus saab tõstukgondliga sõita üles mäe otsa 1660m kõrgusele. Sõit on äge ja hirmutav! Ma pole varem suusatõstukiga sõitnudki. Kui tagasi alla sõites mäetipus olevalt platvormilt alla stardime, pelgame seda üle ääre alla laskumise tõuget mõlemad! Otse alla minek, huuuuhh!
Istume autosse ja asume linnast välja sõitma. Mõne tunni pärast saan meilile teate, et just sel hetkel olime saanud liiklustrahvi!!!! Kuramuse 60 AZNi. Ja siis mille eest? Üle pidevjoone sõitmise. Kõik see liiklus, linnad, kiirteed, isegi mäed on liikluskaameraid täis. Kuidas need kohalikud sõidavad, on ulme! Ja meie saame trahvi pidevjoone ületamise eest!!!! Kriipivalt ebaõiglane.
Mõtleme tagasiteel Bakuu suunal üles otsida ühe kose, mida Qabala linna lähistel pidi mitmeid olema. Ise teame ju, et mägedes vett pole ja jõed kõik veest tühjad praktiliselt, aa no äkki ikka?
GPS asus suunama kuhugi. Sõidame ja sõidame, jõuame jõesängi äärde külakesse, mis on pikk nagu öö. Ühel hetkel saab asfaltki otsa, tee jätkub küll kruusateena aga paras õudukas. Suured augud, rööpad, kivid. GPS suunab edasi. Ühel hetkel käib mingi hääl ja me autopõhi on mingit kivi riivanud. Jätame auto seisma ja otsime edasi jalgsi. Me jalutame ja jalutame, see küla ei lõppegi. Lehmad, lambad, loomad igal pool tee peal ja tee ääres, aga kosest pole jälgegi.
Me ei leiagi seda koske, mida kohalikud olid Qabalas agaralt soovitanud. Ilus koht, sõber, sulle kindlasti meeldib.
No ei leidnud, ilmselt pole seda kaardilgi õigesti märgitud, viitasid ei maksa ju ka siin riigis loota.
Teekond Qabalast Bakuusse on tüütult pikk. Tuleb ju sõita jälle täpselt sama teed pidi tagasi. Hea, et me teistest kohtadest loobusime. Plaanisime jõuda ka Angšusse ja Ivanovkasse, mis jäi 30 km ringi sisse, sest lennujaama niigi jõuame üsna minuti pealt. Käime enne veel moikas ehk autopesus. Autot vastu võttes loeti kohe peale, et kui auto on tolmune, peame 10 manatti maksma. Mitte üheski teises riigis pole ma pidanud sellist jama kuulma, alati on see rendihinnas sees olnud. Käime siis autopesus ise ära, kus hind on 3 AZNi!!! Ja härra on ülmalt rõõmus, et me talle selle summa maksime. Viib mõtted taas sellele, kuidas nii aljud tahavad sulle lihtsalt kätt taskuse raha järgi panna.
Auto ülevaatusel tekib vaidlus, firma hakkab igasugu hulle asju nõudma. Teeb kogu kogemuse taas mõrudaks.
Lennujaamas ootame üle 2h, et pagasit ära anda ja esiukse juures edasi ootesaali liikuda saaks. 2h tuleb veel oodata lennukile pääsemist. Kell 4.10 lõpuks stardime kodu suunal, Riias läheb ümberistumine kiiresti.
Kuidas reisi kokku võtta?
Mulle tegelikult väga väga meeldis Aserbaidžaan - ilus Bakuu, realistlik Aserbaidžaan, eeslid, lambad, maalilised mägiteed ja -külad, loodus, maitsev toit, kui selle üles leidsid. Samovarid!!!
Küll aga on nõme see valge inimese petmine igal sammul. Kus vähegi saadi, seal sult raha kooriti. Ja puhkuse ajal tahaks natuke lihtsalt olla, mitte ial sammul vaielda, kontrollida ja valveseisakus olla. Muidu on aserid väga sõbralikud ja toredad inimesed. Aferiste on kahjuks ka palju. On kohalike hinnad ja on turistihinnad. Viidamajandus null. Õnneks ei saanud järgi testida korruptsioonitaset, vähemalt politseiga jagelemist ei olnud.
