Istanbul on olnud mu soovide nimekirjas juba pikka aega (nagu ka paljud-paljud teised kohad maailmas, kuhu ma veel jõudnud ei ole).
Septembris, värskelt Türgi rannapuhkuselt naasnuna ja sõpradega Pranglil veini juues tuli mõte - lähme emade puhkusele. Eveliisiga võtsime kohe vedu ja samal minutil otsisin ja ostsin meile lennupiletid ära. Jäi üle vaid oodata kuupäevade saabumist. Meie lend väljus kl 10.45 Riiast. Vaatasin Tartu-Riia lennujaama busse ja üks buss hommikul ka sinna sõidab. Ainult et jõuab kohale u pool tundi enne väljumist ja seega meile kahjuks ei sobinud. Mis seal ikka, sai paika plaan autoga Tartust varahommikul koos Eveliisiga startida.
Enne veel, kui meie reis jõudis alata, algasid aga seiklused. Loetlen Eveliisile ette, et mis kõik vaja kaasa võta ja et pass ka, sest tempel läheb sisse. Korraks oli ärevus, et kas Eveliisil pass ikka kehtib. Juhendasin teda rahvastikuregistri lehele, et vähendada stressi, kui peaks kehtetu olema. Siis saaks kohe tegutseda, mitte ei pea ootama õhtuni, mil koju saab minna sahtlisse kontrollima. Ja siis hakkasin enda kohvrit pakkima ning passi otsima. Sahtlis ei olnud. Vastu vaatasid kõigi meie pereliikmete passid, peale minu oma. Teades, et ma olen ju korralik, hakkasid tekkima muremõtted. Terve sahtli vaatasin läbi, mitu korda, ikka ei midagi. Siis võtsin ette käekotid, mis mul eelmisel reisil kaasas olid. Ikka ei midagi. No oli juba üsna põnev olukord. Õnneks tuli pass ikkagi välja siiski käekotist peidusolevast sahtlist.
9.november
Kuidagi läksid asjad päris vussi, kui ma need lennupiletid Pranglil kiiresti ostsin. Sest kuupäev langes minu ja hr abikaasa tutvumisaastapäevale, mida me alati kahekesi spaas tähistanud oleme. Seekord siis läks teisiti.Toimetan päeval koduseid asju ja õhtul suundun Tartusse. Oma auto jätan ämma hoovile ja õhtu veedame Eveliisi ema juures. Korraks suikume unne ka, et kl 5 hommikul startida Riia suunas.
10.november
Jõuame kenasti Riiga, Sõit läheb kiiresti, juttu muudkui jagub ja ajavaru, mille planeerisime hommikuse tipptunni ja võimalike errorite jaks oli ka kõik paigas. Pagas läheb ära andmisele, meie läbi kõik protseduurid ja jalutame oma värava suunas. Veel on aega, seega kiire amps ka ja siis vaatame kella, et oleks vaja ära nüüd oma väravasse ikka kohale suunduda. Kuidagi läks meelest ära, et kindlasti üks passikontroll on veel ju vahel, sest kolmanda riigi sihtkoht. Ja siis see juhtus - ainult üks töötav kontroll, mingi uimerdajate paar meie ees ja piirivalvur sellise näoga, et ta oleks ükskõik kus mujal,aga mitte siin ja praegu. Ootame-ootame. Asjad ei liigu üldse ning ühtäkki kõlab "Istanbul - final call, proceed to gate immidiately". Me oleme ainult selle seina taga ju!!! Paar korda teeme märkuse ka, et kas palun saate tegeleda, lennuk hakkab väljuma. Selle peale noormees asub toimetama veel aeglasemalt.
Aga lennukile me jooksuga jõuame. Ma haarasin kontrollist meie mõlema passid ja kui Eveliis korra vales suunas jookseb, ma teises suunas meie passidega, siis tekkis mõte, et oleks hea nali küll ta passiga reisile eest ära põrutada. Igatahes lennukiistmetel on jälle, mille üle itsitada.
Kell 15 kohaliku aja järgi (Eesti kell 14) maandume Istanbulis. Kõndimine pagasilindi juurde võtab aega pea 40 min koos kontrollidega, niivõrd suur lennujaam on. Ja selleks ajaks, kui metroosse jõuame, on kell juba üle 16. Metrooga sõidame 40 min ja jõuame lõpp-peatusesse, mida üheltki metrookaardilt ei leia. Samuti pole metroos infot liinide ega ümberistumisvõimaluste kohta. Suundume ära tänavale ja et mitte rohkem päevavalgust raisata metroosõidule pea murdmisele, haarame esimese takso, kes viib meid kohale Galata torni juurde. Me oma ööbimiskoha asukohta täpselt ei tea, aga teame, et see on Galatale väga lähedal. Taksojuht küsib meilt u 10€, mille rõõmuga talle anname, sest sõit oli pikk ja meil oli vaja kohale saada. GPS aitab meil meie ööbimiskoha üles leida. Selle olime valinud airbnbist. Korter on lihtsalt fantastiline. Paras katsumus oli kitsast keertrepist raskete kohvrite üles 5.korrusele rühkida, aga vaated jm olid seda väärt. Meil on väa ägeda vaatega korter, lisaks katuseterrass, kus veedame aega õhtul.
 |
| Galata torn |
Vahetame riided ja pakime kohvrist lahti veinid. See oli meil õige otsus võtta mõned pudelid veini kaasa, sest alkoholiga on Türgis keerulised ja kallid lood. Ühel õhtul mõtleme, kas ostame äkki restoranist pudeli koju kaasa, aga ei läinud kaubaks, sest küsiti 50€ hinnaks.
 |
| Osa vaatest meie katuseterrassil |
Teeme esimesed jalutuskäigud Istanbulis, õhtu on soe ja juba kiirelt ka pime. Säravad linnatuled kõikjal ümberringi pakuvad võrratuid vaateid. Veedame oma esimese Istanbuli õhtu 360 rooftop baaris Istiklal caddesil (Istiklal avenüü, mis on ainult jalakäijatele on 1,4 km pikkune). See drinkbaar asub siin ja saab meilt kiitvad hinnangud ja soovitused!
Istiklal avenüü, see on tohutu pikk shoppingtänav, teeme meiegi paar ostu peale paari drinki. Esimeseks valisime margarita, mis oli ok, teiseks küsisime soovitust teenindajalt. Ta pakkus välja meile Topkapi kokteili ja see oli lihtsalt imeline. Nüüd tahaks seda proovida kodus järgi teha.
 |
| Topkapi kokteil. Imeline! |
 |
| Topkapi koostisosad katsetamiseks |
11.november
Ärkame varakult juba 6 ajal. Eveliis teeb tööd arvutis, mina laisklen veel raamatut lugeda. Kell 7 läheb toimekaks kleidi- ja meigiprotseduurideks, sest kl 8 olime broneerinud endale ägeda fotosessiooni RooftopGalata fotograafidega. Nendest kirjutasin veidi lähemalt siin postituses. Leidsime logo järgi nende asukoha üles, aga ei osanud kuskile suunduda. Õnneks oli varahommikul vähe rahvast ja rattapoes, mis kohe kõrval, toimetas noormees oma tegemistega. Ilmselt on ta eksinud olemisega naisterahvaid ka varem näinud, seega teadis kohe, kuhe meid suunata. Rattapoe kõrval on üks uks (ilma viitadeta, mis on naljakas) ja sealt me jällegi rohkelt treppe üles vantsisime. Ülemisel korrusel oli väga ära kontor kleitidega, ootesaali, riietusruumi, meigiruumi, tööruumide ja fotosessiooniruumiga. See oli üks äge koht. Valisime kohe endale kleidid, asusime riietuma ja väikese ootehetke järel suunati meid juba üles katuseterrassile. Olime valinud endale kumbki single sessiooni ehk et ühe kleidiga 4 taustaga variandi, hind oli 120€ inimese kohta. Selle eest sain ca 500 pilti kohe sessiooni lõpus, plus 10 töödeldud pilti on veel tulemas. Esimese hooga võib hind krõbe tunduda, aga see emotsioon, teenindus ja olustik olid lihtsalt nii võrratud, et ka päevi peale reisi lõppu ikka veel tahab minust välja pursata. Niiet selle eest 120 raha maksta ei ole kindlasti palju.
Kell 10 ülimalt voolavate emotsioonidega taas oma korterisse minnes suundume kleidivahetusse ja väiksele jalapuhkusele ning kl 11 asume Istanbuli vallutama. Kuigi meil on emotsioonid nii laes nagu oleks nädal aega juba Istanbulis ringi reisinud ja kui olek sjuhtunud, et me ühtegi teist kohta ei külastagi, siis oleks ikka reisiga väga rahule jäänud!
Küll aga ootas meid nüüd ees Basilica Cistern maa-alused veeakveduktid. Istanbuli kohta kiiret uurimustööd tehes enne reisile suundumist noppisime Eveliisiga välja need kohad, mida tahakasime kindlasti külastada. Ja see oli meil mõlemil (kui fotosessiooni mitte arvestada) esimene valik. Kes on näinud Tom Hanksiga Inferno filmi, siis sealt nähtud kaadrid avanesid ka meile maa all. Filmi vaadates ma olin mõelnud, et sellist kohta maailmas ei saa eksisteerida, nii sürreaalne lihtsalt. Ja see tunne saatis meid seal maa all ka igal sammul. Uskumatult suur, uskumatult kõrge ja see kõik toestab veel maa peal olevat infrat, kolossaalseid mošseesid ja muid ehitisi. Lihtsalt sõnatuks tegev. Basilica Cistern (Ottomanid viitavad sellele kui Yerebatan Saray) on suurim mitmesajast iidsest linna-alusest veetsisternist, mis ehitati 6.sajandil keisri Justinianus I valitsemisajal, et linna Musta mere lähistel joogiveega varustada.
Me olime eelmisel õhtul järgmiseks päevaks piletid ostnud. Õnneks ei pea pileteid ostma kellaaja järgi vaid kuupäevaliselt ja see on suurepärane #lifehack, sest kui me kohale jõudsime, oli järjekord MEELETU pikk (vihjeks: sama kehtib iga Istanbuli vaatamisväärsuse kohta). Sajakonna meetri pikkune järjekord oli eraldatud mitmeks riviks ja meie etteostetud pilet võimaldas meil pikast rivist tühjas käigus uhkel sammul mööda marssida. Tõesti parim otsus, mis me teinud olime, et mitte oma aega paaritunnisele ootamisele raisata.
 |
| Kaader filmist Inferno |
Peale Basilica Cistern külastust üle tee ootavad meid Hagia Sofia ja Sinine moššee (Blue Mosque) ning Topkapi sultanipalee. Rahvast on meeletult ja aeg, mis siin kulub, et midagi näha üldse, on võrdne päevadega.
 |
| Hagia Sofia |
 |
| Sissepääs Sinisesse moššeesse |
Meie jalutame Sinisesse moššeesse. See ja Hagia Sofia on külastavad ilma piletita, aga rahvast palju. Lisaks on nad päeval mitmel korral suletud külalistele, kui on palvuse aeg. Meiegi satume moššeedesse palvuse ajal ja oodata tuleks umbes 1h, et sisse saada. Kindlasti peab olema põlved ja pea kaetud.
Otsustame ootele mitte jääda ja jalutame ümber Hagia Sofia rahvamassidest läbi Topkapi palee juurde.
Näeme seda rahvamassi seal järjekorras (sellele me polnud piletit ette ära ostnud, seega oligi kohe tulemus omal nahal tuntav) ja loobume plaanist. Oleme rahul, et nägime moššeed ja palee väljastki ära ja jalutame allamäge tagasi. Tee peal teeme lõunapausi, kuna hommikusöök jäi vahele kiirustades ning kõht hakkas tunda andma juba. Oleks võinud paremini valida kohta, turistipiirkonnast veidi väljas, aga ei kahetse ka. Las siis olla nii. Lõuna kahele maksis meil 100 eurot (3 rooga kahe peale + pudel veini). Kalleim osa sellest oli kindlasti vein, mille hinda sujuvalt menüüs polnud väljas.
Jalad annavad vaikselt tunda, aga kuidagi on saanud meie reisi ergutus- ja tunnuslooks "More passion, more footwork, more E-NE-RGY". Hõigun seda Eveliisile igal võimalikul trepil ja mäkketõusul, kus näen, et tal hakkab mott maha minema.
Peale sööki on suund Grand Bazaarile, sest kui juba oleme selles piirkonnas, siis käime ära. Ees ootab veel ja veel treppe ja mäkke minekut, aga üles ta leiame. Grand Bazaar on megasuur ja tohutupaljude haaradega hoone, mis kõiksugu turunänni täis. Aga on kuidagi tehislik, Hästi palju kulda-karda-kellasid-nahka ja turkish delighti, mida ei taha. Oleksin tahtnud rohkem toiduturgu, aga seda eest ei leia. Põhimõtteliselt võib jätta külastamata.
Kahjuks ei võtnud arvesse, et Eminönü ja Cemberlitas piirkonnas (mis on siis Hagia Sofia jne asukoht) on mitu vett ümberringi. On jõgi, on Bosphoruse väin ja on Marmara meri, mis kõik kokku saavad samas kohas. Seega me tulime alla täitsa vales suunas ja jõuame Marmara mere kaldale. Kodu on metsikult kaugel ja jalad tulitavad, sest on käidud ringi jalgsi juba 20 000 sammu. Näeme lähedal tanklas taksot ja ta viib meid 105 liiri eest Galatasse ära (1€= 30 TL).
Kuigi me ostsime lennujaamas 10x ühistranspordi kaardi, siis me oleme sujuvalt ikkagi ringi jalutanud, sest kõik on ju põnev ja vahemaad ei ole nii väga pikad. Küll aga on nad pikad, kui hakkad väsinult kodu poole tagasi minema punktist, kuhu sa välja oled jõudnud. Niiet leiame, et taksoraha on köömes kahepeale ja kasutame taksot mitmelgi korral reisi jooksul.
Nii, kui me taksost oma pessa ära saame, hakkab väljas hirmsal kombel vihma ladistama, tuleb äikest ja tuul möllab. Meile tundub, et on kohutav maru väljas, sest kõik koliseb ja tormab ümberringi. Me oleme kõige ülemisel korrusel ja siinkandis heliisalotasiooni ja soojustust seintes-lagedes ei kasutata. Niiet kui järgmisel hommikul kuulen katuselt pänt-pänt-pänt raske jala tatsumist, tean, et kajakas kõnnib! Nii hullult kostab ja koliseb :)
Aga vihmasaju ajal mõtiskleme, et meri ja väin mässasid hirmsal kombel lainetada, kui taksoga koju sõitsime ja vett vaatlesime. Et õhtuks ostetud Bosphoruse väina kruiisilaevale koos õhtusöögi ja etendusprogrammiga vist ei taha ikka minna. Ma olen iiveldanud Peipsi järvel ja Tallinna lahel nii mis kole ja vot ei taha siis minna lainetesse siin. Aga kui kell saab 18, vaatame, et vihm on järgi jäänud (korraks) ja ei olegi nagu hullu. Et lähme jalutame sadamasse ja kui sajab või lainetab, siis tuleme koju tagasi. Õue jõudes selgub, et ilm ei olegi nii hull, kui toas tundus. Jalutame sadamasse ja leiame oma laeva. Meid juhendatakse meie lauda ja ootame ja ootame ja... Ikka ootame. Eveliis on juba ärevuses, et mitte kedagi teist ei laevas peale meie ja ühe laua veel. Et kas tõesti 64 lauast ainult 2 lauda ongi? Ja kas kruiis ei peaks ka sadamas väljuma sõidule??? Oleme juba üle tunni oodanud, kui võtan piletid ette ja vaatan, et märgitud oli algusajaks 20.30, mitte 19 nagu me arvasime. See on teine #lifehack, kuidas teha 3-tunnisest kruiisist 5-tunnine! :)
Naabrinaine T oli ette hoiatanud, et see on selline turistikas asi, aga kui minnagi ette teadmisega, et võtta kõike huumoriga, siis on tore väljasõit. Ja nii oligi. Programm oli meeleolukas, toit keskpärane, kulminatsiooniks ootamatu disko.
12.november
Ärkame taas varakult! On pühapäev ja võtame eesmärgiks võtta vabalt (go with flow).Lähme lähedale Karaköy sadamakaile ja lähme praamisõidule. See on üliäge, kui tihe veeliiklus Istanbulis on ja praamisõidud oli meie reisi mõnusaim osa! Meie 10x ühistranspordikaardid kehtivad ka praamidele ja nii otsustamegi Euroopa selja taha jätta, et Aasiasse minna. Istanbul on ju linn, mis jagatud kahe maailmajao vahel. Me ei tee hästi vahet vahemaade pikkustel ja kuna esimesena väljub meie sadamast Üsküdari praam, siis sinna sõidamegi. Praamisõit on tõesti mõnus!
 |
| Oleme Aasia poolel, üle väina paistab Euroopa. |
Üsküdarist hakkame jalutama Kadiköy sadama suunas. Internet on soovitanud, et seal on tore teha kohvikutes brunchi ja vaadata linnamelu ning inimesi. Oma teekonnal ei näe me praktiliselt üldse inimesi. Kui jõuame sadamani, rühime taaskord treppidest ülesmäge veepiirist eemale, et siis kihavat Aasiapoole elukeskkonna vaadelda, aga oleme magalas, kus kohvikuidki pole ega midagi. Hommikusööki tahtsime just Aasiapoole kohvikus nautida, seega on kõhtki juba tühi ja väsimus jalgades. Tekib tülpimus ja pettumus, et see küll väärt polnud aega kulutada.
Kõnnime alla sadamasse ära ja jääme praami ootama. Seda annab pikalt oodata, ühtegi silti ka välja spole ja üldse tundub kõik kahtlane. Aga lõpuks saame praamile ja kui kodus netti vaatame, siis selgub, et me ei jõudnud oma pikal jalutuskäigul veel poolele teelegi. Kuna praam suundub Eminönu sadamasse meie kodusadama vastaskaldal, siis uudistame edasi seal ringi. Võtame ju vabalt, on pühapäev!
Käime Spice bazaaris ja uues moššees (New mosque).
 |
| Unustasin enda salli kaasa võtta toast, aga õnneks on olemas laenutus kohe sissepääsu juures. |
 |
| Uus moššee (new mosque). Väga väga majesteetlik ja ilus, ei ole ka ülerahvastatud. |
Seejärel suund üle silla tagasi enda poolele kõnnime seekord mitte silla pealt vaid alt. Seal on üksteise järel rivis ägedad restoranid ja millised vaated! Nii toredasti on linnaruum ära kasutatud. Miks mitte sild teha kahekordne, et alumises osas oleks jalakäijate ala ja restoranid! Väga kihvt ja soovitame seal toitu nautida.
Kuna kodus ootavad mehed-lapsed tahavad ju reisilt tulevatelt emadelt kingitusi saada, siis veedame suure osa päevast jälle Istiklal avenüül. Aga mitte miski ei kõneta seal meid. Sõidame ajaloolise Tünneliga üles ja alla ning suundume koju puhkehetkele ning päevaplaanide ümbertegemisele.
 |
| Tünel on 573m pikk ja sõit Karaköy sadama/sillaotsa ning Istiklal avenüü vahet kestab 90 sekundit. Metroorong väljub iga 5 min järel. Oleks me seda varem avastanud ,oleks palju jalavaeva kokku hoidnud, samas meeldib mulle linna ka avastada, detaile ja nurataguseid, pluss saime samme tehtud. |
Uueks plaaniks saab minna õhtul hamami (broneeringu teeme meili teel) ja et see Hürrem Sultan Hamam asub Hagia Sofia kandis, siis võtame nõuks, et proovime uuesti moššeedesse sisse minna. Muid plaane meil niikuinii ei ole, sest reserveeringuni on vaba aega u 3h. Kui kl 16 kõlab taaskord üle linna palvusekutse, ütlen Eveliisile, et nüüd on aeg minema hakata, jõuame palvuse lõpuks kohale ja saame sisse ka.
 |
| Tee joomine on minu teema ;) |
Kõnnime taas Karaköy sadama lähistele silla juurde, et sealt takso võtta. Takso ütleb meile hinnaks 35€, mille peale ütlen, ei aitäh, ja hakkan taksost väljuma. Kõlavad klassikalised laused, et suur liiklus on ja aega-kütust läheb palju jne. Ma Eveliisile muigasin, et Istanbulis muud varianti ei olegi ju, kui heavy traffic. Taksojuht küsib, et mis summaga nõus oleme. Vastame, et 10€. Ei-ei, saame vastuseks, sellega ei tule välja. Tänan uuesti, et ma ei võta seda taksot. Lõpuks ütleb, et ok, 10€ sõidame. Ka see on üle makstud, sest eelmisel päeval tulime sealtkandist ju 3€ga korterisse, aga jalgu säästa, siis oleme kahepeale kümnekaga nõus. Sõidu peal hakkab imelik juht pihta. Ühtäkki on tühjalt olnud tabloole ette keritud number 15 ja käib jutt selle ümber. Otsustan mitte välja teha enne, kui kohal oleme. Kohale jõudes ta ei saa head parkimiskohta ja peame keset liiklus väljuma. Nõuab meilt 16€. Mul on täpne 10€, mille talle sirutan ja väljun taksost sõnadega, et leppisime kokku 10 ja nii on. Oi, kuidas meid vihastas selline nahhaalsus. Natuke puristame kahekesi, et mismõttes turiste ikka nii lolliks peetakse.
Aga moššeed on võrratud. Lihtsalt uskumatult kõrged, monumentaalsed, võrratu ehitustöö. Mul oli kaasas sall peakatteks, Eveliis meisterdas peakatte nahktagist. Lubati sisse!
Esimesena võtsime vallutada Sinise moššee:
Hagia Sofias saame paar minutit silmitseda, kui hakkas pihta hõikamine, et tuleb lahkuda!
Väljas hakkas vaikselt hämarduma. Vaatasime kella ja hindasime, et meil on veel natuke aega varuks, läheme vaatame selle Topkapi palee siis ka ära. Ostsime pileti ca kl 17.10 ja suletakse palee kell 18.30. Me tõesti kiirustades vaatasime siia-sinna, et aimu saada sellest sultanipalee massiivsusest. 4 hooviala koos lugematu hulga ruumidega, annab külastada. Samas oleme rahul, et tulime õhtusel ajal enne sulgemist, sest oli palju palju vähem rahvast kui päeval oli, kui me sisse pressima ei hakanud.Haaremi osa ei jõudnud külastada, jääb siis järgmiseks korraks :)
Meil oli saunani veel 1h aega,seega kohe Hagia Sofia juures oli üks järjekordne paljudest rooftop restoranidest ja vaated mošseedele olid tõesti imelised. Dringid ja teenindus aga mitte, seega otseselt soovitada ei taha. Kui siis ainult vaadete pärast võib minna.
Reserveeringu aja lähenedes hakkasime meie hammami otsima. Jõudsime kohale ja selgus, et nad ei olnud meie reserveeringut kinitanud, kuigi olime saatnud edasi-tagasi mitu kirja. Okei, leiti siis ikkagi meile aeg ja teatab, et hind 250€ inimene. Ma olin šokis. Ulmeline hind! Veebilehel oli neil hind 50€ inimene. Tänasime ja lahkusime. Meel oli kurb, sest peale pikki jalutuspäevi me muust ei mõelnudki enam, kui et saame õhtul sauna ja massaaži. Aga et kogu selle kemplemise peale oli aega kulunud juba, oli kell 20 ja üsna võimatu uut hammami endal esamaks õhtuks leida. Seega hammamist jäime ilma. Üldse tundus, et see päev pakkuski üllatusi meile nagu olime planeerinud, aga mitte just sellisel kujul nagu tahtnud olime. Päeva lemmikosad olid praamisõidud ja moššeed.
 |
| Viimane pilguheit Hagia Sofiale. Hammam oli kohe meie paremal käel. |
Tagasi koju jalutasime u 30 minutiga. See taksojuhi 35€ sõiduhind pani meid tasskord vahutama :) Uimerdasime ja kukkusime magama ära, sammulugeja tiksus 34000 sammu täis.
 |
| Teravam silm märkab õngetamiile üksteise kõrval rivis alla langemas. Kalapüük silla ülemiselt osalt käib hommikust ööni. |
13.november
Meie viimane päev Istanbulis ja sedagi mitte terves mahus vaid hiljemalt kl 14 pidime kindlasti juba lennujaama suunas startima. Tegime õhtul valmis plaani, et saame selle toreda hommiku veeta nt Miniatürk teemapargis.
Oleks tahtnud väga minna Dolmabahce paleesse, aga just esmaspäeviti on see kahjuks suletud.
Kui aga esmaspäeva hommikul silmad avasime, ladistas õues vihma sadada. Oli selge, et suurt jalutuskäiku me ette võtma ei hakka. Läksime spontaanselt hoopis taas Karaköy sadamakaile ja seekord haarasime Kadiköy praami, kuhu oleksime ka eelmisel päeval pidanud suunduma. Seekord söitsime siis õigesse kohta ja oli tõesti väga nauditav praamisõit ning väike jalutuskäik. Et meil liiga palju aega enam ei olnud, siis pikka avastusreisi enam teha ei saanud ja sõitsime tagasi praamiga Karaköysse.
Asjad pakitud, leidsime kohe meie Istanbuli pesa kõrvalt ühe eheda Türgi roogade keldrirestorani ja tegime kiire brunchi. 3 rooga läks maksma 135 TL (u 4.50€). Toidud olid imemaistvad. Miks me juba varem seal ei einestanud???
 |
| Selline äge, imeodav ja maitsvate toitudega restoran täpselt Galata torni nurga taga ja mõnikümmend meetrit enne meie renditud pesa. |
Oli aeg hakata taksot jahtima. Galata torni juurde sõidab neid koguaeg ja teadsime, et turismiatraktsiooni tõttu hinnad krõbedad. Esimene takso teatas lennujaama hinnaks 50€, sest heavy traffic madam" ja tänasime jub apoolelt sõnalt, et ei soovi. Jalutasime paarsada meetri eemale vanalinna osast väljapoole. Järgmine takso küsis 30€ ja vaid 30 meetrit eemal saime takso 20€. Olime selle hinnaga nõus. Lennujaama sõit oli 38 km.
Ühel hetkel sõidu ajal märkan, et taksojuhil on 2 telefoni hoidikus armatuuril. Telefonides äppid lahti. GPS ekraan veel eraldi. Ühel telefonil on kiri, et FAKE GPS LOCATION PROFESSIONAL.
Päriselt? PÄRISELT??
Lihtsalt nii alatu petuskeem ongi, et on lausa spets äpp tehtud, kuidas turistidelt rohkem raha takso eest välja nõuda. Meie sõidu ajal oli äpi juures märge disabled, aga väga ebameeldiva tunde jättis sisse küll.
Varsti peale seda, kui me Eveliisiga sellest teemast eesti keeles rääkisime, pani taksojuht kiirelt telefo ekraani kinni. Kuigi me vältisime äratuntavaid sõnu, sai vist aru, millest räägime.
Aga kohale me lennujaama saime, 20€ maksime ja oma kojulennule jõudsime!
 |
| Mina ja Atatürk Istanbuli lennujaamas |
 |
| Et viimane päev meil Istanbulis oli korralikult vihmane, oli tegelikult hea! Siis ei olnud kahju lahkuda. Aga ma usun, et Istanbuli tulen ma veel tagasi. |
Kokkuvõtteks tähelepanekud Istanbulist:
- Rahana kehtib nii Türgi liir (hinnad liirides) kui eurod. Soovituslik kohapeal mõnes rahavahetuspunktis vahetada käputäis - 50-100 eurot/ olenevalt reisipikkusets ja -eesmärgist muidugi) vahetusraha. Edukalt saab ka kaardiga maksta. Kurss on 1€ = 30TL
- Kõik söögikohad jm pakuvad menüüd ainult ja ainult QR koodiga. Menüüd lauda ei tooda, hoopis kleeps lauakattel.
- Internet aga on Türgis megakallis, 30€ nädal. Kuidas seda QR koodi peaks saama vaadata niimoodi? Osad kohad pakuvad wifit. Oleks olnud hea saada mõnelt sõbralt soovitus kodunt seisev telefon kaasa võtta, kuhu kohalik sim-kaart netiga sisse panna. Siis oleks saanud lihtsamini asju ajada.
- Kassid ja koerad tänavatel. Ükski loom ei ole räsitud ega nälginud, pigem nagu maugid. Toidetakse ja armastatakse loomi, kassidel igal pool pesamajad.
- Trepid. Trepid ja mäkketõusud. Igal sammul, niie tole valmis korralikuks trenniks :)
- Mitte midagi ei ole šopata.
- Alkoholipoode ei ole, kui peaks tahtma nt pudelit veini osta.
- Katuseterrassid igal pool ja see on ülitore osa Istanbuli kogemusest. Me käisime vähemalt neljal, aga võiks veel rohkem, sest linnavaated on võrratud ja ilm hea.
- Praamid on ägedad. Võtagi aega, et edasi tagasi igale poole praamiga sõita.
- Vene keel. Türklased ei ole enam nii tüütud ja pealetükkivad, kui ma tundsin oma esimesel Türgi reisil 17a tagasi, aga tänavakauplemisel nad ikka püüavad su tähelepanu võita. Ja üsna tihti oli selleks hüüatused stiilis "Zdravstvuite!", "Oo, koroleva!!", "Što võ išiite?" jaa nii edasi.
Ütlen ausalt, et seoses Ukraina sõjaga ei meeldi mulle veremaa ülse ja see oli väga solvav, kui kõnetati vene keeles! Ma enda arust ei näe välja venelanna, ei kanna blingi, ei räägi vene keeles. Aga need hüüatused ei lõppenud.
- Galata on parim piirkond majutuseks. Me võtsime airbnbist selle korteri, vaata kommentaare ja otsusta, mis sulle rohkem sobib. Me leidsime ühe imelise korteri torni nurga taga, kus ei olnud kohvikuid ja oli vaikne ja mõnus, samas kogu kirev melu oli 1 min kaugusel. Mõni teine apartment võib olla kärarikkam. Hotellis ei tahtnud seekord olla, need on igal pool ühesugusd ja igavad.
- Mustafa Kemal Atatürk!
Terves Istanbulis igal pool sa näed mingi mehe pilte seintel suuremate ja veel suuremate plakatitega.See on siis kõigi türklaste isa Atatürk (Atatürgi otsene tõlge ongi türklaste isa) - Türgi esimene "demokraatlik" president. Noh, kas just demokraatlik, kui tema suureks iidoliks oli Stalin, Mussolinit ja Hitlerit ta põlgas. Aga kindlasti ta oli suur muutuste läbi viia Türgis, lõpetas sultanaadi ja Ottomanide impeeriumi. Türklased teda siis armastavad lõputult ja mitte kuskil ei ole välja toodud tema surmaaega. Nende jaoks elab ta igavesti. Meie kohtame igas poeketis rõivakollektsiooni Atatürki piltide ja tekstidega, nii väga teda armastatakse. 2023 on muidugi ka märgiline aasta - 100 aastat Türgi vabariigi loomisest (1923). Kuigi türklastega võid tülli minna, kui natukenegi vihjad Atatürki suunas negatiivseid märkuseid teha, siis üks väga väärt kuulamine on Vikerraadiol: Hommikumaa vägevad. Kõigi türklaste isa. Päriselt soovitan kuulata enne reisile minemist.
- Istanbuli reisijatele kohustuslik nimekiri filmidest, mida vaadata.
