Reisiseltskond: herz, aadu
Eesmärk: Külastada Roomat, Firenzet, Veneetsiat. Tagasiteel ka Vilniust.
Kohale viis: FlyLAL
02.07.2008
ROOMA
Hommikul lennukile, ümberistumine Vilniuses ja sealt edasi Rooma. FlyLAL lennutas meid kohale lõunaks. Rooma Fiumicino lennujaamast rongiga Leonardo Express (11 eur) Termini raudteejaama, sealt jalgsi Via Urbanale hostelisse (3 ööd 70 euri). 10 minutiline jalutuskäik metsikus palavuses tingis teist päeva jalas olevate kingade katki minemise ja riiete vahetamise. End veidi kohendanud, asutasime linna jalutama. 5 minuti kaugusel hostelist, voila! Colosseum - maailma suurim amfiteater. Üldiselt piletihind 11 euri, aga EL liikmesriigi 18-25-aastasele kodanikule piletihind 6,50 euri. Seda odavama hinna rõõmu sain mujalgi Itaalias hiljem tunda. Kahju vaid, et 26 eluaasta nii ruttu peale tikub juba. Colosseum muidugi ise oli totaalne vau. Colosseumist edasi suundusime Palatinuse künkale – Rooma sünnipaika. Väike jalapuhkus ja gelato, edasi kulgesime mööda Via dei Fori Imperiali kuni jõudsime Foro Traiano (traianuse sammas) ning Vittorio Emmanuele II monumendini. Veneetsia väljak küll suurem asi ei olnud. See-eest edasised sammud tasusid küll end ära ning jalgadele andsime puhkust Trevi väljakul purskkaevu ääres.
Taaskord maitsesime überhead Itaalia jäätist, millest lihtsalt ei saanud küllalt. Küllap jäätiseisudele aitas kõvasti kaasa 34-kraadine palavus ja kuum päike, mis meid just ei hellitanud. Kosutust saime ka kümnetest ja kümnetest joogivee kraanidest Rooma tänavatel. Trevi purskkaevu juurest ühe jutiga võtsime ette ka Hispaania trepid Hispaania väljakul. Noh, pilt raamatus oli küll uhkem kui see, mille eest leidsime. Aga heakene küll, linnuke kirjas ikka. Sealt edasi Piazza del Popolo ja metrooga (1 eur) Piazza della Repubblicale. Liiklus Itaalias/Roomas on küll masendav, mitte ükski juht ei lase sind sebral üle tee, ise tuleb autode vahelt joosta ja loota, et ellu jääd. Hea, et me lõpuks ikkagi reisikindlustuse võtsime. Kiirelt väike hosteli vahepala ja suundusime juba ööpimeduses kaunist valgustatud Colosseumi vaatama. Üritasin oma kätt stabiilselt hoida, et pildist vähegi asja saaks, kui üks armas noormees pakkus mulle oma statiivi. Oh, ma ikka vajan ka neid moodsaid lisavidinaid :D Grazie! Tagasiteel hostelisse peatusime armsas tänavakohvikus ja tegime ühed veinid ja pastad. When in Rome... :)
03.07.2008
Äratuse seadsime varakult kella 7ks, et siis ruttu jõuda Vatikani – riik riigis. Alustasime trip.ee soovituste kohaselt Püha Peetri kiriku kupliga. Pilet treppi mööda 5 euri, liftiga 7. Lift, võtke lift ja kulutage kaks lisaeuri, ent säästate jalgu. Sest ega liftiga kupli tippu ei jõua. Liftist välja astudes ootas meid ees oi kui palju trepiastmeid mööda kitsast, keerdus ja kaldus treppi. Väljakannatamtus palavuses. See oli katsumus, millest tulime auga välja,s est vaade kupli tipus oli fantastiline. Lisaks saime piiluda ka paavsti residentsi ning aeda. Treppidest tuli samamoodi ka alla minna, viimaks jõudsime ka päris maapinnale ning sisenesime püha Peetri kirikusse. Tehakse ikka majesteetlikke ja võimsaid ehitisi! Paavsti küll kahjuks ei kohanud, ent paavsti pildiga postmargi kleepisin postkaardiöle ja läkitasin Eestisse teele. Näis, millal jõuab :)
Suundusime edasi Vatikani muuseumi, kus juba mitme nurga tagant nägime venivaid järjekordi. Püha Peetruse kirikus olime suutnuid neid ennetada, ent siin nad nüüd olid. Kuid nagu mulle enne reisile asumist õpetlikud sõnad jagati – järjekorras seisavad rumalad. Targad trügivad vahele. Nii me ka tegime, muuseas jalutasime järjekorra etteotsa ja jäim passima. Sisse me saime – 14 euroraha eest. Muuseumile ring peale tehtud, sisenesime Sixtuse kabelisse, ja kael jäi kangeks. Sest laes on, mida vaadata! Lõpuks väljapääsu poole liikudes, soetasime aaduga omale oma esimesed roosikrantsid. Jah, kui ikkagi Vatikanis, siis tuleb ju aksessuaaride eest ka vastavalt hoolt kanda. Aadu tegi esimese katse oma päikeseprille kaotada, ent 100 m pärast siiski meenus talle, et need olid ja ununesid nänni letti. Vatikani muuseumist väljunud, lubasime enesele tolle päeva esimesed jäätised. Edasi jalutasime endiselt põrgupalavuses Sant’ Angelo kindlusesse (9 euri), nautisime eemalt vaadet Püha Peetruse kirikule ja selle esisele väljakule, ning suundusime lähedusse lõunat sööma. Peale kõhutäit suund Piazza Navona – (limoncello mekkimine) – Pantheon -
– Tempio Adriano – Trevi purskkaev – (jäätis) – Quirinale – hostel (dušš ja riietevahetus) – Foro di Augusto – Foro Traiano – colonna Traiano – Area Saeva – Campo di Fiori – Ponte Sisto – Fonte Acqua Paola – Porta San Pancrazi – eksirännakud suures pargis Villa Doria Pamphini, kuhu me üldsegi minna polnud plaaninud – Monumento Garibaldi – Foro Gianindo. Ja oligi päikeseloojangu aeg ning meie parimal linna vaatamise asukohal.
04.07.2008
Alustasime päeva jalutuskäiguga Termini rongijaama, kust üritasime leida infopunkti. No ütleme siis nii, et viitadesüsteemi ülesehitamisel itaallased sakivad. Täielikult. Viit näitab ühes suunas, seal pole midagi. Läheduses ka pole midagi. Üks raudteetöötaja jagas oma juhiseid kuhugi kurat-teab-kuhu, kuhu ükski viit ei suuna, sealt leidsime väikese viida Assiztenzi clienta vms vasakule, kus muidugi ei olnud midagi. Tegelik infopunkt oli aga viimasest viidast paremale hea hulk maad. Õudus ruudus. Kogu selle otsingu peale kulus ca 40 minutit, et siis küsida, kuidas saab katakombidesse. Küsimus koos vastuse saamisega 1 minut! Herz 0: Itaalia 1.
Aadu teine katse päikeseprille kaotada õnnestus. Need jäid Termini rongijaama.
Niisiis, katakombid. Termini peatusest A metrooliiniga San Giovanni peatusesse, üle tee ja võlvi alt läbi ning juba me silmasimegi bussi nr 218 peatuses, mis viis meid katakombidesse (busspilet tuleb osta bussis olevast masinast, mitte bussijuhilt; hind oli vist 1 või 2 euri). Veidi bussisõitu ja olimegi San Callisto katakombide juures (6 euri). Niisama meid sisse ei lastud, giidiga grupid käivad teatud kellaaegadel. Me olime kohal kl 11.30, giidiga ingliskeelne grupp läks kl 12. Egas midagi, istusime päikesevarju, täitsime joogipudelid veega veevõtukohast ja ootasime. Nagu selgus kell 12, läksid samal ajal ka kõik teistes keeltes grupid – portugali, hispaania, itaalia, saksa jne. Samuti inglise keelne, kus oli täpselt, khm 2 inimest – herz ja aadu. Seega saime privaattuuri, mis, erinevalt hispaaniakeelsest 20 inimeselisest grupist oli väga mõnus, giid jagas otse meile infot, miskit ei läinud kaduma ja ta viis meid natuke rohkematesse kohtadesse kui suured grupid. Lühidalt, see, mis meile maa all avanes – oli müstiline vaatepilt. Tohutu käikude labürint, muuseas kolme tasandiline (kolmas tasand 120 meetri sügavusel). Meid ja ka teisi turiste lubati teisele tasandile, kokku see labürint asetses üle 30-hektarilisel maa-alal, meie nägime ca 1% sellest. Giid purustas ka me väärarusaama katakombi otstarbest – ei, see polnud loodud peitu pugemiseks, vaid hoopis inimeste matmiseks.
Ja Rooma kesklinna ümber on katakombe (isver ma ei mäletagi kui mitu, aga ca 20 äkki?) palju, ehk siis Rooma all on hoopis teine asula :) inimestele on avatud vaid 5 katakombi, meie püüd külastada ka lähedal asuvat San Sebastiani katakombi ebaõnnestus, sest me lihtsalt ei leidnud seda. Jalutasime üle tunni aja ja kurat teab mitu kilomeetrit palava päikese käes, kuid jõudsime ringiga tagasi San Callistoni. Fakk. Aga noh, need on ju itaallased oma teeviitadega (meenutusi hommikusest otsingust). Siis loobusime ja istusime bussile, mis meid Rooma kesklinna tagasi viis. Katakombide juures veel meeldiv oli see, et oi kui hea jahe seal oli, vahelduseks palavusele. Bussiga nr 118 sõitsime kesklinna (mitte aga samasse punkti, kust alustasime), möödusime Caracalla termidest ning Circo maximusest, kuhu pikemalt peatuma jääda ei saanud, sest aadu kibeles Terminisse oma päikeseprillidele järele minna. Naiivitar. Prille ta muidugi eest enam ei leidnud ja suur oli tema hämming, et kesse võtab teise inimese päikeseprillid omale. Igatahes, kuna olime taas jõudnud Termini rongijaama, otsustasime osta ära Firenze rngipiletid (22.50 euri) ja siis suundusime hostelisse väikesele duššile ja riiete vahetusele. Riideid kulus meil sel reisil tõega palju, sest ühte kleiti läbi higistada polnud mingi vaev.
Umbes tunnikese pärast jalutuskäik piki Via Nazionalet mööda võrratust Teatro dell Opera hoonest. Muideks, iga hoone Roomas on võrratu, majesteetlik, suursugune, hämmastavalt ilus, ohkamapanev, silmapaistev jne omadussõna. Ajalugu ja arhitektuur ei jää märkamata linnapildis ega minu fotosilmale. Viimasel õhtupoolikul Roomas tegelesime shoppinguga, sest ilmnes, et kaasavõetud vahetusriietest jääb ilmselgelt väheseks. Kokkuvõtvalt, mu riidekapp koosneb nüüd peamiselt suvekleidikestest. Hostelist olin saabudes saanud imehea linnakaardi, kus kõik vaatamisväärsused ka pildile joonistatud, seega oli hea näpuga järge ajada, kuhu veel minna ja mida vaadata. Vaid tänu sellele kaardile nägime võrratut nelja purskkaevuga San Carlo Quattro Fontanet Via Settembrel – ristmik, mille igas nurgas purskkaev – hämmastavalt ilus. Oma sihitul jalutuskäigul jõudsime taaskord Piazza del Quirinalele, treppidest alla ja Trevi purskkaevu juurde. Selle lähistel võtsime nõuks keha kinnitada cannelonide ja lasagnega, kõrvale pudel imehead Castelli Romani Andreassi veini. Veiniga jõudsime poole peale juba enne toidu lauda jõudmist, mistõttu olime ka üsna purjakil ja ülemeelikud.
05.07.2008
FIRENZE
Rong Firenzesse Terminist kell 8.35. Termini rongipeatuses oma kupeed ja istekohti otsides läbi rahvasumma varastati aadul rahakott. Mis ei ole üldsegi nii fun, eriti reisi esimeses pooles. Koos rahaga läks kaduma ka isikutunnistus ent õnneks oli aadul kaasas ka pass, seega mitme aasta tagust õudust politsei-eesti saatkond jne me uuesti läbi tegema ei pidanud. Firenzesse jõudsime 3 tunniga, millest esimese tunni veetsime koridoris ja peale piletikontrolli kontrlöri abiga saime siiski oma kupee istekohtadele. Ei oska ju kohe piletit õigesti lugeda ja pealegi, mingid mustad persetasid meie kohtadel, ega ikka ei lähe üks valge blond välismaalane musta mehega vaidlema. Kontrolör tegi seda meie eest ise :)
Firenze rongijaamast istusime bussi nr 20 (2 euri) ja sõitsime kesklinna San Marco väljakule. Enne aga veel bussi oodates üritasime toime tulla kahe itaalia vanamehega, kel ülikõrge enesehinnang. Igatahes, üks neist üritas kiivalt meid katsuda. Õnneks buss tuli kiirelt :) Me uus öömaja (3 ööd 70 euri) asus kesklinnas San Marco väljakult paari minuti kaugusel. Taas saime „nautida“ itaallaste viidasüsteemi majade nummerdamisel – 119-58-110-109-45-jne. Täielik müstika. End toas sisse seadnud ning hetke jalga puhanud asusime hostelist saadud linnakaardiga Firenzega tutvuma. Via Cavourilt krediitkaardilt aadule raha (thank god for credit cards :P), väike pilguheit Palazzo Medici Riccardile, edasi Piaza San Giovanni – Il Duomo
– Piazza del Duomo – Via del Proconsolo – Museo del Bargello – Piazza San Sirenze – Piazza della Signoria – Palazzo Vecchio. Piazza della Signorial saime ära näha Michelangelo Taaveti kuju (küll koopia, aga mis siis). Originaal asus mingis muuseumis, kus oleks jälle pidanud raha maksma.
Palazzo Vecchios aga tundsime ära maali Veenuse sünd. Ajaloo ja kunstiajaloo tundidest on ikka kasu olnud, saab kuulsad tööd lõpuks ometi oma silmaga ära näha. Edasi liikusime imearmsas Firenzes ajaloolisele sillale Ponte Vecchio,
käisime ära Piazza della Repubblica’l, Piazza Santa Croce’l, Piazza Demidoff’il ja Piazzale Michelangelo’l. Hämmastavalt palju samanimelisi kohti kui Roomas. Viimane mainitud koht oli taas eneseületus, päikeselõõsas mäkketõus ja loendamatult palju trepiastmeid, et jõuda maagiliselt kaunile mäele ja vaadata Firenze linna peopesal. Tõeliselt ilus. Mäe otsas veel üks Michelangelo Taaveti kuju koopia, sedakorda roheline.
Hiljem õhtupimeduses vedasime end Piazza della S.S.Annunziatale’le, et kuulata tasuta jazzkontserti. Nii mulle väitis Hostelworldi koostatud infovoldik Firenze kohta, et igal õhtul jazzkontserdid. Noh, ees ootas meid seal väljakul vaikus, paar kakerdavat meie jaoks kahtlast kuju ja kusehais. Kuigi Firenze meeldis meile rohkem kui Rooma, oma lihtuses ja eheduses ning kompaktsuses – terve linn sai päevaga läbi käidud – ei meeldinud meile üsnagi mitmel korral ninna hakkav kusehais. Roomas sellist asja me ei kohanud. Samuti oli päike sama kuum kui Roomas, ent puudusid Rooma tänavatel leevendust pakkunud veevõtu kohad. Aadu halvast juhtumist õppust võtnuna kandsime mõlemad suuremaid rahatähti rinnahoidja vahel – kuhu mujale seda raha ikka jaotada. Raha rinnahoidjas on filmitrikk ma ütlen. Filmis on see jah imelihtne, tegelikkuses aga... lood teised :)
06.07.2008
Hommikut alustasime taas 50m kaugusel hostelist - Il Duomo kõrvalt Babtistryst (3 euri), edasi suundusin kellatorni „Campanile di Giotto“ (6 euri), aadu jäi alla, sest ei viitsinud ronida 414 trepiastet. Mina aga tahtsin ära käia, niisiis ilma lifita ja palavuses, unustanud juba Püha peetruse kiriku rasked vaevad :) mitmeid ja mitmeid trepiastmeid selja taha jänud, ja mitu päeva rasket jalutamist selja taga, tundsin igal uuel trepiastmel, kuidas jalalihased vaeva näevad, aga alla anda üks eesti naine ju ei saa. Jõudsin platvormile, kuid vara oli rõõmustada, nurga taga silmasin uut treppi. Okei, edasi. Sammusin „rõõmsalt“ teisele platvormile. Pildid igast ilmakaarest ja linnavaated ahhetatud jõudsin platvormile ringi peale tehes viimase nurgani ja... oh rõõmu... trepp. Kolmas platvorm. Istusin jalga puhkama, kui 3 meetri kaugusel kõrvast asuti suurt, tõega suurt kella lööma. Olin veendunud, et sinna mu kuulmine läheb. Jalad puhatud, otsustasin platvormi iga nurga läbi käia, ja viimase nurga tagant tuli välja mis? Õige vastus, uus trepp. Kirusin ennast, et kuidas ma nii pime olen, aga kui aus olla, siis see sopiline ehitus peidab ikka trepid äga hästi ära. Rühkisin edasi neljandale platvormile. Õnneks viimasele, sest edasi oli vaid taevas. Alla minek polnud enam nii lõbus, sest ilmselgelt olid ülejäänud turistid ka ärganud ja tulid mööda kitsast treppi vastu muudkui. Mulle ei meeldi turistid :P
Aadu võttis all mind oodates aega, mul kulus üles-alla käimiseks 27 minutit. Aplaus mulle.
Suundusime aaduga edasi Uffici muuseumi, kus kümnete ja kümnete meetrite pikkune järjekord. Turvamehelt saime teada, et on võiamalik teha ka broneering, siis ei pea järjekorras ootama. Ostsime pileti (9 euri) kella 12.30ks, mis tegi küll pileti hinna 4 euri kallimaks, aga tundide viisi sabas seista oli meile me ajast ja eelkõige jalgade koormamisest odavam. Kuna sain taas EL liikmesriigi kodaniku soodustust, tuli mu pilet ikkagi odavam, kui tavapilet. Vahepealset 2-tunnist pausi täitsime shoppinguga, liikusime mööda Via de Cerretani ja Via de Panzanit Piazza Santa Maria Novella’le, kus asusid rongijaam Santa Maria Novella ja Basilica di Santa Maria Novella. Soetasime pileti (5.60 euri) Pisa rongile järgmiseks päevaks. Tegelikult ostsime piletiautomaadist lahtise pileti, ehk siis ilma kindla rongita, kindlate istmeta, kindla kellaajata ja kindla kuupäevata pileti, mis tähendab seda, et 2 kuu jooksul võib mis iganes Pisasse suunduvale rongile selle piletiga minna, perroonil lihtsalt eelnevalt pilet aktiveerides.
Seejärel tagasi Piazza della Signoriale ja Galleria degli Uffici’sse. Seda maailma vanimat muuseumi uurisime 1,5 tundi. Peale seda üle Ponte Vecchio Piazza Pittile ning kõrvalepõige Piazza Santo Spiritole. Lõpuks võtsime ette imeilusa aia Giardino di Boboli (sooduspilet 5 euri). Nägime kurja vaeva palavuses aias ringi jalutada, sest tee viis ülemäge.
Pikki tunde aias jalutanud, viisid me vaevatud jalad meid hostelisse puhkama, et päikeseloojanguks taas linna peale Ponte Vecchiole minna.
07.07.2008
PISA. NOT!!
Hommikul varakult Pisa rongile kiirustades saime rongijaamas tead, et Trenitalia streigib ja ükski rong ei välju. Fakk. Miks ometi, miks? Miks ei võinud nad streikida eemisel päeval, kui me Firenzes jalutasime. Kui me oleksime ometigi eelmisel päeval Pisas ja Sienas käinud... Siis poleks sel päeval (esmaspäev) jällegi kuhugi muuseumi ega hoonesse sisse saanud, sest need esmaspäeviti suletud. Kuradi nõmedad itaallaased. Päev kujunes niisama töllerdamise päevaks, tuju oli streigi tõttu halb ja eks väsimus oli ka kontidesse jõudnud. Vedelesime niisama.
Pisas tehtud pilt. NOT! Moss-moss.08.07.2008
VENEETSIA
Hommikut alustasime taas rongijaamast. Soovisime streigi tõttu ära jäänud Pisa rongipileteid tagasi rahaks vahetada. Kuradi loll italiano teatas, et kuna me ostsime pileti pühapäeval ja streik oli esmaspäeval, siis raha tagasi ei saa ja et me võime ju nüüd Pisasse minna. Oi ma olin närvis. Kui loll inimene peab olema, et osta streigi päeval streigipäevaks rongipileti? Ah? Aga kuna meil olid piletid Veneetsiasse ostetud ja rong hakkas kohe-kohe väljuma, ei olnud aega vaielda. Seega me raha tagasi ei saanud ja Septembrikuuni kehtivad Pisa rongipiletid Firenze-Pisa kahele inimesele on praegu pakkumisel. Soovib keegi?
Lahkusime kassast, et leida Veneetsiasse väljuv rong, siis teatas valjuhääldi, et rong hilineb. Oh neetud. Ebaõnn oli me jätkuvaks saatjaks. Õnneks hilines rong vaid 10 minutit ja edasi saime juba normaalselt. Seekord õnnestus kupee ja istekohad kenasti koheselt leida ja 3-tunnine rongisõit Toskaana ja Veneto päikese all võis alata. Maastik on Itaalias küll maaliline. Mäed, päevalilledeväljad... ja siis Veneetsiale lähenedes meri. Rong läbis Bologna ja Padova linnakesed, mis olid samuti armsad.
11.30 jõudis rong Veneetsiasse Santa Lucia rongijaama. Vaporeto nr 1 (ühe korra pilet 6,50 euri) viis meid Rialto peatusesse, kust üritasime leida me hotelli. Kaarti meil polnud, lootsin, nagu eelmiste linande puhul teekonnakirjeldusega hakkama saada ja linnakaardi hankida hotellist. Aga seekord nii lihtsalt ei läinud, sest tänavad on lühikesed ja kitsad, paar meetrit tänavat, sild ja juba uus tänav. Sigri-migri. Õnneks ühe politseiniku abiga ja peale veidikest seiklemist oma raskete kohvritega leidsime oma hotelli. Veneetsias me ei ööbinud enam hostelis vaid hotellis, mis oli tõeline luksus. Nautisime oma privaatsust ja hirmkallist tuba (2 päeva 90 euri). Aga asukoht oli taaskord kesklinnas ja väga mugav. Veneetsia koha pealt täpselt tänavaid ja väljakuid kirja panna ei õnnestunud, sest neid lihtsalt ei õnnestunud jälgida :) aga linn on tõepoolest imearmas ja imeilus, täpselt nagu filmis. Käisime ära põhilised vaatamisväärsused Rialto sild, San Marco väljak, Doodzide palee, ohete sild, kellatorn (8 euri). Accademia sild. Lisaks jalutasime mööda väikseid tänavaid, sildu, treppe ja väljakuid. Kui Roomas ja Firenzes pildistasin iga vähegi uhkemat paleed ja hoonet, siis Veneetsias ma hooneid enam ei märganud. Mu tähelepanu kuulus jäägitult kanalitele ja gondlitele (gondlijuhtidele). Võrratu.
09.07.2008
Rialto ja San Marco. Jalutus Veneetsia tänavatel. Ooo, kui võrratu, kui puudub autoliiklus, ei mingit liiklusmüra ega auto alla jäämise hirmu. Ostsime vaporeto 24h pileti (16 euri) ja sõitsime vaporeto nr 41-ga Murano saarele, kus on klaasitehased ja müüakse kõikvõimalikke klaasist asju.
Õhtul sõitsime veel vaporetodega ringi ning peale päikeseloojangut käisime San Marco väljakul Elton Johni imeilual kontserdil. Ilus punkt ilusale päikeselisele päevale Veneetsias.
10.07.2008
Kuna 2 ööd Veneetsias möödas, siis tuli teha check-out. Enne veel aga soetasime ainsast silma hakanud Veneetsia supermarketist mõned Itaalia spagetid, veinid, kommid ja Grappad, et need kohvrisse ära pakkida. Õnneks hotell võttis me kohvrid pikalt hoida, kuni hiliste õhtutundideni.
Vaporetoga suundusime Lido saare kaunitele liivarandadele päevitama, kaldalt teokarpe korjama ning supersoojadesse merelainetesse ennast päikese eest jahutama. Päike praadis mõnuga ja vahepeal tuli päikese eest peitu pugeda pitsarestorani :)
Rannas nägime hulga väikeseid hute, kus inimesed magasid ja jõid. Huvitav, kas välismaal käiaksegi niiviisi rannas?
Rannast ja Lido saarelt lahkusime 17 ajal, tagasi Rialtos olime 18 paiku, jalutasime veel linnas ja mõnulesime erinevatel tänavatel-sildadel vaadet nautides. Üks hetk aadu asjatas omaette, jättes mind San Antonio sillale jalga puhkama, kust aga paljud gondlid mööda sõitsid. Ohhh, neid kuumi gondlipoisse, kes mulle Buona sera, signorita! hõikasid, silma tegid ja õhusuudluseid saatsid. Süda puperdas nagu teismelisel ja silmad särasid. Üks gondlipoiss pakkus tasuta sõitu, kuid ma rumal ei võtnud vedu :)
Kui olime aaduga kella venitanud 21-le, suundusime hotelli oma pagasile järgi, et siis jalgsi suunduda raudteejaama. Ja siis ma enam Veneetsiat nii palju ei armastanud – kõik need sillad oma treppidega. Kui mul kohver kaalub 20 kg käe otsas kõigi nende veinide, limoncellode, grappade, õllede ja teab veel millega :) ma ju ei oska reisil käia ilma kohalikku kraami ostmata, sest alati on neid, kellele ma nänni pean viima. Eks ma ise olen lasknud asjadel niimoodi kulgeda. Ühesõnaga, asusime vaevalisele teekonnale raudteejaama. Ca 40 minutiga jõudsime kohale, et siis veel 2h passida ja oma rongi oodata. Rooma rong väljus kell 23.30 ja pidi Roomas Tiburtinas olema kell 7.00 hommikul.
Mina arvasin, et kui oleme raudteejaama jõudnud, ongi meil kõik laabunud. Aga sellist rongi nagu Rooma, sealt ei väljunud. Ka rongi number piletil ei olnud meile abiks, sest Veneetsias tablood neid ei kajastanud (Roomas, Firenzes aga küll). Ainus, mis me kellaajaga klappis, oli Napoli rong. Üks Jaapani (või Hiina, või Vietnami, või jumal teab mis maa poiss) küsis meilt, kas teame, kust perroonilt tema rong väljub, näitas meile oma piletit. Me saime vaid vastata, et me otsime sama rongi. Ta lubas meid teavitada, kui on välja selgitanud ja seda ka tegi. Napoli rong see oligi. Saime rongile, liikusime oma kupeesse, lootes,e t nüüd on kõik ok... aga noh, ei vara, herz! Liig ennatlikud lootused! Üle meie kohtade laiutas üks must mees, keda aadu ei julgenud puudutada. Võtsin oma julguse kokku, raputasin ta üles ja ajasin me kohtadelt minema. Ja seal me siis olime, kaks õblukest heledanahalist heledapäist välismaa neidu, ühes kupees kahe ingliskeelt mitterääkiva itaallase ja ühe sügavmusta mehega, kes ka inglise keelt ei rääkinud. Mitte et ma oleks nendega rääkida tahtnud. Väga scary oli, magamisest küll midagi välja ei tulnud, sest a) julged sa sellises seltskonnas magama jääda? Ja b) istmed polnud sugugi mugavad ega magamiseks loodud. Ees oli 7,5h. Ellu me jäime, terveks me jäime, ära ei vägistatud, kuigi vahepeal üks itaallastest oli küll väga kahtlane, aga võibolla olime meie paranoilised.
11.07.2007
ROOMA.VILNIUS
Magamata jõudsime õigeaegselt Tiburtina peatusesse Roomas, kust pidime edasi liikuma Fiumicino lennujaama (rongipilet Veneetsiast Fiumicinosse 42 euri), tabloodel oleva info järgi juhindudes oleksime täiesti valele rongile läinud, aga inimestelt üle küsides juhatati meid ikka õigele rongile. Tund hiljem olime lennujaamas, check-in õnnelikult läbitud ja ooteruumis 2 tundi ootamist, peas vaid üks mõte –saada lennukisse ja magada. Ja ega siis veel me lugu viperusteta kulgeda saanud. Lennuki väljalend hilines 1,5h. Tüüpiline. Nii tüüpiline. Seega jõudsime Vilniusesse ka tükk maad hiljem, kui olime plaaninud. Kuna meil pidi olema Vilniuses 4h ootamist Tallinna lennu väljumiseni, olime aaduga planeerinud Vilniuses linna peal jalutada. Sellel plaanil oli nüüd kriips peal, sest esiteks ei saanud me muidugi transiitalale (uksed lukus) ja onu loivas tükk aega hiljem kohale ning seejärel tuli meil teha check-in Tallinna lennule ja seal lauas muidugi kedagi ei olnud ja tädi loivas kohale samuti tükk aega hiljem. Ja kell muudkui tiksus. Seega tiksusime meie kogu aja Vilniuse lennujaamas. Vähemalt Tallinna lend väljus õigeaegselt ja kell 20.00 jõudsime Tallinna lennujaama. Meie tellitud takso aga juhtus olema täpselt sama, kes meid 10 päeva eest lennujaama sõidutas ja meile ilusat reisi soovis. Tegi tuju heaks küll, eriti et noormees ka meid mäletas.
1 kommentaar:
nice :)
Postita kommentaar