Kohale viis(id): British Airways, American Airlines
Reis jänkidemaale algas Berliinist. Sealt edasi ümberistumine Londonis ja pikk lend Miamisse võis alata :)
19.10.2008
Berliin-London lend muidugi hilines, kuid õnneks jõudis Londonisse ülimalt täpse ajastusega, et jõuda järgmisele lennule. Mind peeti muidugi vajalikuks rajalt maha võtta ja läbi otsida. Väravasse jõudes hõigati just meie istekohad välja ja vupsti me suures lennukis olimegi. Esimest korda lendasin tõeliselt suure lennukiga, kus istekohad kolmes reas, iga istekoha ees väike ekraan, kust sai filme, tv-show’sid, raadio ja muusikaplaate vaadata/kuulata. Meie istekohad olid keskmises reas, aknast kaugel. Minu kõrvale istus veidrik inglane, kes teatas telefonis kellelegi, et I hate economics. It’s full of ordinary people. No sellest sai meil Liinaga inside joke, eks me oleme siis oordinari-piipõl. Järgnes 9h ühe koha peal liikumatult istumist, jalgu sirutamata ning palju poolunelemist, mõned söömised/joomised. Paras mõnu :) Ja siis viimaks kohal – MIAMI. Läbisin lennujaama passikontrolli perfektselt, Liina aga peale ei-tea-mitmendat sõrmejälgede hõivamist aeglasevõitu hispaaniaverd onkli juures võeti rajalt maha ja viidi kuskile teise ruumi, mind aeti pagasilintide juurde. Hõivasin me pagasi ja ootasin närviliselt. Ümbritsevad turvad vaatais mind juba väga kahtlaselt ja mina mõtlesin välja lauseid, mida öelda neile selgituseks, et miks ma siin juba üle tunni aja liikumatult passin. Sest Liina telefon ei toiminud ja ühendust võtta polnud võimalik. Kell tiksus. Väljas pimenes. Lõpuks Liina saabus, otsisime väljapääsu ning transporti linna. Võtsime sinise Shuttle bussi 22 $ eest, millega kaasnes rohkelt mulle talumatut juttu juhi poolt, mille peale hakkasin juba vaikselt närvi minema. Kas tõesti peab kõigi käest 5 korda üle küsima, mis hotell, kuigi ise kirjutas need üles omale? Kell tiksus... viimaks siiski me Miami Beachile liikuma hakkasime. Lähenesime Miamile ööpimeduses ning silmasime kaugusest pilvelõhkujaid. Vaade oli tõeliselt ilus.
Peale pikka ringisõitmist tänavatel, peatus Shuttle me hosteli ees. Majutus leitud, kohvrid toas, riided palju õhemate vastu vahetatud, uurisime ümbrust. Jalutasime veidi valgustatud tänavatel palmide all, silmasime kodutuid ja muid tüüpe erinevate poodide uste ees magamas. Tõdesime, et no kui meil hostelit poleks, siis ei jääks me hätta - nääd, võib kuhu iganes külili visata. Kohaliku aja järgi kl 22 vajusime sügavasse unne oma hosteli reformvoodites. Selleks ajaks olime üleval olnud 60 tundi, neist reisil 54 tundi.
20.10.2008
Ärkasime kl 7 kohaliku aja järgi. Täpselt samal ajal tuli kõne Rommilt, kes üllatus kuuldes, et ma kaugel ära olen. Arganud, dushi all käinud, hommikust söönud (sai, sai, sai – röstitud või kukkel, nutella, või, pähklivõi, maasikazeleega, muffinid), päevaks valmistunud, suundusime randa. Ooo need palmid, ja siniroheline vesi. Jahh! Seda ma olingi vaatama tulnud. Jalutasime Atlandi ookeani kaldal loomulikult ohtralt pilte tehes.
Jõudsime South Beachini, sealt edasi mööda tänavaid Biscane Bay suunal. Üle lahe paistis Miami Downtown panoraam pilvelõhkujatega. See me sihiks saigi. Jalutasime üle mitmete sildade downtowni suunas, kaardilt vaadates pikk vahemaa. Teel sinna oleks peaaegu hääle ära karjunud ehmatusest – silme eest ja praktiliselt üle varvaste jooksid suured igauaanid. Aga ju siis siin tavaline asi. Viimaks jõudsime kesklinna. Jalgsi siin vist üldse ei kõnnita, sest kohati kadusid kõnniteed jalge alt.
Kesklinna jõudnud, silmasime esimese asjana metromoverit – tasuta metroo-laadne ühistransport. See imetabane sõiduvahend autode ja inimeste peade kohale rajatud teedevõrgustikus lummas meid hetkega, vaade pilvelõhkujate vahel oli võrratu. Veidi ringi sõitnud, väljsuime suvalise koha peal ja puhkasime jalga promenaadil, jalutasime downtownis ringi ja risti-rästi läbi, kuni jõudsime välja Finance Districti – kõik kõrghooned seal olid ühe või teise panga oma. Taas metromover (mida kasutasid peamiselt latiinod ja ehitajad) ja sõitsime tagasi punkti, kust algselt peale olime istunud. Tagasi Miami Beachile sõitsime bussiga, mitte ei läinud enam jalgsi (sest jalad olid juba väga väsinud ja samme oli tehtud päris palju). Bussist väljusime Washington Avenuel, sõime pitsat, võtsime külmad õlled ja lahendasime need ookeani ääres lainete kaldasse loksumise saatel. Õlled tehtud, oli käes päikeseloojangu aeg, mida kõndisime vaatama ühele mitmetest pikkadest Miami sildadest. Kaunis oli teine, kuidas teisiti. Istusime keset silda jalakäijate tee kõnnitee serval ning nautisime loojangut pilvelõhkujate taustal. Esimene päev Ameerikas oli õhtusse jõudnud – taksod ongi kollased, pitsad on megasuured, autod on suured (nagu ameerikas :P), hispaania keelt räägitakse rohkem kui inglise keelt ning kõik muudkui signaalitavad ja kõnetavad hauaarjuu ning heiseksileidivatsap!
Tagasi Miami Beachil, otsisime omale tegevust järgmiseks päevaks – bronnisime Key Westi sõidu. Edasi võtsime 4-packi jäätist (sest ükshaaval ei müüda) ning suundusime randa, kus mõnulesime mitu tundi. Tubaseks muutusime siis, kui taevas mere kohal liiga tumedaks muutus. Toa ukse avamisel tekkisid meil raskused, sest võti ei tahtnud keerata. Vaatepilt oli järgmine – kaks bikiinides abitut heledanahalist neidu ukse kallal õnnetute nägudega (üsna ilus vaatepilt, mis?). Igatahes tõttasid meile appi kaks prantsuskeelset noormeest, kes pusisid ja möllasid küll ukse küll võtmega ning väitsid otsustavalt, et meil on vale võti, kuid ka nende abi ei päästnud meid teps mitte. Hotellitöötaja võti oli see, mis meid tuppa lubas.
Tagasi Miamisse jõudes leidsime eest vihmase Miami, tegime väikese jalutuskäigu ookeani kaldal, kiikusime jalad, pead maa ja taeva vahel. Tänavatel moositi meid erinevatesse VIP-klubidesse.
Palju märkmeid sellest päevast ei jõudnud teha, sest noh, olime purjus :)
23.10.2008
Hommikul ärkasime taas varakult, et näha veelkord päikesetõusu ja supelda selle taustal ookeanis. Taevas aga oli väga pilvine, ei mingit nauditavat päikesetõusu. Meeletutes lainetes, mida tugev tuul randa uhus, oli supelda mõnus sellegipoolest. Peale suplust soovis Liina minna muuseumi nimega Bass Museum of Art, mina jalutasin lähedalolevas pargis vihmaga. Liina, olles Euroopas ja mujalgi harjunud vaatamisväärsustega, mis pärinevad aastatuhandest x enne Kristust, tõdes, et Ameerika kultuurikiht eurooplasele on väga õhuke ja pinnapealne ning mis veel hämmastavam - Euroopast pärit!
21.10.2008
Asusime päikesetõusu saatel randa ujuma ja muidugi fotoseeriat tegema. Võimas fiiling alustada päeva ookeanis ujumisega. Ookeanivesi oli soe kui soojas vannis ja tugevad meresoolased lained välistasid igasuguse vajaduse massaazhikuuride järele. Kui end iga päev niimoodi ookeanilainetel voolida saaks lasta! Ujumisliigutuste tegemiseks aga olen ma liiga oskamatu, sest ookeanilainete tõmme on ka hea ikka ülitugev.
Väike american breakfast (muutumatul kujul) ja väike chill. Kl 9.50 asusime teele Everglades’i. Vaatasime üle ka Miami naaberlinnad Little Havanna, Sweet Water, Coral Gables. Everglades’is sõitsime märgalal aeropaadiga just täpselt nii nagu filmis. 60 x 100 miilisel soisel alal elab vabalt ja looduslikult 500 000 alligaatorit ning mõned krokodillid. Mõnda alligaatorit õnnestus ka soos näha, scary! Pärastisel show’l tutvustati Bobbyt ja Killerit, kaht alligaatorit, kes demonstreerisid, et nad oskavad ka sõna kuulata. Ehk siis come Bobby! Ja Bobby tuligi. Kas sa süüa tahad Killer? Ja Killer tegi lõuad lahti. Nice to meet you, Bobby ja Killer! Hämmastav et nad koera kombel sõna kuulata oskavad. Pilt aastase alligaator Snappyga tehtud, saime looduskaitsealale rajatud matkarajal ringi jalutada, õnneks ühegi roomajaga silmast silma lähedalt ei kohtunud. Hoidsime hinge kinni, et seda ei juhtuks :) vedas ka madude, sisalike ja mägilõvidega, ka nemad on seal kohalikud!
Tagasi Miami Beachil, otsisime omale tegevust järgmiseks päevaks – bronnisime Key Westi sõidu. Edasi võtsime 4-packi jäätist (sest ükshaaval ei müüda) ning suundusime randa, kus mõnulesime mitu tundi. Tubaseks muutusime siis, kui taevas mere kohal liiga tumedaks muutus. Toa ukse avamisel tekkisid meil raskused, sest võti ei tahtnud keerata. Vaatepilt oli järgmine – kaks bikiinides abitut heledanahalist neidu ukse kallal õnnetute nägudega (üsna ilus vaatepilt, mis?). Igatahes tõttasid meile appi kaks prantsuskeelset noormeest, kes pusisid ja möllasid küll ukse küll võtmega ning väitsid otsustavalt, et meil on vale võti, kuid ka nende abi ei päästnud meid teps mitte. Hotellitöötaja võti oli see, mis meid tuppa lubas. 22.10.2008
Startisime Key Westi varakult, juba kell 7. Väike peatus ajaloolisel 7 miili sillal ning jälle edasi. Kokku ületasime 43 silda, et läbida Florida Keys ja jõuda kõige viimase Key-ni Kariibi mere ääres. Teekond sinna oli tume, st taevas oli tume ja saime marudalt vihma kaela. Key Westi tänavad olid mitmekümne sentimeetrise veekorra all. Märksõnad – Trumani White House, E. Hemingway majamuuseum ja tohutu palju kasse, Halloweeni kaunistused ja valimisloosungid. Sloppy Joe baar (Hemingway lemmikbaar) ja kokteilid Sloppy Rita, mis tegid meid väga purju. Saime vihma, kuid oli soe. Meri ei olnud nii sinine (sest oli vihm), kui oleks tahtnud.
Tagasi Miamisse jõudes leidsime eest vihmase Miami, tegime väikese jalutuskäigu ookeani kaldal, kiikusime jalad, pead maa ja taeva vahel. Tänavatel moositi meid erinevatesse VIP-klubidesse.Palju märkmeid sellest päevast ei jõudnud teha, sest noh, olime purjus :)
23.10.2008
Hommikul ärkasime taas varakult, et näha veelkord päikesetõusu ja supelda selle taustal ookeanis. Taevas aga oli väga pilvine, ei mingit nauditavat päikesetõusu. Meeletutes lainetes, mida tugev tuul randa uhus, oli supelda mõnus sellegipoolest. Peale suplust soovis Liina minna muuseumi nimega Bass Museum of Art, mina jalutasin lähedalolevas pargis vihmaga. Liina, olles Euroopas ja mujalgi harjunud vaatamisväärsustega, mis pärinevad aastatuhandest x enne Kristust, tõdes, et Ameerika kultuurikiht eurooplasele on väga õhuke ja pinnapealne ning mis veel hämmastavam - Euroopast pärit!
Peale muuseumi visiiti mõlkus mõtteis Florida tunnuse flamingo nägemine, soov Flamingo aeda külastada aga nulliti ära, sest sinna olevat nigel bussiühendus, mis tähendavat 3-4 ümberistumist ning ühel suunal liikumine ca 3-4 tundi. Autot me rentida aga kahekesi ei julenud. Lootusetu juhus.
Seega Bass Museum of Artist suundusime mööda randa kai poole, niivõrd kuivõrd hästi meil see võimastugeva tuulega õnnestus. Surfareid see aga ei heidutanud, nemad kaifisid supersuuri laineid.
Astusime korraks kai peale, aga tasakaalu polnud, peale tillukest fotosessiooni liikusime mööda Ocean Drive’i tagasi, kui meid kohvikute alal Fox baari neiu ära moosis, et toit poole hinnaga. Minu mõte liikus küll rohkem Margaritade suunas (täpsustus - suurte margaritade suunas). Me võtsime istet muhedas restos. Tegime lõunasöögi, kombineeritud hiigelsuurte margaritadega. Kõht punnis, meeled margaritaga hägustatud, jalutasime Lincoln avenüüle, vihmahoogude tõttu olime sunnitud šoppama :) ja nii see raha läks. Hiljem piilusime sisse ja puhkasime jalga kohalikus kirikus, esimene kord nägin suurte akende ja palmipuudega kirikut.
24.10.2008
Viimane hommik Miamis ärgata ja loomulikult tegime seda varakult, et näha päikesetõusu ja teha suplus Atlandi ookeanis. Ent jällegi võttis meid vastu mäslev tormine meri ja tuuline ilm. Liina oli kangelane ja proovis ära mitteuppumise meetristes lainetes. Mina pistsin vaid varbad vette.
Lennujaam oli muidugi müstika omaette. Tabloolt leidsime info, et lennuk väljub väravast E11. Vastav värav leitud (saabujad/lahkujad kõik läbisegi, iga suvaline saab tänavalt pagasilindi juurde astuda ja suvalise kohvriga minema jalutada), üritasime asuda tegema check-ini, kuid selgus, et me peame minema sellesk D sektorisse. Kuidas see loogiline oli või kust me sellist infot saama oleks pidanud, me välja selgitada ei suutnud. Tormasime siis D sektorisse (ja olgu mainitud, et vahemaad maailma ühes suurimas lennujaamas Miami International Airport ei olnud mitte väikesed), kell muudkui tiksus eksole, võtsime järjekorda ja astusime teenindaja juurde, kes küsis, kas meil check-in on tehtud. Ääämmm, selleks me siin olemegi, halloooo??? Aga ei, tuli teha iseseisev check-in automaadis, hulk aega jauramist ja närvide kulutamist hiljem sain ma sellega hakkama ja uuesti järjekorda, et siis teenindaja juures pagasile kleeps saada. Kohvrit ta ei kaalunud, ära ei võtnud, saatis hoopis meid eemale. Kuskil nööri tagasi seisid mingid suvalised djuudid, kellele me pagasi jätsime, lootes, et me pagas nende abil ikkagi meie lennukile jõuab. Järgnes uus katse värav E11-ga ja ennäe imet, saime turvakontrolli tehtud ja edasi oma väravasse viimasel minutil. Lennukis me istekohad polnud kõrvuti, kuid Liina tegi imetabaseid vahetusi ja vupsti mu kõrvale ta siiski sai. Lend New Yorki kestis 2,5 tundi.
Teekond oli pikk, kuid me ei kahtsenud oma valikut. Läbisime põnevad sagivad kirevad elavad 6,2 kilomeetrid jalgsi ja lõpuks olime kohal – 850 West End Avenue. Jess! Tuba oli OK ja esimene pilt aknast välja vaadates andis tunda, et me olemegi tõepoolest New Yorgis. 5-6-kordsed majad treppidega välisküljel, kollased taksod, kiire sagimine tänavatel (kiirustamise õppimise me käigu pealt ära :P). Olles jõudnud hotelli, võisin ma rahulolevalt tõdeda, et ma olen õnnelik.
Astusime korraks kai peale, aga tasakaalu polnud, peale tillukest fotosessiooni liikusime mööda Ocean Drive’i tagasi, kui meid kohvikute alal Fox baari neiu ära moosis, et toit poole hinnaga. Minu mõte liikus küll rohkem Margaritade suunas (täpsustus - suurte margaritade suunas). Me võtsime istet muhedas restos. Tegime lõunasöögi, kombineeritud hiigelsuurte margaritadega. Kõht punnis, meeled margaritaga hägustatud, jalutasime Lincoln avenüüle, vihmahoogude tõttu olime sunnitud šoppama :) ja nii see raha läks. Hiljem piilusime sisse ja puhkasime jalga kohalikus kirikus, esimene kord nägin suurte akende ja palmipuudega kirikut.
24.10.2008Viimane hommik Miamis ärgata ja loomulikult tegime seda varakult, et näha päikesetõusu ja teha suplus Atlandi ookeanis. Ent jällegi võttis meid vastu mäslev tormine meri ja tuuline ilm. Liina oli kangelane ja proovis ära mitteuppumise meetristes lainetes. Mina pistsin vaid varbad vette.
Peale traditsioonilist hommikusööki jätsime hosteliga hüvasti – tegime lahkumiskingituse toredale administraatorile, kes meie Lotte šokolaadile vastu kinkis karbi Hershey’s piparmündikomme. Vau! Onu ise oli väga õnnelik ning kinnitas enne kommikarbi andmist, et „I’m gonna impress you!“.
Washington Drive’ilt istusime bussi C, pilet 2,50$, küsisime pileti ümberistumiseks ja teekond lennujaama võis alata. Kuna me ei teadnud, kus täpselt ümberistuma peab, alustasin küsimuse esitamist bussijuhile (neegrionu), kui see nähvas, et ma laseksin tal tema jutu lõpetada. Et tema teatab, meile, millal ja kus. No fine! Ümberistumise 41st tänaval saime ilusti tehtud, teine buss J oli aga õudusruudus. Buss sõitis läbi ghetto, sest avanev pilt ei olnud sugugi see Miami, mida 5 päeva näinud olime. Buss peatus iga neetud 100 meetri järel, päriselt! Enne ja pärast ristmikku. Enne ja pärast ristmikku. 100 meetrit ja peatus. Ja ma ei liialda. Paksud (jah tõesti paksud , keda me ainult Miami ghettos etteruttavalt öeldes nägime) ameeriklased ei jaluta, et bussipeatuste vahed mõistlikuma pikkusega oleksid. Kell muudkui tiksus ja närv oli sees, kas üldse lennukile jõuamegi. Kusjuures bussi peatumiseks tuleb tänaval viibata, justnagu telliks taksot, bussis sees aga jookseb kollane juhe bussi mõlemal küljel akende eest läbi, mida tuleb bussi peatumiseks tugevalt tõmmata.
Igatahes, lennujaamast Miami Beachile tulime Shuttle vaniga 30 minuti ja 22$-ga, läksime aga üle tunni ja 2,50$-ga.
Lennujaam oli muidugi müstika omaette. Tabloolt leidsime info, et lennuk väljub väravast E11. Vastav värav leitud (saabujad/lahkujad kõik läbisegi, iga suvaline saab tänavalt pagasilindi juurde astuda ja suvalise kohvriga minema jalutada), üritasime asuda tegema check-ini, kuid selgus, et me peame minema sellesk D sektorisse. Kuidas see loogiline oli või kust me sellist infot saama oleks pidanud, me välja selgitada ei suutnud. Tormasime siis D sektorisse (ja olgu mainitud, et vahemaad maailma ühes suurimas lennujaamas Miami International Airport ei olnud mitte väikesed), kell muudkui tiksus eksole, võtsime järjekorda ja astusime teenindaja juurde, kes küsis, kas meil check-in on tehtud. Ääämmm, selleks me siin olemegi, halloooo??? Aga ei, tuli teha iseseisev check-in automaadis, hulk aega jauramist ja närvide kulutamist hiljem sain ma sellega hakkama ja uuesti järjekorda, et siis teenindaja juures pagasile kleeps saada. Kohvrit ta ei kaalunud, ära ei võtnud, saatis hoopis meid eemale. Kuskil nööri tagasi seisid mingid suvalised djuudid, kellele me pagasi jätsime, lootes, et me pagas nende abil ikkagi meie lennukile jõuab. Järgnes uus katse värav E11-ga ja ennäe imet, saime turvakontrolli tehtud ja edasi oma väravasse viimasel minutil. Lennukis me istekohad polnud kõrvuti, kuid Liina tegi imetabaseid vahetusi ja vupsti mu kõrvale ta siiski sai. Lend New Yorki kestis 2,5 tundi.
John F. Kennedy lennuväli New Yorgis. Kui ma mõtlesin, et Pariisi Charles De Gaulli lennujaam oli suur, siis JFK oli veeeel suurem. Veidi segaduses ja ringi ekselnud, jõudsime siiski Airtraini peatusesse, et sõita meetrooga ristuvasse peatusesse. Soetasime nädalase transpordikaardi (25$ sulas) ja istusime metroosse. Sõit Manhattanile kestis tunni ning meie tegelesime inimeste vaatamisega. Sest metroos on, mida vaadata. Kuna me ei teadnud, kuidas täpselt hotelli jõuda, sest imelikul kombel ma ei olnud instruktsioone välja printinud, otsustasime väljuda Penn Stationi peatuses. New York aka Suur Õun aka Gotham City avaldas meile muljet kohe esimesel sekundil metroost välja tänavale jõudes. Sest me tulime metroost välja ja esimese asjana vaatas meile oma suuruses vastu Empire State Building. Võtsime kiirelt esimese sändvitsi New Yorgis ja asusime jalgsi otsima me hotelli.
Teekond oli pikk, kuid me ei kahtsenud oma valikut. Läbisime põnevad sagivad kirevad elavad 6,2 kilomeetrid jalgsi ja lõpuks olime kohal – 850 West End Avenue. Jess! Tuba oli OK ja esimene pilt aknast välja vaadates andis tunda, et me olemegi tõepoolest New Yorgis. 5-6-kordsed majad treppidega välisküljel, kollased taksod, kiire sagimine tänavatel (kiirustamise õppimise me käigu pealt ära :P). Olles jõudnud hotelli, võisin ma rahulolevalt tõdeda, et ma olen õnnelik.Tuba käes ja asjad sisse seatud, ise rahulolevad, tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonnas. Positsioneerisime end Central Parkist mõne bloki kauguselt ja suuna sinna me võtsimegi. Paari meetri kauguselt pargipingist silmasime lähedal olevas puu okstel vilgast tegevust. Liina pakkus, et oravad, kuid need olid hoopis 3 pesukaru. Eluarmsad paksukesed müttasid oksalt oksale ja pingile ja tagasi oksale. Elevust jätkus meil kauaks. Liina lubas mul neile oma komme jagada ja mu esialgen hirm kadus koheselt, kui üks djuud oma sõrme mu sõrmele toetas ja kommi ampsas. No nii armsad, et võta või kaissu. Süda elevust täis, liikusime veel tänavatel ringi, tõdesime, et tõepoolest oleme New Yorgis ja et oleme linna armunud. Majad ja tänavad ja õhkkond on justnagu filmis nähtud.
25.10.2008
Esimest hommikut New Yorgis alustasime vara, sest mõlemal kadus uni 6.30 paiku (ajavahest tingituna), niiet kl 7.15 olime teel juba Central Parki (4 kilomeetrit pikk ja 800 meetrit lai) poole, et tõdeda jällegi, et kõik on täpselt nagu filmis. Jah – hommikujooksjad, linnuvaatlejad, koerajalutajad ja loodus keset suurlinna. Kohtasime loendamatul arvul oravaid, parte, muid linde. Park on aga superilus. Sügisesse kalduvad puud, tiigid, väiksed ojad ja sillad üle nende, pargiteed. Õhk on mõnusalt värske ja puhas, hommik kaunis. Tundnud põsel mõnda vihmapiiska ja kartnud vihmasadu, see kartus kaob, kui istume tiigikaldal pargipingil, taustaks punavad puud/põõsad ja sulistavad pargid. Oravad jooksevad praktiliselt üle varvaste. Nautisime jalutuskäiku Central Parkis paar tundi, kõndisime ta läbi terves pikkuses, põikasime pargi servas sisse Halloweeni ettevalmistustele, kus meid informeeriti, et õhtul kl 18 on pargis suur heategevuslik Halloweeni festival valgustatud kõrvitsatega. Lubasime kindlasti selleks ajaks naasta.
Liikusime edasi 7 avenüüd pidi, jõudsime Times Square’ini, puhkasime jalga, piilusime Rockefeller Centerit ning siis juhatasin Liina MoMa kunstimuuseumi ukseni, ise aga asusin üksi NYC-id vallutama. Kõik need pilvelõhkujad pea kohal kõrgumas, kollased taksod mööda veeremas (tahaks kirjutada et kimamas, aga liiklus Manhattanil tähendab pidevaid ummikuid), kiirustavad inimesed ... ooh, see on New York! Ja pilvelõhkujaid siin Manhattanil ikka jagub - Manhattani saarel, mis 21 kilomeetrit pikk ja alla 4 kilomeetri lai, ei jäägi üle muud kui vaid kõrgusesse kerkida. Vaja ju ära mahutada umbes 4 miljonit inimest, kes iga päev sinna lisaks saare pooleteist miljonile elanikule tööle tulevad.
„What you need, good-looking“, kuulsin endale hõigatavat. Ja need pidevad signaalitamised ja muud sõnavatud, nagu „hey, sexy lady“ või siis „Hi ladies“. Need said tavaliseks ja viisakalt naeratasin, tänasin ja liikusin edasi. Vähemalt ei olnud keegi agressiivselt pealetükkiv.
Väikestes poodides mõned riideesemed soetatud, jalutasin kõrghoonete vahel ja jäin pikisilmi vahtima Chrysler Buildingut – see on see, mis filmidest nähtud. Teine tuntud NYC sümbol peale Vabadussammast. Ilus oli. Põikasin läbi ka Macy’s kaubamajast, mida nimetatakse maailma suurimaks kaubamajaks, ning siis sammusin 34ndalt tänavalt 53nda poole, et MoMo juures Liinaga kokku saada. Kell oli juba 16 läbi ja ma polnud märganud veel midagi süüa, ka mitte hommikust, seega tänavalt Falafeli sändvits ning jalapuhkuspaus lõunat nosides kulus hädasti ära. Seejärel õnnestus Liinaga suures-suures New Yorgi linnas kokku saada ilma telefoni kaudu sidet pidamata.
Edasine plaan oli minna päevavalges Empire State Buildingu otsa, et siis näha ka hämardumist ja linna tuledes. Ent meie õnnetuseks oli vahepeal ilm pilviseks ja vihmaseks kiskunud ja nähtavus halb. Seega meid üles platvormile ei lastud. Meie meelt ei heitnud ja käivitasime kiirelt plaan B ning liikusime hoopis Central Parki Halloweeni festivali vaatama. Meid ootas ees tohutu hulk dekoreeritud kõrvitsaid pikkadel Central Parki teedel, kõigil sees küünal põlemas. Hämardunud pargis oli see imeilus vaatepilt. Oleks olnud lausa fantastiliselt ilus, kui ei oleks hakanud vihma sadama. Seetõttu jäi meie nautimine põgusaks ning liikusime ära juba lausvihmas. Jalad lõid tuld – 41000 sammu ja 30 läbitud kilomeetrit oli meie päevatulemus.
Esimese päeva tõdeused ja tähelepanekud New Yorgi kohta:
-kõik ajalehekioskid ja lillepoed on kaunistatud heinapakkide ja kõrvitsatega. Samas müüakse ka kõrvitsaid.
-tänavatel sõidab kollaseid taksosid kordi rohkem kui muid autosid.
-valgusfoor NYC-is on vist pigem soovituslik kuii kohustuslik. Üle tee võib minna igal ajal, autod liiguvad jalakäijate järgi, mitte vastupidi.
26.10.2008
25.10.2008Esimest hommikut New Yorgis alustasime vara, sest mõlemal kadus uni 6.30 paiku (ajavahest tingituna), niiet kl 7.15 olime teel juba Central Parki (4 kilomeetrit pikk ja 800 meetrit lai) poole, et tõdeda jällegi, et kõik on täpselt nagu filmis. Jah – hommikujooksjad, linnuvaatlejad, koerajalutajad ja loodus keset suurlinna. Kohtasime loendamatul arvul oravaid, parte, muid linde. Park on aga superilus. Sügisesse kalduvad puud, tiigid, väiksed ojad ja sillad üle nende, pargiteed. Õhk on mõnusalt värske ja puhas, hommik kaunis. Tundnud põsel mõnda vihmapiiska ja kartnud vihmasadu, see kartus kaob, kui istume tiigikaldal pargipingil, taustaks punavad puud/põõsad ja sulistavad pargid. Oravad jooksevad praktiliselt üle varvaste. Nautisime jalutuskäiku Central Parkis paar tundi, kõndisime ta läbi terves pikkuses, põikasime pargi servas sisse Halloweeni ettevalmistustele, kus meid informeeriti, et õhtul kl 18 on pargis suur heategevuslik Halloweeni festival valgustatud kõrvitsatega. Lubasime kindlasti selleks ajaks naasta.
Liikusime edasi 7 avenüüd pidi, jõudsime Times Square’ini, puhkasime jalga, piilusime Rockefeller Centerit ning siis juhatasin Liina MoMa kunstimuuseumi ukseni, ise aga asusin üksi NYC-id vallutama. Kõik need pilvelõhkujad pea kohal kõrgumas, kollased taksod mööda veeremas (tahaks kirjutada et kimamas, aga liiklus Manhattanil tähendab pidevaid ummikuid), kiirustavad inimesed ... ooh, see on New York! Ja pilvelõhkujaid siin Manhattanil ikka jagub - Manhattani saarel, mis 21 kilomeetrit pikk ja alla 4 kilomeetri lai, ei jäägi üle muud kui vaid kõrgusesse kerkida. Vaja ju ära mahutada umbes 4 miljonit inimest, kes iga päev sinna lisaks saare pooleteist miljonile elanikule tööle tulevad.
Vilka liiklusega suurlinn on lihtsalt planeeritud. Viies avenüü poolitab linna East- ja West Side tänavateks. Sama avenüü on ka kuulus shopping street. Noh, minu jaoks enamjaolt rohkem "window shopping". Teised numbrite või nimedega avenüüd jooksevad paralleelselt viiendaga põhjast lõunasse. On ühesuunalised ja ristuvad idast läände jooksvate nummerdatud tänavatega. Nii ongi linn ruudukujulisteks blokkideks jaotatud. Vaid Broadway lookleb diagonaalselt üle avenüüde. Ajalugu teab rääkida, et algselt oli see vanim tänav indiaanlaste metsarada. Ja üsna lai rada - sellest ka nimetus: Broadway. Algab ta saare lõunatipust ja lõpeb ta alles kuskil 240 kilomeetri kaugusel osariigi pealinnas Albanys.
Jõudsin suurde ja filmidest tuntud kaubamajja Bloomingdale’s, kus silmnähtavalt on saabunud juba jõulud – jõulukaunistused igal pool, müügil jõulunodi. Mind lummasid tohutusuured pallikujulised kuuseehted, millel kujutatud NYC siluetti. Ei lummanud aga nende hind - 24$ ja rohkem. Bloomingdale’sist ostudeta lahkunud, jalutasin Lexington Avenued pidi edasi, ikka ahmides ja ohates, kui kõrged majad seal on.
„What you need, good-looking“, kuulsin endale hõigatavat. Ja need pidevad signaalitamised ja muud sõnavatud, nagu „hey, sexy lady“ või siis „Hi ladies“. Need said tavaliseks ja viisakalt naeratasin, tänasin ja liikusin edasi. Vähemalt ei olnud keegi agressiivselt pealetükkiv.
Väikestes poodides mõned riideesemed soetatud, jalutasin kõrghoonete vahel ja jäin pikisilmi vahtima Chrysler Buildingut – see on see, mis filmidest nähtud. Teine tuntud NYC sümbol peale Vabadussammast. Ilus oli. Põikasin läbi ka Macy’s kaubamajast, mida nimetatakse maailma suurimaks kaubamajaks, ning siis sammusin 34ndalt tänavalt 53nda poole, et MoMo juures Liinaga kokku saada. Kell oli juba 16 läbi ja ma polnud märganud veel midagi süüa, ka mitte hommikust, seega tänavalt Falafeli sändvits ning jalapuhkuspaus lõunat nosides kulus hädasti ära. Seejärel õnnestus Liinaga suures-suures New Yorgi linnas kokku saada ilma telefoni kaudu sidet pidamata.
Edasine plaan oli minna päevavalges Empire State Buildingu otsa, et siis näha ka hämardumist ja linna tuledes. Ent meie õnnetuseks oli vahepeal ilm pilviseks ja vihmaseks kiskunud ja nähtavus halb. Seega meid üles platvormile ei lastud. Meie meelt ei heitnud ja käivitasime kiirelt plaan B ning liikusime hoopis Central Parki Halloweeni festivali vaatama. Meid ootas ees tohutu hulk dekoreeritud kõrvitsaid pikkadel Central Parki teedel, kõigil sees küünal põlemas. Hämardunud pargis oli see imeilus vaatepilt. Oleks olnud lausa fantastiliselt ilus, kui ei oleks hakanud vihma sadama. Seetõttu jäi meie nautimine põgusaks ning liikusime ära juba lausvihmas. Jalad lõid tuld – 41000 sammu ja 30 läbitud kilomeetrit oli meie päevatulemus.Esimese päeva tõdeused ja tähelepanekud New Yorgi kohta:
-kõik ajalehekioskid ja lillepoed on kaunistatud heinapakkide ja kõrvitsatega. Samas müüakse ka kõrvitsaid.
-tänavatel sõidab kollaseid taksosid kordi rohkem kui muid autosid.
-valgusfoor NYC-is on vist pigem soovituslik kuii kohustuslik. Üle tee võib minna igal ajal, autod liiguvad jalakäijate järgi, mitte vastupidi.
26.10.2008
Kell on 6.30, kui silma lahti teen. Pool tundi tagasi jõudsid naabertoa hispaania poisid peolt tagasi ja koputasid hoogsalt uksele „Khal-liišš, khal-lliišš“ püüdlikult hüüdes. Järjekordne vahva päev New Yorgis võib alata. Öine torm ja tugev vihm on möödas, taevas on selge ja õhk soe. Huvitaval kombel pole öösel radikat köetud ning mu läbivettinud saapad on suht samas seisus, mis õhtul, kuid mind see ei morjenda, sest kardinat akna eest tõmmates näen vastasmaja akendel päigeselaike peegeldumas. Päike!!! Jess!mõtlen ja sama mõtleb ka Liina, kellega teeme kiirelt mõnusa ja hubase hommikusöögi Times Square’il ja suundume seejärel metroosse aja ning jalgade kokkuhoiu mõttes ning peagi kõrgus me ees juba Empire State Building. Katse vaatlusplatvormile jõuda vol.2. Õndsad sajad turistid, kellega ühtses massis läbi katalipu ning liigume järgmsied 30 minutit – esmalt läbi turvakontrolli, siis piletimüügi, siis foto tegemise punkti, siis esimese lifti ja siis teise lifti saba. Ja viimaks on me ees 360 kraadi vaadet Empire State Buildingu vaateplatvormil. Kuigi inimesi jagub ja trügib ja sehkendab ja seletab, näeme meie vaid New Yorki. Vaade on vaimustav ja oleme rahul, et kulutasime 19$ õigesse kohta. Chrysler Building, Central Park, Vabadussammas, sillad ... kõik nad on peopesal.
Tagasi alla 86ndalt korruselt liigume taas samades sabades, uuesti metroosse ja väljume juba Whitehall tänaval Ameerika versus Euroopa nalju tehes. Meeleolu on rõõmus ja nii me Staten Islandi praamile astume. Lühikesel ja mis peamine, tasuta, sõidul ahhetame NYC-i panoraami ning möödume Vabadussambast. Mitte küll võibolla nii lähedalt, kui tahaks, aga ikkagi näeme teda. Staten Islandil võtsime aega omale istumiseks ja päeva ning päikese nautimiseks
Seejärel jalutasime ringi, mäkketõusud, pisikesed armsad ühepere majad, mis kaunistatud Halloweeni tarbeks. Idüll ja vaikus. Ainult 15 minutit eemal suurest ja kärarikkast NY-st ja hoopis erinev olemine. Väga väga rahustav ja armas saar, tänavatel vaid mõni üksik liikleja. Jalutasime ringi, kui ühtäkki Liina teatas: „Usssss...“ Ooomaigaad! Õnn, et mina seda ei näinud, kuulsime ainult sahinat. No saps oli sees igatahes. Ei pea vist mainima, et ma tohutult usse kardan, eks? Jalutasime mööda väikseid armsaid tänavaid veelgi, kuni jõudsime tagasi St. Thomas Stationile, kust astusime imetäpse ajastusega kl 15.30 väljuvale praamile. Tagasisõit oli sama imeline ja sama lühike kui minek – liuglesime mööda Vabadussambast ja taamal lähenes NYC siluett.
Tagasi alla 86ndalt korruselt liigume taas samades sabades, uuesti metroosse ja väljume juba Whitehall tänaval Ameerika versus Euroopa nalju tehes. Meeleolu on rõõmus ja nii me Staten Islandi praamile astume. Lühikesel ja mis peamine, tasuta, sõidul ahhetame NYC-i panoraami ning möödume Vabadussambast. Mitte küll võibolla nii lähedalt, kui tahaks, aga ikkagi näeme teda. Staten Islandil võtsime aega omale istumiseks ja päeva ning päikese nautimiseks
Seejärel jalutasime ringi, mäkketõusud, pisikesed armsad ühepere majad, mis kaunistatud Halloweeni tarbeks. Idüll ja vaikus. Ainult 15 minutit eemal suurest ja kärarikkast NY-st ja hoopis erinev olemine. Väga väga rahustav ja armas saar, tänavatel vaid mõni üksik liikleja. Jalutasime ringi, kui ühtäkki Liina teatas: „Usssss...“ Ooomaigaad! Õnn, et mina seda ei näinud, kuulsime ainult sahinat. No saps oli sees igatahes. Ei pea vist mainima, et ma tohutult usse kardan, eks? Jalutasime mööda väikseid armsaid tänavaid veelgi, kuni jõudsime tagasi St. Thomas Stationile, kust astusime imetäpse ajastusega kl 15.30 väljuvale praamile. Tagasisõit oli sama imeline ja sama lühike kui minek – liuglesime mööda Vabadussambast ja taamal lähenes NYC siluett. Ekslesime ringi Finance Districtis ning Wall streetil, haarasime putkast sändvitšid ja einestasime pargipingil. Olime suurlinnadžunglis. Eemalt silmasime Brooklyn Bridge’i, päev oli õhtusse veeremas. Kõhutäis olemas, siirdusimegi Brooklyn Bridge’i poole piki Hudsoni jõge, jäädvustasin vaadet muidugi tohutu hulga pildidega. Väike tiir nurgatagustes rula ja jalgrattasõprade kogukonnas, jõudsime viimaks sillale. Võrratud vaated pilvelõhkujatele, jõele, saartele, Vabadussambale, päikeseloojangule. Ootasime ära ka pimeduse saabumise, et näha päikeseloojangut ning võrratuid toone peegeldumas pilvelõhkujate klaasidel. Ja siis ta tuligi – öö ja tuledes linn. Klõps – klõps – klõps! Palju pilte siit- ja sealtpoolt silda, silla keskel. Jalutasime Brooklynisse, sealt kaarega Manhattan sillale, et näha tuledes Brooklyn Bridge’i tuledes linna taustal. Ma ei oska seda vaatepilti ja neid emotsioone kirja panna, parim on seda ise oma silmaga näha.
Kõndisime Manhattan sillalt tagasi Manhattanile ning jõudsime öisesse Chinatowni – kus oli käimas vilgas ööelu. Kõikjal hiinakeelsed sildid ja muu nänn, muidugi tohutu arv väikesekasvulisi asiaate. Sealt edasi hüppasime metroosse ja lasiem jalgadel viimaks puhata. Sõitsime Uptowni oma hotelli. Ilus ja päikeseline ja soe ja sädelev ja võrratu päev oli jõudnud õhtusse.
27.10.2008
Arvate, et ärkasime varakult? Otseloomulikult! Sahistasime natuke ringi, riietusime ja algasime rõõmsalt päeva. Hommikusöök oli meil – üllatus üööatus – Times Square’il ja kui juba olla New Yorgis, siis tuleb ju ära proovida Cheescake! Magnifico! Ooo, see viis keele alla. Peale kehakinnitust liikusime 5ndale Avenüüle ning sealt 59ndat tänavat pidi Bloomingdale’si. Esimest korda tundsime, et oleme liiga varased, kõik poed avati kl 10 ning seega tuli meil aega parajaks teha. Toetasime oma tagumikud ühe hotelli ette ja vaatlesime linna autosid ja inimesi. Meie ees tänaval on teekattes võred, kust rütmiliselt kostab metroomürinat, osades võredes tuleb aega-ajalt auru. Nagu filmis. New York on ikka kummaline hull linn – kõik tänavatel kiirustavad ja ruttavad. Autod tänavatel tuututavad, metroo lookleb mürina saatel ja kostab üles tänavale. Kõik need vilgutamised, plinkimised, mööduvate inimeste jutustamine. See on tavaline pilt New Yorgis. Taevas on sinine, ilma ühegi pilveta ning paistab päike. Kuskil ta paistab, kuid pilvelõhkujad ei lase tal paista iga tänava igale meetrile.
Kell sai 10 ning ründasime poode 5ndal avenüül – Disney maailm, möödume NBA poest ja liigume Eesti maja poole, kus oli hea eesti keelt kuulda. Seejärel viis tee meid Chinatowni, kus avanes meile kirjeldamatu vaatepilt, muidu nii puhtas ja hoolitsetud New Yorgis nüüd leidsime eest mustuse ja räpasuse, hiina hieroglüüfid, pisikesed ringi sebivad asiaadid, kala ja mereandide lõhnad. Ühel hetkel avastasime, et olime ainsad valget verd inimesed tänavatel. Ja ometi olime me Manhattani keskmes. Kõikjal on kala, kalmaari, krevetiletid vaheldumisi puuvilju ja Hiina ürte müüvate putkadega. Astusime sisse ühte poodi, et midagi söödavat soetada. Kirjade järgi soetasin omale magusa riisi-kookoshelbe piruka, ent see maitses samasugune nagu ta välja nägi – maitsetu pooloores plönn, mis hoides vetrus nagu silikoonpall. Väkk. Otsustasime, et Hiinalinnas sööma me minna siiski ei julge, sest me ei tea, mida me tellime ja mis me saada võima. Põgenesime hoopis Little Italysse, einestasime sealses einelas ja siis suundusime SOHO-sse.
SOHO-s imetlesime kunstnike galeriisid ja luksuslikke rõivakaupluseid, tasahilju jõudsime välja Greenwich Village alale. Istusime metroosse ja põrutasime Penn Stationile, kus Liina suundus raamatukauplusesse kunstiraamatuid peilima ja mina sattusin Manhattan Malli mänguasjade poodi,kust väljusin mõnevõrra vaesemana ja uue lauamängu omanikuna. Edasi metrooga Central Parki, tõdedes, et Manhattan on meil küll risti-rästi läbi käidud ja sõidetud. Ootasime hämardumist, et seejärel suunduda Chrysler Buildingu juurde tuledes kaunitari pildistama. Pilte me saime, lausa mitme nurga alt, liikusime ümber bloki. Ka Empire State Building oli oma ööglamuuriga esindatud, rohelised prožektorid manasid tornile erilise rohelise aura. Oma sihitul jalutuskäigul jõudsime Times Square’i lähistele Bryant parki, kuhu NYC on rajanud inimestele liuvälja ja kõik soovijad saavad tasuta uisutada. Keset oktoobrit. Taustaks muusika, istusime ja nautisime mõnusat õhkkonda. Ilus linn on, kordan üha uuesti.
28.10.2008
Sel hommikul otsustasime natuke chillimalt võtta, sest NY-s olid juba põhilised kohad vaadatud. Ja oli meie viimane päev selles ulmelises „suures õunas“. Meie plaanideks olid Harlem, Bronx, Queens ja Brooklyn – nende atmsofäär kohalike elutsoonides. Aga nagu ikka, kui on kindlad plaanid, jooksevad need sujuvalt ... Meie viimane päev oli rajult vihmane, mistõttu Times Square’lt hommikusöögilt (cheescake :P) me kaugemale ei jõudnudki. Suundusin läbimärjalt tagasi hotelli ja Liina muuseumisse. Magasin paar tundi und järgi, et siis Liinaga asuda erinevate linnaosade tuurile. Sadas endiselt, kuigi juba veidi vähem. Tuul oli raju, mistõttu vihmavarust asja ei olnud, sest rohkem oli ta tagurpidi kui kaitseks vihma eest. Sestap leidsime küsimuse vastusele, miks on linna tänavatel nii palju vihmavarjude laipasid – sest neid ei saa vihmaga seal kasutada. Jalutasime vihma ja külma tuulega Harlemis – olime jällegi ainsad valged inimesed. Sama seis ka Bronxis. Heitsime pilgu hiiglaslikule Yankee staadionile ning siis võtsime kiire eine. Edasi viis metroo meid Brooklyni, jõudsime sinna juba pimedas. Külm, vihm, tuul ja väsimus olid märksõnad, mis meid Brooklyni tänavatel saatsid. Seega tagasi metroosse ja hotelli. Queens oleks ilmselt olnud samasugune – magala, getto, must ja räpakas. Mustanahaliste kogukond. Tagasiteel hotelli nägime ära kergema versiooni CSI:NY-st – metroos oli üks mustanahaline käraudades vastu seina lükatud ja NYPD protokollis ja möllas temaga. Põnev :) Muidu aga on NY igati turvaline linn.
29.10.2008
Öösel oli hotell otsustanud kütma hakata ja radiaatorid oli tulikuumad. Oooumaigaad kui palav, mistõttu ka magada väga ei saanud. Ja kui äratuskell 4.30 meile teatas, et imbetsill ärka, siis olin ma alles paras zombie. Tegime check-outi ja liikusime kohvritega metroojaama poole. Central parki ääres metroosse suunudes märkasime pesukaru, kes oli vaevaks võtnud meid ära saata. Justnagu oli vaveaks võetud meid NY-i saabudes tervitada. Parim punkt NY-s viibimisajale. Järgnes 1,5h metroosõitu lennujaama suunal. NY metroo on koht, kus kohtab igasugu hulle ja tuleb välja, et eriti palju on neid hommikul kell 5. Kui üks viimaks väljub, saabub järgmisest uus, üks valjuhäälsem ja mustanahalisem kui teine. Nagu üks njuujorklane mu selja taga ütles: „Gotta love NY!“
Lennujaama jõudsime paraja varuga ja kartus, et maailma üks suurimaid lennujaamu suudab meid totaalselt eksiteele viia, oli ekslik. Oli vägagi loogiline, kuigi suur lennujaam ja oluliselt normaalsem kui MIA.
6 tundi lennusõitu Los Angelesesse võis alata. Lennu teises osas nägin 11,6 kilomeetri kõrguselt Grand Canyonit ja Red Canyonit. Isegi nii kõrgelt oli vaade muljetavaldav ja jättis mu õhku ahmima. Grandioosne looduse kätetöö. Soov seda kunagi personaalselt ja vahetult kogeda kasvas veelgi.
Saime oma kanjoni vaatluse ajal jutule stjuuardessiga, kes küsis kaptenilt meie uudishimu rahuldamiseks vahemaade ja kõrguste infot ja palju ei puudunud, et oleks telefonitoru meile üle ulatanud ja oleksime ise piloodiga juttu saanud teha. Lisaks jagas stjuuardess meile LA ja California infot ning kinkis American Airlines’i tiivad takkaotsa. See oli me kihvtim lend üldse :)
LA-sse jõudsime kohaliku aja järgi kl 12. Shuttle buss, mis meid Orange Countysse viis, oli juba organiseeritud meie armsate võõrustajate poolt ning nii me Irvine’i linna jõudsimegi. Teel Mare ja Rein Taagepera juurde nägime ära korralikud ummikud ja osalesime neis. Vastuvõtt oli tõeliselt soe – anti süüa, viidi ujuma. Ja Ameerikas käiaksegi toas jalanõudega! Ma ei oska ju nii :)
30.10.2008
Los Angeles – California. Kell on Eestist taga 10 tundi, seega kohaliku aja järgi kl 2 öösel kõnet saada polnud mingi ime. Ärkasime traditsiooniliselt vara, kell 7.
Kõndisime Manhattan sillalt tagasi Manhattanile ning jõudsime öisesse Chinatowni – kus oli käimas vilgas ööelu. Kõikjal hiinakeelsed sildid ja muu nänn, muidugi tohutu arv väikesekasvulisi asiaate. Sealt edasi hüppasime metroosse ja lasiem jalgadel viimaks puhata. Sõitsime Uptowni oma hotelli. Ilus ja päikeseline ja soe ja sädelev ja võrratu päev oli jõudnud õhtusse.27.10.2008
Arvate, et ärkasime varakult? Otseloomulikult! Sahistasime natuke ringi, riietusime ja algasime rõõmsalt päeva. Hommikusöök oli meil – üllatus üööatus – Times Square’il ja kui juba olla New Yorgis, siis tuleb ju ära proovida Cheescake! Magnifico! Ooo, see viis keele alla. Peale kehakinnitust liikusime 5ndale Avenüüle ning sealt 59ndat tänavat pidi Bloomingdale’si. Esimest korda tundsime, et oleme liiga varased, kõik poed avati kl 10 ning seega tuli meil aega parajaks teha. Toetasime oma tagumikud ühe hotelli ette ja vaatlesime linna autosid ja inimesi. Meie ees tänaval on teekattes võred, kust rütmiliselt kostab metroomürinat, osades võredes tuleb aega-ajalt auru. Nagu filmis. New York on ikka kummaline hull linn – kõik tänavatel kiirustavad ja ruttavad. Autod tänavatel tuututavad, metroo lookleb mürina saatel ja kostab üles tänavale. Kõik need vilgutamised, plinkimised, mööduvate inimeste jutustamine. See on tavaline pilt New Yorgis. Taevas on sinine, ilma ühegi pilveta ning paistab päike. Kuskil ta paistab, kuid pilvelõhkujad ei lase tal paista iga tänava igale meetrile.
Kell sai 10 ning ründasime poode 5ndal avenüül – Disney maailm, möödume NBA poest ja liigume Eesti maja poole, kus oli hea eesti keelt kuulda. Seejärel viis tee meid Chinatowni, kus avanes meile kirjeldamatu vaatepilt, muidu nii puhtas ja hoolitsetud New Yorgis nüüd leidsime eest mustuse ja räpasuse, hiina hieroglüüfid, pisikesed ringi sebivad asiaadid, kala ja mereandide lõhnad. Ühel hetkel avastasime, et olime ainsad valget verd inimesed tänavatel. Ja ometi olime me Manhattani keskmes. Kõikjal on kala, kalmaari, krevetiletid vaheldumisi puuvilju ja Hiina ürte müüvate putkadega. Astusime sisse ühte poodi, et midagi söödavat soetada. Kirjade järgi soetasin omale magusa riisi-kookoshelbe piruka, ent see maitses samasugune nagu ta välja nägi – maitsetu pooloores plönn, mis hoides vetrus nagu silikoonpall. Väkk. Otsustasime, et Hiinalinnas sööma me minna siiski ei julge, sest me ei tea, mida me tellime ja mis me saada võima. Põgenesime hoopis Little Italysse, einestasime sealses einelas ja siis suundusime SOHO-sse.
SOHO-s imetlesime kunstnike galeriisid ja luksuslikke rõivakaupluseid, tasahilju jõudsime välja Greenwich Village alale. Istusime metroosse ja põrutasime Penn Stationile, kus Liina suundus raamatukauplusesse kunstiraamatuid peilima ja mina sattusin Manhattan Malli mänguasjade poodi,kust väljusin mõnevõrra vaesemana ja uue lauamängu omanikuna. Edasi metrooga Central Parki, tõdedes, et Manhattan on meil küll risti-rästi läbi käidud ja sõidetud. Ootasime hämardumist, et seejärel suunduda Chrysler Buildingu juurde tuledes kaunitari pildistama. Pilte me saime, lausa mitme nurga alt, liikusime ümber bloki. Ka Empire State Building oli oma ööglamuuriga esindatud, rohelised prožektorid manasid tornile erilise rohelise aura. Oma sihitul jalutuskäigul jõudsime Times Square’i lähistele Bryant parki, kuhu NYC on rajanud inimestele liuvälja ja kõik soovijad saavad tasuta uisutada. Keset oktoobrit. Taustaks muusika, istusime ja nautisime mõnusat õhkkonda. Ilus linn on, kordan üha uuesti.
28.10.2008
Sel hommikul otsustasime natuke chillimalt võtta, sest NY-s olid juba põhilised kohad vaadatud. Ja oli meie viimane päev selles ulmelises „suures õunas“. Meie plaanideks olid Harlem, Bronx, Queens ja Brooklyn – nende atmsofäär kohalike elutsoonides. Aga nagu ikka, kui on kindlad plaanid, jooksevad need sujuvalt ... Meie viimane päev oli rajult vihmane, mistõttu Times Square’lt hommikusöögilt (cheescake :P) me kaugemale ei jõudnudki. Suundusin läbimärjalt tagasi hotelli ja Liina muuseumisse. Magasin paar tundi und järgi, et siis Liinaga asuda erinevate linnaosade tuurile. Sadas endiselt, kuigi juba veidi vähem. Tuul oli raju, mistõttu vihmavarust asja ei olnud, sest rohkem oli ta tagurpidi kui kaitseks vihma eest. Sestap leidsime küsimuse vastusele, miks on linna tänavatel nii palju vihmavarjude laipasid – sest neid ei saa vihmaga seal kasutada. Jalutasime vihma ja külma tuulega Harlemis – olime jällegi ainsad valged inimesed. Sama seis ka Bronxis. Heitsime pilgu hiiglaslikule Yankee staadionile ning siis võtsime kiire eine. Edasi viis metroo meid Brooklyni, jõudsime sinna juba pimedas. Külm, vihm, tuul ja väsimus olid märksõnad, mis meid Brooklyni tänavatel saatsid. Seega tagasi metroosse ja hotelli. Queens oleks ilmselt olnud samasugune – magala, getto, must ja räpakas. Mustanahaliste kogukond. Tagasiteel hotelli nägime ära kergema versiooni CSI:NY-st – metroos oli üks mustanahaline käraudades vastu seina lükatud ja NYPD protokollis ja möllas temaga. Põnev :) Muidu aga on NY igati turvaline linn.
29.10.2008
Öösel oli hotell otsustanud kütma hakata ja radiaatorid oli tulikuumad. Oooumaigaad kui palav, mistõttu ka magada väga ei saanud. Ja kui äratuskell 4.30 meile teatas, et imbetsill ärka, siis olin ma alles paras zombie. Tegime check-outi ja liikusime kohvritega metroojaama poole. Central parki ääres metroosse suunudes märkasime pesukaru, kes oli vaevaks võtnud meid ära saata. Justnagu oli vaveaks võetud meid NY-i saabudes tervitada. Parim punkt NY-s viibimisajale. Järgnes 1,5h metroosõitu lennujaama suunal. NY metroo on koht, kus kohtab igasugu hulle ja tuleb välja, et eriti palju on neid hommikul kell 5. Kui üks viimaks väljub, saabub järgmisest uus, üks valjuhäälsem ja mustanahalisem kui teine. Nagu üks njuujorklane mu selja taga ütles: „Gotta love NY!“
Lennujaama jõudsime paraja varuga ja kartus, et maailma üks suurimaid lennujaamu suudab meid totaalselt eksiteele viia, oli ekslik. Oli vägagi loogiline, kuigi suur lennujaam ja oluliselt normaalsem kui MIA.
6 tundi lennusõitu Los Angelesesse võis alata. Lennu teises osas nägin 11,6 kilomeetri kõrguselt Grand Canyonit ja Red Canyonit. Isegi nii kõrgelt oli vaade muljetavaldav ja jättis mu õhku ahmima. Grandioosne looduse kätetöö. Soov seda kunagi personaalselt ja vahetult kogeda kasvas veelgi.
Saime oma kanjoni vaatluse ajal jutule stjuuardessiga, kes küsis kaptenilt meie uudishimu rahuldamiseks vahemaade ja kõrguste infot ja palju ei puudunud, et oleks telefonitoru meile üle ulatanud ja oleksime ise piloodiga juttu saanud teha. Lisaks jagas stjuuardess meile LA ja California infot ning kinkis American Airlines’i tiivad takkaotsa. See oli me kihvtim lend üldse :)
LA-sse jõudsime kohaliku aja järgi kl 12. Shuttle buss, mis meid Orange Countysse viis, oli juba organiseeritud meie armsate võõrustajate poolt ning nii me Irvine’i linna jõudsimegi. Teel Mare ja Rein Taagepera juurde nägime ära korralikud ummikud ja osalesime neis. Vastuvõtt oli tõeliselt soe – anti süüa, viidi ujuma. Ja Ameerikas käiaksegi toas jalanõudega! Ma ei oska ju nii :)
30.10.2008
Los Angeles – California. Kell on Eestist taga 10 tundi, seega kohaliku aja järgi kl 2 öösel kõnet saada polnud mingi ime. Ärkasime traditsiooniliselt vara, kell 7.
Esimese asjana küsisime meie "perelt" luba teha hommikuujumine. Loa me ka saime ja nii mõnus oli päikesetõusu saatel basseinis pikki tõmbeid teha. Ja no ega mullivann ka just paha olnud :)Hommikuvärskendus basseinis ja mullivannis tehtud, saime maitsta hommikusöögiks Reinu imelisi pannkooke tequilaga, mis läksid otse verre ning siis asusime Reinuga Orange County mägedesse matkama. Maro Canyon pakkus meile uskumatuid vaateid ja matkaelamusi Coral Cave Parkis tervelt 15 kilomeetri ulatuses. Päike küttis mõnuga ja hiljem avastasin selga päevitunud joodikumaika päevituse. Matkasime mägedes 4 tundi, kohtasime mägilõvide jalajälgi. Õnneks mitte neid endeid ega ka mitte koiotte, lõgismadusid või skorpione. Kõik nad on seal kohalikud elanikud.
Peale matka loputasime mägede tolmu maha Vaikses ookeanis Newport Beachil, kusi esimene mõte varvast sisse pistes oli, et oi kui külm vesi, kuid mõte kadus samal sekundil, mil Rein mulle oma surfilaua ulatas ja ma sellega lainetesse tormasin. Tuiskasin laineharjal ja nautisin seda fiilingut. Võrratu vabaduse tunne ning sel hetkel mõistsin surfarite vaimustust. Vaikne ookean vallutatud, vaatasime veel ringi Newportis ning suundusime Irvine’i Mare ja Reinu koju kiireks pesuks ning riiete vahetuseks, et siis minna Balboa saarele. Auto pargitud, sõitsime praamiga üle lahe, vaadeldes rikkurite eramaju koos isikliku paadisilla ja jahiga selle ääres. Einestasime võrratus merevaatega restoranis, kus akna alt ujusid mööda pelikanid ning merilõvi. Peale õhtusööki tagasi praamile ning saabusid uued maitseelamused – corn dog, mis minu arvates oleks pidanud olema magustoit, aga osutus hoopiski soolaseks vahepalaks, ning frozen banana.
Jalutasime Mare ja Reinuga Halloweeni-kaunistatud NewPortis, üks maja uhkem kui teine. Mõni majapidamine oli oma maja nii kraami täis kuhjanud, et mõjus nagu juudi jõulupuu. Õhtu oli imeliselt soe ja ilus. Mare ja Rein olid meile pakkunud imelist California külalislahkust, mille eest me lõputult tänulikud oleme.
31.10.2008
Viimane ärkamine Orange Countys, sõime kõhu eestipärast putru täis ja tõttasime rongile. Mare ja Rein korraldasid me ümberistumised ning andsid kaasa täpsed instruktsioonid, et me ära ei eksiks. Laitmatu teenindus :)
Niisiis, ringsõit Los Angeleses – Hollywoodi silt, Walk of Fame, Kodak theatre, kus toimuvad Oscari jagamised. Paramount Pictures on nii suur stuudio, et hõlmab terve bloki! Beverly Hills oma uhkete villadega. Rodeo boulevard, kus asub see hotell, kus filmiti Pretty Woman. Sunset boulevard ja Hollywood boulevard. Tagasi North-Hollywoodi Mari-Aala juurde sõitsime juba ööpimeduses ning tee viis üle kanjoni sikk-sakitades. No nagu filmis :)
Kuna Mari-Aala elab idüllilises piirkonnas armsate majade ja pisikese majaesise rohelusega (kujutage ette meeleheitel koduperenaiste kodutänavat, just selline oligi), siis see oli parim paik minu Halloweeni vaatluse korraldamiseks. Istusin tänavanurgale kõnnitee äärele, et vaadata, kuidas see päris Halloween käib. Kuuldused olid, et West-Hollywoodis toimus Halloweeni massiüritus ca 350000 inimesega, kuid hiljem kuulsin, et see oli olnud Halloweeni-geiparaad, seega super, et ma sinna ei kippunud.
Temaga sõitsime veel veidi ringi, käisime mägedes Hollywoodi sildi juures, mitte ei imetlenud enam eemalt ning seejärel liiikusime tema kodu suunal.
Vahepeal saime omale paar tundi vaba aega veeta ühes paradiislikus kloostriaias, kuhu kogunesid üks hetk ootamatult terve hulk latiinosid, 6-7 neiut ehitud printsessikleitide ja tiiaradega, neid igaüht ümbritsemas ülikondades ja viksides kaabudes noormehed ning kogu seda show’d filmimas terve perekond.
Peale matka loputasime mägede tolmu maha Vaikses ookeanis Newport Beachil, kusi esimene mõte varvast sisse pistes oli, et oi kui külm vesi, kuid mõte kadus samal sekundil, mil Rein mulle oma surfilaua ulatas ja ma sellega lainetesse tormasin. Tuiskasin laineharjal ja nautisin seda fiilingut. Võrratu vabaduse tunne ning sel hetkel mõistsin surfarite vaimustust. Vaikne ookean vallutatud, vaatasime veel ringi Newportis ning suundusime Irvine’i Mare ja Reinu koju kiireks pesuks ning riiete vahetuseks, et siis minna Balboa saarele. Auto pargitud, sõitsime praamiga üle lahe, vaadeldes rikkurite eramaju koos isikliku paadisilla ja jahiga selle ääres. Einestasime võrratus merevaatega restoranis, kus akna alt ujusid mööda pelikanid ning merilõvi. Peale õhtusööki tagasi praamile ning saabusid uued maitseelamused – corn dog, mis minu arvates oleks pidanud olema magustoit, aga osutus hoopiski soolaseks vahepalaks, ning frozen banana. Jalutasime Mare ja Reinuga Halloweeni-kaunistatud NewPortis, üks maja uhkem kui teine. Mõni majapidamine oli oma maja nii kraami täis kuhjanud, et mõjus nagu juudi jõulupuu. Õhtu oli imeliselt soe ja ilus. Mare ja Rein olid meile pakkunud imelist California külalislahkust, mille eest me lõputult tänulikud oleme.
31.10.2008
Viimane ärkamine Orange Countys, sõime kõhu eestipärast putru täis ja tõttasime rongile. Mare ja Rein korraldasid me ümberistumised ning andsid kaasa täpsed instruktsioonid, et me ära ei eksiks. Laitmatu teenindus :)
Läbisime Santa Ana ja Santa Fe ning tund aega hiljem leidsime end juba Los Angelese downtownist. Pagasit näpu otsast meil maha raputada ei õnnestunud, seega jäi ta käe otsa rippuma meil. Natuke võttis hoogu maha, ent kõige hullem polnud.
Union stationi lähistelt leidsime LA alguspunkti – Olvera tänava, mis oli hispaanlaste Dia de los Muertos tarbeks uhkelt lipukeste ja muu träniga ehitud ja ringi lippasid kostümeeritud lapsed. Lubasime endile ühed frozen bananad ja nautisime olustikku. Veidi jõudsime ka ringi vaadata, sest järgmise rongini Burbanki oli aega 2,5 tundi.
Kaardilt näpuga järge ajades ja kohalike lahke abiga jõudsime Little Tokiosse, leidsime sealt paradiisi, küll mitte jaapanliku kuid ameerikaliku – Yoghurtland, kus esmalt lubati degusteerida erinevaid külmutatud jogurteid, seejärel valisime lemmikud ja pooleliitrisesse topsi segasime erinevaid maitseid, peale terve hunnik värkseid kiivisid, ananasse ja maasikaid ning hind 4,50$. Maitse oli taevalik, päev ilus. Little Tokio ise oli lahja – mõned hieroglüüfid ja mõned asiaadid. Aeg hakkas otsa tikkuma, seega kiirustasime Union stationisse tagasi ja saime ka õigeaegselt oma rongile.
Rong ise oli puupüsti rahvast (loe: noori tudengeid) täis ning me teed Liinaga läksid pooleks tunniks lahku. Istusime, kus saime. Burbankis oli vastas meil Mari-Aala koos elukaalase Ciroga, tegime väikese põike nende juurde, sättisime oma asjad meile eraldatud tuppa tõelises Hollywoodi villas ning seejärel viis Mari-Aala meid Universal studiosse, kus saime eht ameerikalikku lõunasööki. Kes on käinud Tabasalus BabyBackis, teab, millest ma räägin.
Mari-Aala sõidutas meid LA-s ringi, sest kõigi kinnitused, et LA on nii suur, et jalgsi seal pole midagi teha, ei tundunud mulle siiski eriti tõsiseltvõetavatena, kuniks siis Mari-Aala autos istudes ise kogesin, et tõepoolest, me poleks jala isegi lähima poeni jõudnud ilmselt.
Niisiis, ringsõit Los Angeleses – Hollywoodi silt, Walk of Fame, Kodak theatre, kus toimuvad Oscari jagamised. Paramount Pictures on nii suur stuudio, et hõlmab terve bloki! Beverly Hills oma uhkete villadega. Rodeo boulevard, kus asub see hotell, kus filmiti Pretty Woman. Sunset boulevard ja Hollywood boulevard. Tagasi North-Hollywoodi Mari-Aala juurde sõitsime juba ööpimeduses ning tee viis üle kanjoni sikk-sakitades. No nagu filmis :)
Kuna Mari-Aala elab idüllilises piirkonnas armsate majade ja pisikese majaesise rohelusega (kujutage ette meeleheitel koduperenaiste kodutänavat, just selline oligi), siis see oli parim paik minu Halloweeni vaatluse korraldamiseks. Istusin tänavanurgale kõnnitee äärele, et vaadata, kuidas see päris Halloween käib. Kuuldused olid, et West-Hollywoodis toimus Halloweeni massiüritus ca 350000 inimesega, kuid hiljem kuulsin, et see oli olnud Halloweeni-geiparaad, seega super, et ma sinna ei kippunud. Aga tulles tagasi mu vaatluse juurde – ringi sagimine ja erinevad kostüümid; tohututes kogustes Halloweeni kaunistusi majadel, aias, katusel, murul, puude otsas; lapsevanemad oma pisikeste kostümeeritud põngerjatega Trick-or Treatil; maistusi jagavad samuti kostümeeritud majarahvas; prostituutideks riietatud purjus teismelised Trick-or-Treatil. Lisaks kimas lastevõrril ringi hiiglaslik (ilmselt) meesterahvas, seljas jänesekostüüm. Minu juurde astus noormees, kes oli end kaunistanud ketšupiga, tekitades haavalaadsed „kaunistused“ kehale, ning sõnas mulle „I need a hug!“ Ühe maja rahvas oli end visanud murule koos nukulaipade ja muude kummist kehaosadega ning ehmatasid möödujaid; nende poeg passis põõsa taga mängu mootorsaega ja tõmbas selle käima, kui keegi põõsast möödus. Nalja kui palju. Inimesed nautisid toimuvat ja nii minagi. Lisaks pole mul nii meeldivalt sooja ja mõnusat oktoobrikuu viimast õhtut olnudki.
Peale eheda Halloweeni nägemist jätsin rahva edasi tegutsema tänavale ja suundusin tuppa võrratult toreda Mari-Aala juurde imelisele õhtusöögile.
01.11.2008
Hommikusöök Hollywoodis oli sama muljetavaldav kui õhtusöökki. Ciro oli käinud kell 6 spetsiaalselt meile toomas värskeid croissante, mis lausa sulasid suus. Elegantsel hommikusöögilaual olid croissantid, juustud, värksed puuviljad. Luksuslik. Nautisime viimaseid hetki selles originaal-Viiraltitega kaunistatud lounge’is, kuni saabus me järgmine „nanny“ Kaja Laul ning võttis meid üle.
01.11.2008
Hommikusöök Hollywoodis oli sama muljetavaldav kui õhtusöökki. Ciro oli käinud kell 6 spetsiaalselt meile toomas värskeid croissante, mis lausa sulasid suus. Elegantsel hommikusöögilaual olid croissantid, juustud, värksed puuviljad. Luksuslik. Nautisime viimaseid hetki selles originaal-Viiraltitega kaunistatud lounge’is, kuni saabus me järgmine „nanny“ Kaja Laul ning võttis meid üle.
Temaga sõitsime veel veidi ringi, käisime mägedes Hollywoodi sildi juures, mitte ei imetlenud enam eemalt ning seejärel liiikusime tema kodu suunal. 
Vahepeal saime omale paar tundi vaba aega veeta ühes paradiislikus kloostriaias, kuhu kogunesid üks hetk ootamatult terve hulk latiinosid, 6-7 neiut ehitud printsessikleitide ja tiiaradega, neid igaüht ümbritsemas ülikondades ja viksides kaabudes noormehed ning kogu seda show’d filmimas terve perekond. Videokaamerad olid kõigil uhkemad kui meil Kanal2 meeskonnal. Esiti arvasime, et tegu on ehk pulmadega, sest esimesena silmasime valges kleidis neiut, jõudsin isegi Liinalt küsida, et mida huvitav soovitakse abiellujatele. Sain temalt geniaalse vastusegi: „Merry Christmas!“ Kahjuks seda me soovida ei saanud, sest tegemist polnudki abiellujatega, silmasime neidusid kleidi lõike poolest täpselt samades kleitides, kuid värvilt punastes, sinistes, beežides jne kleitides. No kesse sinises kleidis ikka abiellub, eks?
Aga kloostriaed oli imeline – rohkelt roose, apelsini- ja mandariinipuid, nalja sai meil seal rohkem kui küll. „Andke mulle tiaara ja ma osalen selles filmis!“ laususin ma naerust kõõksuvale Liinale ning ronisin roosipõõsasse ja mandariinipuu otsa fotoseeriale. Muidu vihmasest ilmast suutsime sellega välja meelitada isegi päikese. Pikka pidu meil polnud, Kaja võttis meid uuesti peale ja edasi veetsime aega juba tema häärberis, kus tähistasime koos kohalike eestlastega Kaja sünnipäeva kuni meie lennuki väljumiseni.
Meil vedas metsikult, sest üks külaline Leila, imetore naisterahvas, elas täpselt lennujaama lähedal ning oli nii armas ja viis meid lennukile. Jõudsime galantselt õigeks ajaks õigesse kohta. Veidi seiklemist ja wc-s riiete vahetamist soojemate vastu ning 21.40 kohaliku aja järgi me lennuk LA-st Londoni poole startis. 9,5 tundi lendu möödus kui unenägu.
Minu armsa reisiselli Liina fantastiline keelekasutus ja sarnased ja samad ent ometigi hoopis teistsugused reisielamused samast reisist on saadaval tema reisiblogis. Head lugemist ;)
