Eesmärk: Alustada oma grandioosset reisi Berliinist ja nautida seda saksa armast linna!
Kohale viis: Easyjet
18.10.2008
Lennujaama ajastus Tallinnas oli ideaalne - kui mina check-in saba olin läbinud ja kohvri lindile asetasin, jõudis Liina mu kõrvale. Lennuk väljus Berliini kl 17.10 ja lend möödus imekiiresti. Tsiteerin Liinat: "Lennul Tallinn-Berliin saime omavahel vahetada mõned maailmavaatelised õhkamised lastest meesteni ja minevikust tulevikuni. Samuti meie ootustest reisi suhtes. Sõbrakssiduv sissejuhatus!" Tahaks ise ka nii ilusti öelda osata, aga hea, et mul on selleks imearmas Liina, kes oskab minu mõtteid ja tundeid palju kirjanduslikumalt väljendada.
Berliinis võtsime oma pagasi ja suundusime S9-ga Alexanderplatzile metroojaama, kus leidsime sobiva hoiukapi oma pagasi jaoks. Raskustest vabanenud, asusime Alexasse aega parajaks tegema ning sisseoste sooritama.
Tunde hiljem, kui poed suleti, võtsime suuna linna peale ning jalutasime ringi. Teletorn, raekoda, Berliner Dom. Öine Berliin oli valgustatud kümnete valgusvihkude ning veel rohkemate prožektoritega. Ja murdu oli igal pool uhkete fotokate ja statiividega inimesi, nagu tõesti! Kui mitte igal sakslasel, siis igal teisel kohe kindlasti! Murdsime pead mis-värk-on, kuni saime lahenduse - festival of lights! Meile avanes ikka väga võimas vaatepilt, kuidas Teletorn värvus punasest roheliseks, siis sinakaks jne. Berliner Domil valgusvihud kumasid erinevaid mustreid ja pilte, mis pidevalt liikusid ja vahetusid. Brandenburgi väraval vahetusid kirjad nagu Be silliest, be astonishing, be Berlin! lausega Be free, be proud, be Berlin!, lausega Be flash, be energy, be Berlin! jne. Nõustusime, et berlin saab edukalt ümber photoshoppida herling :)
Sujuvalt liikusime Potsdamer platzile, postitasime postkaardid koju (huvitav, et postkaste on Berliinis endiselt sama vähe, kui jaanuaris - no lihtsalt ei ole neid), liikusime ringi ning sujuvalt tagasi Alexanderplatzi poole. Poolel teel jäime uudistama seebimullipuhujaid - oli mida vaadata! Soojas sügisöös rütmikad aafrikalikud meloodiad, mille taustal tegelased oma nipisüsteemi rakendades megasuuri seebimulle tegid (ei puhunud, vaid lasid tuulel puhuda). Selle tulemusena sillerdasid mustas öös taeva ja tänavavagustuse taustal värviliselt uhked suured seebimullid, mis ühel hetkel pealtvaatajate kohal lärtsti veejoana kaela sadasid. Rahvas ei pahandanud, pigem kutsus see esile naerupursjeid. Mõnus vaba õhkkond!
Jalad väsinud, uni peale tikkumas, päästsime raudkapist oma pagasi valla ja kablutasime S7-ga Zoologischer garteni peatusesse, et võtta buss X9 või 109 Tegelisse, kuid kurb oli avastus, et kl pool üks öösel nad ei sõida. Järgmine buss sõitis kl 3.35, selle ajani passisime ja tiksusime metroopeatuse pingil veiderkahtlaste kujude kõrval aega parajaks. Võttes appi Liina mälu, siis nägime seal ikka igasugu kirjusid tegelasi, ehedaimateks ehk kaks vene tibi kolme saksa kavaleeriga, kes lahendasid meie kõrval pingil kohvitopsidest liitrit vodkat pooleks kohaliku limonaadiga. Mitte eriti üllatuslikult suurem osa kokteilist neil ei jõudnud mitte kõrist alla vaid metroojaama kivist plaatidele.
Järjepidevalt vaatasime kella, mis sugugi liikuda ei tahtnud, huvitav, et need patareid nii vähe impulsi kellale seal Berliinis edastasid :). Metroopeatuse "võrratud" kolm tundi külma, une jm hädade käes veetnud, avastasime napp 10 minutit enne bussi saabumist, et üle tee on soe ja muhe McDonalds. Tegijal juhtub :)
Kell 3.35 sõitsime Tegelisse, kus hõivasime aja parajaks tegemiseks, unenägude nägemiseks ja külma peletamiseks radiaatorid, mille peale külili viskasime. Siis sai parem. Poolunes pidasime vastu viis tundi kuni check-in'i ja väljalennuni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar