HELSINKI, SOOME juuni 2009

27.06

Ilm.ee andmeid usaldades, et Helsinkis on 25 kraadi ja päike päev otsa (kontrollisin andmeid veel kell 6 hommikul üle), riietusin suviselt ning silkasin autosse, et fämiliga sadamasse laevale ja edasi Helsinkisse kruiisima põrutada. Testides veel Tallinna oludes TomTomi, tõdesime, et ega ta otseteid nüüd küll ei juhenda asutama, sadamasse juhtis meid läbi kesklinna, aga võibolla ta tahtis, et me Vabadussammast ka uudistaksime.

Check-in autoga oli oluliselt kiirem ja mugavam, kui ükski non-autoga sooritatud check-in mul kunagi olnud on. Ja juba me laevas olimegi silmi pööritamas, sest ikka veel mina nendest t....dest aru ei saa, kuidas on võimalik nii väheste massidega niiiiiiiiiiiii palju kaost tekitada.

10.30 Helsinki kesklinn. TomTomi Soome-suunistamine esimese hooga välja ei tulnud, seega herzherz luges manuaalselt kaarti ja juhatas me truu suksu vigadeta palju kiidetud Helsinki kirbuturule. Vahtisime ringi, kuid müüdavast kraamist suurt ei arvanud, pigem huvitus meespere lähistele pargitud nn projektiautost. Meeste värk.

Seejärel halastati meile ja viidi meid Itäkeskusesse ostlema. Ma ei tundnud hoonet väljast vaadates äragi, sest ikka ja jälle olen sinna seigelnud metrooga. Rõhutasin autos korduvalt, et siis 3h pärast näeme eksole, aga ei, juba 1.5h pärast olid nad meid kiusamas, et noh, mis siin nii kaua vahtida on. Emal, kel oli ühtlasi kõnealusel päeval ka sünnipäev, õnnestus skoorida mitme hea leiuga, rääkimata sellest, kui palju ta on viimasel ajal kilosid kaotanud. Mina ainult mossitasin proovkabiinis, no mitte üks asi seljas ilus ei olnud või selga üldse ei mahtunudki. Vastupidiselt sünnipäevalapsele on mul kilosid muudkui lisandunud :(

Kell 14, meelevaldselt ostlemiselt eemaldatud, istume Itäkeskuse autoparklas meie truus suksus, ning uurime vahemaasid, mis edasi? Presenteerisin valikuid Serena või Porvoo. Valisime Serena, sest Porvoo oleks eeldanud linnakeses lihtsat jalutamist, mida meespere ometi ei tee ju. TomTom meid Serenasse kohale ka viis (ja jumal tänatud TomTomi eest, sest kui me oleks hakanud minu netist välja kirjutatud instruktsioonide kohaselt sõitma, otsiksime Serenat veel praegugi).

Olgu mainitud ka, et päikselisest 25-kraadisest Helsinkist ei olnud märkigi, oli hoopis tibutav ja jahe. Serena oli ikka samasugune, kui 10 aastat tagasi, mil seal esimest korda käisin. Pileti lunastamisega meil vedas, 22 eurot per inimene ei kasseeritudki, meile anti hoopis perepilet 2 täiskasvanut pluss 3 last 90 euro eest. Need kolm last on kõik juba üle 18-aasta vanused, aga meile see hind sobis. Nõme vaid, et meil puudus valik lunastada 2-või 3-tunnine pilet, müüakse vaid päevapileteid.

Atraktsioonid 10 aastat tagasi tundusid niii superkiftid ja lahedad ja üleüldse. Täna ei tundunud nad nii väga enam midagi. Lõbus oli muidugi, kuid nagu veidi võidunud olek... midagi lihtsalt häiris.... Aaa, need lid need mustlased (ja ma lihtsalt pean ära mainima, see oli teve suguselts ja mustlaste suguseltsid ei ole mitte väikesed ning issand kui inetud ikka on mustlasnaised) ja nad olid veeeeel lärmakamad, kui venelased. Ja nad olid igal pool ees, absoluutselt. JA Serena ei ole sugugi nii väike koht. Püüdsime minna mullivanni, nad lihtsalt vajusid ka kohale ja normaalsetel inimestel viskas kops üle ja väljusid mullivannis, nii nad selle oma valdustesse võtsidki. Liikusime masseerivate veejugade alla ja seal nad olidki! Urhh, kõik joad jällegi nende käsutuses. Toru järjekorrad, here they are! Jne.

Väliatraktsioonid on Serenas aga ägedad, jahe ilm küll tingis selle, et ega nii hea meelega me sinna ei tikkunud, kuid moosisin ühe venna ära, et mine ikka, nii äge ju jne, et ma saaksin pilti teha :)

2.5h tundi hiljem osustasime saunatama minna ja lahkuda, otsisime Serena lähistel järvekeste naabruses eraldatud kohakese, korraldasime auto pagasnikust piknikulaua, tegime võikusid ja jalutasime natuke ringi. Oleks tahtnud järvekaldal piknikku pidada, aga ilm meiega ei koopereerunud.

Seejärel vudisime juba tagasi Helsinkisse. Sadamast leidsime end kell 19. Aga et laeva väljumiseni oli 2.5h, siis lasin TomTomi kribada Sibeliuse aadressi ning viskasime ka sellele pilgu peale. Oligi jälle tund aega sisustatud.

Sadam, laev ja Tallinn. Muhedalt kodus teki all nõksa peale südaööd, fämili küll alles 2h tundi hiljem, peale pikka sõitu koju.

Ja nüüd ma tahan ju omale ka TomTomi, sest Soome on tegelt nii ägedalt ilus koht ja mul kipitab üks mõte juba paar aastat, et võtaks ette sõidu Soome nädalaks või nädalavahetuseks, telgiks või midagi. Aga ilma sõbrata ma nüüd ei julgegi minna. Mu kaardilugemise oskused vist pole ikka nii head.

BRÜSSEL, BELGIA juuni 2009

15.06.2009

Lend, väsitav nagu ikka, läbi Copenhaageni Brüsselisse. Lennujaamas kiirkõnd ühest punktist teise ja viimaks rongi peale. Seekord ei sõitnudki oma peatusest mööda ja väljutasin end Central stationis, kust võtsin suuna Neuve tänavale, et 30 õndsat minutit riidepoode vaadata. Miskit silma, veel vähem näppu ei jäänud ja ega ka proovikabiini poleks jõudnud, sest juba oli kabiinidesse pääs blokeeritud toolidega ja mustanahalised müüjad sujuvalt suunasid poeuksest välja, sest ometigi oli ju sulgemise aeg, kell juba 18.30 eksole, pole siin vaja poode tuuseldada midagi.

Ja ega Brüssel olegi shoppingulinn (selleks on mul Pariis :D). Liikusin siis hoopis hotelli, et oma liigsed kilod käekotist eemaldada ja seejärel jalgadele valu anda. Otsustasin oma hotellist jalgsi tagasi kesklinna Grand Place'ile kõndida. Sest ometigi chaussee de charleroi'ist vilksti hiigelsuure Palais de Justice juurde lipanud ja sealt ülivinget linna panoraami silmanud, kust nii metrooga megakaugele kolistamise sihtpunkt Atomium kui ka Grand place nagu kõrvuti asetusid, hindasin Grand place'i kauguse minimaalseks, ei midagi sellist, mis jalgsi kättesaamatu oleks. Metroodega kolistan ma tavaliselt sinna ca 30 minutit. Jalgsi jõudsin tunniga, suutsin vahepeal vales suunas minna. Nii juhtub, kui mäe otsast võetud vaade ja suund kõrgete majade vahel ära kaob. Aga põnev oli sellegi poolest, sest alles nüüd hakkasin ma paralleele tõmbama kohtade ja kauguste vahel, kus varem juba korduvalt seigelnud olin. Metroodega liikumine ikka ei anna selget ülevaadet vahemaadest ja paiknevustest. Mõnulesin linna peal jalutada ja kuulasin huviga enda kõnetamisi. Blond pea kutsus esile terve hulga järelevilistamisi euroametnike linnas ja tervelt 7 korral tuli kutt (selguste mõttes olid need seitse erinevat kutti erinevatel ajaühikutel) mulle ütlema: "You are very beautiful!" Mul jäi üle vaid naeratades nõustuda. Kaks korda kutsuti ka kohvi jooma, millele ma siiski nõusoleku accepti ei andud (ma isegi ei hakanud mainima, et ma kohvi üldse ei joo).

Kõndisin oma jalad praktiliselt villi, ise näpuga kaardil järge ajades, kus see neetud Jeanneke Pis asub (see pissiv tüdruk, kellest ei räägita, poissi teavad ju kõik. Poiste pissimine on üldse alati aksepteeritav olnud eksole). Oma eksirännakutel sattusin jälle ühe "sa oled niiiii ilus"-kuti otsa, kes siis energiliselt pakkus, et äkki ikka asub väljaspool Brüsselit. Ma ei viitsinud jaurata temaga, sest ilmselgelt ma teadsin temast rohkem ja ilmselgelt ta ei mõistnud hästi, mida ma otsin. viisakalt keeldusin tema kohvile mineku kutsest. Järgmise nurga taga ootas järgmine, kes ka arvas, et ma veriiii bjuuutiful olen ja kohvile kutsus, ma teatasin, et saan sõbraga kokku. Kahjuks ma ei suutnud sõpra pissijat üles leida, ma kammisin selle terve restoranide tänava kaks korda läbi, et kus??? Ja see oli katsumus, sest kitsas tänav on ikka väga tihkelt restorane täis pikitud ja veel tihkemalt hüperenergilisi kelnereid, kes kõik sust kinni haaravad ja istuma üritavad suunata. Suht osavalt silkasin ma sealt nende vahelt läbi, aga Jeannekest leida ikka ei õnnestunud. Kui keegi teab, kus ta täpselt seal asub, siis andke mulle ka märku eks. Pildil Manneken Pis.

16.06.2009

Õujeeeeeee, ei sajagi vihma! Mmmmagus. Pugisin kõhu täis, masu tõttu ilmselt on puuviljade laud kokku kahanenud ja seega ei õnnestunud õuna selle puudumisel kaasa haarata, et tee peal või pargipingil järada. Asusin siis jalgsi teele Nõukogu hoone suunal. Ajee, tunnike ja kohal. Jällegi sain palju silmade särades tõdeda, et Brüssel on tõesti tilluke linn, sest jällegi viisin 2+2 kokku ja objektide asukohad ja seosed said selgemaks. Üldiselt, kui ma kuskil ringi tripin, siis viibin sihtkohas ikka ca nädala ja linn ongi selge nagu oma püksitasku. Aga Brüsseliga seda rõõmu pole olnud, ikka poole päeva (öö) kaupa on see linna tutvumine toimunud ja nüüd hakkavad seosed looma. Üliäge, ise olen rahul :) Pildistasin säutsuvaid parke ja ratsapolitseid.

Tööpäev jällegi intensiivne, kuid siiski muhe, Tšehhi eesistuja viimasel workshopil mekkisime šampust ja tegime grupika (grupipildi, te rikutud). Ja siis juba õhtu käes ja lennujaam-üks ootepink versus teine ootepink, lend ja Tallinn. Brüsseli lennujaamas oma terminali ootealal istuma lajatunult näen ekraanil sihtpunkti - Tallinn L. Meri. Aaawww kui nunnu. Kuigi ametlikult on Lennart Meri nimi lennujaamale antud juba 29.märtsil, siis nüüd oli minul esimest korda seda õnn näha ja kuulda (maikuus polnud sellest veel haisugi).

Estonian Air tagasilennul oli küll vägaväga chill - nuumasid nii, mis jaksasid. 4 korda pakuti jooke (tavalise 1 korra asemel), leiva-saia ringi tehti 2 korda. Pluss kahekordne kohvi-tee ring. Ämeising. Ja "juba" kõlaski "Tere tulemast Lennart Meri Tallinna lennujaama."

Lennuk maandus kl 12. Kell 12.05 istusin ma juba taksos, mis keeras lennujaama juurest Tartu maanteele. Ämeising vol.2.