BRÜSSEL, BELGIA juuni 2009

15.06.2009

Lend, väsitav nagu ikka, läbi Copenhaageni Brüsselisse. Lennujaamas kiirkõnd ühest punktist teise ja viimaks rongi peale. Seekord ei sõitnudki oma peatusest mööda ja väljutasin end Central stationis, kust võtsin suuna Neuve tänavale, et 30 õndsat minutit riidepoode vaadata. Miskit silma, veel vähem näppu ei jäänud ja ega ka proovikabiini poleks jõudnud, sest juba oli kabiinidesse pääs blokeeritud toolidega ja mustanahalised müüjad sujuvalt suunasid poeuksest välja, sest ometigi oli ju sulgemise aeg, kell juba 18.30 eksole, pole siin vaja poode tuuseldada midagi.

Ja ega Brüssel olegi shoppingulinn (selleks on mul Pariis :D). Liikusin siis hoopis hotelli, et oma liigsed kilod käekotist eemaldada ja seejärel jalgadele valu anda. Otsustasin oma hotellist jalgsi tagasi kesklinna Grand Place'ile kõndida. Sest ometigi chaussee de charleroi'ist vilksti hiigelsuure Palais de Justice juurde lipanud ja sealt ülivinget linna panoraami silmanud, kust nii metrooga megakaugele kolistamise sihtpunkt Atomium kui ka Grand place nagu kõrvuti asetusid, hindasin Grand place'i kauguse minimaalseks, ei midagi sellist, mis jalgsi kättesaamatu oleks. Metroodega kolistan ma tavaliselt sinna ca 30 minutit. Jalgsi jõudsin tunniga, suutsin vahepeal vales suunas minna. Nii juhtub, kui mäe otsast võetud vaade ja suund kõrgete majade vahel ära kaob. Aga põnev oli sellegi poolest, sest alles nüüd hakkasin ma paralleele tõmbama kohtade ja kauguste vahel, kus varem juba korduvalt seigelnud olin. Metroodega liikumine ikka ei anna selget ülevaadet vahemaadest ja paiknevustest. Mõnulesin linna peal jalutada ja kuulasin huviga enda kõnetamisi. Blond pea kutsus esile terve hulga järelevilistamisi euroametnike linnas ja tervelt 7 korral tuli kutt (selguste mõttes olid need seitse erinevat kutti erinevatel ajaühikutel) mulle ütlema: "You are very beautiful!" Mul jäi üle vaid naeratades nõustuda. Kaks korda kutsuti ka kohvi jooma, millele ma siiski nõusoleku accepti ei andud (ma isegi ei hakanud mainima, et ma kohvi üldse ei joo).

Kõndisin oma jalad praktiliselt villi, ise näpuga kaardil järge ajades, kus see neetud Jeanneke Pis asub (see pissiv tüdruk, kellest ei räägita, poissi teavad ju kõik. Poiste pissimine on üldse alati aksepteeritav olnud eksole). Oma eksirännakutel sattusin jälle ühe "sa oled niiiii ilus"-kuti otsa, kes siis energiliselt pakkus, et äkki ikka asub väljaspool Brüsselit. Ma ei viitsinud jaurata temaga, sest ilmselgelt ma teadsin temast rohkem ja ilmselgelt ta ei mõistnud hästi, mida ma otsin. viisakalt keeldusin tema kohvile mineku kutsest. Järgmise nurga taga ootas järgmine, kes ka arvas, et ma veriiii bjuuutiful olen ja kohvile kutsus, ma teatasin, et saan sõbraga kokku. Kahjuks ma ei suutnud sõpra pissijat üles leida, ma kammisin selle terve restoranide tänava kaks korda läbi, et kus??? Ja see oli katsumus, sest kitsas tänav on ikka väga tihkelt restorane täis pikitud ja veel tihkemalt hüperenergilisi kelnereid, kes kõik sust kinni haaravad ja istuma üritavad suunata. Suht osavalt silkasin ma sealt nende vahelt läbi, aga Jeannekest leida ikka ei õnnestunud. Kui keegi teab, kus ta täpselt seal asub, siis andke mulle ka märku eks. Pildil Manneken Pis.

16.06.2009

Õujeeeeeee, ei sajagi vihma! Mmmmagus. Pugisin kõhu täis, masu tõttu ilmselt on puuviljade laud kokku kahanenud ja seega ei õnnestunud õuna selle puudumisel kaasa haarata, et tee peal või pargipingil järada. Asusin siis jalgsi teele Nõukogu hoone suunal. Ajee, tunnike ja kohal. Jällegi sain palju silmade särades tõdeda, et Brüssel on tõesti tilluke linn, sest jällegi viisin 2+2 kokku ja objektide asukohad ja seosed said selgemaks. Üldiselt, kui ma kuskil ringi tripin, siis viibin sihtkohas ikka ca nädala ja linn ongi selge nagu oma püksitasku. Aga Brüsseliga seda rõõmu pole olnud, ikka poole päeva (öö) kaupa on see linna tutvumine toimunud ja nüüd hakkavad seosed looma. Üliäge, ise olen rahul :) Pildistasin säutsuvaid parke ja ratsapolitseid.

Tööpäev jällegi intensiivne, kuid siiski muhe, Tšehhi eesistuja viimasel workshopil mekkisime šampust ja tegime grupika (grupipildi, te rikutud). Ja siis juba õhtu käes ja lennujaam-üks ootepink versus teine ootepink, lend ja Tallinn. Brüsseli lennujaamas oma terminali ootealal istuma lajatunult näen ekraanil sihtpunkti - Tallinn L. Meri. Aaawww kui nunnu. Kuigi ametlikult on Lennart Meri nimi lennujaamale antud juba 29.märtsil, siis nüüd oli minul esimest korda seda õnn näha ja kuulda (maikuus polnud sellest veel haisugi).

Estonian Air tagasilennul oli küll vägaväga chill - nuumasid nii, mis jaksasid. 4 korda pakuti jooke (tavalise 1 korra asemel), leiva-saia ringi tehti 2 korda. Pluss kahekordne kohvi-tee ring. Ämeising. Ja "juba" kõlaski "Tere tulemast Lennart Meri Tallinna lennujaama."

Lennuk maandus kl 12. Kell 12.05 istusin ma juba taksos, mis keeras lennujaama juurest Tartu maanteele. Ämeising vol.2.