SAKSAMAA, aprill 2011

15.04.2011

Olin end nutikalt aadule külla sättinud (kes elab poolel teel lennujaama), et kl 6se äratuse järel virguda, pesta ja lennujaama sättida. Checkin kenasti tehtud, turvakontrollist läbi (ofkoors ma taaskord piiksusin, ofkoors otsiti läbi ja midagi ei leitud ja ofkoors leiti mu käekott kahtlase olevat niiet pidin selle sisu ette näitama ja ofkoors siis enam miskit ei leitud), shoppasin taxfrees (sest mul ei olnud reisilõhna!!!) ning siis chillisin väga tuusalt ootepingil ja tegelesin internetiga. Täiesti normaalne minu arust, et Tallinna lennujaamas on wifi tasuta, ilma paroolide ja muu jauramiseta.

Niisiis, kell 8.30 startisin (enne jõudsin trehvata kursaõde, kes jäi minust maha piletikontsusid rebima) ja jõudsin Riiga. Enne edasilendu oli kenake 3¬¬pluss h ootamist, seega haarasin taas läpaka sülle ja Riias muidugi tasuta ei anta midagi. Polegi mul vaja saldejumsi wifit (võõrutusravi FBst) ja veetsin 3h sisukalt preili ülemuse magistritööd lugedes, kommenteerides ja parandades. Aeg lendas käes. Kenasti jätkulennule ja siis teavitas kapten, et väljalend hilineb ca pool tundi. Viimaks ma siiski jõudsin kohale. Münchenisse. Weltstadt mit Herz. Nagu rusikas silmaauku sobib see linnaslogan mulle. Ja see linn ise ka!

Sest esimene reaktsioon rongiga kesklinna sõites oli – ROHELINE. Kõik oli nii roheline!!! Kevad! Sest olgem ausad, lahkusin ju vaid loetud tunnid tagasi külmast, kõledast Tallinnast, kus oli lumi alles maas!!!

Mul oli olemas Münchenis ootel Krissi ja mul olid tema õpetused, kuidas tema juurde jõuda. Krissit ennast polnud ma näinud tervelt 7 aastat, kuid kohale jõudes poleks nagu aeg vahepeal edasi läinudki! Ta oli ikka sama noor, kena ja tore nagu ma teda mäletasin. (ja tema ütles minu kohta täpselt sama). Niisiis oli rõõm suur üksteist taas näha, niiet me jutustasime ja jutustasime ja jutustasime, siis käisime nurgapeal poes süüa ostmas (ja muidugi ka bretzeleid, sest see on ju Saksamaa, ja eelkõige Baierimaa ja siin on nii kombeks) ning seejärel vudisime linna peale. Krissi oli väga tubli giid – ta viis mind kõikidesse tähtsatesse ja tuntud ja turistikohtadesse, aga juurde rääkida ei osanud nagu midagi. Aga mulle nii sobiski. Ega ma ajaloo tundi ei tulnud ju :P

Niisiis, Köningsplatz, kus Hitler oma mehi üles rivistada armastas. Raamatukoguhooned, ülikoolihooned, muud suured ja ajaloolised hooned.

Jalutasime Inglise aeda. 

inglise aed ja hiina teemaja
suviti rahva lemmikkoht

München on nii võrratult parke ja aedasid täis ja pole imestada, et neil on oma nn „central park“ – seal me siis jalutasime, poseerisime, pildistasime… oleks hommik olnud, oleks piknikutanud ja päevitanud ka. Sest seda armastavad inimesed seal teha.

oli 4 lõviskulptuuri ja neid pidi katsuma.
iga lõvi annab midagi hästi palju - raha, armastust, tervist, lapsi
kõik kohalikud möödudes katsuvad. nii minagi!

Hämarduvas õhtus jõudsime Hofbräuhausi – Krissi teavitas, et kuna ma tulin ajal, mil ei ole Octoberfesti (ma küll tegelt arvasin, et eks nad võiks selle septembrist aprilli tuua, aga ei saanud palvetele vastust), siis Hofbräuhaus on nagu next best thing – õlu, baieririietes mehed-naised, joodeldajad. Et kuigi tegemist ei ole autentse pubiga, vaid tõelise turistikaga, siis siiski saab sealt maigu suhu. Nii me siis sebisime end istuma (sest oh mis melu seal ikka on ja kui palju rahvast) ja tellisime ette tohutupalju traditsioonilisi baierimaa sööke. Ma ei teagi eestikeelseid nimetusi, aga seakoot äkki (selline mõnusalt krõmpsuv), lisaks mingi tohutujuustune praad (ja tõeliselt maitsev muidugi), ei saanud ka ilma apfelstrudelita. Kõrvale liitrine õllekann ja takkatipuks obstlea ehk puuvilja schnaps ka.

Peale seda, kui kõht oli punni söödud, silmad uduseks joodud ning hääled kähedaks karjutud üle melu rääkida proovides, suundusime jällegi linna peale. Kaasas oli mul ofkoors statiiv, niisiis said tehtud öised pildid Marienplatzist, Raekojast ja linnast. Oma teel punktist A punkti A tagasi suure ringiga linna peal ekseldes (aka staapi Krissi juurde), astusime läbi sõbranna Steffi töö juurest ehk Müncheni ühest popimast loungest Hugos. Steffi tegi kohe meile tervitusdringi Moet & Chandon. Peale Steffi juures hängimist pildistasime veel Michael Jacksonit ja siis liikusime juba täitsa öösel ära koju :)

pildil müncheni ja baieri lipud.

michael jackson :)

16.04.2011

Hommikut Münchenis tuleb alustada korraliku hommikusöögiga ikka. Selleks me käisime ümber nurga (hoopis ümber teise nurga kui eelmine päev) lihuniku juures värskete vorstide järel ja siis ühes teises kohas pagariäris loomulikult bretzelite järel. Kõik ikka värske kraam eksole. Nii idülliline mu meelest - käia hommikul värsket kraami nõutamas. Oeh :)

Hommikusöögiks seega kl 11 weisswurst magusa sinepi ja bretzeliga muidugi. Sest weisswursti ei sööda hiljem kui kl 12, see on reegel. Meiega ühines pühaks söömaajaks Krissi õde Martina, kes on sama rõõmus ja särasilmne kui Krissi ise ja siis me rääkisime (mina küsisin, nemad rääkisid) saksa elust ja värki. Üsna kõveraks nt tõmbas suu fakt, et saksas ilma hariduseta inimene saab palka ca 200-300 euri rohkem kui mina Eestis kõrgharidusega. Nendest numbritest, mis saksa kõrgharidusega inimesed saavad, ma ei taha üldse rääkida.

kaunistus. tehnika. maitse.
hullult maitsev oli! ja mina, kes ma pole sinepi sõber, tahan seda magusat sinepit nüüd!!!

Ja kui kell oli juba minu mõiste järgi lõunas, siis liikusime nurgapealsesse lillepoodi, kus müüjad kõik olid Krissi ja Martina sõbrad ja seal siis omanik, ehe baierimees, vuntside ja aksendiga ja puha (Krissi ütles ette, milline üks ehe baierimees on muidugi), ajas muhedat juttu ja tüdrukud muudkui itsitasid. Ma ei saanud suuremalt jaolt üldse aru, millest räägiti, v.a muidugi sellest, kui ehe baierimees mu sukki ja kingi laikis. Sellest sain ma küll aru. Ja laikis ta neid lausa mitu korda. Siis kui Krissi ja Martina tellitud übersuur ja metsikult ilus lillekimp valmis sai, kinkis ehe baierimees meile igale ühele suuuuuure punase roosi. Ma vaatasin, et ta kinkis roose kõigile klientidele. Ihsand kui äge noh! Tema põhimõte oli selles, et roosid, mis lahti, ei kesta niiehknii üle paari päeva ja keegi neid ei osta ka. Seega kingib ta need klientidele. Mu süda sulas küll kohe selle peale ära, ma hakkaks ise ka ta kliendiks niimoodi, kui koguaeg roosi saaks pealekauba. Krissi rääkis, et ta saab sealt üldse palju lilli koguaeg ja üsna tihti lausa tasuta, sest „need kohe närtsivad ära“. Ühes sellised tulbid seisavad tal juba üle nädala vaasis, sest „kohe närtsivad ära“. Osatakse klienti ikka hoida, vot siit on midagi õppida!

Ja kui me Krissiga muudkui nurga peal poes käisime, siis Krissi rääkis, et talle nii väga meeldib, et kõik on nagu pere ümberringi. Tuttavad. Nagu külaelu.

Peale lilleshoppingut jätsime Martinaga nägemiseni ja siis viis Krissi mind shoppama. Shoppingute vahepalaks vedas ta mind jõuga poodidest välja ja tuletas meelde, et ma olen turist ikkagi ja ronisime mööda kitsaid treppe Alte Peteri kirikutornist üles. Ja oi, see vaade oli superluks ikka. Kõigepealt Krissi muidugi küsis mu käest, et kumba torni ma tahan minna – kas Frauenkirche (kus on lift ja muidugi ilus vaade, AGA vaatelt puudub Frauenkirche enda kaks torni, mis on Müncheni tunnuseks) või Alte Peteri (kus ei ole lifti ja tuleb treppe forsseerida, AGA näeb Frauenkirche torne) tippu. Ma tahtsin muidugi Alte Peteri tippu, sest olgem ausad, tal oli kaks boonust – trepid (mu lemmikud) ja Müncheni tunnusmärk nähtaval.

vana botaanikaaed

Seejärel jätkasime ikka shoppamist. No lihtsalt nauding on ikka osta, kui rahanumbrist eriti aru ei saa (ikka veel ei ole eurod mind kõnetanud) ning kui on nii palju ilusaid asju poodides!!! Ja aadu on süüdi selles, et ta on mind salliusku pööranud, nüüd ma ei saa ühestki poest välja ilma, et salle ei vaataks/ostaks. Aga sukki/ sukkpükse ei kanna vist ükski saksa naine? Sest poodidest neid ma küll ei leidnud. See-eest muidugi kannavad nad salle, ja väga ilusaid salle. Mul jättis süda ikka väga palju lööke vahele salliriiulite ääres (eelkõige nende pitside ja satside pärast, sest nad on nii ilusad ja seejärel hinda nähes, sest nad on ikka sigakallid. Niipalju need eurod mind ikka kõnetavad küll). Shoppasin end pmst vaeseks ja mu vaene kohver (tegelikult küll aadu kohver), mis juba Tallinnas ei tahtnud sulguda, oli nüüdsete ostude tulemusel juba lausa overload.

Vahepeal vedas Krissi mind ka Frauenkirche kirikusse sisse. Sedapuhku täitis ta briljantselt giidirolli ja rääkis, kuidas kiriku eesruumis põrandas oleva jalajälje järgi arvatakse, et tegemist on saatana jalajäljega. Et no arhitekt oli peale ehitamise alustamist järsku hoopis muid asju tegema hakanud, nagu oleks saatan tema sisse läinud. Hea meel oli näha, et kuigi mu silmarõõm mind saatanlikuks naiseks nimetab, mu jalg selle jalajäljega ikka ei matchinud. Olen siis lihtsalt femme fatale :)

Peale pikka ja ostuderohket shoppamist liikusime koju Krissi juurde ja tegelesime õhtusöögiga. Sest eelmine õhtu oli olnud palju õgimist ja hommikut alustasime weisswurstidega, aga tegelikult olime ju mõlemad dieedil :D, siis kokkasime koos juurviljawoki riisiga. See sai überhea ja dieeti unustades tõstsime kumbki teise portsu veel.

Seejärel saabusid külla Krissi sõbrad, et degusteerida minu toodud Vana Tallinnat, mille nad heaks kiitsid, ning sujuvalt üle minna Aperoli joomisele (veidi mõrkjas jook, miksida vahuveini ja mulliveega), mis oli überhea ning mille ma endale kaasa ka pean hankima.

Peale soojendusjooke liikusime ära linna, et minna kluppi. Hea on tõdeda, et ka saksa noored lähevad kluppi selleks kellaks, et veel tasuta sisse saada :P niisiis olime klubis kl 22.30 ja säästsime 8 euri ehk kahe õlle raha. Klubi nimi 089 aga tuleneb Müncheni koodist, mis tuleb välismaalt helistades ette valida.

Muusika oli hea, rahvast oli megapalju ja üldse oli kihvt. 2 ajal liikusime ära kodu poole, sest noh, pühapäev oli meil ka tihe planeeritud. Koju jõudes oli vaja muidugi ära lahendada õhtusöögiks valmistatud toidu jäägid ja sinna juurde ära rääkida kõik rääkimata jutud :)

17.04.2011

Hommikut alustasime jällegi korraliku hommikusöögiga, mida tuli meisterdama meile Krissi sõber Dominik. Koos värskete bretzelitega muidugi. Kõht sai headparemat täis ja siis me liikusime kaema Nymphenburgi lossi. Võrratult suur loss, mida oli mul vaja pildistada iga nurga pealt, ja siis pano väike ka juurde ikka. Võtsime ette jalutuskäigu lossiaias. Täiesti tahtmatult leidsin end mõttelt, et see aed on ikka täiega Versailles moodi, kui Domi teatas, et see loss/aed on tehtud Versailles eeskujul. Haah, ma olen ikka nii osav, ise ka ei usu :D

Olime tundideviisi ringi jalutanud, nautinud päikest kohvikus ja lasknud KÕIGIL möödujatel mu kollaseid sukki jõllitada, liikusime ära Krissi poole. Domi meiega ei tulnud, tal jooksid järgmised plaanid sisse. Krissi juures istusin oma kohvri otsa ja pingutasin lukku kinni. Õnnestus! Seejärel kallistasime pikalt-pikalt ja lubasime peagi uuesti kohtuda ja mitte lasta vahet taas 7 aasta pikkuseks.

Seejärel vurasin metrooga kolm peatust Haufbahnhofi ja sealt otsisin üles oma rongi. Jõudsin isegi päris varakult ja edasi läks sõit juba Alpide suunas.

1,5 tundi hiljem kell 18 punktipealt olin Garmisch-Partenkirchenis. Otsisin üles oma majutuskoha, ehtbaierilikku külalistemaja, sain kätte oma nunnu ärklitoa ja liikusin linna peale elu avastama, saates samal ajal smsi oma silmarõõmule, et preili on kohal. Õnnetuseks oli silmarõõmu sünnipäev viimasest kõik elumahlad välja võtnud, et ei saanud teine toastki välja. Esimese hooga muidugi vihastasin, et mida oli mul siia kolkasse vaja ronida, sõidan kohe minema jne. Paremaks ei teinud olemist ka asjaolu, et oli pühapäev, seega kõik poed saksas suletud, muffigi linna peal teha polnud ning mu nunnus ärklitoas ei olnud ei telekat ega raadiot (puhkus eksole). Kaasas oli küll läpakas, ent töö oma, mis tähendas, et cd-lugeja puudub sellel, samuti ka filmid ja muusika arvutis endas. Ka internetti mulle ei antud (oleks vähemalt FBsse saanud närvide rahustuseks või midagi). Olgem ausad, ma ropendasin päris korralikult ja keerasin kl 20 magama, sest mitte midagi muud teha polnud.

MASU aja õpetus rahaga toime tulemiseks - shoppa odavalt, et kütuseraha omale lubada.

18.04.2011

Ja oligi hea, et sain end välja magada. Puhkus ju. Esimest korda mu reisimise praktikas, kus ma ei torma varavalges välja, et naaseda südaöös ja muudkui turistitada. Selles kolkas tegelesin hoopis akude laadimisega, vanus juba selline või nii.

Kolkaks nimetada Garmisch-Partenkirchenit on muidugi patt, tegemist on ulmeilusa linnakesega. Väga tähtis koht muidugi sakslaste jaoks, 1972 ühendati Garmisch ja Partenkirchen, kaks külakest, et annaks olümpialinnaku möödu välja. Andiski.

lihavõtted täies hoos

Aga need majad siin, need on nagu muinasjutust. Ma vist pildistasin kõik need 2000 maja ära, mitu korda. Kõik need detailid, maalingud, puidust aknakatted, rõdud, oeh. Nad sobivad siia olustikku, Alpidesse perfektselt.

Alustasin peale 12-tunnist uinakut päeva hommikusöögiga, seejärel uus katse linna peal. Kuna aega mul oli jalaga segada, siis jalutasin ühest poest sisse, teisest välja, ning jõudsin otsapidi turismiinfosse, kust sain kaardi ja palju brošüüre, kuhu minna ja mida teha siinkandis peale linnale tiiru peale tegemist. Et linnake asub mägede vahel, igast nurgast on vaated lumistele ja lumisematele mäenõlvadele, siis muidugi koosnesid soovitused erinevatest mägimatkadest.

Meenutades Kreeka-tripi kuldlauset – this is a new experience for you – korrutasin ma seda endale ja otsustasingi ühe matka ette võtta. Seelikus ja baleriinades, preili ju. Asusin siis seiklema, üha rohkem ja rohkem ilusaid kohti avastades ja pildistades ning vaikselt mäkke tõustes. Kramerplateuweg ja järv ning varemed olid mu sihtmärk. Kolmandiku peal saabus silmarõõmult teavitus, et ta on siiski elus ja et ta kohustused on lõppenud, niiet saab minuga kokku saada. Oh neid mehi eksole, ma olin juba peaaegu kohal eksole :D

Liikusin siis ära tagasi linna peale ja kl 14 saime viimaks kokku. Võtsime nõuks minna olümpiastaadionit vaatama ja sealt edasi mäkke, enne aga kästi mul seelik asendada matkariietega.

Niisiis, mäed! Oi see samm oli aeglane ja vaevaline teekond ülesmäge. Hea vähemalt, et mu kümneid kilosid fotokaid ja muud nänni võttis silmarõõm oma kanda. Aga üles me jõudsime ja vaadet me nautisime. Tagasi allatulek oli palju palju hullem :)
Meie vallutuseks oli Eckbaueri mägi ja 1236m.

Kui viimaks oli tasane maapind taas jalge all, vedasime end poodi õlle järgi, mis kohe pähe hakkas, sest noh, peale hommikusöögi polnud vahepeal märganudki söömise peale mõelda. Seejärel jalutasime veel linnakese vaikseid tänavaid läbi ning kui kl 21 ajal viimaks oma külalistemajja tagasi jõudsin, lõid jalad tuld all.

19.04.2011

Päeva teises pooles rüüstasin taas meeleheitlikult Garmisch-Partenkircheni poode. Nimelt suletakse poed kl 18 ja kl 16 asusin ma otsima selga „midagi sooja ja sportlikku“, sest preili oli tulnud ju kleitide ja seelikutega reisile. Nüüd oli aga seis selline, et ees ootas saksa kõrgeima mäetipu (Zugspitze, 2962m) vallutamine. Ja alt vaadates oli seal üleval ikka väga palju lund. Ja tundus külm. Seega meeleheitel herz rändas ühest spordipoest sisse ja teisest välja, leidmata midagi, mille eest ta küsitavat hinda välja oleks nõus käima. Sest kui preili kannab sportlikke riideid haruharva (v.a jõusaal, kus on khm napid riided), siis ei näinud ma ka õigustust 50 euri panna koleda fliisi alla vms. kl 18 saabus must masendus ja väsimus päev otsa ringi tormamisest, seega võtsin aja maha, lugesin pargipingil päikeselaigus istudes raamatut ja mõtlesin mõtteid stiilis iga asi on millekski hea ja ju siis nii pidi minema. Kl 19 paiku asusin taas liikvele, avastades, et mitte kõik poed ei ole kl 18 suletud, mõned on 18.30ni või tsipa pealegi avatud. H&M nende hulka muidugi ei kuulu ja mu viimane lootuskiir sealt siiski mingi kampsun leida luhtus silmapilkselt, et avastada õnn ja rõõm meetri kaugusel asuvast C&A (ehk CIA nagu silmarõõm muheles) poes, mis, kujutage rõõmu, on avatud 20ni. Väga ebasaksaslik!

Võtsin nõuks sealt miskit sooja mäevallutuseks leida. Ja siis (see on see koht, kus saan endale öelda et jah iga asi on millekski hea), leidsin ma REDUZIERT nurgakese, mida ma polnud eelmine päev näinud, kus mu otsitud soe kampsun ootas mind 2.50 euri eest!!! Mine hekki ikka! Sellele lisaks võtsin ma veel päris mitu kudumit, sest ka need olid allahinnatud ja no meremehemustrid on praegu moes ju ja üleüldse kuluvad külmas Eestis kudumid ära ja neid on mul tegelt vähe ka ja kõik mis on mul, on musta värvi ja üleüldse… noh, põhjustega ostude tegemiseks ma just end tagasi ei hoidnud. 25 euri eest olin ma rahulolev klient.

Nii ma siis oma ostudega „kodu“ poole kepslesin (enam mitte niiväga kurvastades, et too päev silmarõõmuga kokku ei saanud, sest tollel palju tööalaseid kohustusi päevaks ja õhtuks), tehes lausa suurema ringi ja uidates ringi Partenkircheni poole peal. Õhtul valmistusin oma järgmise päeva suureks mäevallutuseks.

20.04.11

Külalistemaja perenaine oli minuga tõre, et ma eelmise hommiku hommikusöögil ei käinud, seega võttis lubaduse, et täna hommikul ilmun. Leppisime kokku kellaaja 8.30 (mis sobis hästi, et ma jõuaks kl 9.15 rongile) ja lauda jõudes ootas mind juba piparmünditee ees. Superteenindus ikka.

Minu 3 aastat koolis õpitud saksa keel, mida ma pole 7 aastat rääkinud, hakkab vaikselt tagasi tulema, nii me siis külalistemaja perenaise Ottiliega räägime saksa-inglise segukeelt, üle ühe laused on mul saksa keeles (laused stiilis Vielen Dank!, Grüss Gott! Jaa, um 9 Uhr! Nein, nein nein! Es ist schön in hier etc). Ka Krissi arvas, et ma peaks kuu aega tema juures veetma ja ainult saksa keelt rääkima ning keelepaelad pääseksid taas valla. Lisaks muigas ta igal võimalikul juhul oma sõpradele, et teate, mul on tunne, et herz saab tegelt palju rohkem saksa keelest aru, kui ta välja näitab. No eriti muigas ta siis, kui nad sõpradega sujuvalt saksa keelele üle kaldusid (mis on täiesti loomulik) ja kui Krissi mulle miskit kiiruga tõlkima hakkas, et saada mult vastus, kle jah, sain aru jah.

Seega tänasin kenasti Ottilied tee eest, sõin kõhu täis ja juba ma lendlesingi rongi poole, mis mind saksa kõige kõrgema mäe tippu viiks. Täiesti piin oli minna varahommikul suures palavuses kampsuni ja jopega läbi linna.

Rong, ümberistumine, teine rong, läbi tunneli, läbi pika pika tunneli ja ca tund hiljem olin ma koos kõigi suusatajate ja lauduritega liustikul. Ühesõnaga, lumi!!! Mitte et ma Eestis kannatamatult poleks kevadet oodanud, Münchenis särasilmil ringi kepsutanud, sest lund üldse ei ole ja on roheline, ja siin ma olin, niiiiiiiiiiiiiii kuramuse õnnelik, sest oli lumi! Ja mäed! Ja sigasoe päike! (miks kurat ma seda sooja kampsunit taga otsisin, ah?) ja nii äge. Muudkui pildistasin suuski ja lumelaudasid ja mägesid ja saksa kõrgeimas punktis asuvat kirikut jne. Mina, kes ma pole kunagi suusareisil käinud ja olen selle kategooria enda jaoks välistanud, vaatasin särasilmil mägesid ja MÕISTSIN seda võlu. Ohkan siinkohal raskelt, et päev, mil herz annab sõrme suusareisile, ei ole enam kaugel. Kurat küll :D

Miljon ühesugust pilti tehtud, sõitsin köisraudteega veel 400m kõrgemale, täitsa Zugspitze tippu. Ja oh, kus seal olid alles vaated. Ja seal oli külm ka (sellepärast, krt küll, herz, sa seda kampsunit taga otsisidki). Veel miljon pilti hiljem diagnoosisin omal astma :) Sest õhk on ikka hõre küll ja hingamisega tekkisid päris raskused. 

Niisiis, tehtud-nähtud-seekord ei suusatanud, sõitsin köisraudteega alla tagasi 1000 m peale, kus oli imekaunis Eibsee järv. Et päike küttis palavalt, et aega oli maa ja ilm, et järv oli superilus, võtsin ette jalutuskäigu ümber järve. 7,5 kilomeetrine ring, nagu üks noormees mu kõrval seisma jäi ja mulle teatas, kui olin võtnud istet ühel järjekordsel pargipingil ja mõelnud, et mõni hetk on ilusam kui teine.

Ja kui ma paar tundi hiljem tagasi Garmisch-Partenkirchenisse jõudsin, oma koorma (soojad riided, statiiv jne) välja vahetasin, võtsin ette taas jalutuskäigu, sest no patt on toas passida, kui väljas päike paistab. Üleüldse samal ajal mitte hoolides, kui väga mu jalad väsinud on :)

suuskade transportimine rongis

Ühesõnaga, tegin aega parajaks, et õhtul silmarõõmuga sööma minna, kui too oma päevakohustustega ühele poole saab. Polnud arvestanud, et saabub taas teade, et ta ei jõua sellele. Kiire ümberarvestus, õhtusöök ja päikesevann. Ja palju aega oma mõtteid mõelda :)

21.04.2011

Viimane päev Garmisch-Partenkirchenis. Hommikul Ottilie serveeris taas piparmünditeed, nautisin baieri hommikusööki ja istusin oma kohvri otsas, et oma ülemeelikult tehtud oste kohvrisse ära mahutada. Mahtusid. Maksin ära oma 4 öö majutuse (30 eur per öö) pluss turismimaksu. Nimelt on Garmischis tore maks 2 euri öö eest, mis tuleb maksta majutusele lisaks. Aga kuna linnake on tõesti ilus, siis ei olnud mul sellest ka kahju. Missest et pool palka olin ma jätnud sinna poodidesse.

Ottilie lubas mul oma kohvri jätta õhtuni hoiule ja nii ma siis veetsin viimast päeva seal linnas ringi uidates. Võtsin rahulikult uurida veel poode (sest vaja ju kingitusi teha) ja leidsin end rõõmsalt muudkui asju veel korvi tõstmast (tere mina olen herz, ma olen shopahoolik) ja lisaks leidsin samast poest imearmsa Mickey Mouse poekoti, mille osas tekkis kohe mõte, et kuna asju saab mul poodidest kaasa tulema veel palju, siis käekotist jääb väheks tagasilennul. Mickey Mouse aitas mu kenasi hädast välja 1 euri eest.

et eesti eur on vähem väärtuslik ja peab rohkem maksma? või kuidas täpselt?

Jalutasin Garmischis ringi, puhkasin jalga Richard Strauss platzil ja Kurparkis, laisklesin päikeselaigus istuda (üle 20 kraadi sooja!!! Aprillis! Seda pean ma ju ometi nautima) ja põlesin totaalselt ära, sest ega ma ju kreemi polnud mõistnud kasutada. Seega lippasin esimesse poodi sisse ja soetasin päikesekreemi järgmisteks päevadeks. Kõhutäieks soetasin omale veel maailmaparima croissanti, no nii head-pehmet-suussulavat croissanti ei olnud ma saanud (arvestamata üldse asjaolu, et ma saialisi tegelt peaaegu üldse ei söö ka).

Killisin veel ringi jalutades aega, kuni saabus aeg Garmichist lahkuda, suunaks Neuschweinsteini loss. Preili nimelt nõudis selle ära nägemist :) Sest see on ju see loss, mis kõigile tuttav on - Walt Disney filmide alguses logona. Jeesh, härra Disneyle nimelt avaldas saksa loss nii palju muljet, et ta kujundas logo selle järgi!

Vaated nauditud, lähedalt, kaugelt, Marienbrückelt – sai edasi minna Bodensee (Konstantzi järve) ja Konstantzi linnakese suunal. Sinna jõudsime aga juba täispimeduses, seega nautisime Bodensee pinnalt peegelduvaid valguseid ja öist Konstantzi.

25.04

Tagasilend, mille puhul mind kenasti autoga lennujaama viidi, kus oh üllatust, mu hiigelsuur kohver ei olnudki ülekaalus.