26.11.2011
ehk Bangkok, beibi!!! (Omavoliline parafraseering F.R.I.E.N.D.S sarjast Joey killust London, baby! ehk siis hüüatus, mida ma igal võimalikul juhul Maarjale hõikasin ja tema viisaka inimesena selle peale naeratas).
ehk Bangkok, beibi!!! (Omavoliline parafraseering F.R.I.E.N.D.S sarjast Joey killust London, baby! ehk siis hüüatus, mida ma igal võimalikul juhul Maarjale hõikasin ja tema viisaka inimesena selle peale naeratas).
Seega siis: kui herz Maarjaga Bangkokki jõudis, olid kõik ussid ja krokodillid ära menetletud :)
Kui olime viisataotluse täitnud, foto juurde kleepinud (jah, nad tahavad ühte dokumendifotot, mida võib ka sealsamas fotoboksis teha) ja eelkõige muidugi rahakotti bahtidest hõredamaks raputanud, läbinud passi tembeldamise keeruka labürindi ja üles korjanud viimastena lindil ringi traavivad seljakotid, olime Taimaaks valmis. Algas seiklus "leia taksopeatus ja suundu hotelli". Taksosüsteem on põnev - seisad järjekorras, ütled aadressi, see vormistatakse paberile, paberiga lähed mingi onkli juurde, kes siis sulle takso viipab. Iga kord autosse või taksosse istudes oli tahtmine istuda juhi kohale :) No mis nad istuvad siis valel istmel :)
Sangpomm, tuntud ka nime all seljakott, seljas, liikusime oma hotelli, kui saime südari. Mul tõsimeeli kukkus suu lahti, kui maja, mille küljes me hotelli silt oli, informeeris veel, et 26-27.nov nad on suletud. Et nagu need kaks ööd, kui meie seal peaksime ööbima? Ei või olla, dejavu Jakartast taaskord. Vaatasime siiski ringi - maja oli tühi, nagu maha jäetud, mingi ruum segi pekstud, klaasikillud... Väike frustratsioon tahtis tekkida, aga Maarja vedas enne mind majast välja kõrval asuvasse sisehoovi, kus asus ülimalt suurejooneline ja uhke hotell. Ma olin veendunud, et me nii kallis kohas küll ei ööbi ja see on vale koht jaaniiedasi. Tõde on see, et just seal me tegelikult ööbisime, ma ei tea, mis hoone see esimene oli ja miks hotelli silt selle küljes oli.
Niisiis, reisi parim ja ilusaim öömaja käes (1700 bahti kaks ööd per face on muidugi Taimaa kohta päris kallis ka :D). Liikusime peale seljakotist vabanemist linna peale. Hotell jagas meile kesklinna kaardi, kuhu oli peale märkinud nende soovitused ja külastamist väärt paigad, samuti söögikohad. Ühte söögikohta me siis jahtima asusimegi.
Tänaval ei jõudnud paarisada meetritki liikuda, kui
a) Bangkok mu lemmiklinnade topis ülespoole rühkis oma igal sammul olevate templite, atmosfääri ja puhtusega (võrdlus siinkohal taas Jakartaga, mis haises ja oli üleüldse kole slumm);
b) along came Greg :)
Kuna Greg otsis sama söögikohta mis meie ja meie, kes me olime juba Bangkokis väga pikalt viibinud (omal jalal ringi liikunud tervelt kümmekond minutit), teadsime õiget suunda kätte näidata (oi ma olen ikka hea orienteeruja :D), siis ühendasime jõud ja võtsime üheskoos lauas istet. Tellitud said erinevad road, mida siis kolme peale jagasime. Oh, Tai toidud on ikka omaette klassist ja toda vanaema supiköögi moodi näivat Chate Chitre söögikohta kiidab ka LP. Plaani meil polnud, seega uitasime ka mööda linna üheskoos ringi. Ööpimeduses olid linnatänavatele kogunenud vist küll kõik kohalikud, igal nurgal mingi suuremat sorti ööturg, õhtusöögikoht, teleka vaatamine vms. Tundub, et Bangkokis elavad inimesed tänavatel, sotsiaalne värk ilmselt.
Greg teadis rääkida, et State Toweri katusebaaris on võrratu vaade linnale, sinna me suundusimegi. Mai Tai (Ajaloolise tõe huvides olgu siis kirjutatud, et see kokteil oli reisi kõige kallim üldse: 550 bahti. Õlu oli ilmselgelt palju odavam) ja tõeliselt-tõeliselt ulmeline vaade. Boonuseks muidugi veel asjaolu, et sealsamal katusel on ka filmitud üks lõik Hangover2 filmist.
Tai reis kujunes üldsegi meil selliseks "näe see on see koht sellest filmist" reisiks, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada praegu.
Peale State Towerit sai veel ja veel taksoga ringi sõidetud, takso püüdmine on võrratult vahva - astud tänavale, kui taksol on punane tuli, siis on ta saadaval. Sõidu alustustasu on 35 bahti ja väga üle 60 bahti meil taksosõidu eest maksta ei õnnestunudki. Ma vist pole kunagi nii palju taksodega sõitnud kui Aasias. Tunne on nagu valgel inimesel - ma saan seda endale lubada :))
27.11.2011
Kuna Bangkoki jaoks oli meil planeeritud üks päev (ja see juhtus olema pühapäev, me ei teadnud, kas see mängib rolli), alustasime oma päeva suhteliselt varakult. Suur Palee asus meie hotellist ca 10-minutilise jalutus- ja fotoseeria kaugusel. Teadsime, et sinna soovitatakse minna hommikul varakult, et vältida rahvamasse. Kohale jõudes leidsime eest vaatepildi, kus tänav oli täis vormiriides tegelasi, marssisid ja tseremoonia ja kuninga pildi ette lilled jms. Kohe haakus meile külge mingi tegelane, kes "ma töötan siin palees, täna on pühapäev ja kuningal on sünnipäev tulemas, praegu on palee avatud vaid töötajatele ja taidele endile. te võite teistes paleedes nii kaua olla, kuni lõunast see avatakse, ma kutsun teile tuk-tuki". No me teadsime, et tuk-tuki skeemid on Bangkokis põhiteema, seega ühelegi tuk-tukile me ennast meelitada ei lasknud. Ja tüüp tundus tõsiselt võetav - tõesti, äkki pühapäeval ongi taidele palee hommikul palvuseks avatud ja ühesõnaga lasime end sealt ära ajada. Tüüp jooksis meile veel järgi, ikka midagi paleedest jaurates ja tuk-tuki püüda proovides, hea, et me ise jooksma ei hakanud. Eestlaste värk, ei kannata mingeid moosijaid.
Kõndisime siis kõrvalasuvasse Wat Po templisse ja uudistasime seal ringi.
Peale Wat Po-d otsustasime uuesti Suurt Paleed proovida, kuigi kell polnud veel nii palju nagu tüüp meile öelnud oli. Küsisime mingilt tegelaselt väravas, et kas saab sisse ja ta ütleb, et ei, taid praegu palvetavad, tule tagasi x kell. No mis me siis teeme? Veel edasi jalutades jõudsime peaväravasse, kus ohoo - kõik rahvad rahulikult sisse lähevad ja ringi patseerivad. No on küll veidi piinlik, et lasime end niimoodi lollitada, aga vähemalt tuk-tuki skeemi ohvriks me ei langenud :)
Sisse astunud, haakis kohe külge mingi tegelane, kes kukkus oma suurepäraseid giidi teenuseid pakkuma. Oeh ma ei kannata neid, aga Maarja leidis, et hea diil ja nii me siis giidiga ringi jalutasime. Raha eest muidugi. Üleüldse oli tunne, et me oleme kohalikele kõndivad rahakotid. Aga tegelikult oli tüübist asja ka, ega ise poleks küll teadnud vaadata templite stiile, miks mingi kuju kuskil on ja mida sümboliseerib, mis riietus Emerald Buddhal seljas on ja et mis aastaaega see tähistab Taimaal etc.
Jalutamise käigus sai muidki asju talt küsitud ja et kus saaks näha ujuvat turgu. Selgus, et Bangkokis ei saagi ja et need toimuvad linnast väljas. Jõudsime diilini, et ta viib meid oma autoga ja nii me peale Suurt Paleed ümber nurga liikusime ja ta überdziipi istusime. Nagu päriselt ka? Kuidas neil on nii suured-uued-uhked-säravad autod?
Ujuv turg, kuhu ta meid viis (neid on muidugi miljon, aga osad on hommikuti, osad öösiti etc), asus Bangkokist ca 70 km kaugusel. Ja see oli VAU! Kuigi me jõudsime tsipa vara, paate oli jõe peal vähevõitu veel, andis see siiski aimu, mismoodi asjad käivad. Inimesed võivad rentida paadi ja siis teiste paatide vahel ukerdada või siis kaldal hõigata-näidata mida soovib ja siis sõidab paat kaldale ja toob või saadab üle teiste sulle tavaari. Ulme on see, et sööke tehakse kohapeal kus vaja - paadis, tänaval, jalgratta peal, kus iganes! Tundub, et minu nurin oma väikse köögi pärast on põhjendamatu :)
Ja vau, mida seal turul kõike ei olnud? Värvid-maitsed-kooslused. Olgem ausad, pooltest asjadest, eemm.. pea kõigist asjadest, mis seal müüdi, ei saanud ikka sotti, et mis need on. Minu jaoks kujunesid hitiks krevetid ja puuviljad, viimaseid saab kõikvõimalikke ja ülimugavalt puhastatud-pakendatult-odavalt, et jumala eest oma sõrmekesi ei peaks määrima.
Peale paaritunnist uudistamist, šoppamist ja asjade mekkimist, samal ajal kui me giid aega parajaks tegi ja meid ootas, liikusime tagasi Bangkokki ja oma hotelli. Mu kõik akud-mälukaardid said korraga tühjaks või täis, loe kuidas tahad, vajalik oli väike akude laadimine tehnikale ja endale.
Ööpimeduses liikusime täitma Maarja soovi sõita jõe peal paadiga. Plaanisime sõita kohaliku jõetranspordiga, kuid koperdasime ikkagi turistidele suunatud sõidu otsa. Aga ega me nurise siinkohal. Päeval küsiti sama sõidu eest 1200 bahti per face, nüüd saime 300ga. Ja liinipaadiga sõites poleks me osanud tagasi tulla ilmselt. Sõit kestis tunni ja sõitsime kohalike "hoovides" - vot seal oli näha üleujutusi. Kui muidu kesklinna pildis oli näha küll "just in case" liivakottide valle, kuid vett mitte, siis jõe pealt oli näha, mida vesi suudab ja kuhu ta tungib. Veider oli meie jaoks see, et kõik asjad nii vara tegevuse lõpetavad. Kui kell 19 me oma tuurilt tagasi jõudsime, pani onu ka oma paadi lukku ära ja rohkem sõite enam ei toimunud. Samuti lõpetasid sõitmise kohalikud liinid.
 |
| privaattuur jõel |
 |
| Grand Palace |
 |
| Wat Arun |
Kõhud olid tühjad ja suundusime sööma samasse kohta, kus õhtu varem. Koht oli suletud. Saime teada, et taidel on üks vaba päev kuus töölt, võibolla siis oli see söögikoha vaba päev...
Otsisime uut kohta ja liikusime Statue of Democracy juurde, kus kohvikus saime imehead toitu ja puuviljasheigid olid veel imelisemad.
Bangkoki päeva lõpetasime aga hotelli soovituste järgi lilleturul. Ütleme nüüd kõik koos: VAU!
Bangkoki päeva lõpetasime aga hotelli soovituste järgi lilleturul. Ütleme nüüd kõik koos: VAU!
28.11.2011
Tegime varase äratuse ja vaatasime üle ümber nurga oleva hommikuturu. Meeletus koguses puuvilju, kõikvõimalikke koha peal tehtavaid toite, mereannid, riis nii keedetult kui kuivainena etc. Hommikuturg siis kohalike teema, kus nad poodlemas käivad :)
Pärast turgu võtsime takso ja suundusime lennujaama, sest et Phuket, beibi!
Jõudsime kohale (märgin ära, et kõige kõige ägedam lennukielamus oligi Phuketile saabumine, kus lennuk muudkui vähendas kõrgust ja aknast vaatad, et maandub vette, sest maandumisrada oli loetud meetrit liivaribast. you can google that :D) ja kes taaskord oma pagasit ootas ja ootas ja ootas, oli Maarja :)) Mina niikaua jõllitasin ja kommenteerisin, mida silm haaras. Ja silm haaras huumorit, ofkoors. Sest sellises konsentraadis vanu Euroopa mehi (sakslased) ja noori Aasia neide ei ole küll kohanud. Oi, ma ei suutnud end tagasi hoida. Ja selliseid koosluseid ei olnud vaid lennujaamas vaid rannas, restos, igal pool. Muidugi on see armastus ja mina olen lihtsalt kibestunud :)
Kui preili M ka oma pagasi kätte sai, saime suunduda turismiinfosse. See on küll Aasias võrratu, et turistidele on kõik ära korraldatud nagu kolme-aastastele. Igalt poolt leiad pakkumised majutuseks, määrad hinnaklassi, valid beachi, kuhu minna tahad ja voila!
Me tahtsime minna kohe edasi Ko Phi Phile. Õnnetuseks läheb Phuketist PPle kolm praami päevas ja viimasest jäime maha, kuna see väljus samal ajal kui me lennujaamas olime (kl 14.30). Seega võtsime öö Patongi rannas ja järgmiseks päevaks praamipiletid koos transpordiga sadamasse. Hindadest: 600 bahti öö eest Patongis, 150 bahti transfeer lennujaamast Patongi ja 600 bahti praam + transfeer PPle.
Tuba, mis meil Patongis oli, oli huumor. Kõige hullem tuba sel reisil, isegi hostelis ühistuba oli parem. Olime võtnud rõduga toa ja noh, tuleb tunnistada, et kõik oli jokk - rõdu meil tõesti oli, missest et kui kardina eest tõmbasime, vaatas vastu kinni müüritud rõdu ja aknast paistis kõrvalmaja sein ja aken kellegi kööki. Pluss ei töötanud konditsioneer, niiet kerge džunglipalavik oli toas ka. Hommikusöögist rääkimata.
Patongi rand ise oli kole. Kole nagu Egiptus. Ja need venelaste hordid! Ühesõnaga, sinna paketireisi ei võtaks relva ähverdusel ka mitte, seega ühe öö kannatasime ära, et hommikul kaduda öhe... eemm.. Phi Phile :)
Aga nii kauaks, kui me seal olime, otsisime tegevust omale. Rannas saime olla minimaalselt, päike loojus peagi, rannatoolidelt aeti minema, niiet mere ääres olla ei saanud ning suundusime siis "shopping piirkonda". Kuna mul sularaha kaasas polnud, oli eriti muhe tingida, sest ostuplaani ei olnud. Jäin vaatama ühte kleiti, mida kohe müüja müütama asus (üldsegi see oli nõme igal pool - nii kui seisma jäid, olid juba rahakott, mille rauad tuleb avada) ja kleidi alghind oli 2800 bahti. Peab see alles kullast kleit olema, igatahes ma vist tegin nägusid ja kohe tuli soov teada, mis minu hind oleks. Kuna endiselt ei olnud mul sularaha, siis ma sain südamerahus öelda, et 150 bahti. Tavaliselt me kasutasime tingimistaktikat, et pool maha aga kuulge - 2800 bahti?? Kleidi hind kujunes 400ks bahtiks ja Maarja selle mulle ostis :)
Muidugi lemmikpoeks kujunes mul Hello Kitty :)) Nii palju roosat nii väiksel pinnal, nummimeeter põhjas, eksole.
Vahepeal tankimispeatust tehes võtsime uurimise alla masaažisalongi üle tee, kus kõik massöörid tänaval istusid ja möödujaid sisse hõikasid. Huvitaval kombel ainult mehi :) Kuna meie suur huvi oli ära näha ikka ladyboy-d, siis kukkusime pakkumisi tegema, et kes võiks olla. Kahtlustasime kõiki, aga tegelikult ikka ei tea, et kes päriselt. Pidavat olema, et nad on ikka nii ilusad naised, et elu sees ei arvaks ja kindlalt oskavad öelda ja ette näidata vaid kohalikud. Niisiis Patongis ladyboy tuur jäi teostamata.
Tänavalt soetasime veel mahlaseid puuvilju ja seda võin küll öelda, et kõige paremat guaavi sain Patongist, samuti mangot.
29.11.2011
ehk PP, beibi!
Kell 7 hommikul olime stardivalmis, buss viis meid hotellist sadamasse ja 1,5-tunnise sõidu pärast olimegi paradiisis. Ütleks, et ei saanud nagu laevast mahagi, kui juba Maarja oli rajalt maha võetud :) Hotelli pakkujate poolt siis. Randudes tuli maksta 20 bahti saare korrashoiu maksu ja siis saimegi asuda omale majutust valima. Tüübil oli kolm seina erinevate hotellide piltide ja hindadega, ütle vaid oma hinnapiir ja tüüp asus tube läbi helistama. Üks koht, mis meile meeldis, helistades selgus, et esimene öö meile sobiva hinnaga, teine öö algas hooaeg ja hind tõusis. Kuna aga meile väga meeldis mõte basseinist merekaldal, siis me olime nõus rohkem maksma ja saime toa täiesti keskuses, mitte eemal mäejalamil. Loobusime bungalo mõttest, sest need olid hütid ilma konditsioneerita. Maksime esimese öö eest 1200 ja teise eest 1600 bahti kahe peale.
Seejärel kui diil tehtud, tüübile rahad makstud ja voucher vms vastu saadud, tuli meil oodata, kuni saabus käruga jooksupoiss, kuhu peale siis me kotid tõsteti ja liikusime hotelli. Tuba oli ok, aga vaade oli taas võrratu vastasmaja sein, kus vist oli taas köök, igatahes askeldamist seal ikka oli aegajalt. Aga tegelt ka, keda huvitab mingi majutus? Ega ma hotellituppa puhkust veetma tulnud. Ülejäänud terve päeva veetsimegi basseini ääres, kuhu merre oli kaks sammu. Puhkus algas!
Edasised päevad on suhteliselt hägused, palju sai rannas oldud, ujutud ja magatud. Viimasest tulenevalt ma muidugi põlesin korralikult ära, hoolimata UV faktor 70st. Aga ei oska puhata noh. Kui tempo magnificot ei ole, siis on hull väsimus peal.
Õhtud ööpimeduses sai veedetud rannaliival istudes, väikest alkoholi manustades (üldsegi mitte peatudes faktil, et kokse müüdi ämbritega eksole), tagurpidi kuud vaadates, tuleshow'd jälgides ja väikestviisi diskot pidades. Siit ka uued inside joke'id: "I'm sexy and I now it" ning "I've never been afraid of the highest heights".
Kuna saar on fantastiliselt ilus, siis valmis kiirelt otsus oma kahte ööd pikendada ja võtsimegi kaks ööd juurde.
30.11.2011
Võtsime paadi, mis vedas meid ümberkaudsetesse randadesse (400 bahti tripi eest). Esimene peatus oli Sharkpoint ja kohe snorkeldama. Minu viimane sellelaadne katsetus oli 2007 Sharmis, niiet võttis natuke aega, enne kui pea vee alla pistsin, et (kordame nüüd kõik üheskoos) VAU :) Tuli meelde küll, et kalad ja korallid ja kõik on nii hingestatult ilus eksole.
Päris palju ägedaid randasid sai läbi käidud. Ühes vesi helesinisem kui teises, kolmandas liiv piimjam ja siidisem kui neljandas. Veel snorkeldamise pause, ujumise pause helesinistes laguunides, Monkey beach ja lõpuks - Maya beach. Not a beach, but THE beach, nagu müügimees tänaval deklareeris. See sama, kus Leonardo püha valge varvas liiva puudutas :)
Meie paadimees oli pehmelt öeldes hambutu ja inglise keelt valdas nii palju, et öelda, mille jaoks järjekordne peatus on, aga igaks juhuks alati duubeldas: "Lunch-lunch"; "Swim-swim"; "beach-beach"; "Maya bay-Maya bay"; "sunset-sunset". Hiljem pidin tõdema, et nii nad räägivadki, duubeldades :)
Tagasi jõudsime pimedas, sest "sunset-sunset" toimus merel olles :). Õhtune rutiin: õhtusöök-rannal tuleshow ja bucket full of sunshine.
Rannas istus me kõrval kott-toolil üks noormees, keda ka eelmisel õhtul olime tähele pannud, sel lihtsal põhjusel, et baaripoiste kõrval oli baaris ka üks vanem taist tädi, kes tolle noormehe oli ette võtnud - istus tema juurde, kukkus masseerima jne. Meil oli põnev muiata. Noormees Henrik oli sakslane ja väga gei, nagu ta meile infot sheeris :) Tol õhtul, kuna Henrik meiega hängis, taist tädi käis Henrikust kaarega mööda ja mossitas :))
Baaripoisid on ka show omaette. Kõik on kohalikud, imepeenikesed, kindlasti palja ülakehaga ja samal ajal korraldavad tuleshow'd, teenindavad laudasid, kannavad jooke ette, tantsivad ja muidugi hängivad rahvaga. Põhjalike vaatluste tulemusel saan Šveitsi sõltumatu laboratooriumi asemel ise nentida, et igal õhtul vaatasid poisid välja omale mõne preili, kelle ümber siis keerelda :) Nägime ka suhtedraamasid, tasuta seebiooper koju kätte.
01.12.2011
Hommikusöök. Bassein. Meri. Bassein. All day long. Õhtusöök. Tai massaaž. Öine rand. Ja esimene kord, kui sadas vihma. Õnneks ööpimeduses, niiet väsitavast päevast ära tuppa :) Teel tuppa kohtasin tripi esimesi eestlasi. Oma toa ukse küljest leidsime sildi palvega koheselt retseptsiooniga kontakteeruda. Algas seiklus "Tõenda, et sa oled toa eest maksnud."
02.12.2011
Peale hommikusööki rannas asusime siis lahendama müsteeriumit "B101 - makstud või ei?". Nimelt kui esimese hooga olime võtnud toa kaheks ööks ja siis veel kaheks pikendanud, siis viimase kahe kohta dokumente retseptsioon ei leidnud. Lugu oli selline, et kui me öösel pikendama läksime, siis vastuvõtuneiu tegeles seal kellegi teisega ja käskis cashierile maksta ehk üks töllakas noormees ta kõrval oli. Kerge tunne oli, et sellest võib huumorit veel tulla. Raha me maksime, mingi paberi ta ka andis ja basseini ja hommikusöögi lubasid pidime ise küsima, sest neid ta küll meile ei jaganud, aga me juba teadsime küsida, sest esimeste ööde eest makstes me need saanud olime. Juhtus aga selline asi, et kui olime eelmine päev terve päeva ujunud-snorkeldanud-paadiga sõitnud, mis vett kõvasti pritsis, siis Maarja kott, kus maksmise paber kenasti resideerus, totaalselt ära vettis ja Maarja paberi ära viskas. Seega ei olnud meil paberit ette näidata muud, kui hommikusöögi ja basseini load. Ja selgitused, et kellele me täpselt maksime ja mis kuupäeval ja milline raha vastuvõtja välja nägi. Retseptsioon oli väga ok, andis vihjeid, et ilmselt on cashier raha vasakule pannud ja palus meid siis peale hommikusööki tulla tõendama, aks on sama kutt. Õukei.
Kutt oli kohale kutsutud, me siis istusime ümber laua, retseptsioon ja cashier tai keeles jaurasid, cashier siis ütleb meile, et jaa ta mäletab küll meid, et me tahtsime pikendada, aga raha pidime maksma hommikul. Kus see loogika on? Miks me siis tema alkirjaga load saime? Igatahes nalja sai. Lõppes asi sellega, et tüüp tunnistas mulle, et ta teab, et ma maksin ... ja nood pidid veel mingist deposiidi kastist otsima ja kontrollima andmeid ja meie saime loa minna puhkust edasi nautima. See ongi ulme, et kogu majandus käib neil seal paberi peal - üks väljastab tseki, sellega liigud oma hotelli või tuurile või kuhu iganes, seal on andmed olemas, et sul on selline paber ja kõik toimib. Müstika.
Meie siis võtsime ette väikse mäkke ronimise matka (panin panused, et trepid-trepid-trepid). Rännak toimus läbi džungli ja öösel sadanud vihmast tingitud pori ja megapalavuse, kohale me jõudsime. Tagasi alla me erna retke enam ette võtnud, sest selgus, et teid on mitmeid ja leidsime trepid ka üles. Sellel rajal oli kenake ülesmineku maks 20 bahti. Tohutu töövõit läbi dzungli rebides.
Ülejäänud päev ikka rannas ja basseini ääres. Õhtul muidugi rannas tuleshow.
03.12.2011
ehk Krabi, beibi!
Kell 10.30 laevaga (150 bahti) sõitsime ära Krabisse. Sadamast saime muidugi öömaja ja valisime Ao Nang ranna. Rand vau-effekti ei tekitanud, kuid häda tal ka ei olnud. Krabis julgesin juba ka tänavatoitu mekkida, kusjuures hinnad seal olid juba selliseid, millest ma sõpradelt kuulnud olen. Pannkoogid, mis viivad keele alla, 20-25 bahti ja kõikvõimalike puuviljade või puuviljade komboga. Ka õhtusööke julgesin tänaval süüa, Masaman curry jm hõrgutised 40 bahti.
Ao Nangis oli muidugi taas palju tänavashoppingut, niiet ööpimeduses sai rahulikult ringi patseerida. Minu õilis eesmärk oli leida kingitusteks kaasa maitseaineid, nii ma 7-11-tes ringi tuiasin. Ühes järjekordses poes kohtasin eestlasi - nii kaua, kui ma müüja käest uurisin, kas neil seda, teist ja kolmandat on, jauras purjus eesti härg oma piinlikkust tundva naisega, üritas talle külma õllepudelit vastu keha suruda. Teate küll, see alati meeldiv nali eksole. Kui naine ei tahtnud, siis eesti härg üritas veel ägedam olla ja sõnas mulle, et aga tahad, ma panen sulle. Mida ta ei oodanud, oli, et ma ka eestlane olen :)) Kui ma talle vastasin, siis oli karp kinni kah :))
04.12.2011
Kell 8.30 startisime Jungle-tourile (1100 bahti), sest me tahtsime elevantse näha-katsuda-selga ronida. Saime seda ja rohkemgi veel. Elevandimatk dzunglis, beebielevant Koko etteaste, Tiger cave tempel kuskil udrumudru dzunglis, koopad, naturaalsed kuumaveeallikad 42-kraadise veega, emerald pool. seda viimast ei oska ega taha eesti keelde panna, tegemist oli samuti looduslikult sooja veega veekoguga keset dzunglit.
05.12.2011
Kuninga sünnipäev :) Aga et me ei olnud kuskil suuremas linnas, siis erilisi pidustusi ei kohanud.
Kell 9 startisime nelja saare tuurile (400 bahti), kus lisaks meile oli veel terve hord inimesi. Phi Phi idüllilise ranna-saarte-tripi laadset üritust seekord ei olnud, rahvast oli ikka murdu. See andis ka snorkeldamisel tunda, kui vesi oli hägusem ja kogu aeg kellegi käsi või jalg vastu lõugu käis :)
Taide tuuri korraldamine on ka omaette vaatamisväärsus - aetakse mass kokku, siis tõstetakse ühte siia nurka, teist sinna, siis esimest tagasi või järgmisesse kohta. Suuremat sorti segapudru. Tuletas oma tööd meelde :))
Käisime siis ära Poda, Tup ja Chicken islandil. Ilm oli pilvine, milletõttu helesinist unistus oli vähem kui oleks tahtnud. Jõudsin tõdemuseni, et kõige ägedam oleks ise rentida kayak, ja sellega randasid läbi sõita ning peatuda inimtühjadel liivaribadel.
Tup island läheb ajalukku sellega, et sellal kui ma kaameraga ringi pildistasin, seadsid sammud lähemale kaks moslemi preilit, üleni rätikutes nagu nad on (ujumas käidi ka olümpiadressides, muigasime Maarjaga, et pekas ka ühed Maratid omale vaatama, siis saaks kohalike kombeid ikka korrektselt järgida), ning küsisid, et kas saaks pilti. Ma olin muidugi nõus, sest omast käest teada, kui raske on iseendast pilti teha eksole. Mida ma ei oodanud, oli see, et pilti ei tahtnud nad mitte ise koos, vaid minuga :) Moviestar nagu ma olen :))
Tup islandil liival vedeledes kuulsime Maarjaga taas eesti keelt ja silmanurgast nägime nelja eestlast mööda jalutamas.
Õhtuid veetsime Ao Nangis rannapromenaadil vingete hiina lampide all ning rannas saadeti tulekerasid kosmosesse.
06.12.2011
Viimane päev Taimaal ja õhtuks oli meil vaja jõuda Phuketi lennujaama. Sinna saab Ao Nangist kas konditsioneeritud bussiga (11.30 väljumisega, ainult kord päevas läheb) või praamiga (väljus kell 15.30). Võtsime praami+transfeer sadamast lennujaama (600 bahti). Et pool päeva oli aega, veetsime selle muidugi rannas. Imelik oleks ju soojalt maalt valgena tagasi tulla (niikuinii kõik küsisid, et kas ma olen šokolaad; olen muidugi - valge šokolaad). Viimased päevad, eriti just Krabi aeg, olid päevad olnud pilvised, ent siiski palavad, kuid sel päeval päike küttis ja oh kuidas praadis. Pool aega tuli vees jahtuda, et taas korraks nina veest välja pista saaks.
Kell 14.30 tuli buss (loe: kastiga veoauto) hotelli järgi ja viis sadamasse. Korjati peale veel teisiga praamile minejaid ja üks hetk kõlab taas eesti keel - samad tegelased, kes eelmisel päeval Tup islandil. Nii me terve praamisõit kulges eestlastega juttu ja nalja visates ning kogemusi vahetades. Enne, kui me Phuketi poole teele saime asuda, oli muidugi veel üks huumor reisikorraldusest Tai moodi - nimelt kupatati meid kiirpaati, millega viidi siis eemal oleva praami peale. Tsiteerides klassikuid: JFC!
Kell 18 jõudsime Phuketisse, kus sihtkohtade järgi rahvas erinevatesse bussidesse jagati ja meie tee Maarjaga viis lennujaama. Viimase asjana konfiskeeris Tai mult lennujaamas pagasist korgitser-pudeliavaja. Pfff.
Tegime varase äratuse ja vaatasime üle ümber nurga oleva hommikuturu. Meeletus koguses puuvilju, kõikvõimalikke koha peal tehtavaid toite, mereannid, riis nii keedetult kui kuivainena etc. Hommikuturg siis kohalike teema, kus nad poodlemas käivad :)
Pärast turgu võtsime takso ja suundusime lennujaama, sest et Phuket, beibi!
Jõudsime kohale (märgin ära, et kõige kõige ägedam lennukielamus oligi Phuketile saabumine, kus lennuk muudkui vähendas kõrgust ja aknast vaatad, et maandub vette, sest maandumisrada oli loetud meetrit liivaribast. you can google that :D) ja kes taaskord oma pagasit ootas ja ootas ja ootas, oli Maarja :)) Mina niikaua jõllitasin ja kommenteerisin, mida silm haaras. Ja silm haaras huumorit, ofkoors. Sest sellises konsentraadis vanu Euroopa mehi (sakslased) ja noori Aasia neide ei ole küll kohanud. Oi, ma ei suutnud end tagasi hoida. Ja selliseid koosluseid ei olnud vaid lennujaamas vaid rannas, restos, igal pool. Muidugi on see armastus ja mina olen lihtsalt kibestunud :)
Kui preili M ka oma pagasi kätte sai, saime suunduda turismiinfosse. See on küll Aasias võrratu, et turistidele on kõik ära korraldatud nagu kolme-aastastele. Igalt poolt leiad pakkumised majutuseks, määrad hinnaklassi, valid beachi, kuhu minna tahad ja voila!
Me tahtsime minna kohe edasi Ko Phi Phile. Õnnetuseks läheb Phuketist PPle kolm praami päevas ja viimasest jäime maha, kuna see väljus samal ajal kui me lennujaamas olime (kl 14.30). Seega võtsime öö Patongi rannas ja järgmiseks päevaks praamipiletid koos transpordiga sadamasse. Hindadest: 600 bahti öö eest Patongis, 150 bahti transfeer lennujaamast Patongi ja 600 bahti praam + transfeer PPle.
Tuba, mis meil Patongis oli, oli huumor. Kõige hullem tuba sel reisil, isegi hostelis ühistuba oli parem. Olime võtnud rõduga toa ja noh, tuleb tunnistada, et kõik oli jokk - rõdu meil tõesti oli, missest et kui kardina eest tõmbasime, vaatas vastu kinni müüritud rõdu ja aknast paistis kõrvalmaja sein ja aken kellegi kööki. Pluss ei töötanud konditsioneer, niiet kerge džunglipalavik oli toas ka. Hommikusöögist rääkimata.
Patongi rand ise oli kole. Kole nagu Egiptus. Ja need venelaste hordid! Ühesõnaga, sinna paketireisi ei võtaks relva ähverdusel ka mitte, seega ühe öö kannatasime ära, et hommikul kaduda öhe... eemm.. Phi Phile :)
 |
| Patong beach |
Aga nii kauaks, kui me seal olime, otsisime tegevust omale. Rannas saime olla minimaalselt, päike loojus peagi, rannatoolidelt aeti minema, niiet mere ääres olla ei saanud ning suundusime siis "shopping piirkonda". Kuna mul sularaha kaasas polnud, oli eriti muhe tingida, sest ostuplaani ei olnud. Jäin vaatama ühte kleiti, mida kohe müüja müütama asus (üldsegi see oli nõme igal pool - nii kui seisma jäid, olid juba rahakott, mille rauad tuleb avada) ja kleidi alghind oli 2800 bahti. Peab see alles kullast kleit olema, igatahes ma vist tegin nägusid ja kohe tuli soov teada, mis minu hind oleks. Kuna endiselt ei olnud mul sularaha, siis ma sain südamerahus öelda, et 150 bahti. Tavaliselt me kasutasime tingimistaktikat, et pool maha aga kuulge - 2800 bahti?? Kleidi hind kujunes 400ks bahtiks ja Maarja selle mulle ostis :)
Muidugi lemmikpoeks kujunes mul Hello Kitty :)) Nii palju roosat nii väiksel pinnal, nummimeeter põhjas, eksole.
Vahepeal tankimispeatust tehes võtsime uurimise alla masaažisalongi üle tee, kus kõik massöörid tänaval istusid ja möödujaid sisse hõikasid. Huvitaval kombel ainult mehi :) Kuna meie suur huvi oli ära näha ikka ladyboy-d, siis kukkusime pakkumisi tegema, et kes võiks olla. Kahtlustasime kõiki, aga tegelikult ikka ei tea, et kes päriselt. Pidavat olema, et nad on ikka nii ilusad naised, et elu sees ei arvaks ja kindlalt oskavad öelda ja ette näidata vaid kohalikud. Niisiis Patongis ladyboy tuur jäi teostamata.
Tänavalt soetasime veel mahlaseid puuvilju ja seda võin küll öelda, et kõige paremat guaavi sain Patongist, samuti mangot.
29.11.2011
ehk PP, beibi!
Kell 7 hommikul olime stardivalmis, buss viis meid hotellist sadamasse ja 1,5-tunnise sõidu pärast olimegi paradiisis. Ütleks, et ei saanud nagu laevast mahagi, kui juba Maarja oli rajalt maha võetud :) Hotelli pakkujate poolt siis. Randudes tuli maksta 20 bahti saare korrashoiu maksu ja siis saimegi asuda omale majutust valima. Tüübil oli kolm seina erinevate hotellide piltide ja hindadega, ütle vaid oma hinnapiir ja tüüp asus tube läbi helistama. Üks koht, mis meile meeldis, helistades selgus, et esimene öö meile sobiva hinnaga, teine öö algas hooaeg ja hind tõusis. Kuna aga meile väga meeldis mõte basseinist merekaldal, siis me olime nõus rohkem maksma ja saime toa täiesti keskuses, mitte eemal mäejalamil. Loobusime bungalo mõttest, sest need olid hütid ilma konditsioneerita. Maksime esimese öö eest 1200 ja teise eest 1600 bahti kahe peale.
Seejärel kui diil tehtud, tüübile rahad makstud ja voucher vms vastu saadud, tuli meil oodata, kuni saabus käruga jooksupoiss, kuhu peale siis me kotid tõsteti ja liikusime hotelli. Tuba oli ok, aga vaade oli taas võrratu vastasmaja sein, kus vist oli taas köök, igatahes askeldamist seal ikka oli aegajalt. Aga tegelt ka, keda huvitab mingi majutus? Ega ma hotellituppa puhkust veetma tulnud. Ülejäänud terve päeva veetsimegi basseini ääres, kuhu merre oli kaks sammu. Puhkus algas!
Edasised päevad on suhteliselt hägused, palju sai rannas oldud, ujutud ja magatud. Viimasest tulenevalt ma muidugi põlesin korralikult ära, hoolimata UV faktor 70st. Aga ei oska puhata noh. Kui tempo magnificot ei ole, siis on hull väsimus peal.
Õhtud ööpimeduses sai veedetud rannaliival istudes, väikest alkoholi manustades (üldsegi mitte peatudes faktil, et kokse müüdi ämbritega eksole), tagurpidi kuud vaadates, tuleshow'd jälgides ja väikestviisi diskot pidades. Siit ka uued inside joke'id: "I'm sexy and I now it" ning "I've never been afraid of the highest heights".
Kuna saar on fantastiliselt ilus, siis valmis kiirelt otsus oma kahte ööd pikendada ja võtsimegi kaks ööd juurde.
30.11.2011
Võtsime paadi, mis vedas meid ümberkaudsetesse randadesse (400 bahti tripi eest). Esimene peatus oli Sharkpoint ja kohe snorkeldama. Minu viimane sellelaadne katsetus oli 2007 Sharmis, niiet võttis natuke aega, enne kui pea vee alla pistsin, et (kordame nüüd kõik üheskoos) VAU :) Tuli meelde küll, et kalad ja korallid ja kõik on nii hingestatult ilus eksole.
Päris palju ägedaid randasid sai läbi käidud. Ühes vesi helesinisem kui teises, kolmandas liiv piimjam ja siidisem kui neljandas. Veel snorkeldamise pause, ujumise pause helesinistes laguunides, Monkey beach ja lõpuks - Maya beach. Not a beach, but THE beach, nagu müügimees tänaval deklareeris. See sama, kus Leonardo püha valge varvas liiva puudutas :)
Meie paadimees oli pehmelt öeldes hambutu ja inglise keelt valdas nii palju, et öelda, mille jaoks järjekordne peatus on, aga igaks juhuks alati duubeldas: "Lunch-lunch"; "Swim-swim"; "beach-beach"; "Maya bay-Maya bay"; "sunset-sunset". Hiljem pidin tõdema, et nii nad räägivadki, duubeldades :)
Tagasi jõudsime pimedas, sest "sunset-sunset" toimus merel olles :). Õhtune rutiin: õhtusöök-rannal tuleshow ja bucket full of sunshine.
Rannas istus me kõrval kott-toolil üks noormees, keda ka eelmisel õhtul olime tähele pannud, sel lihtsal põhjusel, et baaripoiste kõrval oli baaris ka üks vanem taist tädi, kes tolle noormehe oli ette võtnud - istus tema juurde, kukkus masseerima jne. Meil oli põnev muiata. Noormees Henrik oli sakslane ja väga gei, nagu ta meile infot sheeris :) Tol õhtul, kuna Henrik meiega hängis, taist tädi käis Henrikust kaarega mööda ja mossitas :))
Baaripoisid on ka show omaette. Kõik on kohalikud, imepeenikesed, kindlasti palja ülakehaga ja samal ajal korraldavad tuleshow'd, teenindavad laudasid, kannavad jooke ette, tantsivad ja muidugi hängivad rahvaga. Põhjalike vaatluste tulemusel saan Šveitsi sõltumatu laboratooriumi asemel ise nentida, et igal õhtul vaatasid poisid välja omale mõne preili, kelle ümber siis keerelda :) Nägime ka suhtedraamasid, tasuta seebiooper koju kätte.
01.12.2011
 |
| Tattoofest Thailand 2011 Täiesti müstika, kui paljudel olid tatoveeringud. KÕIGIL! |
02.12.2011
Peale hommikusööki rannas asusime siis lahendama müsteeriumit "B101 - makstud või ei?". Nimelt kui esimese hooga olime võtnud toa kaheks ööks ja siis veel kaheks pikendanud, siis viimase kahe kohta dokumente retseptsioon ei leidnud. Lugu oli selline, et kui me öösel pikendama läksime, siis vastuvõtuneiu tegeles seal kellegi teisega ja käskis cashierile maksta ehk üks töllakas noormees ta kõrval oli. Kerge tunne oli, et sellest võib huumorit veel tulla. Raha me maksime, mingi paberi ta ka andis ja basseini ja hommikusöögi lubasid pidime ise küsima, sest neid ta küll meile ei jaganud, aga me juba teadsime küsida, sest esimeste ööde eest makstes me need saanud olime. Juhtus aga selline asi, et kui olime eelmine päev terve päeva ujunud-snorkeldanud-paadiga sõitnud, mis vett kõvasti pritsis, siis Maarja kott, kus maksmise paber kenasti resideerus, totaalselt ära vettis ja Maarja paberi ära viskas. Seega ei olnud meil paberit ette näidata muud, kui hommikusöögi ja basseini load. Ja selgitused, et kellele me täpselt maksime ja mis kuupäeval ja milline raha vastuvõtja välja nägi. Retseptsioon oli väga ok, andis vihjeid, et ilmselt on cashier raha vasakule pannud ja palus meid siis peale hommikusööki tulla tõendama, aks on sama kutt. Õukei.
Kutt oli kohale kutsutud, me siis istusime ümber laua, retseptsioon ja cashier tai keeles jaurasid, cashier siis ütleb meile, et jaa ta mäletab küll meid, et me tahtsime pikendada, aga raha pidime maksma hommikul. Kus see loogika on? Miks me siis tema alkirjaga load saime? Igatahes nalja sai. Lõppes asi sellega, et tüüp tunnistas mulle, et ta teab, et ma maksin ... ja nood pidid veel mingist deposiidi kastist otsima ja kontrollima andmeid ja meie saime loa minna puhkust edasi nautima. See ongi ulme, et kogu majandus käib neil seal paberi peal - üks väljastab tseki, sellega liigud oma hotelli või tuurile või kuhu iganes, seal on andmed olemas, et sul on selline paber ja kõik toimib. Müstika.
Meie siis võtsime ette väikse mäkke ronimise matka (panin panused, et trepid-trepid-trepid). Rännak toimus läbi džungli ja öösel sadanud vihmast tingitud pori ja megapalavuse, kohale me jõudsime. Tagasi alla me erna retke enam ette võtnud, sest selgus, et teid on mitmeid ja leidsime trepid ka üles. Sellel rajal oli kenake ülesmineku maks 20 bahti. Tohutu töövõit läbi dzungli rebides.
 |
| vaade ülevalt |
 |
| ja vaade alt |
Ülejäänud päev ikka rannas ja basseini ääres. Õhtul muidugi rannas tuleshow.
03.12.2011
ehk Krabi, beibi!
Kell 10.30 laevaga (150 bahti) sõitsime ära Krabisse. Sadamast saime muidugi öömaja ja valisime Ao Nang ranna. Rand vau-effekti ei tekitanud, kuid häda tal ka ei olnud. Krabis julgesin juba ka tänavatoitu mekkida, kusjuures hinnad seal olid juba selliseid, millest ma sõpradelt kuulnud olen. Pannkoogid, mis viivad keele alla, 20-25 bahti ja kõikvõimalike puuviljade või puuviljade komboga. Ka õhtusööke julgesin tänaval süüa, Masaman curry jm hõrgutised 40 bahti.
Ao Nangis oli muidugi taas palju tänavashoppingut, niiet ööpimeduses sai rahulikult ringi patseerida. Minu õilis eesmärk oli leida kingitusteks kaasa maitseaineid, nii ma 7-11-tes ringi tuiasin. Ühes järjekordses poes kohtasin eestlasi - nii kaua, kui ma müüja käest uurisin, kas neil seda, teist ja kolmandat on, jauras purjus eesti härg oma piinlikkust tundva naisega, üritas talle külma õllepudelit vastu keha suruda. Teate küll, see alati meeldiv nali eksole. Kui naine ei tahtnud, siis eesti härg üritas veel ägedam olla ja sõnas mulle, et aga tahad, ma panen sulle. Mida ta ei oodanud, oli, et ma ka eestlane olen :)) Kui ma talle vastasin, siis oli karp kinni kah :))
04.12.2011
Kell 8.30 startisime Jungle-tourile (1100 bahti), sest me tahtsime elevantse näha-katsuda-selga ronida. Saime seda ja rohkemgi veel. Elevandimatk dzunglis, beebielevant Koko etteaste, Tiger cave tempel kuskil udrumudru dzunglis, koopad, naturaalsed kuumaveeallikad 42-kraadise veega, emerald pool. seda viimast ei oska ega taha eesti keelde panna, tegemist oli samuti looduslikult sooja veega veekoguga keset dzunglit.
 |
| Lanta oli tema nimi. Ta oli 20-aastane noormees :) |
 |
| hot springs |
 |
| emerald pool |
 |
| tiger cave temple |
05.12.2011
Kuninga sünnipäev :) Aga et me ei olnud kuskil suuremas linnas, siis erilisi pidustusi ei kohanud.
Kell 9 startisime nelja saare tuurile (400 bahti), kus lisaks meile oli veel terve hord inimesi. Phi Phi idüllilise ranna-saarte-tripi laadset üritust seekord ei olnud, rahvast oli ikka murdu. See andis ka snorkeldamisel tunda, kui vesi oli hägusem ja kogu aeg kellegi käsi või jalg vastu lõugu käis :)
Taide tuuri korraldamine on ka omaette vaatamisväärsus - aetakse mass kokku, siis tõstetakse ühte siia nurka, teist sinna, siis esimest tagasi või järgmisesse kohta. Suuremat sorti segapudru. Tuletas oma tööd meelde :))
 |
| Poda island |
Käisime siis ära Poda, Tup ja Chicken islandil. Ilm oli pilvine, milletõttu helesinist unistus oli vähem kui oleks tahtnud. Jõudsin tõdemuseni, et kõige ägedam oleks ise rentida kayak, ja sellega randasid läbi sõita ning peatuda inimtühjadel liivaribadel.
Tup island läheb ajalukku sellega, et sellal kui ma kaameraga ringi pildistasin, seadsid sammud lähemale kaks moslemi preilit, üleni rätikutes nagu nad on (ujumas käidi ka olümpiadressides, muigasime Maarjaga, et pekas ka ühed Maratid omale vaatama, siis saaks kohalike kombeid ikka korrektselt järgida), ning küsisid, et kas saaks pilti. Ma olin muidugi nõus, sest omast käest teada, kui raske on iseendast pilti teha eksole. Mida ma ei oodanud, oli see, et pilti ei tahtnud nad mitte ise koos, vaid minuga :) Moviestar nagu ma olen :))
Tup islandil liival vedeledes kuulsime Maarjaga taas eesti keelt ja silmanurgast nägime nelja eestlast mööda jalutamas.
Õhtuid veetsime Ao Nangis rannapromenaadil vingete hiina lampide all ning rannas saadeti tulekerasid kosmosesse.
06.12.2011
Viimane päev Taimaal ja õhtuks oli meil vaja jõuda Phuketi lennujaama. Sinna saab Ao Nangist kas konditsioneeritud bussiga (11.30 väljumisega, ainult kord päevas läheb) või praamiga (väljus kell 15.30). Võtsime praami+transfeer sadamast lennujaama (600 bahti). Et pool päeva oli aega, veetsime selle muidugi rannas. Imelik oleks ju soojalt maalt valgena tagasi tulla (niikuinii kõik küsisid, et kas ma olen šokolaad; olen muidugi - valge šokolaad). Viimased päevad, eriti just Krabi aeg, olid päevad olnud pilvised, ent siiski palavad, kuid sel päeval päike küttis ja oh kuidas praadis. Pool aega tuli vees jahtuda, et taas korraks nina veest välja pista saaks.
Kell 14.30 tuli buss (loe: kastiga veoauto) hotelli järgi ja viis sadamasse. Korjati peale veel teisiga praamile minejaid ja üks hetk kõlab taas eesti keel - samad tegelased, kes eelmisel päeval Tup islandil. Nii me terve praamisõit kulges eestlastega juttu ja nalja visates ning kogemusi vahetades. Enne, kui me Phuketi poole teele saime asuda, oli muidugi veel üks huumor reisikorraldusest Tai moodi - nimelt kupatati meid kiirpaati, millega viidi siis eemal oleva praami peale. Tsiteerides klassikuid: JFC!
Kell 18 jõudsime Phuketisse, kus sihtkohtade järgi rahvas erinevatesse bussidesse jagati ja meie tee Maarjaga viis lennujaama. Viimase asjana konfiskeeris Tai mult lennujaamas pagasist korgitser-pudeliavaja. Pfff.
