INDONEESIA, november 2011

Niisiis. Piletid said ostetud juba jaanipäeva aegu ja peale seda sai muudkui reisi planeeritud, samal ajal nagu uskumata, et päriselt ka muinasjutureisile lähengi. Reisi alguse eel hakkas pihta konstantne nali ilmateadete ja üleujutustega, millest silmarõõm mind rõõmuga kursis hoidis ("krokodillid chillivad, gillivad :D :D")

Aga niisiis, jõudis kätte

20.11.2011

Tallinn - Helsinki - München - Jakarta. Oota-lenda-oota-lenda-oota.

Kl 13ks liikusime Maarjaga lennujaama, turvakontrolli error-horror nagu alati. "Tehnika peab kotist välja võtma, nii ei näe ju midagi!!!" Huvitav, et teised riigid näevad, aga noh... Kodus pakitud seljakott, mis tundus tõeline pomm, kaalus vaid 8 kg.

Suts ja valmis Helsinkis. Kuna tekkis tunne, et Indoneesia ruupiaid sai vähe kaasa vahetatud, siis otsisime Helsinki lennujaamas valuutavahetust, kus ruupiaid oleks. Iga punkt saatis edasi järgmisesse, lõpuks ei olnud neis üheski ja võtsime USD. Kahel korral oli valuutavahetuse klienditeenindajaga huumor. Kui võtsime jutu inglise keeles üle ja omavahel eesti keeles arutasime, jätkas kienditeenindaja meiega vestlust eesti keeles. Ei tohi unustada ikka, kui palju eestlasi Soomes elab-töötab :))

Helsinki 4-tunnist pitstoppi leevendasimegi lennujaamas shoppinguga - reisiskoor sai kohe avatud, kui Maarja Muumitrolli poes mu tähelepanu piparkoogivormidele juhtis. Kõige vajalikum ost 2011 oligi tehtud :)

Kui viimaks Helsinkist kl 19.30 hilinemisega startisime, algas adrenaliinilaks - kuna väljalend hilines, mis tähendas, et Müncheni ümberistumise 1 tund kahanes ohtlikuks. Kohale jõudes teavitati, et Singapuri, Krakowi jm lendudele ümbersuundujatele on bussid lennukil vastas. Meie siis teadsime, et meie suundume Jakartasse ja see info meid ei puuduta. Reisi esimene nali oli sündinud: "Need on kriisiprojektid, mitte nagu meie!!!"

Istusime terminali suunduvale bussile, sõitsime ilmatuma maa maha, jooksime sama pika maa oma väravasse, veremaitse suus ja hing paelaga kaelas. Kohale jõudsime viimasel sekundil, et kuulda, et meid ootaski buss lennuki vastas. Oleks siis kena olnud teada, et me Singapuri lendame, mitte Jakartasse!!!

Algas 11,5-tunnine lend, mis möödus täiesti okeilt, süüa sai normaalselt ja kaks korda, joogid terve lennu aja jne. Reis teine huumor kaptenilt Singapuri jõudes: "Thank you for choosing Lufthansa for this short flight!"

21.11.2011

Singapuris kupatati meid lennukist välja ooteruumi, kaks tundi passisime, kuni nood lennukit koristasid. Eeemmm... Ja siis lendasime edasi Jakartasse. Lennu pikkus 1,5 tundi.

Niisiis, Jakarta. Juhhuu. Õhtu hilja nagu me sinna jõudsime, oli ilm lämbe ja palav. Palmid, templite motiivid, lopsakas rohelus... Ja see üksnes lennujaamas. Soetasime omale viisa 250 000 ruupia eest (25 USD) ja suundusime pagasit nõutama. Ise veel nalja heites, et viimati nägime oma seljakotte Helsinkis. Noh, nii see jäigi, sest kuigi Münchenis meie lennukile jõudsime, meie pagas siiski mitte. Reis oli alanud väljakutseid pakkuvalt. Vormistasime oma pagasi puudumise. Kusjuures Helsinkis passides oli veel Maarja öelnud, et ta oli mõelnud käsipagasisse lihtsalt igaks juhuks lisada mõne riideeseme-hambaharja-pävkad-jne, aga ei teinud seda. Reisi kolmas huumor: "Sest meiega seda ju ei juhtu!"

Niisiis - varustuses see, mis Eestist tulles seljas (õnneks kleit, sukad ja dressika sai koheselt eemaldada), kuid ei mingeid hügieenivahendeid etc.

Öine Jakarta. Tundub tore koht, eks?

Lennujaama andsime siis oma hosteli aadressi ja nemad andsid meile 450 000 ruupiat per feiss, sest noh "You are without your things." Hiljem selgus, et oi kui abiks see lisaraha oli!!!

Suundusime siis takso peatusesse, teadsime, et maksma peaks me sõit ca 100 - 120 000 ruupiat (pluss 12 000 kiirteemaksu) ja kindlasti ainult BlueBird taksofirma, sest teised on pmst petised ja ilma taksomeetrita ja küsivad palju rohkem raha. Seega ei lasknud end kõigutada sellest, kui tulid teised pakkuma, et nemad võtavad sama hinda ja hind on 180 000 ruupiat. Me jäime endale kindlaks :)

Kui muidu on taksosid lennujaamas murdu, nagu üks businessman meile ütles, siis tol õhtul oli mingi eriti tähtis jalgpallimängu finaal Indoneesia ja Malaisia vahel ning KÕIK elasid telekates. Päriselt. Lennujaamas keegi väga tegeleda ei tahtnud millegagi, vahiti telekat. Nagu hiljem selgus, ka igal pool mujal linnas. Kaubanduskeskustes kõik telerid olid jalgpalli peal, tänavatel (sest täiesti hämmastavalt elavad inimesed seal tänavatel, st kindlasti on neil kodud ka, aga tänavatel lihtsalt on nii palju inimesi, nad seal söövad, hängivad, istuvad netis, vaatavad telekat), igal pool!!! Taksodes raadiod jalgpallilainel jaaniiedasi. See oli ulme!

Seega pidime taksot veidi aega ootama, sest linnades ummikud jalgpalliga seoses. Lõpuks ta tuli, võttis meid peale ja asusime otsima me aadressi. Taksojuht ei teadnud, kus selline koht on (väga positiivse noodiga kulgemine eksole. tekib tunne, et kuhu ma selle öömaja siis võtsin). Küsis tänavatel küll ühelt, küll teiselt aadressi ja juhiseid. Hiljem selgus, et taksojuhid EI TEAGI aadresse, see käib asja juurde, see suhtlemine võõrastega. Miks neil GPSi ei ole, on müstika. Tallinnas on igal võsaneegril ja taksojuhil GPS peal ja Tallinn ei ole kaugeltki Jakarta, mis oli täielik labürint!

Ja slumm!

See, kuhu me jõudsime, oli slumm. Peale lennujaama algas ja ära ei lõppenudki! Ja põhimõtteliselt ongi see Jakartat iseloomustav sõna. Seal ei ole kesklinna (arusaadav, miks taksojuht oli hämmingus, kui käskisime end kesklinna viia, seda ei ole. On slumm ainult). Niisiis peatusime oma öömaja ees, mis oli pime slummitänav, pardon my french, kuskil päraperses! Ühtegi silti meie majutuskoha nimega sel aadressil ei olnud ja nägi välja nagu kohaliku elukoht. Ja selguski, kui me siiski ukse taga kolistasime, et ei seal ei ole majutuskohta. Ta ei tegutse enam sellega. Whaaaaatdaaaafuckkkkk! Kui ma kaks kuud varem bronni tegin, siis sellist infot küll ei olnud, samuti ei teavitatud mind, et tee uus broneering, sest majutuskoht lõpetas tegevuse. Selliseid asju ikka juhtub, aga alati on kaasnenud eelnev informeerimine, niiet olen saanud uue koha broneerida. Niisiis me seal haledalt seisime, ilma pagasita, ööpimeduses, väsinud, taksojuhiga, kes inglise keelt ei räägi, öömajata... Meil oli siiski õnne - nn peremees andis taksojuhile uue aadressi, kus on samuti hostel. Helistas ka sinna ette, et me tuleme.

Saime öömaja imeilusas majutuses (Jakarta kohta) ja palju vähem slummilikumas kohas, maksime öömaja  eest kaks ööd - 240 000 ruupiat ja uurisime, kas on võimalust kuskile poodi veel minna sel kellal, sest meil ei ole ju midagi :)) Ühte keskust admin teadis, tellis takso linna (3000 ruupiat per feiss) ja sõitsime. Ostsime kingad ja jäätise. Kaubanduskeskuses oli jalgapllihullus, kõik müüjad KÕIK-KÕIK istusid telekate ees, kui me ringi jalutasime, siis õiendati, et oleme telekal ees. Dziisös!

Aga et meil oli nüüd uus majutuskoht ja aadress, aga lennujaama sai öeldud teine, siis algas huumor, kuidas oma pagas kätte saada? Andsime hostelisse lennujaama numbrid ja palusime sinna me uus aadress teatada. Lennujaama sai admin kätte alles järgmise päeva lõuna ajal, niiet lootus, et pagas meieni jõuab, oli veel alles. Närvikõdi aga jagus, sest Jakartas oli me plaan oli üks päev, et edasi Balile minna. Kui pagas keskööks ei tule, siis on noh, huumor.

22.11.2011

Hommikul ärkasime nagu kodutud :)) Midagi selga nagu panna ei ole, pesta saad end vaid veega loputades. Õnneks meil oli hostel ja ühistuba, kus meie kaks toanaabrit sheerisid hambapastat-shampooni etc. Jalutasime oma hostelist peatänavale. Noh, see on tegelikult liialdus Jakarta kohta, aga no üks tänav seal oli selline fäänsim, kus olid mõned kõrghooned, kallimad hotellid ja luksuskaupade kaubama. Nimetame seda siis linna keskuseks, shall we?

Bajaj

Esimesed muljed ja tähelepanekud sellest linnast - autod  on kas väga uued-kallid-suured dziibid-läikivad või siis vanad bussiromud ehk ühistransport, kus sõidupealt inimesed külgedel ripuvad. Samuti metsikutes kogustes mootorrattaid-rollereid. Tänavatel nagu oleks mootorrattajõugud! Ja see liiklus!!! OMFG! See on kohutavtihe, sõiduridasid ei ole, sõidetakse seal, kuhu mahutakse. Üle tee minnakse sellises liikluses nii, et lihtsalt astutakse liiklusesse käsi ees sõiduki peatamiseks. Me vaatasime neid enesetapjaid hirmunud pilgul. Aga upu või uju ja eks kohandusime meiegi. Olin lõpuks nagu vana kala :))

Tänavatel tihedalt koos ka igasugu söögiputkad-kärud-letid. Kõiki neid nühiti hoolikalt ja pesti, aga toit oli minu jaoks küll kaheldava väärtusega. Päikese ja palavuse käes lihad-kanad-munad... need ju roiskuvad! Aga inimesed ostsid ja sõid, istusid sela samas heitgaasidest umbsel tänaval, haisvate rosikvee kanalite kõrval. Vot selline linn on Jakarta. Ja konstantne lärm.

Istusime siis kohalikku bussi, mis oli pmst väiksemat sorti kastiauto, kuhu kasti me siis istusime. Sõitsime Kota peatusesse (3500 ruupiat pilet), kus LP järgi teadsime, et peaks olema kohalike tänavate labürint, kus müüakse kõikvõimalikku. Noh, me nägime neid tänavaid. Kordan ennast - slumm! Igasugu kummitöökojad, kohvriparandused, etc. Täiesti õõvastav tunne tekkis. Kõnniteed puuduvad, ekslesime liikluses. Sest keegi ei liigu seal jala. Otsisime üles LP soovitatud Paser Mangga Dua kaubanduskeskuse - mis on nagu kordades suurem Kadaka turg igasugu turunänniga ja lõhnas Hinnapommi moodi. Keskuse teisel pool teed asuv kompleks oli aga IT turg - korruste viisi IT poode. Hinnad aga siiski Eesti tasemel, niiet midagi pikemalt ihaldama me ei jää.

Sunda Kelapa sadam

"Tänavad on siin pluss-miinus süsteemis"
:D irw

Võtsime tee ääres Indoneesia kolmerattalise - bajaj oli kohalik nimi. Ehk siis mootoriga huumor :)) Soovisime minna Sunda Kelapa sadamasse, mille kohta samuti olin veebist lugenud, et Jakartas külastamist väärt koht. Saime sappa ühe tegelase, kes raha eest tahtis meid seal ringi jalutada, aga me ei võtnud vedu, lonkisime põrgupalavuses ringi ja otsustasime, et ei olnud küll midagi erilist ega muljetavaldavat. Longime tihedasse liiklusesse tagasi, et tee pealt veelkord bajaj kinni püüda. Too meid "kesklinna" viia ei taha, sinna vist tegelikult neid ei lubatagi, sest liiklus on hirmus ja kant kallis ja noh, nad ei ole ju silmailu. Viib meid siis ühte rongipeatusesse, kust võtame takso, et minna uuesti eelmisel ööl külastatud Plaza Indonesia keskusesse. Et ka kõik me kreemid on kaotsi läinud pagasis, siis oleme näost tulipunased, ja otsime avatud apteeki, kust kreeme osta.

"kesklinn" Jakartas

Tüüpiline Indoneesia

Väike söögipaus ka. Tellime söögi, tuuakse ette koos erinevate kastmetega. Sai siis ühtteist peale plätserdatud, et avastada, kui tuliteravad need on :))

Kes rattal, kes jalgsi, koorem vankriga õlul.
Liiklus :)

Rahatähed on Indoneesias suured ja raha muudkui kulus, kuna täpselt ikka ei adu ka, kui kallis või odav miski on. Samuti ei oska me seda kauplemise värki ikka, kui öeldakse hind, siis nii ju on. Ja nii see raha muudkui sulas. Eelarve pea nullis, kui oleme valmis liikuma Balile :)

Tüüpiline Indoneesia vol.2
Pesu kuivas igas võimalikus ja võimatus kohas,
olenemata et haisev solgikraav kõrval.

Kell hakkas tiksuma südaööd, kui saabus lennujaamast me pagas. Ihsand kui vähe on õnneks vaja :)) Nüüd on kleite, mida selga panna. Sest Jakartast ei leidnud midagi, mida osta, peale ühtede kingade, mis lõppeks maksid palju aga vajusid vormist kiirelt välja ja reisilt koju minuga ei tulnudki. Hämming on aga see, et turistide peale seal linnas küll mõeldud ei ole, ei näinud me magneteid-postkaarte, mitte midagi.

23.11.2011

Olime palunud adminil takso tellida kella 7ks, äratuse panin 6.30 telefoni. Mida telefon ei teinud, oli äratus, seega kui admin koputas, et takso kohal, oli see elu kiireimaid üles-riidesse-kott selga-minek. Takso lennujaama maksis 80 000 + 12000 kiirteemaksu, mida klient kinni maksab. Air Asia lend ja Balil me olimegi. Meie reisikorraldus oli selline, et mina olin kõik korraldanud eksole ja Maarja maksis oma osa :) Majutused võtsime suurlinnades, aga puhkusepiirkondades otsustasime kohapeal otsida.

Jakarta lennujaam

Seega kui Bali pisikeses lennujaamas lindilt mu pagas teisena tuli ja Maarjal palju hiljem, siis silmasime ümberringi hästi palju majutuse pakkujaid. Turistile on kõik lihtsaks tehtud. Niisiis, ütlesime, et maksame vähe ja tahame odavat kohta (loe: ütlesime, et hinnapiir on 500 000 ruupiat öö). Saime öömaja Kuta randa 450 000 ruupiat öö kahele ja võtsime 3 ööd. Super!!! Taksosõit maksis 55 000 rp.

Meie valitud kohaks osutus peatänaval ja igati super asukohaga veel rohkem super koht. Me toal oli rõdu ja vaade sisehoovi džunglile ja basseinile. Hommikusöök hinnas jm rõõmud. Ühesõnaga, kuna meil oli backpackeri odavreis, siis oli majutus vau!!! Kindlasti saab oi kui võrratuid kohti ja veel võrratuma raha eest, aga see polnud selle reisi eesmärk.

Selliseid ehitud või ehtimata kujusid olid kõik kohad täis

Esimese asjana sukeldusime Kutal siis turismi shoppingusse, sest noh seal muudmoodi ei saanudki liikuda :) Tänavad kubisesid erinevatest boksidest, kust möödudes osta seda-teist-kolmandat. Saime kätte kohustuslikud postkaardid, magnetite valik oli kesine ja neidki müüdi viie kaupa komplektides. Miks ma peaks tahtma osta viis ühesugust magnetit? Huumor.

Kui murdsime end shoppingust läbi, jõudsime randa. Nautisime olemist kuni päikeseloojanguni, suplesime India ookeanis (kolmas ookean, check). Nii seal rannal pikutades, saime Maarjaga kumbki hoobilt omale musta lapse :) See on käkitegu. Istud seal, nad tulevad ise :)) Ühesõnaga, üks hetk leidsin oma jala küljest lapse, kes ei tahtnudki ära minna. Me siis olime täiskasvanud ja põgenesime ise :))

Musta mehe (või on nüüd jokk öelda pruunlane?) Mos sain ma ka. Ei olnud lapsega seotud :)) Tuli istus mu kõrvale, pakkus oma topsist puhast viina ja arvas, et ma võiks peoga ühineda.

Õhtul otsustasime proovida järgi Bali massaaži. Kui turistitrajektooril liikudes muudkui iga boks üritab igat inimest massaaži meelitada-hõigata (take a look. massage?) hinnaga ca 60 000- 65 000 ruupiat tund aega, siis me otsustasime, et keerame mõnest tänavast alla rahulikumasse kanti ja vaatame seal hindasid. Saime 50 000ga ja isegi ei kaubelnud hinda. Elamusi selle raha eest sai rohkem kui massaazi :))

Otsingute ajal kauplesime ühes teises kohas hinda ja kui tundus, et vist on kaup koos, küsib Maarja mult (reisi neljas huumor): "Kas sa meest tahad?"

IRW, võttis kohe sõnatuks. Et kas nagu üldises plaanis või täna? Või massööri mõttes :)) Teigime selle üle palju nalja ja suundusime edasistele otsingutele, sest Türgi meesmassööridest oli meil mõlemal perverssed kogemused ja tahaks ikka nagu puhata :)

Ehk siis leidsime omale sobiliku hinnaga ja naismassööridega koha ning sisenesime salongi (sest rannaliiva sees ei leia, et oleks mugav massaaži nautida. tõesti), eraldusime taharuumi boksidesse ehk tõmmati kardinad ette, riidest lahti ja lauale. Võtsin Bali massaaži ja Bali osa selles mängus oli see, et peale pooletunnist väga mõnusat massaaži minu massöör kadus minema, teine neiu võttis üle ja mujalt hakkasid kostuma väga põnevad hääled - nutmine, karjumine, transis soigumine, sisistamine, kähisemine, umbes sellised hääled kui koerad-kassid kaklevad, veel karjumist ja kohalikus keeles avaldused. Uurisin siis oma massöörilt, et mis toimub, too rahustas mind, et oh ei midagi erilist - teeb veidi maagiat, ajab vaime välja...

Aaa ei no kui maagia ...

Ühesõnaga, vägagi huvitav kogemus :) Aga hei, kui nad ise seda usuvad, samaanid-värgid, siis palun väga.

Peale põnevaid kogemusi suundusime kokteilidega oma privaatbasseini äärde chillima.

24.11.2011

Ärkasime kl 7, sõime hommikust kl 7.30 ja kl 8 asusime oma autojuhiga Balit avastama. Olime ta eelmisel päeval oma hotellist leidnud ja hinnas ning marsruudis kokku leppinud. Sest tuletan meelde - Indoneesia liiklus!!! Ei erinenud Jakarta Balist millegagi, sama kreisi. Seega autorent ei tulnud kõne allagi.

Balil muidugi hakkas silma kohe eriti see, kuidas igal kohalikul mehel oli oma valge turist või kaks või kolm :)) Kõik sõitsid autojuhtidega ringi ja hvakk, autod, millega me ringi sõitsime, oli üks kallim kui teine. Ja uhke ja suurem ja dziibim ja läikivam... Tõesti ei tea, kuidas nad selliseid autosid omale lubada saavad, kui riik nii vaene on? Või siis on autod seal odavad? Seda teada ei saanudki. Aga Nyoman (me autojuht) ühtkomateist siiski meile rääkis. Bensiinihind näiteks on 4000 ruupiat liiter (mine pekki eks!!!). Et keskmine palk on ca 1 350 000 - 1 450 000 ruupiat (möh?) jne. Et riigiasutuses töötamine on kõva sõna, saab vaid tutvuste kaudu ja kui kellelegi peale maksta. jne.

Nyoman oli tubli juht, rääkis meile kus palju millegi eest maksta ja viis meid toredatesse kohtadesse. Ega me poleks muud moodi aru saanud, kus me oleme, kui autojuht poleks öelnud. Asutus ei lõppe!! Üks asula kasvab teiseks ja vahepeal on ka asutustus, kohanimesid ei ole...

Sanur-Celuk (viis meid turistikasse hõbedast käsitööna tehtud ehete poodi, kohapeal nägime kuidas tehti jne. Põhiline oli see, et ega te midagi ostma ei pea, aga kuidas sa ei osta, kui sul on meeletus koguses imeilusaid kõrvarõngaid ees??? Naine, nõrkus on su nimi.) - Ubud.

Ubudis suundusime ahvide metsa, kus nad kaitsealal siis vabalt elavad ja ringi traavivad. Oi neid oli palju ja täitsa ägedad olid nad ka. Eriti oli vaimustuses Maarja, kes kiljus hirmust, kui üks haistis banaani kotis, mida Maarja kiivalt varjas ja eitas ahvile, kui too Maarja õlal-peas-riiete küljes rippus.

Siis saabus dzungli tutvustamise ja kohvi testimise paus. Bali kohvi ja veel erilisem Balil vaid tehtav Luwak kohvi (ma tean küll, et te tegelt ei tahaks seda teada, aga Luwak kohvi eripära on selles, et on üks numpsik loomakene paradoxarus, kes puansed kohvioad ära sööb-seedib-s***b ja siis sellest tulebki Luwak kohvi :)) Meie testisime puuvilju ka ja ostsime terve hunniku head-paremat.

Riisiterrassid.

Kintamani ja Bator mägi ja järv. Vaade oli WOW!, Meie autojuht pakkus meile välja seal ühes restoranis süüa - hind oli mõistlik ja eat as much as you can. Kõike ju tahaks proovida ja nii me lõhki end sõime. 

vaade aknast - vulkaan-järv-mägi

Peale lõunapausi tagasi Ubudisse, kus tahtsime minna turule ja templisse. Indoneesia kaubanduse juures on see huvitav asjaolu, et kui juhtud kandma (big mistake, very big mistake) sealt ostetud asju (nt aladdini püksid, sarong vms), siis nad lendavad kohe peale, et sama asi sama hind osta!!! Et no miks ma peaks ostma sama asja veel, kui mul juba on??? Ma ei saanudki sellele küsimusele vastust, aga väga tüütu oli see igatahes.

Peale Ubudit tagasi Kuta ranna suunal, aga autojuhiga suheldes jõudsime ostsuseni, et meil on odavam autojuhile veidi juurde maksta ja suunduda otse edasi veel päikeseloojangus Uluwatu templi juurde Katak tantsuõhtule, kui et võtta eraldi autot järgmiseks õhtuks, et sinna ssõita. Tantsuõhtu oli Maarja suur soov ja ma olen ka rahul, et selle ära tegime, tõesti äge oli.

Uluwatu

Peale Uluwatut, kus olid väga nahhaalsed ahvid, mitte nagu ahvide metsas Ubudis, suundusime Kutasse, kus juhtus selline huumor, et autojuht viis meid mereäärsesse restosse sööma rannale, aga me olime nii täissöönud juba vulkaani ääres + unistasime koksist ja puuviljadest basseini ääres, et jalutasime mere ääres küll väikse ringi, ent sööma ei jäänud ja passisime auto juures hoopis autojuhti oodata, mitte vastupidi nagu tema terve päeva oli teinud :)

Seejärel viis autojuht meid kohalikku Krishna poodi, kus kogu see tavaar, mida tänavatel müüakse on fiks hinnaga ja kust kohalikud ise ostavad. Ma ei hakka parem rääkima, mis need kohalike hinnad on :))

Ja ööpimeduses tagasi me olimegi. Plaan puuviljad ja bassein läks töösse.

25.11.2011

Olime oma autoga ja selle juhiga nii ära harjunud, et võtsime ta omale uuesti järgmiseks päevaks, et sõita randa. Kuta rand meile niivõrd muljet ei avaldanud, seega järgisime autojuhi soovitust minna Dreamland randa. Koht, mida teavad ja külastavad kohalikud, aga vaikselt on hakatud ka turistidele tutvustama.

Ja oh helesinine unistus see tõesti oli.

Sõit randa kestis ca tund, me autojuht jäi meid ootama, kuni me 5 tundi ennast praeme. Võtsime rannatoolid (50 000 rp per feiss) ja puhkasime. Vahepeal saime irvitada bussitäite jaapani turistide üle, kes megapalavuses paksult riides olid, kohale toodi, mere ääres oma kampsunites ja jopedes pildid ära tegid, kalju ääres rivis seisid ja lahkusid. Ei rannapuhkust, ei jalaga vee katsumist, ujumisest rääkimata. Dziisös. Ja mis rannapildid need on kus sa oled tossudes-teksades-jopedes???

Rannas olid kaks tüütut asja: massaažipakkujad, kes muudkui sumiseisd ümber ja iga natukese aja tagant uuesti küsima tulid, et kas nüüd tahad? ja hullsuured lained ja kivid, ujumise asemel uppumisharjutused. enne äratulekut pmst avastasime, et sada meetrit eemal ei ole üldse kivisid ja sellest tulenevaid lained, sel oli imeline lasta lainel end kanda. Nojah :))

tankla :)

Niisiis, kui peale väsitavat rannapäeva tagasi hotelli jõudsime, tegime dushi ja bjuutisliibi pausi ning siis suundusime pidutsema. Sest Bali on ju party island ometigi. Olime rannas-tänavatel igal pool hordides verinoori austraallasi kohanud, kes sokid  (ja oh kõik muu ka) jalast rokivad. Maandusime Emergency Room nimelises klubis-baaris, kus oh õudust olid joogid kaks ühe hinnaga ehk me pidime PALJU jooma :)) Vaatlesime ka ümbrust - nagu öeldud, kõik olid verinoored ja no ütleme sisi välja, et praktiliselt paljad :)) Dresscode, millest keegi meid informeerinud ei olnud, oli rinnahoida, imelühikesed teksapüksid ja kõrge vöökoht. Noormehed olid kõik palja ülakehaga ehk korralik Jacabi hundipakt :))

me joogid. need purgid ei olnud teps mitte väiksed

stiilinäide, khm.

 

Õhtu läks korda nii mulle kui ühele noormehele, kes mu tantsima kutsus :) Sai sõprade käest plusspunkte - vau vanem naine.  Muhahaha. Ahjaa, kuldsed sõnad tulid ka talt ära: "You are so pretty, I love you!" IRW. Ja Jordan, loverboy siis, oli ütlematagi väga purjus :)

Baar oli rahvast tihedalt täis pakitud, muusika väga super, noored purjus ja tantsuhoos. Õhtu tähtedeks olid kaks noormeest tantsulaval trussikutes ja aegajalt neidudele demonstreerides, mis täpselt turul on :))

Peale mõnusat klubituuri lõpetasime õhtu hotelli basseinis. Skinny tipping ;) Sellest pilti ei ole, sorry :)

26.11.2011

Sõime oma viimase Indoneesia hommikusöögi ja lasime oma autojuhil end lennujaama viia. Bali lennujaam jääb meelde igavesest ajast igavesti kahel põhjusel:

1. venelaste hordid, mis seal olid - mehed käevarre jämedusega kuldkettides, naised "I love Bali" t-särkides. Ma ei ole kuskil nii palju "I love (enter sihtkoht)" t-särke näinud, kui Balil ja mujal Aasias. Krdi kahju, et ma nendest pilti ei teinud.

2. Elektrikatkestus :)) Vot sellist asja küll ei ole kohanud, et lennujaam ühtäkki vaikseks ja pimedaks jääb :)

Vot selline on minu Indoneesia. Tea, kas peaks raamatu kirjutama? :D