Mida tegid sina nädalavahetusel? Mina puhata ja mängida ikka veel ei mõista, seega autole hääled sisse ja minek. Järjekordne reis Perthi ümbruses ning seekord võtsime ette põhja poole jäävad väikelinnad, kuhu polnud veel sattunud, ning kuhu arvutuste põhjal ajaliselt jõuaksime sõita. Sest noh, vahemaad on siin ju üüratud. Läbisime sellise marsruudi seekord (natuke üle 1100 km kokku):
Alustasime trippi reede õhtul kohe, kui ma vabanesin. Eesmärk oli jõuda linnast välja, et laupäeval saaks päikesetõusuga juba trippimist alustada, sest kui õhtul pimedaks läheb ca 18 ajal, siis on ka trippimine lukus. Sõitsime linnast välja Northami linna külje alla ja sinna jäime öömajale, kauni vaatega Northami linnatuledele.
Ma endiselt ei saa üle, kui VÕIMAS on siin tähistaevas. Ja nagu Janek tabavalt sõnastas: täiega 3D :) Pilt on muidugi lahja, üldse mitte see, mis tegelikult näha on.
Niisiis, hommik - harjutused sabale tehtud kell 6.30 ja kell 6.50, kui hotell oli uksed kinni pannud, sõitsime vaateplatvormilt (kus öö veetsime) linna uudistama. Mõnusalt vaikne oli ja kõik nohistasid magada alles.
Või siis peaagu kõik. Kohalik kondiitriäri oli küll juba kella 6st saati avatud ja magus-kiusatuslikke lõhnasid täis. Egas midagi, 3 smiley face'i teevad iga päeva ilusamaks.
Iga tripp, mis ma siin teinud olen, on olnud ise nägu. Kas olen sattunud väikelinnadesse, kus igal pool skulptuurid. Või on kaid. Või mingid muud ühised jooned. Seekordsel väljasõidul sattusime järjepanu linnakestesse, kus olid eriti ägedad joonistused majaseintel.
Peale Northamit suundusime Toodyay linna. Sama unine, sama väike, sama inimtühi.
Ja siis oli seal linnas suur Coca Cola muuseum. Mis mõttes??? Kuna ma uskmatuna (laupäeva hommikul kl 8) jalutasin 200m pikkust tänavat pidi tagasi, aga Janek-Laura surusid rinna ette ja muuseumisse, siis sain informeeritud, et seal olid läbi aegade kõikvõimalikke Coca Cola asju. Uskumatu :)
Goomalling - Laura sai fänni ja mina sain paar pilti :)
Dowerin. Selle linnakese slogan on The Tin Dog Town. Ja pildil on Rusty the Tin Dog. Seal linnas muud ei olnudki peale paari maja ja selle koera. Nice :)
Ja kuna ma kiiresti nagu käsn omandan uusi haiguseid, siis Austraalias haakus mulle külge ägedate liiklusmärkide fetiš. Teel Dowerinist Wyalkatchemi nägin ma viimaks taas sipelgasiili (echidna) märki. Ühte olen veel näinud, too oli Great Ocean Roadil Geelongi linnakese juures, aga siis ei olnud mina roolis ega isegi mitte rooli kõrval, et sõna võtta peatuseks :) Nüüd me kohtusime sipelgasiiliga taas. Jess!
Ma tean küll, et ma ise pole üldse hea viitaja, aga netist guugeldades tahan/on hea meel, et piltide juurest saab infot, kus see tehtud on. Ma püüan end parandada, ausõna.
Wyalkatchemis oli põhimõtteliselt üksnes roadhouse/caravan park (caravan park on muidugi igas pisitillukesemaski asulas, ja mitte ainult) ja need lilled.
Bencubbin. See oli linnake, mille kohta mul oli info, et seal on kivist lambaaed.. ehk siis lambakujudega kivid noh. Kohale jõudes mina küll ei näinud midagi. No siis Laura asus turismiinfopunkti vallutama, mis aga oli muidugi suletud, sest laupäev!!! Õnneks ta on südikas (runs in a family :D) ja uuris poest ka. Müüja polnud kuulnudki muidugi, aga kohalikud joonistasid meile kaardi, kuidas kohale jõuda. Enne tegime kiire hommikusöögi pargipingil.
Asusime siis otsima. Lõpuks eemalt nägime kivisid, mis nagu võiks olla lambad :) Aga kodus tagasi olles pilti vaadates oli seal hoopis midagi muud ja seda me küll ei näinud.
Koorda.
Wongan Hills. Väike peatus, et jalga sirutada ja pilti teha. Tankisime ka. Tankla oli mõistagi suletud, sest hellõu - laupäev!!! Tankla kõrval oli aga aasia kiirtoidusöökla, kus müüdi tankimiskaarte. Jah, täpselt. Lunastasime 75 dollari eest (õudsalt hästi ma ju tean, kui mitu liitrit täpselt mul paagis järel on ja palju ma tankida saan, et oleks täispaak) kaardid ja ründasime masinavärki. Nimelt oli üles seatud automaat, kuhu kaart sööta tuli, too siis tuvastas, mis kaardil on ja kas kehtib jne, HELISTAS (me ise kuulsime) kõrvalolevasse hiinakasse, sai autoriseeringu ja siis lubas tankida. Dziisas küll :) Tangitud igatahes saime. Kolmandiku võrra vähem küll, kui oleks tahtnud, aga ei läinud veel ühte kaarti soetama.
Wongan Hillsist paari km kaugusel tervitas mind see liiklusmärk. Küsimuseks jääb, et kes on all paremas nurgas??? Täielik müstika.
Wongan Hillsist veel mõnedkümned kilomeetrid Moora suunal leidsime vaateplatvormi. Armsad vaated punasele pinnasele.
Ja siis Moora. See koht sai sõidetud läbi üksnes minu soovil, khm põhjuseid ei kommenteeriks ja ega tegelt nii väga sentimentaalne nüüd ka ei ole :) Aga lihtsalt, head huumorit sealt sai küll :) Ja koht osutus tegelt üpris suureks (kordades suuremaks kui teised läbisõidetud linnad) ja pildistamist väärisid nii mitmedki kohad seal.
Tükk aega mõtlesin, saata või ei see pilt kolleegidele :) Väike siseinfo minult.
Teekond jätkus ja järgmine sihtkoht oli Coorow, kus külje all pidi olema üks suur koobas ja nahkhiired ja värki. No seda koobast me ei leidnud üles. Ja linnas endas ei olnud mitte midagi :)
Carnamah
Carnamahist Three Springs linna on ca 25 km ja suundusime sinna,s est kaardi järgi vataasime, et asub suurte järvede ääres. Nimigi oli palju lubav. Märkus endale - seda muidugi tasuks Austraalias meeles pidada või lõpuks ära õppida, et nime järgi ei saa küll hinnata, mis kohaga tegu on. Three Springs ei ole mingit allikat ega vett, Bruce Rock ei ole kalju juures olev linn jne. :)
Aga põnevust jagus meile siiski. Paar kilomeetrit enne Three Springsi muutus nähtavus loojuva päikesega juba nii halvaks, et lõpuks leidsime end paksu tossu seest. Ka tossu ja vingu trügis autosse igast olematust praost ja meie ees avanes vaade maastikupõlengust lahtise leegiga, mis ulatus kohati ka asfaldteeni välja.
Three Springsis muidugi loodetud järvekallast eest ei leidnud, kuigi lähistel Yarra Yarra Lakes pidi asuma. Leidsime ühe kaardi, mis teatas, et parim vaade järvele on siiski Carnamahist. Okei, ots ümber ja tagasi. Eemalt viimaste päikesekiirtega andiski aimu laiutavast järvest, kuid no järveni ühtki teed ei viinud. Viimaks parkisime end taaskord vaateplatvormile, seekord vaatega ööpimeduses järvele ja taamalt kumavale Mordori tulesilmale, põleng oli ikka uskumatu vaatepilt.
22.04.2012
Hommikul enam tulekahjut ei silmanud ja Lauraga kahasse sündis inside joke, et iga jaanituli saab kord otsa. Vaateplatvormilt leidsime kaardi ka, mis teatas, kuidas järve äärde siiski saab, üks koht siiski oli, mis ei olnud eramaa sildiga eraldatud. Ma pean tõesti Janekil keelama musta huumori tegemise, sest kui ta irvitas, et meie ees on miraaž, siis seda ta oligi. Järve asemel oli soolaväli :) Niiet ka järv siinmaal ei ole üldse järv, nagu ka karu ei ole karu vaid hoopis nt hunt, nagu me õppisime enne magamajäämist Hendrik Relve Austraalia pajatusi kuulates (kõlas nagu Hillar Palametsa Ajalootund). Täielik segapudru siin Austraalias ikka :)
Yarra Yarra Lakes
Teel Watheroo poole, kus pidi ka olema koobas uudistada, havi soovil Laura käsul lambapildistamise peatus.
Ja siis Watheroo külje all, ca 5 km linnast välja viitab Jingemia koopale, kuhu viib punane punane kruusatee, ootas meid tripi esimene suurem elamus. Nagu Janek ees korrutades, nii meie järel - läksime sinna väga väheste ootustega. Seekordne tripp lihtsalt oli niimoodi kulgenud.
Ees aga vaatas vastu Watheroo rahvuspargi pärl. Tõesti kaunis koht oli. Ja kui seal, pühapäevahommikul kell 9 oma vaadet nautisime kolmandat minutit, kuulsime autohääli. Saabusid veel ühed uudistajad. Müstika. Pärapõrgus pühapäeva varahommikul... What are the chances??
Autoportree. Kui te aru ei saanud, mis siin pildil on :)
Peale Watherood, kus tankida ei saanud, sõitsime Perth suunal Moorasse, paak kurguni täis, suundusime tagasi ülespoole. Et mitte muudkui samasid teid pidi sõita, siis võtsime suuna Miling linnale. Annan vastuse põletavale küsimusele - seal ei ole midagi teha ega vaadata :P Ainus pilt, mille tegin, oli liiklusmärgist.
Peale Milingut taaskord Perthi poole liikudes ootas meid Bindi Bindi. Palju vaatamist seal... Not :) Kuigi pildile ju midagi püüdsin :D
New Norcia oli meie jaoks väga üles haibitud. Või noh, ma olin selle kohta lugenud igasugu kiidusõnu, et on vanim munkade asustus jne. Ootasin ees suurt asulat, aga tüng :)
Ja ei olnudki enam palju maad Perthini. Enne veel, kui nädalavahetuse lõppenuks kuulutada sain, peatasin auto Bullsbrookis, 40 km enne Perthi. Seal asub The Maze - labürindid ja muud mõistatused ja meelelahutus. Pilet 22 dollarit tundus küll krõbe, aga no kui juba, siis juba. Väga armas koht on muide. Mina, kui nüüd pereinimene, neli last ja puha, armusin küll sellesse kohta ära :) Viskad aga lapsed labürinti ja ega nad sealt välja saa :D Lisaks mitmetele erinevatele labürintidele sai kudistada emusid ja kängurusid ning ahhetada magavaid koaalasid. See küll ei muutu, iga kord ma koaalat nähes ohkan "aaawwww" :))
 |
| Abiks ikka, kui ehtsat koaalat käepärast pole. |
Samuti on seal tohutusuur ala pikniku pidamiseks ning lugematu arv BBQ grille. Tule ja ole lihtsalt! Minigolf on ka hinna sees, aga kuna õhtu lähenes, siis vaadates seal mängiva rahva hulka, ei jäänud me seda katsetama.
Over and out :)
