BUKAREST, RUMEENIA, august 2013

21.08.2013

Et eelmise päeva nalja mitte korrata, oli härra meile info saatnud kellaaegade kohta. Seega nüüd teame - Bulgaarias ja Rumeenias on sama aeg, mis Eestis. 

Öösel toimus taas põnev passikontroll kahe EU riigi vahel. Rumeeia piirivalve tuli ja hõivas me passid ning kadus! Hiljem vilksamisi nägin, kuidas tädil oli kilekotitäis passe ja astus rongist maha. No minus tekitas see suuri küsimärke, mis arengumaaga meil tegemist on?

Passikontroll iseenesest on okei, kuna Rumeenia ei ole Schengenis. Siiski niimoodi passidega kaheks tunniks kaduda... ei olnud väga vastuvõetav. Vähemalt saime passid tagasi pärast :) Kuigi ka sellega sai huumorit, sest minu passi tõi vagunisaatja kohe ja ilusti, kuid ->e passi tal peotäie teiste passide hulgas ei olnud. Kaduma õnneks siiski ei läinud.

Rongi wc oli meeldiv üllatus ka veel hommikul, jätkuvalt puhas ja mitte fekaalilõhnaline. 

Olime jõudnud Rumeenia pealinna Bukaresti ja kella 5.30 asemel nagu me teadsime end jõudvat hoopis kell 7.30. Tegelt oli meie õnn ja rõõm, et rong kaks tundi nüüd hilines, sest kell 5.30 oleks ilmselgelt liig vara olnud jõuda :)

Seega rongid võivad seal blokis vabalt hilineda tundide viisi ja palju õnne sulle, kui sa kuskil peatuses muudkui rongi ootad.

Asusime rongist maha astuma ja ootasin koridoris veel viimaseid sättimisi tegevat prouat, kui üks mööduv vanapapi hoolega mu kõhtu vaatas ja sellele viibates teatas mulle: "Beebi"!

Öööömm... Ma olin hämmingus :) Et mismõttes? Kas ma olen paks või? ... Või siis peaks hoopis olema tänulik, et paksuks ei nimetanud, vaid rasedaks?

Igal juhul hämming jäi õhku ja haarasin ->e käevangu, et rong hüljata. Perroonil oli juba rahvast hulgem, kes ilmselt olid omakorda tükk aega oodanud. Rong ju pidi edasi liikuma Moskva suunal?

Ja see linn on koheselt hoopis teise fiilinguga kui kaks eelmist. Rongijaam on rahvast murdu täis, kaos ja kõik närviliselt rehmavad kuhugi suunda tormata. Surume end rind ees läbi rahvamassi ja infopunkti sabasse. See on fantastiline, mis toimub. Meie ees on kaks inimest ja enne kui meie oma küsimusega letti suudame jõuda, trügib vahele hordide viisi rahvast, küsimustega stiilis "X rong kus perroonil?" No kahju küll, aga meie ootame ka järjekorras, et oma kiiret küsimust küsida.

->e saab jutule. Standardküsimused "Vabandust, kas teil linnakaarti on?" ning "Kuidas kõige paremini kesklinna saab?" saavad Balkani-bloki standardvastuse "Mine vaata tänavalt!"

Pfffff.

Väljume rongijaamast ja valime ühe suuna liikumiseks. Kaugele väga ei lähe, kohe märkab ->e minu abistamiseks postkontorit, mis avatakse 10 minuti pärast. Ootame järjekorras koos teiste inimestega ukse taga. Mhm. Ukse taga on järjekord! Väga palju rahvast, kes kõik siis sisse tungivad, kui ukseavaja koos nendega seal klaasukse taga on oma suitsu ära teinud ning sekundi täpsusega oodanud, et kell 8 saaks. Sel hetkel ajavad nad täpsust taga eksole :)

Saan oma postmargid, muidugi neil jälle ühtegi postkaarti seal ei ole. Müstika. Aga vähemalt on see postmargi mure lahendatud. 

Seejärel suundume ->e-ga lähistel oleva hotell Astoria juurde, et sealt taas kaarti küsida. Selgub hoopis, et hotellikene on jumala suletud ja hüljatud... Mis seals ikka. Linn tundub kuidagi suur olema ja ->e pakub välja, et kuule võtame takso. Võtamegi.

Too sõidab omajagu. Uurib muidugi meilt, et kuhu kesklinna te tahate. Me ei tea linnast ju muhvigi. Küsime siis, et mõnda heasse kohvikusse. Taksojuht pakub, et vanalinnas on neid palju, kas sinna sobib? Meile sobib muidugi!

Nagu mainitud, takso sõidab maha päris pika tee. Kohe kindlasti pikema, kui isegi ilma tavaarita kõndida tahaks. Ja maksab see 10 leu'd. Tegelt vähem, ca 6, aga teeme tüübile jotsi ka. Siin peame muudkui agaralt 4ga jagama, et saada hinda eurodes. Paras matemaatika, ma räägin!

kui sofias on elektrikapid joonistustega kaetud,
siis bukarestis linnakaartidega.
väga äge!

Nii maabume vanalinnas. ->e haarab kohvi, mis maksis 2x rohkem kui taksosõit, ja lähme istume ühele väljakule maha, et kiire hommikuamps menetleda. Koht on lahe selle poolest, et keegi (tõenäoliselt Carlsberg) on sinna igasugu installatsioone paigaldanud. Meil tekib kohe ka fotosessioon.

Seejärel saame vaikselt asutada end liikvele. Ümbernurga hotellist küsime taas linnakaardid ning veidi infot, et mida teha, kuhu minna. Šopingutänavaid siin linnas ei eksisteeri, on Tallinna moodi kaubamajad-ostukeskused.

Otsustame järgmiseks minna kuhugi kohvikusse istuma. Luurame ringi vanalinna tänavatel, kust paistab, et kell on ilmselgelt liiga vähe. Ca 9 vinti ja vähesed kohvikud on avatud. Valime ühe mõnusa välja ja tellime hommikusöögid-kohvi-slurpy. Tasuta wifi on ainult boonuseks ja nii me seal jalga puhkame. Sest olgem ausad, kaks päeva on mööda Balkanit ringi traavitud ja agaralt raha investeeritud asjadesse, mis kõik nüüd õlga soonivad. Neil on seal igal pool olnud käimas allahindlused, igal poel silt uksel -40-70% asjad odavamad. Täielik paradiis :)

Vot see mind Balkanis häiris.
Igati õdus koht istumiseks, onju?
Aga kõikidel laudadel tuhatoosid.
Ja igal pool suitsetatigi!

Oi, see võib öösel ilus olla...
Tahan ka omale oma maja ja selle verandale nii :)

Vaatleme ka oma kaarti, et mida siis Bukarestis teha on. ->e-l on info oma sõpradelt stiilis "pommiauk" ja minul end omadelt, et "pole nagu vigagi". Me veendume pommiaugus. Linn on suur ja üldse mitte nii kompaktne kui oli Sofia või Belgrad ja ega just üleliia palju vaatamisväärsuseid ei ole. Arutleme, et raskeks läheb see pikk päev ja pool ööd takkaotsa siin linnas.

Peale hommikusööki sammume ümber vanalinna kohvikuterägastiku nurga "väikesesse kaubamajja". Meie mõistes Rocca, nemad ütlevad, et väike... niisiis teeme vaatluseid. Enam ei kipu sugugi raha lehvitama. Hinnad on juba kõvasti Eesti tase, st üldse mitte odavad. Missest et samuti suured allahindluste sildid väljas.

Aga midagi siiski näppu jääb. Ühes poes leiame tõesti soodsad hinnad, kleidid 12 eurot. Ja lahkun kahega, olgugi, et kotti küll rohkem ei mahuks nagu midagi... Ja kott on piisavalt raske juba.

Lahkumegi poest, sest oleme tunnisest pingutusest taas nii väsinud. Poest üle tee on park ja silkame sinna varju jalga puhkama. Ja muidugi inimesi vaatama. "Materjali" siin riigis/linnas on vähevõitu, kuid kauneid naisi näeme rohkelt. 

Genereeritud saab uus plaan. Minna vaadata ära parlamendipalee (plaan b kesklinna Intercontinental hotell), kus saab ülevalt linnavaadet nautida ja siis mõtleme edasi. Et kõndida tõesti ei jaksa, tuleb plaani takso. Taksosid on siin kahte sorti - ukse peal hinnaga 1.39 ja ukse peal hinnaga 3.50. Võtame selle odavama, kes imestab, et me paleesse minekuks taksot tahame, see on ju siinsamas. Ütleme, et ikkagi palun meid sinna viia. Viib meid küll palee juurde, kuid tänavanurgale, niiet põrgupalavuses (+32) vantsime oma kandamiga Kolgata teed palee juurde. Selgub, et takso oleks saanud kenasti meid treppi viia, no on mölakas :)

Ühed räägivad, et sisse ei saa, teised turistid seal, et saab. Otsustame proovida. Infopunktis annab tunda nõukajäänukit - no mitte keegi ei naerata, ometi mitte klienditeenindajad ja kõige vähem infotöötajad. Ooei. Saame teada, et kuna me tahaks minna terrassile linavaadet nautima, siis seda saab alles tunni aja pärast ja ainult tuuriga, mitte omal käel. No ei osata siin maal turismi teha, ei osata.

Seega ka meie ei viitsi ootama jääda. Asume vantsima ja tee ääres näeme seisvat taksot, mis kohekohe hakkas lahkuma. ->e nagu noor sälg leiab endas jõudu  joosta ja ta kinni pidada. Istume sisse ja jõuan märgata uksel infot 3.50. Okei. Kallim takso, aga kui siiasõit oli 10 leud, siis tagasi no väga palju kallim ei tohiks olla.  Jõuab auto ristmikult üle kiirendada, kui ees olnud 3.50st on saanud 33. Mida pekki! ->e seletama, et me tahame väljuda, sest see on kallis, auto mitte peatuma... Täitsa lõpp noh. Kui ette on tiksunud 72 ja me oma sihtkoha, plaan B ehk Intercontinental hotelli, ees panoraami imetlemiseks, palume järsult peatust, sest meil puuduvad rahalised vahendid suuremaks arveks. 

Hotellis saame teada, et normaalne summa oleks olnud 15 leud. Minge kanni, mis röövimine. Olime siis need lollid turistid, kes röövtakso küüsi sattusid. Oleks, et tegu oleks olnud kilomeetri hinnaga, aga ei. Mul on tunne, et see kukkus iga saja meetri pealt. Iseenesest see ei olnud suur summa, aga võrreldes muidu taksohinnaga küll.

Intercontinental hotellis kuuleme, et üles terrassile minekuks mittehotellikülastajad peavad maksma 40 eurot sissepääsu. No ja kui seal veel süüa tahta... Täname viisakalt ja sõname, et nende info on väga hea, et kl 18 on parem vaade. Ja lahkume :D

Üle tee leiame ühe sobiva kohvikulaadse toote, teeme sööki ja jooki ja puhkame jalga. 

Valmib uus plaan - kuna mööda sõidab mitu korda Citytour Bucharest kahekordne turistibuss, siis otsustame minna sellega sõitma. Saab jalga puhata ja samal ajal linna näha. Kohe meie söögipausikoha juures on piletiputka, kust

A- soetame õhtuks lennujaama minekuks piletid ära. Et ei peaks seda raha seivima muudkui. Kahe peale 10.80 leud.

B- uurime citytouri hinda. selgub, et 25 leud ja me hindame, et ei olegi üleliia kallis. Buss peatub teisel pool teed ja piletit müüakse bussist. Sinna suundumegi ja bussi istumegi. Küll on hea istuda :)

Ühe ringi teeme bussiga ära ja siis otsustame veel pool ringi sõita, sest nägime Herästräu parki, kuhu oleks hea grüünesse end lebosse visata. Sest kõndida enam üldse ei viitsi ja tahaks seda päeva tšättides ja naudiskledes õhtusse saata.

Leiame omale mõnusa veeäärse koha. Kahju on sellest, et sularaha on täiesti null mõlemil. Meil oli isegi raskusi citytour bussi pileti ostmisega, viiekas jäi puudu, mille õngitsesin välja oma rahakotiavarustest - olin pannud kõrvale, et alles jätta suveniiriks. Läks käiku.

Aga Herästräu pargis on vesirataste ja paatide laenutus, nii hea oleks vesirattaga natuke ringi lasta. No ei ole meil seda 15 leud kuskilt võluda, sest keegi ei toimeta siin kaardimaksetega. Ainult ja ainult sularaha, wtf?

Sama häda tunneme peagi tagasi vanalinna suundunult ka õhtusöögikohvikut otsides. Sest tundub olevat kõrgem pilotaaž üldse leida sobivat istumiskohta, kus:

A - on piisavalt rahvast - st OK toit/hinnad
B - muusika ei ole idabloki kurdistav tümps
C - ei ole ainult drinkbaar vaid saab ka süüa
D - räägitakse ka inglise keelt
E - saab maksta kaardiga

Päriselt ka, tundub olema raketiteadus. Ja seda vanalinnas, kus kohvikud on järjest reas, mitte midagi muud nendel tänavatel ei ole. Muidugi peale stripiklubide ja sekspoodide, sest neid on selles linnas häirivalt palju!!!

Kui oleme leidnud meeldiva koha koos hubase miljööga, selgub, et kaardiga maksta ei saa. Hea, et ma küsisin enne tellimist eksole! Jalutame jälle uut kohta otsima .Küll ei serveerita sööke, küll on mingi kahtlase muusikaga rämpssöögikoht, küll ei ole ühtegi inimest...

Leiame lõpuks koha, kuhu maanduda. Esimene küsimus sisseviskajale, et kas kaardiga maksta saab? Saab, juhhuu. Istume maha ja saabub ettekandja tellimust võtma. Selgub kohe huumoriosakond ehk inglise keelt ei räägi. ->e-l tekib rida jante :) Küll on veinitellimise error, küll saab joogi ilma jääta, küll selgub, et minu tellitud sidruni-Nestea asemel on olemas ainult virsiku (kuigi teine kelner oli kinnitanud, et virsikut ei ole ja on ainult sindrun...) Saame siiski tellimused esitatud ja vist saadi aru ka, et soovime maksta eraldi ehk et palun-palun ärge meile ühistellimust tehke vaid tehke siis kohe juba kaks eraldi tellimust. Neil on ju igal pool mujal maailmas superraske teha eraldi arveid.

Ootame ja ootame oma sööke, noh kell kisub hiliseks. Tänaval on küll melu täies hoos ja muidu polekski kiire enam lahkuma, aga mõtleme et tahaks ikka bussiga lennujaama jõuda, mitte võtta taksot. 

Saame siiski toidud ja oh üllatust! ->e-le tuuakse hoopis midagi muud, kui ta tellinud oli. Kas peidetud sõnumiga, et ei, sina küll tagliatellesid sööma ei peaks, söö parem spinatit? Kuna segadus tekkis juba kelneri kõnetamisest, et vist nüüd läks midagi sassi, siis ->e hakkanud toitu tagasi saatma. Jumal teab, kui kaua taas toidu toomisega aega läheb.

Toidud maitsevad imeliselt ja me siiski oleme kõigega rahul. Ja vähemalt nad suudavad tõesti kaks eraldi arvet koostada, niiet saab maksta kaardiga.

Ja liigume ära peatusesse, et sõita lennujaama. Tänavalt püüame kinni kaks turisti, hindame välimuse järgi, et  on turistid ja et neile oma citytour piletid edasi anda. Need nimelt kehtivad 24h ja parem ikka kellelegi rõõmu teha. 

Jõuame enne südaööd lennujaama. On olemas tasuta wifi, kuid laadimiskohad juba hõivatud. Ka turvakontroll ei tööta veel, seega edasi me ei saagi. Toolid on ekstraebamugavad ja meil tuleb siin hängida kuni kl 4.30ni umbes. 

Oo saagat :)

Egas midagi. Kudrutan härraga telefoni kaudu FBs niikaua kuni aku kustub, siis laeme kuskil uberikus seda, kus aga wifi ei levi. Et ma ei olnudki linna pealt leidnud postkasti, kuhu oma postkaardid koos markidega (mille hommikul olin esimese asjana soetanud) poetada ja lennujaama postkontor muidugi oli suletud ja kes teab millal hommikul üldse avatakse, kindlasti mitte selleks ajaks, kui me lennukile suundume, siis ->e käis välja päästva plaani - andsin postkaardid Hertzi autorendi onule (valisin ikka nime järgi eksole), et palun palun pane posti. Ta lubas panna, eks saame näha.

Seejärel asutasime end siis magama. Väga pikk päev selja taga ja veel pikem öö+ päev tulekul. Niisiis, ->e keeras end kuidagi sinna toolile kerra käetugede vahele, mina ei suutnud ja viskasin end toolide ette põrandale pikaks. Keda huvitab, kui väsimus murrab?

Nii möödus esimene tund. Teen silmad lahti ja otsustan ->e kõrvale kobida ikka. Tema kõrvale on end juba üks vahmiilia sättinud, niiet saan kõrvale teisele poole posti. Ongi hea kuhugi pead toetada. Viskan end sinna pikaks nii kuis saab - jalad üle käetugede. Möödub teine tund.

Siis ei suuda enam selles poosis olla. Võtan oma reisimärkmiku ja tähendan üles päevaseiklused. Saab kolmanda tunni mööda.

Kell on neetud 3.30 ja veel tuleb vastu pidada. Võtan lõpuks sama poosi mis ->e-l ja püüan veel magada. Zombiena möödub veel tunnike ja et kell on 4.30, informeerin sellest ka reisikaaslast. Ajame kargud alla ja liigume turvakontrolli. Peale 6 väljub lennuk Istanbuli, mille pmst terve tee magan. Peaaegu magan maha ka söögi, saan silma lahti just siis, kui on minu rea teenindamist lõpetamas. 

Istanbulis on ümberistumiseks 3h ja kuigi lennuk maandub praktiliselt linna sisse, siis võtavad turvakontrollid ja mööda lennujaama kablutamine (tegemist on ikkagi suuuuure lennujaamaga) piisavalt aega ära ja seekord linna uudistama ei jõua. Istanbuli vallutamine tuleb ette võtta mõni teine kord.

Ka Istanbul-Tallinna lend möödub üksnes magades ja sama nali - peaaegu magan maha ka selle söögi ja viimasel hetkel avan silma, et ka süüa saada. Peale seda magan kuni Tallinnani, kuhu jõuame nagu äärmiselt vara :) Teame, et kl 15.30 peaksime jõudma, kuid oleme kohal juba 14.07 :)

Saame uuesti kellanalja teha. Tegelt on äärmiselt tore avastada, et lend hõlmab ka Vilniust ning Tallinna peatus oli enne!!! Kartsime juba ->ega, et tuleb ka veel Vilniuses hängida, aga ei.

Welcome to Tallinn on vihm nagu alati.!