VENEMAA, august 2013

09.08.2013

Ega ma tööl suurt asjalik olla ei suutnud, pigem ootasin, et saaks suunduda Tartusse ära, et siis härraga alustada puhkust ja meie esimest ühist reisi. Muidugi on meil hunnik viikenditrippe selja taga, ent see pole ju see :) Väga peen on ikkagi tuua sisse mõiste "välismaareis" :)

Niisiis, kell 14 ja mõned minutid peale olin ma Tartus, kus mu härra mind juba ootas ja pooleks kallistada tahtis. Ta oli päev otsa juba asju ajanud ja ettevalmistusi teinud, meil ei olnudki enam rohkem asjatada, kui suunduda raha vahetama ja siis poodi söögipoolise järele.

Rehkendasime ja planeerisime oma eelarvet. Otsustasime, et vahetame kaasa kokku 300 eurot (ca 13000 rubla, 1 euro= 43 rutsi), mis katab meie bensiini, suveniiride ja kohapealse toitlustuse kulud.  Poest ostsime söögid ning kogu eelarve 350 eurot koos öömajaga Peterburis.

Me muide tulime selle eelarvega 6 päeva reisides väga edukalt toime.

Ja siis start. Lahkusime Maarjamaalt Luhamaa kaudu, pidime piiril ootejärjekorras seisma ca 30 minutit. Pean tunnistama, et mulle see broneerimissüsteem seal meeldib. Suunatakse ära ooteparklasse, tabloodel kuvatakse järgmise auto nr ja minek. Väga edumeelne. Mitte nagu Narvas, aga sellest hiljem.

Ületame piiri, tangime ja asume Venemaad vallutama. Härra suust kõlab see täpselt nii, nagu oleks terve Venemaa risti-rästi läbi sõitnud, tegelikkuses ampsame vaid imepisikese killukese ja sedagi oma "õue alt".

Suund on Petseri! Jõuame sinna  ca 20 ajal. Enne muidugi pidime läbi paarkümmend kilomeetrit õuduste kruusateed, mis imeliselt hästi meenutas Austraalia aegu. Aga see tee õnneks lõppes kiiresti. Tee äärest hakkavad silma tohutud putketeväljad ning telefoniautomaadid. Need on üsna tihedasti ja igal pool, mis tähendab - nad on jumalast hüljatud paikades keset aasasid-metsi-võserikku. Paljud on külakestes samuti.

Ja need külakesed. Ma tahaks peatuda pea iga maja ees ja pildistada, sest need majad on lihtsalt nii ägedad. Nad on kas eriti uhked ja vuntsitud palkmajad (mis on minu suured lemmikud ju) või siis trööstitud ja elu näinud, aga eriti võimsate nikerduste ja elementidega. Need majad on imelised. Ainult nende pärast juba tasub Venemaa külades ringi sõita.

Petserisse jõuame veel nii, et saame kloostris ringi jalutada. Vaatame ja pildistame ja jalutame. On küll äärmiselt väike külakene, kuid hurmav. Need "sibulad", mis Venemaad katavad, neis on midagi võluvat. (Lillelaps minus tõstis taas pead, reisides ma pean kõiki asju-vaateid-ehitis-loodust võluvateks...)

Peale kloostrit üritame stalovajasse sööma minna, ent juba pesti lapiga me jalge ees põrandat ja ei vaadanud meid keegi kutsuva pilguga. Pigem olid söökla klaasriuulid kõik juba võikalt tühjad, meenutades talongiaegu.

Lähme hoopis kõrvalasuvasse poodi ja ostame õhtuks omale pelmeene ja hapukoort. Seejärel seikleme kaardi järgi suvalistes külakestes, mida väikesteks küll pidada ei saa... No ei lõppe ega lõppe, me tahame Peipsi (all nurgas siiski Pihkva) järve äärde öömajale jääda. On ainult küla ja pääs järvele kinni, igal pool majad ja erahoovid. Ühes tupikus seisatab mees oma koeraga ja küsime tema käest teed. Ta arvab, et võib siiasamma väravast sisse sõita ja ööbida. Et tema maja on ka siit väravast edasi minna ja et see tee siit ei kuulu kellelegi. Nii me saamegi külateelt ära kinnise värava taha ja oleme oma privaattsoonis. Meie "hotell" pargib end mõnusalt ära ja digimuundub köök-voodiks. Pelmeenid hapukoorega tulevad imelised välja, kohalikud sääsed peavad samuti pidusööki...

Tegelikult on juba väga pime,
aga pikk säri ja fotograafia teevad imesid...

10.08.2013

Ärkame tühja madratsiga :) Mingi error on tekkinud, sest varasemad korduvad tripid on kõik olnud super ja nüüd siis nii. Ilmselt kuskil auk? Aga miks? Kuidas...? 

Meie tee peale hommikuputru ja mõningast ümbruskonna ning järve uudistamist viib meid Pihkvasse.

Meile teadaoleva info järgi peab üle 3 päeva Venemaal viibija oma viibimise registreerima. Piirile lähemail asuvaks punktiks on Pihkva. 

Suundume postkontorisse, härra teab, et seal ka peaks saama. Tädi müüb esimese asjana mulle postkaardid ja -margid. Postmarkide kaardile kleepimise aegu saabub isiklik kõne ja letile lajatatakse "zakrõt" silt. Nii käivadi asjad, järjekord meie selja taga kolib ümber järgmise kassa juurde. Me ootame oma postkaarte ja seejärel hakkame usutlema.

Küsime, kus saab viibimist registreerida. Nad teeksid selle postkontoris ise ära, aga meil pole küllakutset - viibime isekeskis ja liigume ringi kus tahame. Seejärel kribab tädi meile paberi peale UFMS aadressi - m.gorki 51. 

Ma rahulolevalt noogutan kaasa, et jajaa, meil on GPS olemas. 

Onu tahab väga, et ma teda pildistaksin.
Usutleb mitu korda, kas ma olen ajalehest või televisioonist?
No me ostsime ikka arbuusi ka,
väga magus oli.
Onu kuldse naeratuse pärast ostsime :))

Autos selgub, et mõned päevad tagasi ostetud Venemaa kaardi update Pihkvat meile ei anna - ei leia kohe mitte ühtegi tänavat Pihkvas :) Lõbus. Tiirutame ja leiame lõpuks tänava üles. Ei leia aga nr 51 maja. Ikaldus. Mõned majad eemal nägime politseijaoskonda, otsustame minna sinna küsima. Mitu suletud raudust ja kella tiristamist hiljem saame ühe suure klaasakna taha jutule. Küsime oma küsimuse ja hr miilits saadab meid uuesti sama nr otsima, annab kaasa ka maja kirjelduse. Peale seda jaoskonna külastust tõdeme härraga - meil ei ole mitte mingit õigust nuriseda oma töötingimuste üle, mkm. Me ei pea kuskil remontimata urkas keldris üskteise kukil töötama.

Sõidame uuesti nr 51 maja otsima. Järjest on tee ääres 45, 47 ja siis 53. Wtf? Aga leiame selle maja teiste majade tagant hoovist. Loogiline jaa. See on 9-kordne räämas elumaja, mille esimesel korrusel asub UFMS. On laupäev, aga osakond töötab. Eesti mõistes on tegemist kodakondsus-ja migratsiooniosakonna laadse tootega. Võetakse vastu passitaotlsed, väljastatakse dokumente ja registreeritakse riigis viibimist.

Ja seda kõike huumori võtmes. Huumor siis meie silme läbi. On ootesaal, ühes ääres mõned toolid, teises seinas kassad. Neli kassat siis ühesõnaga. Me näeme, et töötab üks tädi, teine suundub rahulikult passe väljastava tšikiga (kes töötab eraldi kolmandas seinas asuvas luugis) suitsule. Aega ju on, missest et saal on rahvast täis. Iga siseneja hõikab valjuhäälselt: "A kto pasleednji?" Ja "pasleednji" siis umbmääraselt rehmab veidi käega.

Aga siis sellest kassadeletist. See on üks suur ruum, mille seinas siis on teenindusaugud, kui üks kassatädi lahkub, siis on näha, et kõnnib teiste selja tagant mööda.

Kas seal arvuteid on?

Muidugi mitte! Kõik käib paberi peal. Me istume ja jälgime vaatemängu. Üks tädi teenindab eksole, teine läks suitsule ja siis kohvile, ja kaks kassat on tühjad. Ja see üks teenindaja on eriti tige ja möliseb kõva häälega. Kõigi klientidega. See passi saamine Venemaal on ikka üks eriti karm challenge. Tädi lõugab, et ei ole ühte või teist dokumenti või väljavõtet esitatud, tuleb taotlejal pöörduda jälle iks asutusse paberi järele. Kõigil kannatajatel on kaasas superhunnikud pabereid. Lihtne on see asjaajamine ühesõnaga. Vaatasin ja rullisin silmi.

pildid tegi härra salaja telefoniga
näha siis arvutivaba töökeskkond :D

Oleme koos otsimise, politseijaoskonna külastamise ja ootamisega veetnud aega üle tunni, närv on must. Küsime ühest ja siis teisest kassast, kas saame oma viibimisaega registreerida. Käratatakse, et sellega tegeleb kassa nr 1. Ja kassa nr 1 muidugi ei tööta täna. Tulge esmaspäeval.

Silmade rullides lahkume sealt. Me ei jää mingit esmaspäeva ootama. Natuke kripeldab sees, et see asi tegemata jäi, sest ma olen siiski reegleid järgiv preili ja ei taha ongelmaid. Eriti ei taha neid Venemaal. Kuna esmaspäevaks on plaanitud jõuda Peterburgi, siis mõtleme sellega tegeleda seal. Nimelt on veel mul mälusopis teadmine, et kui ööbida majutusteenust pakkuvas asutuses, siis nemad teevad selle registreerimise inimese asemel ise ära. Oolrait, Piiteris ootab meid hotell niikuinii.

Jäägu see siis sinna.

Suundume viimaks Pihkvat avastama. Postkontoritädi oli enne meile selgitanud, et kui kesklinna otsime, siis peame suunduma Lenini järgi :)

Seda me ka teeme, pargime auto ja asume uudistama. Kohe lähistel on kaunis Pihkva Kreml. Saame sinna sisse minna ilma mingisugust tasu maksmata. Jalutame ja pildistame muidugi. Ilm on ka soe ja mõnus. Nähes wc silti, soovime muidugi vastavat teenust kasutada ja... kui Venemaal, siis ikka Venemaal. WC on muide auk põrandas :)

Peale Kremli ja vanaema mälestuseks (on tema teine surma-aastapäev) küünla süütamist kirikus, suundume Lenini selja taha turule. Härra soetab endale kaks meremehe särki ja kõhtu täidame ploviga turu-staloovajas. Seejärel otsustame, et Pihkvas on juba pool päeva raisatud, peaksime edasi liikuma.

Mis meile aga enne silma jääb, on tohutus kogustes noorpaare. Need autod on linte-sitse-satse-sõnumeid täis ja minu jaoks uus avastus - siinmaal pannakse lisaks lintidele kapotil ka pulmaauto katusele kaunistused. 

Märkasin kahte liiki - kas lillevanikus kaks suurt ühendatud sõrmust või südant. Ikka kuldsed muidugi.

Me võtame suuna Gdovile ehk et Pihkvast hakata Peipsi äärt mööda üles Piiteri suunas minna. Linna külje all aga tuleb teha kohe juba esimene peatus, sest märkame suuuuuuuuuuuuurt monumenti. Seal peame pilti muidugi tegema... Koos kolme järgmise pruutpaariga :) Ja pange tähele neid tekste autode peal!!!

Jätkame Gdovi suunal.

Tee peale jääb "püha kolmainsus" ehk väikesed külakesed Zalahtovje, Spitšno ning Zamogilje. Need on härra soov külastada isiklikust ja tööalasest huvist. Teeme peatuseid ujumiseks, jäätise söömiseks ja jalutamiseks. Jäätiste kohta peab küll ütlema, et need on fantastilised. Eesti jäätised on nende kõrval tõsine kräpp. Valime poes muidugi eriti nostalgiliste paberite ja välimusega variante, maitsevad kooreselt ja rammusalt.

Peipsi rannaäärnne on siinpool äärmiselt ilus ja liivane, erinevalt Eesti poolest. 

Ja üks nüanss veel seoses Venemaaga. Kui Eestis on Peipsiäärne nagu tavaline järvekallas - küll täisehitatud ja järve äärde saamine raskendatud, kuid siiski vaba maa, siis Venemaal on see piiritsoon. Igal pool keelumärgid ja ma teadsin seda enne tulekut ka. Üritasin oma kolleegi abil saada kätte infot, kust saada "propuskit" ehk luba seal viibida, ei mingit infot. Ühte kohta saatsin ka venekeelse päringu, millele sain muidugi null vastust. Seega ma ei suutnud leida infot, kust seda saada ja meil polnud võimalik ka taotleda. Hängisime siis keelualal omatahtsi.

metsade vahelisel aasal selline skulptuur siis.
müstika.

Gdovist sõitsime läbi ja imetlesime autoaknast tervelt 3 Lenini kuju. Gdovi külje all ekslesime külavaheteedel ja käisime järve ääres ka. Leidsime eest piirivalvepunkti kõrvale rajatud kohviku ja majutusasutuse, väga sümpaatne oli viimane. Võtsime "väikesed" kohvi ja tee ning istusime järve ääres veidi. Väike tass teed oli muide üüüüüüüüüüüüüratu. Tundsin end Alice'na Imedemaal :)

Seejärel suundusime Gdovist veidi ülespoole ja keerasime taaskord peateelt ära külavaheteele ja otsisime välja öömaja koha. 

Meil vedas taas. Saime väga armsa liivaranna peatuspaiga mändide all. Aga siin hakkas silma midagi, millest enam hiljem lahti ei saanud. Ma ei mõista seda siiani. Ka edaspidi imeilusad veeäärsed nautimiskohad olid KÕIK rämedalt prügi täis. Et endale öömaja kohta saada, pidime igakord läbu koristama hakkama. Siin ja ka järgmistes öömajades aga kuidagi meil joppas, lisaks imekaunile paigale ja ees ootavale lõkkeasemele oli keegi enne meid võtnud vaevaks lauajuppidest väike laua laadne toode meisterdada. Härra küll veidi kõpitses kohendada olemasolevat, ent tore, et meile olemine lihtsamaks tehti. Meil endil olid kaasas toolid, seega laud lihtsustas toidu tegemist oluliselt.

Keset köögitoimkonda (mille igakord võttis oma peale härra ja mina sujuvalt lisandusin abikätt pakkudes, lihtsalt oivaline puhkus..) saabus järve äärest kalalt meesterahvas oma kaasaga ja tuli juttu puhuma. Ta nimelt elas sealsamas lähistel majakeses ja nägi meie autonumbrit. Tundis ära Eesti numbri. Nad nimelt olid Narvast pärit :) Meie vene keel küll pikka vestlust pidada ei võimaldanud, aga veidi purssisime ikka. Armas ju kohata kaasmaalasi, missest et keelebarjäär.

Me naudime oma õhtusööki ja väikseid drinke ja otsustame teha tähistaeva kinoseansi. Härra lükkab arvuti sisse ja vaatame oma toolidel istudes ja teineteise embusesse fliisidesse mähkunult filmi. Viimased pool tunnikest küll juba vihma käes, mille tõttu kolime autosse ära. Sumedad augustiööd on käes. 

Kaissu ja magama.

11.08.2013

Ja öösel - paduvihma alga!

Lajatas sadada ikka mõnuga. Ka hommikul sajab veel, peame söögitegemise autosse kolima. Härral on laenuks Austraalia reisist tuttav gaasi(ballooni)pliit, mis on sellistel trippidel asendamatu. Ma naudin seda meie autoreisi, sest autoks on meil väikebuss, kuhu sisse mahub kaheinimese madrats ja meie tavaar rahulikult ära, saame hotelli parkida, kuhu soovime.

Vihma tõttu siis teeme söögi ka autos. 

Asjad kokku ja teele!

meie öömaja juures asunud kätepesusüsteem.
seeoli valmis meisterdatud juba enne meid.
luksus!

Nii, kui nina järve äärest külavaheteele välja keerame, peatab meid kinni piirivalve. Ma alles ühe näpuga GPSi küljes, teise näpuga ajan kaardil järge, sest GPS ei leia ju muhvigi... ja siis onud piirivalvest soovivad saada dokumente ja "propuskit" näha.

Mida meil ju ei ole.

Hvakk onju?

Et härra räägib kehvemini vene keelt kui mina, siis mul ei ole mingi ongelma suhtlus üle võtta. Ja suhtluse all ma mõtlen vene keele purssimist eksole ja kätega kaasa žestikuleerimist. 

Niisiis seletan, et me ei tea üldse kus me oleme ja kas see on piiritsooniala või? Oioioii pahandust. Meie nimelt tahame minna Piiterisse ja näete GPS, see ei näita üldse midagi ja kus me siis üldse asume....

Onud vaatasid, et siit asja ei tule miskit ja lihtsam oli võtta kaart ja näidata, et kuhu me minema peame, et Piiterisse saada :)

Huh, vedas!

Ja siis sõidame Peterburi suunal. Vihm-vihm-vihm ja vahepeal veel vihma. Kõik on hall ja sombune ja rõske. 

344 km sõidame. Härra sõidab ja herz loeb kaarti. Me otsustasime hiiglaslikku Peterburgi mitte sisse sõita (mida nüüdseks asjadest aru saav gps juhendada soovis), vaid põikame läbi Kronshtadti saart kallastega ühendava tammi kaudu ja võtame kiirteed pidi suuna Viiburile. Vene keeles Võborg.

See liiklus on masendav. Eelmisi teid sõites ei olnud me sellist asja veel kohanud, kuid nüüd Soomet ja Peterburgi ühendavat kiirteed mõõtes saime näha hullumeelset liiklust, kus liikluspiirang 40 tähendab, et kõik sõidavad nii kiiresti, kui torust tuleb. Ja kui sul on kaherealine tee, siis selle saab vabalt teha kolmeseks. Tegelikult isegi neljaseks. Ja seda tehtigi. Mitte korraks ka ei tohi jääda midagi vaatama-unistama-mõtlema, sest liiklus muutub sekundiga. Kuskilt keegi süstib, keegi tuleb vastu, keegi... See oli väga väga väsitav sõit.

Taamal on Peterburi vaadeteks muudkui tohutupalju suuri kraanasid, haarame ühe rehviga Peterburi tööstuslikke eeslinnasid. Vaated on kõike muud kui hurmavad sel hetkel, seega muigan härrale, et onju Peterburi on ilus! Ta ei ole mul suu peale kukkunud ja kinnitab: "sa oled mulle korduvalt rääkinud, et oled Peterburis käinud ja et on ilus. Ma näen nüüd ise ka :D"

Ja me jõuame Viiburisse. Isegi vihm on taandunud ja me saame ringi hulkuda. Esimese asjana märkab härra paadilaentust ja mõlemad vaimustume sellest mõttest. Laenutame paadi ja aerutame jõel, mille keskel ootab väike kindlussaar. Kulub armas tunnike. 

Et ümber kindlussaare aerutades tegime kindlaks, et see on huvitav kohake, kõnnime peale paadi tagastust sinna ka jalgsi uudistama. Oleme jäänud hilja peale ja see on suletud, kuid hoovis saame siiski jalutada. 

See linn ei tundu üldse Venemaa. Ta asub väga Soome piiri ääres, niiet me esialgne mõte oli isegi tagasi tulla reisilt Soome kaudu, ent jäime siiski Venemaa liistude juurde. See linn ongi pigem Soome. Armas selline.

Aga et kiirelt teha reality-check, siis vanalinna munakiviteedel jalutades lööb kohe rindu, et oled Venemaal. Vanalinn on kohati räämas ja üles kaevatud ja mahajäetud majadega ja lõhutud kangialustega. Auto poole jalutades hakkab taas sadama.

Käime poes, mis taaskord lajatab hoobi, et oled Venemaa, klienditeenindus kassas on juba suur privileeg, sest ka kassiir on inimene ja tahab pigem teise kassiiriga juttu ajada, kui sinuga tegeleda.

Suundume linnast välja taas Piiteri suunal ja jääme öömajale ca 13 km kaugusele Viiburist ühe armsa järvekese kaldal. Ees ootas muidugi taas läbu koristamine, et ennast veidigi inimesena tunda. Miks nad (venelased siis) ii teevad? Miks nad jätavad oma sodi maha? Nad ise tahavad ju ka tulla loodusesse grillima ja chillima ja venelased teevad seda kohe palju - nii kui väljas vähegi soojaks läheb, ollakse ju perede kaupa vee ääres. Kas siis on lahe minna mingi sodi sisse istuma?

Meie igatahes oma sodi kordagi kuhugi maha ei jäta.

Vihm on selleks korraks taas üle läinud, seame sisse oma hotelli. Sööme välikohvikus ning teeme tähistaeva kinoseansi ema surma-aastapäeva puhuks süüdatud küünla taustal. Siis on jällegi päev otsa saanud ja poeme ära kaissu.

Meie lähedusse on saabunud seltskond ja nemad panevad ülesse telgi. Me ei häiri teineteist.

12.08.2013

Öösel on hakanud kohutavalt tugevasti marutama. Müristab ja kärgatab kõvasti, vett lihtsalt kallab. Tuleb süüa autos ja kiiiiiiiirelt asjad ümber korraldada minekuks. Meie naabrid on kadunud, huvitav kas nad üldse magada said, sest vihma tuli tõesti metsikult. 

Me sõidame Peterburgi. Härra on veidi väsinud ja paneb minu rooli, see on mul esimene kord sõita bussiga. Pole miskit hullu, saan hakkama. Huvitavam on hoopis see Viiburi-Peterburi kiirtee, mis tohutust vihmavalingust hoolimata on sama kreisi kui eelmine päevgi. Jälgimine ja manööverdamine on seiklus omaette. 

Enne Peterburi kesklinna jõudmist vahetame siiski kohad ja härra jätkab juba võitlust teedel ise. Mina loen kaarti ja gpsi.

Leiame üles oma hotelli kesklinnas. Olime selle enne booking.com kaudu tellinud ja ära maksnud, kohapeal hakati rääkima juttu, et tuleb maksta juurde 12 eurot, sest miskine lugu, et meil oli makstud hoopis teistsuguse toa eest, mida pole. Meie makstud hind oli 23 eurot toa eest ja pluss 12 eurot oleks andnud meile valikus jubahoopis rohkem ja paremaid öömajasid. 

Seega ma ei olnud nõus.

Selgitasin tüübile, et see nüüd küll meie viga pole, et me makstud tuba ei saa või mis. Tüüp helistas peremehele ja sai siis loa meile anda teine tuba. 

Neid tubasid ja seda hotelli on raske kirjeldada. No see oli huumor, mida peab ise nägema. Selle raha eest muidugi asja rohkem kui küll, korralik (samas väga kriuksuv) voodi, mis peisikli oligi terve toa suurune. See tähendab siis, et tuba oli väike eksole :)

Ja vannituba... kujutlegem nt Mustamäe-Lasnamäe vanu kortermajasid, kus wc ja vannituba on eraldi, vaadelgem seda ruumi, kus on ainult wc pott. See vannituba oli täpselt selline - pisike kraanikauss nurgas ja wc-pott. Ning kuskil lae all dušisegisti. Et siis duši all sai käia potil istudes :) Humoorikas oleks teada, kuidas paarikesed koos käivad? Üks istub potil ja teine... süles? Aga pesta ju sai!

Toad olid kõik üksteise kõrval tihedalt koos, seinad papist muidugi ja toast väljudes oli pisike piklik koridor, mis viis majast väljuvasse koridori. Selline suurde kortermajasse ühte korterisse tehtud hotell.

Väljas tänaval nägin ka viidet hotellile, kirjeldus oli juures "tunnihotell". No see selgitab :))

Aga me niiehknii plaanisime ju väljas linna vaadelda, seega polnud oluline  ka eriti see tuba. Peaasi, et magada ja pesta sai.

Vahepeal oli meie juurde saabunud ka omanik ise, sain pabereid allkirjastada. Võtsin jutuks oma paar ööd vaevanud mure - see riigis registreerimise teema ja kas hotell teeks seda meie eest? Saan omanikult teada, et see nõue kehtib neile, kes rohkem kui kolm päeva ühes kohas viibivad. Meie muudkui traavisime ringi sõita, seega meil muret pole... No ma jään seda uskuma ja lootma, et nii on. Eks piiril saab näha.

Liikusimegi edasi hoopis Peterburiga tutvust tegema. Ma olen kaks korda varem käinud, härra aga oli esimest korda. Jalutasime kanalite ääres ja üle sildade. Pildistasime kirikuid ning maju. Ilm oli kord palav ja päikseline, järgmisel hetkel viluda tuule ja vihmasabinaga. Suvine aeg ühesõnaga.

Oma jalutusteel jõudsime ühtäkki Rootsi saatkonna juurde, kus külje all olevas pubis laenutati jalgrattaid. Nii kui me rattaid nägime, teadsime mõlemad, et tahame sellega liigelda. Härra arvas, et tunnikese, ma arvasin et sellest on ilmselgelt vähe ja et võtame kaks. 

Et maksta tuli tagastamisel, siis no problemos ja meie sõit kujunes kolmetunniseks, sest need rattad olid fantastilised ja Peterburi suur ja vaatada palju ja mõnus oli. 

Härra soovil käisime Aurorat vaatamas ja siis Peeter-Pauli kindluses ja erinevatel tänavatel ja otsisime üles musisilla ja sõitsime. 

Venemaal on mingi teema wc-dega.
Kus vähegi avalik välikäimla oli,
oli kas tabalukk ees, et jumala eest sa seda ei kasutaks
või veel hullem kui tabalukk...
vene pensionär,
kes istus tooliga (haisevate wc-de) ees
ja nõudis raha.
Naiss!

See pilt on lihtsalt huumor iseensest,
wc buss :)
Ka seal istusid tädid sees ja nõudsid raha.

Peterburis on null rattakultuur. Täiesti hämming minu jaoks. Ma võisin üles lugeda 6 vastutulevat jalgratturit selle aja peale. Ja muidugi me sõiduteel liigelda ei mõelnudki ning kõnniteedel inimesed ei tea, mis asi on rattakell. okei. Sõidukultuur on neil ju hullumeelne ja rattateid polnud kusagil.

Sellele vaatamata, puhas nauding oli ringi sõita. Meile mõlemile väga meeldis. 

Ühel hetkel hakkab mu tuttuus 2-kuune fotokas jukerdama ja kõik pildid tulid süsimustad. Mu tuju oli miinustes, kui mu härra on lihtsalt fantastiline ja sikutas mu sealt miinustest kiiresti välja. Ikka mitu korda sain end pooleks vihastada, kui hakkasin jälle pilti tegema, aga kõik tulid mustad pildid ning siis ainsana mu püüdlustele reageerinud M funktsioon jällegi valgustas kõik pildid üle. Ühesõnaga mitme päeva jagu fotofeile järgnes. Üks kõik, mis settinguid proovisin, miski ei aidanud...

See pilt on veel enam-vähem,
aga siiski näide rubriigist "mustad pildid"

Me tagastame rattad, kolm tundi on juba täis tiksunud. 100 rubla tunni eest (veidi üle 2 euro) on täiesti ok hind ja meil tuju rõõmus. Jalutame kanalite ääres ja leiame söögikoha. Pärast pugimist on olemine veel parem ja suundume otsima meile sobiva hinnaga paadisõitu. Kell on juba õhtu ja varsti kipub hämarduma.

Härra on päev otsa teinud turu-uuringut, hinnad on 500-550 rubla per inimene tunnise sõidu eest. Me näeme kanali ääres järjekordset paadikest ja tegelikult juba ise suundume sinna, kui meid "sisseviskaja2 kinni püüab ja pakub, et päeva viimane sõit 300 rutsi eest inimese kohta. See hind meile väga hästi sobib ja me oleme nõus. Mähime end fliisidesse sisse ja sõidame.

Seejärel, juba pimedas, jalutame hotelli ära.

13.08.2013

Me pappseintega hotellis kuuleme öösel kõrvaltoast kaklust. Ilmselt omanik nõudis, et makstaks juurde 1000 rubla. Ei tea, kas tunde kulus palju paarikesel või mis värk oli.

Ja mul on arvestavalt palav magada (vastupidiselt varasematele öödele, kus autos juba jahedaks kippus - ikkagi sügis läheneb... ), kuid härra vapub külmavärinates. Haaran ta tugevalt kaissu nagu tema mind eelnevatel öödel ja püüan teda soojendada. Higistame mõlemad ja loodan, et tema oma külmetuse välja higistab.

Hommikul on tal veidi parem. 

Peale väikest jalutuskäiku istume autosse ja sõidame Peterburist välja Ladoga järve äärde.  Tee peal möödume suurest kaubanduskeskusest, ent kiirteed pidi sõites magame maha mahasõidukoha, seega otsustame tulla sinna tagasiteel.

Et gps just eriti lahkelt kaasa ei aita, siis valime sõiduks selle sihtkoha, mida ta leida suudab - Shlisselburg. See on selline väike räsitud olemisega kohake. Esimese asjana märkame laste mänguväljakut - erinevate suurtükikahurite väljapanek.

Annab tunda, et härra on täiesti liimist lahti, ta ei taha neid üldse näppida ega turnida. Jalutame edasi, sest taamalt järve poolt paistab kindlussaar. Mida me aga näeme äärmiselt põgusalt, sest Ladogal on nimelt kaitseks rajatud kilomeetrite pikkune kanal, seega sellest punktist, kus meie seisame, näeme vaid kanalit ja eemalolevat maaviirgu, mille taga on soovitud kindlussaar. Nad ikka ei oska üldse turiste püüda, me oleks väga tahtnud kindlust uudistada. Jalutame piki kallast ehk siis seda kanalit muudkui ja lõpuks loobume. See on meeletult pikk ja Ladogat küll näeme, ent kanalivaba tsooni me jalutades ilmselgelt ei jõua.

Jalutame auto suunas ja peame vahepeal puhkepause tegema, sest härra lõdiseb ja on ilmselge et tal ei ole tervis ok. Astume läbi apteegist, saame imerohtu ja juba varsti on härra tervis hoopis teine.

Nimelt alustame taas sõitu tagasi Peterburi suunal ja linnast välja sõites on tee ääres tankid. Sa ei ole Venemaal käinud, kui pole Lenineid ega tanke näinud!!! Ega saanud "teejuhiseid" pimedatesse tundmatutesse kohtadesse. Korduvalt!

Niisiis tankid. Härral piduril blokk peal ja vups välja. Nüüd ta turnib, uurib, möllab :) Muigan, et edaspidi tean, kuidas tal veri käima saada, piisab tanki mainimisest- pildi näitamisest. Ja tal kohe tervis korras.

Sõidame Peterburi külje alla suurde suurde kaubakeskusesse, jalutame seal ringi ja sööme veidi, ent uskumatu kuid tõsi - lahkun ilma ühegi ostuta. Kiusatus oli küll ja olin juba ka kassa järjekorras, ent lahkusin. Sõbrad muigasid hiljem, et samm täiskasvanu elu poole :)

Võtame sihiks kiirtee Peterburi külje alt Petrodvoretsi. See on Katariina II suvitusresidents, mille järgi on ehitatud ka meie armas Kadrioru loss ja park. Jalutame ülemises pargis ringi, mis on tasuta. Alumisse, metsiksuurde parki me ei lähe. Sissepääs on 500 rubla per inimene ja härra arvab, et nii palju ta ka jalutada ei taha. Ma tahtvat hakata musitama ja siis tema ei saavat kultuuri nautida :))

Ja petrodvorets ei tundu ka üldse venelikuna... rohkem nagu Eesti!

Niisiis jalutame veidi hoopis linnakese vahel ringi ja siis kulgeme ranniku äärt pidi edasi. Järgmises asumis Lomonosovis on samas stiilis Petrodvoretsiga (ja Kadrioruga) imesuur loss ja park, kuid need on suletud. Nuputame, et kelle loss see on. 

Kulgeme veelgi edasi. Peatselt oleme Sosnovõi Boris. See on tuumaelektrijaama linnake. Päris hirmus on mõelda, kui lähedal see Eestile asub...

Me ei jää sellesse linna, vaid sõidame veidi edasi ja linakesest välja oma kümmekond kilomeetrit. Leiame taas imeilusa mereäärse männimetsaaluse koha, kuhu jääme öömajale. Ka siit leiame eest kokkuklopsitud lauakese, mida söögitegemiseks saame ära kasutada. Ma suudan oma fotoka terveks teha ja mu õnn on piiritu. Härra meisterdab süüa teha ja me naudime ilusat õhtut. Ei saja -  see on suurim rõõm :)

14.08.2013

Me ärkame, me sööme, me pakime asjad kokku. See viimane tähendab, et tõstame esiistmele tõstetud asjad tagasi taha madratsi peale, et saaksime rooli istuda ja liikvele asuda. 

Kulgeme taas rannikuäärt pidi vaikselt Ivangorodi suunal. Ust-Luga linnakesest ostame kalja ja ploome. 

Venemaa teed.
Ma just jõudsin enne seda kiita,
et ihsand kui heas korras teed lambi metsa vahel...

Leidsime härraga üheskoos, et
"Ära kiida naist ega ilma enne õhtut... Ega Venemaa teid!"

Sõidame peaaegu Eesti piirimail, loomulikult on olemas jälle hoiatused piiritsoonis viibimise kohta, mida me eirame.

Härra soovib näha Narva jõe suuet ehk kuidas on vaade Narva-Jõesuule. Ukerdame taas külade ja metsade vahel, leiame mis vaja. Sõidame piki Narva jõge Ivangorodi suunal, kui ühtäkki taas üllatus ees. On slangpomm ja maskeeritud auto ja piirikontrollipunkt. Auto peatatakse, küsitakse dokumente. 

"Kust te tulete?"

"Piiterist läbi Sosnovõi Bori," vastan.

"Miks te selle tee valisite?"

"GPS juhatas siit... Me otsime Ivangorodi, Eestisse tahame minna."

Järgneb kõne kellelegi, kantakse ette kes oleme, kuhu sõidame, kust tulime. Saame õiendada - teie ei tohi siit sõita. Narvast läheb Piiterisse kiirtee, näete? Näitab seda meie kaardil. Teie võite seal sõita...

Ja pärast loengut ja korduvaid hoiatusi, et me sealt enam ei sõidaks, sest et on keelatud, laseb meil minna. Hingame taas kergendatult, kuid ei mõista, miks meie siis ei tohi mere äärest sõita ja nende tuumajaama näha. Sosnovõi Bor oli muide täis ehitatud sõjaväeosasid, kaitseks ja kiirreageerimiseks ilmselt?

Mõni kohakene koha nõuab pildi tegemist

Ivangorodis pargime auto, astun üle kassipoja laiba ja läheme vaatama Ivangorodi kindlust. Seda, mis Narva kindluse vastas paistab. Pilet on 100 rubla, aga tudengitele tasuta. Härral on tõend ette näidata ja minult ei küsitagi... milline tore üllatus. Härra soovis "skidkat", aga sai puhta tasuta.

Kuid see kindlus vääriks 100 rubla maksmist raudselt! See on tõsiselt tore ja ilus kindlus, saab pea terve kindluse raames üleval ääre peal jalutada ja vaateid nautida. Olen äärmiselt rahul külastusega ja kulutame seal ringi vahtides pea kaks tundi. Klõpsime aga pilte tha ja vaatame Eestit. Narva seisab tohututumedate ja ähvardavate pilvede taustal, on näha, et sadu tuleb raju ja kohevarsti. Asutame end poseerimise lõpetades auto poole liikuma ja napilt kindlusest väljununa saame raju vihmasaju kätte. Ligunenult ja jooksust hingetuna jõuame autosse. Tiirutame veel Ivangorodi vahel söögikohta otsides, ostan vennale suveniiriks Vene suitse nagu ta soovis ning võtame end piirijärjekorda.

Vene poole ületame ca 5 minutiga.

Jõuame üle Narva jõe silla Eesti Vabariigi sildi alla ja sinna me jäämegi. Meie ees on vaid mõned autod, nii 6-7 ja järjekord lihtsalt ei liigu. 

WTF?

Me saame passida tund ja 25 minutit, selle aja jooksul liiguvad üksikud autod edasi ja vastu ka Vene poolele. Ei ole okei. 

Eesti poolele jõudnult suundume Tallinnasse ära, vahepeatustega Kiviõli seikluspargis ja Viitna hamburgeriputkas. Koju jõuame peale kl 22, tassime asjad autost tuppa, kiire pesu ja kukkusime voodisse ära. Rahulolevatena reisiseiklustest ning üksteise parimast seltskonnast. 

Jah, härraga lähen ma luurele küll.