Me oleme oma ettevõtmistega mitmete erinevate võrgustike liige ja aegajalt teevad võrgustikud õppereise. Küll kodumaal, küll naaberriikides, mõnikord kaugemale ka. Ühes sellistest koostöövõrgustikest on õppereisile registreerimine võidujooks. Kes ees, see kirjas.
Tuli septembri lõpus mulle postkasti ekiri õppreisi kohta Gotlandile. Kuna ma seal käinud ei ole, siis haarasin härjal sarvist, et olen ka huvitet. Ja saingi kirja. Reis oli 7-päevane, millest 2 päeva kulus sihtkohta ja tagasi koju liikumisele.
Oligi huvitav lugu see, et kodust Peipsi äärest Gotlandile Svisby linna hotellituppa jõudmisele kulus täpselt 24h nonstopp liikumist. Auto-buss-laev-buss-praam-buss-jalutuskäik.
Päevad jagunesid õppeklassis loengute kuulamise ning saarel ringi sõitmise vahel. Kuigi õppereisidel on tore käia, siis seekord ma nii väga rahule ei jäänud. Meie eesmärk oli kalandusega tutvust teha - kõik kohad, kuhu meid viidi - kala praktiliselt ei näinudki. Kala töötlustsehh, kus pole kala lõhnagi sees. Kala külmutustööstus, kus kala näidati sügavkülmast 2 sekundit. Tundus, et peaks nad hoopis meie juurde kutsuma Peipsi äärde, et kala natuke rohkem näidata.
Seejärel bussireis ümber saare. Giid uhkelt räägib mikrofoni, et nägite, sõitsime mööda ainulaadsest Gotlandi lambast. Aga kas peatust sai? Et see, kes ei märganud pead keerata õigel ajal, saaks ka näha? Mkm. Käisime lambatalus lambatooteid ostmas, ühtki lammast ei olnud ka eemalt näha. Jne.
Aga pea kõik Gotlandi 92 kirikust sai üles pildistatud ja surnuaedadest kõik eestlased üles loetud. Eks ma olen pirtsakas ka - mulle väga meeldib omal käel reisida ja aega ning peatuskohti enda järgi sättida.
Gotlandi kõrvalsaar Faro meeldis mulle kusjuures palju rohkem ;)
