Pihkva, VENEMAA, märts 2019

Abikaasaga ostureis Pihkvasse.

Üles märgitud takkajärgi, proovin leida ka pilte, kui on sellest reisist.

Meie Pihkva reisid nägid välja sarnased - pikk söit kodunt Luhamaale, piiriületusprotsess ja ootejärjekord. vahel 30 ming, vahel mitu tundi. 

Tankimine vene poolel, sest odavam. Siis erinevad toidupoed Pihkvas ja turg. Tagasi samuti piiril pikem ootamine ja siis juba pimedas kojusöit. 

LÄTI, oktoober 2018

Peipsimaa turism vörgustik viis toidu ja turismi-inimesed Pöhja-Lätti  öppereisile. Ja meil on palju, mida toidu osas lätlastelt öppida.

Liikusime Ringi Valmiermuiža,Rauna, Smitlene piirkonnas.

Reis oli tohutu inspiratsioonilaks. Et nagu lätlased eksole? Mis nad ka oskavad? Meil on põhimõtteliselt kõik sama - loodus, aastaajad, ajalugu, toidu toormaterjal, kõikkõikkõik. Ja siis nad virutavad panniga - nii põnevad lahendused, maitsvad -huvitavad ja välimuselt ilusad toidud, ettemõeldud asjad ja arengud.

Me tiirutasime kahe päeva jooksul ringi üliväiksel territooriumil - Smiltene ja Rauna kandis maakohad, metsatukad ja seal tegutsevad väikeettevõtjad. Eks teisi on alati lihtne vaadata ja imetleda. Ennast ju kõrvalt ei näe. Võibolla ma ka siin inspireerin kedagi hoolega, aga siin postituses siis konkreetselt saan tohutult imetlust jagada lätlastele. 

Esimene tohutu sümpaatia läks ühele väikesele pereettevõttele (leivakoda Donas), kus perenaine oli eelmise elu sagivas Riias selja taha jätnud, ostnud vana veskihoone ja hakkas leiba küpsetama. Kui sinna majja sisse astusime, siis esimene, nö vastuvõturuum ei kõnetanud väga. Perenaine Ilze, põll ees ja rätik peas, tervitas meid, tutvustas ja rääkis oma eelmisest elust, maja ajaloost ja sellest, kuidas elu ja valikud teda selle majani tõid ja kuidas tal pealinna elust kõrini oli. Siis suunas meid edasi kööki. Astusin sisse ja ... võlumaailm! Ihsand, ma tahan sinna kööki tagasi. Või sellist kööki endale. Esiteks muidugi oli see suur, see oli soe (ja mitte ainult sellest soe, et vene ahi küdes, vaid kodusoojust täis), rohkelt ägedaid detaile (sest ma olen detaili inimene. nii mõnigi mesi tare külaline on mulle öelnud, et meie tare on äge detailide pärast ja sellega ma töesti töötan palju iga inimese ja suurema grupi puhul, kes külla tuleb) ja me lihtsalt ahhetasime ja kuulasime suud lahti perenaist, kes meile tegi nii võimsa vastuvõtu. Ta rääkis leivast. Ta rääkis kõike, mida võib rääkida. Ta rääkis üle kahe tunni! Leivast! Tehke järele! Ta rääkis, mida leib tähendab temale, mida leib ja leivategu tähendas vanasti ja kuidas ta tahab, et see pärand edasi elaks. Ta rääkis, et leivateo ajal ei tohtinud köögis mitte kedagi teist peale perenaise olla, sest leib- see on põhiline toit! Leiva sisse pani perenaine kõik oma tunded ja head soovid. Seega ei tohtinud kunagi paha meelega leiba tegema hakata, muidu andsid selle toiduga kõik oma perele edasi. Ta rääkis, kuidas leib ei oota perenaise järel (sest kunagi ju ei ole aega, koguaeg on nii kiirekiire), vaid perenaine ootab leiva järel! Kuidas leiva kerkimine ja küpsemine ahjus sõltuvad loodusest. Perenaine peab jälgima loodust ja ilma. Kui on vihmane ilm, vindub ka leib ahjus pikemalt. 

Ta rääkis vägaväga palju veel. Ta pani oma loo sisse nii palju vanasõnu ja ütluseid leivast. Ta rääkis pärandist. See oli niii huvitav, et ma läheks mitu korda veel teda kuulama. Meil oli 40+ inimest grupis, väga palju mehi sealhulgas, ja mitte keegi ei nihelenud, näppinud telefoni, kadunud teise ruumi ära. Kõik kuulasid, sest oli, mida kuulata. Hiljem tagasiteel koju, kui on tavaline lasta mikrofon bussi ringi käima, et igaüks muljetaks õppereisi kohta, siis eranditult iga mees ja naine ütles, et leivategu ja perenaine olid VAU!

Ma õppisin, et vot nii tuleb külalisi vastu võtta. See oli võrratu elamus.

Ükskõik, mis nalju me, eestlased, lätlaste kohta ka teeme, ÜKS on kindel - toidu osas on nad tegijad! Millised toidud, milline fantaasia, millised maitseelamused, millised külaliste võõrustamise oskused! Meil (eestlastel, sh peipsitoidulistel) on veel väga pikk tee minna.
Pildil tegi Marko leivaõpitoas oma esimese leiva (mina ka, aga Markol on ilusam) ja ma olen armunud Smiltene ja Valmiermuiza piirkonda. Nii palju põnevaid väikeettevõtmisi, mida külastada.

Ja mitte ainult see, et Ilze rääkis, aga ta ka tegutses ja pani meidki tegutsema. See oli veel üks asi, mida ma lätlastelt õppisin. Ükskõik, kelle juurde me külla ei läinud ka, nad kõik panid meid midagi ise tegema. Ja see kõnetas. Eestiski olen päris mitmetel õppereisidel paari aasta jooksul käinud - hiidlastel külas, saarlastel, Romantilisel Rannateel Pärnumaal, Setomaal. Aga vot lätlased valdasid külaliste vastuvõtmist perfektselt! On, millest õppida, et meie siin Sibulateel oskaksime ka külastajaid kõnetada. Ma ei pea silmas üks ühele mingit asja üle kopeerida, aga see põhimõte - kui õpituba, siis käed külge! Ja mis iganes me lätlaste juures ka ei teinud, me saime selle kaasa. Mmmmmm.

Leivakojas me tegime kõik ise omale leiva! Üle neljakümne pätsikese, mis vene ahjus sütel küpsesid, kui meie nautisime eriti maitsvat lõunasööki, jällegi perenaise enda valmis tehtud. Millal see naine seda kõike jõudis? Lihtsalt imeline naine. Ja road olid lihtsad. Ei ole vaja mingeid hääldamatuid roogasid (ma ei suuda juba tükk aega mingites poppides kohtades söömas käia, sest ma ei oska menüüst mitte midagi valida! MITTE ÜHESTKI nimetusest aru ei saa, misasi see on? Pardi confit, cheviche, kimchi, gotšori jne. No kesse räägib nii?) Olen jõudnud arusaamani, et lihtsad maitsed on parimad. Ja kuskilt kuulsin kommentaari, et ka tipprestoranide kokad hakkavad kommbäkki tegema juurte juurde. Kõige lihtsamad road on kõige maitsvamad.

Igatahes, leivakojast lahkusime kõik ülevas meeleolus. Külastasime veelgi erinevaid kohti, kõik üksteise külje all. See Smiltene kant on mingi imedemaa. Šokolaadivabrikus R-chocolate pandi meid omale šokolaaditahvlit kaunistama. Ega seal palju polnudki vaadata. Kausis sulatati šokolaad ära, mida nad erinevatesse vormidesse valasid ja siis oma tehasepoodi müüki panid. Aga meile anti ette omad šokolaadid (valati karpidesse) ja igaüks siis kaunistas enda oma, kuidas oskas. Viieks minutiks külmkappi ja šokolaadid valmis ja anti teele kaasa. Jälle selline lihtne asi, aga kui mõjus viis gruppe vastu võtta. Ja tööd ning gruppe neil jagus. 

Läti küüslaugu ettevõtja Latvijas Kiploks juures käisime, kes tegi siis küüslaugust kõike mõeldavat ja mõeldamatut ja müüs neid tooteid oma armsas väikses poekeses. Tema ise kasvatab ja harib suures koguses küüslauku ning osa tooteid teeb ise, osa tellib piirkonna ettevõtjatelt. Ta oli jõudnud arusaamani, et ta ei suuda kõike ise suurepäraelt teha. Et kui piirkonnas on kommitegija, siis lasi temal teha omakasvatatud küüslaugust eriseeriad. Et teiseks olemas õlletootja, kes talle pruulib eriseeria küüslauguõlut jne. Seal oli kõike, ka küüslauguviin jpm.

Väike Põhja-Läti ringreis viis ka pisikeses Rauna külas toimetava küüslauguettevõtte juurde. Seal oli küüslauku sajal erineval moel kasutatud. Ka kaunistustes.
P.S pildil on kohe näha, et Peipsi sibul see ei ole.

Valmiermuiža pruulikoda on nüüd üsna palju suurem firma kui lihtsalt pereettevõte, aga jällegi väga äge koht. Nende tuur ja presentatsioon on kihvt ja põhjalik, lisaks degusteerimise saalis antakse proovida pea kõiki jooke toodangust. Härra kiitis, et nii talle meeldib õlut degusteerida - mitte mingi lonks ei anta ette, vaid korralik klaasitäis.

Minu jaoks oli suurim elamus peale leivakoda üks konkreetne kuur kuskil metsatukas. Sõitsime bussiga kohale (mitu korda eksisime ära ka kusjuures), aidauks pärani ühel kuuril. Ma kahjuks ei tulnud selle peale, et seda kuuri väljast pildistada, nii mittemidagiütlev oli lihtsalt. Ja kui ma sisse astusin - jälle võlumaa!

Sest jälle - detailid!

See oli kohalik kasemahlatootja Birzi. Ja kasutatud oli kaske kõikvõimalikul viisil - kasepuusambad, väikestest kasepuuhalgudest müügilett, kasevihad, kasepuu kettad alusteks, jne jne jne. Imekihvt kuur oli. Degusteerimislaual ootasid klaaspokaalid, igaüks kasepuukettale asetatud ja peremees selgitas, et ärge pokaale ära kaotage, me täidame neid tihti. Ja tihti täidetigi! Ma pole nii palju jooki kunagi ühel degusteerimisel vist saanud? Kasemahl ei ole olnud minu suur lemmik, ma ikka mekin, kui vanaisa või keegi pakub. Tõden, et mõnus ja järgmine hetk, kui seda endale päeva või paari päeva pärast valan, on mingi imelik mekk sellel juba ja no ei kipu jooma üldse. Kusjuures peremees seal rääkiski, et tal on mingi 700 puud, kust ta mahla korjab (ise väljatöötatud süsteemiga, ülituus ja geniaalne lahend, ta müüs ka neid seal ja härra ostis koju ka ühe) ja et ta ei saa selle 3-4 nädala jooksul, mis kask mahl annab, koguaeg samu tooteid teha. Et esimesel ja kolmandal nädalal saab teha kasemahlajooke, aga nt teise ja neljanda nädala mahla paneb käärima või käima. Et mahl erineb niimoodi. Jeerum, milline põnev teadus ikka. See on suur pühendumus kõik need detailid välja peilida, katsetada ja proovida. Lisaks erinevates variantides mahladele, mulliga ja ilma, timmib sekka ka vahtramahla, õunamahla, mustsõstramahla jne. Keedab siirupeid terve hunniku, neidki degusteerisime hulgi. 

Ühel hetkel suunas meid kuuris järgmisesse ruumi, mis oli ukse taga. Väljast ei paistnud see kuur üldse nii suur? Seal oli tal villimine ja siltide pealepanek. Rääkis seal pikalt laialt ja siis teatab - lähme nüüd sealt trepist alla. Mis trepist alla? Suvaline kuur ju?

Aga ei!

Terve keldrikorrus oli kuurisuurune - veinikelder - ladu! Kõrgete virnade kaupa joogipudelite aluseid. Nii lahe! Seal saime degusteerida ka kraadiga jooke - likööri, puskarit ja vahuveini. Kui senini oli absoluutne lemmik Alatskivi Mõisamaitsed OÜ tehtud rabarberi-maasika-angervaksa väikse mulliga vein, mis on I-ME-LI-NE kerge vahuvein ja mis oli ka meie pulma tervitusjook, siis nüüd tõukas selle troonilt lätlane. Kujutate pilti? See kasemahla vahuvein on lihtsalt uskumatu elamus. 

Veel uskumatum oli see hetk, kui ma kaasa hakkasin seda ostma ja hinda küsisin.

6 eurot. KUUS EUROT! 

Eestis käsitööveinide tootjad ütlevad, et alla 12 euro müüa ei saa, sest ei tule välja. Ja Lätis maksab imeline jook 6 eurot pudel. Ma ostsin 4 pudelit, jõulud ja sünnipäevad jne tulemas, hea ka kingikotti panna (kui ma raatsin), oleks pidanud terve kasti vist ostma. Sest ma lihtsalt armusin sellesse jooki ära. Mina, kes ma ei ole kasemahla fänn üldse.

Vot niimoodi kõnetas üks väike kuur keset metsa mind :)

Mõnikord on nii, et jõuad kuskile kolkasse metsatuka sees ja kutsutakse sisse astuma kuhugi kuuri... Ja siis leiad end nii ülilahedast detailidest pungil ruumist, väikeettevõtja pakatab energiast ja särast, toodete valik on lõputu ja nii põnevad maitsed. Lahkusin kümnete fotoklõpsudega põnevatest lahendustest, käed erinevaid kasemahla tooteid (üliüliülihea kasemahla vahuvein!) täis. Lätlased.
(Asukoht: kusagil Smiltene juures)
Maailma parim kasemahla vahuvein oli neil. Töesti imeline!

Reisil oli põnevaid kohti veelgi. Külastasime köögivilja krõpsude tegemise ettevõtet Latnature, kus tegime ise kohapeal peedi ja porgandi trühvelid. Enam ei mäletagi, mida kõike veel külastasime. Tihe intensiivne programm, palju elamusi ja inspiratsiooni ja tegutsemisindu. Ahjaa, üks juustu ja pasta ettevõte Raunas oli ka, aga see ei avaldanud mulle eriti muljet, pigem pettumust. Me kõik teadsime, et me läheme juustutootja juurde, aga juust oli roheline juust ja pulberkujul, mida siis kuskile peale raputada? Igatahes ei kõnetanud, ainus pettumus kogu meie seltskonna jaoks. Aga võibolla kedagi teist kõnetab? Pasta tootmine oli samas jälle tore...